Stambid

Pühendan Xanaxile (1mg) - parimale legaalsele ravimist inspiratsiooniallikale koosmõjus keskkonnaga.

Soe suveõhtu oli tulvil tumepunast hiiglust pikas loojangus, mille taustal tuhanded siluetid end mustast mäeküljest ülespoole hiivasid - aegamisi, justkui uniste kodatigude karavan. Neil vaatas neid puupingikesel istudes ja kiskus takjalehest punutud järjehoidjal rippkiude küljest, ükshaaval, nagu ka temal poleks kiiret. Ta oli nõlvakust kilomeetreid eemal, aga lahkuvate sipelgahordide sebimine paistis taevaekraanil välja - seal eemal läksid nad kindlapeale kiiremini kui talle paistis. Astunuks seal mõni üksik rännuline, poleks ta seda isegi märganud, ehk alles siis kui too lõkke läitnuks. Aga täna - tuhanded tõrvikusilmad ärevate jaanimardikatena ja nende all kirevad saatused, peamiselt aga hirm.

Hirm oli see, mis sundis inimesi minema, oma kodadest tuld kustutama, lapsi käevangu võtma ja olulisi esemeid pakkima. Nad olid kaasa võtnud mälestusi - niipalju kui Neil teadis olid neile just mälestused olulised ja mälestused ei kaalunud midagi. Nad olid lihtsad inimesed, päev päevalt elajad, sellised, kes kustutasid tule juba enne õhtuhämaruse saabumist ja rääkisid enne uinumist tunde salapärases akendest tubade kottpimedusse langevas kuuvalguses. Nad olid inimesed, kes hoolisid ja ei hoolinud samas üldse.

Neil oli oma palkmaja künkale ehitanud, nii paistis talle väikelinn alati kätte ja tema maja kõrval kõrgus toosama mäenõlvak, mille taga külma asfaldiga kaetud magistraal kummitas - kirjanikuna lootis ta värskest panoraamist alati inspiratsiooni ammutada. Ta istus vahest tunde piipu kiskudes rõdul võrkkiiges, õõtsutas end öötuule rütmis ja kirjutas paberile kümneid seosetuid lauseid, sidus neid omavahel. Linna tuled sõid ennast mäekülje varjust välja ja need paistsid halogeenlampidena kaevupõhjast, eredalt, piirjoonteta. Talle meeldis see vaatepilt - nagu ta kord Raigile maininud oli, meenutas see tähistaeva kohal istumist ja ta ei teadnud nimetada kodanikke, kes oleks seda peale tema endale lubada saanud.

Jah, ma olen ideaalse paiga leidnud.

Ta mõtles Raigile ja too tuligi eemalt, taskulamp käes, läbi pimeduse. Rohi sumises tema jalge all mardikatest ja valgusvihust hullunud liblikad tantsisid tema ümber surmaballi avavalssi.

"Terekest vana!" hüüdis Raig. "Kas hakkame ka astuma?"

"Hiljavõitu, kas pole," vastas Neil. "Ma lubasin endale, et ei lähe ennem kui olen selle hetke paberile pannud. Sa oled ju ometigi nõus, et see on meenutamist väärt."

"No ma ei tea, kuidas sinuga on, aga kõrbenud paberilt nüüd vaevalt keegi seda lugeda saab," arvas Raig. "Ma juba kujutan ette, kuidas tuul tuha laiali puhub. Sina nimetad seda kindlasti ka loominguks."

"Kas poleks vahva," õhkas Neil. "Sa oled praktilise inimese kohta ideedest tulvil. Kas sa pole kunagi kahtlustanud, et sul vere asemel trükimust veenides voolab?"

"Naljamees," pomises Raig. "Kuule tõepoolest kah nüüd, ära naljata. Hakkame minema."

Neil vaatas teda pikalt, kui Raig endale taskulambi valgusvihu pööras, ikka selleks, et oma murelikku ilmet rõhutada. Raig oli ärev. Ta oli ka äraolev ja see oli tema suurim viga. Tema nägi kriisiolukordades põhjust ärevuseks, Neil nautis neid. Ta ütles: "Kui inimesega midagi erakordset ei juhtu, siis pole ta võimeline ka midagi erakordset kirjutama, eks. Meie, inimeste, suurim häda on see, et me jookseme harukordse eest tihtipeale minema. Noh, mina ei kavatse. Ma olen paigas nagu kaks tonni rauamaaki. Ma ei usu hetkeks kah, et sina see labidas tahaksid olla."

Raig vangutas pead.

"Nii et hakka sammuma ja ma kirjutan kohe siia lehele, näed siiasamasse, et Raig läks veidi kahetseval ilmel. Kahjuks mitte kahetsuses juhtuva nägematajäämise pärast, teda tegi murelikuks hoopis kirjanik. Kuidas tundub? Ma võin muidugi ka mõne tabavama nime kasutusele võtta - kuidas oleks Gavalieri? Või Robertino Magalazzi?"

Raig kadus tagurpidi pimedusse, ta kustutas isegi taskulambi, et lahkumine pikale ei veniks. Kui ta on pimeduses, on ta läinud.

"Kuidas on võimalik, et sa kardad seda, mille kohta sa tead rohkem kui tundmatut?" hõikas Neil talle järele, aga Raig ei vastanud, sest tegelikult pelgas ta ühtviisi mõlemat.

"Ja ratastooli mäkkelükkamine oleks su jaoks nagunii liiast, nii et ära kahetse midagi!"

Kuus kuud tagasi...

...ilutses Borenheimis talv. Neil nautis lumivalget rõdult ja kõlgutas oma jalgu uhkelt üle puitrinnatise. Tal oli seljas näriliste nahast õmmeldud soe mantel ja jalas villase voodriga teksased. Matilde passis plastikkelgul kui see lund kahte lehte laiali lüües künkast alla kihutas ja ümises laulda:

"Võta see ja viska teist,
üks on lollim ikka meist!
Ei pada katlata ei saa
ja mina su`ta hakkama!"

Sõnad Neil, viis Matilde. Sõnad jäid alati samaks, viis muutus iga laulmiskorraga. Kui Matildel oli nina krimpsus, jorises ta aeglasemalt, kui söök õnnestuma kippus, laulis ta kiiruga ja Neil irvitas pliidi juures kaasa. Ta pakkus alati, et kirjutab mõne salmi veel lisaks, aga Matilde arvas, et nende nelja reaga on kõikide inimeste kohta kõik öeldud.

"Sa oled geenius, mu kallis!"

"No mine tea nüüd."

"Ma teangi. See on kirjutatud sinu juustesse ja su silma vikerkestadele. Ja sa pead tunnistama, et ka mina pole kõige hullem."

"Jah, naisuke. Mis puutub inimeste ülekiitmisse, siis oled sa tšempion."

"Parem ülekiidetud inimene kui ülekeedetud eine."

Umbes nii nad vestlesid. Neil ja tema naine, kes käis linnast, sest oli mehe elustiilist vaimustusse sattunud. Neil oli endaga aus - vähesed eelistavad kindalaegast autole ja tal polnud isegi seda esimest. Tal olid tema veider elustiil, päevakava puudumine, distsiplineerimatus, tema sulg ja paber, tema sisustamata toad ja mürgine naljasoon. Ta oli mees, keda naised ei näinud. Isegi mitte need unistajad-mälestajad-mäletsejad Borenheimis. Kuigi neile olid eelkõige elamused tähtsad, kasvasid viimased ikka välja Neili jaoks kummalistest võõrastest asjadest, nagu kirsipunane lumivalge katusega sõiduauto, kivimaja klaaspuidust fassaad ja imekallis aaga kristallbasseini tehislikus riimvees.

Neil oli asjade seisuga rahul, kuigi paljud tema asemel käinuksid kirikus palvel, et ülemistelt veidigi õnne ja rõõmu paluda. Neil oli maksimalistist minimalist - selles peitus kogu tema salapärane valmidus kannatada ja halvas parimat näha.

Järv polnud Neilile miskipärast varem silma hakanud, alles sel raudkülmal päeval, mil Matilde oma kelguga jääl maandus, ise imepisike ja veelgi eemal siples jääsulbi sees õnnetu täpike.

Etskae, mõtles Neil. Keegi on uppumas.

Ja ta hüüdis nii nagu kõri võttis Matildele: "Kas keegi on uppumas?"

Matilde aga juba jooksis, nii et kelk lendas eemale ja jäi kollase markerina lumele lebama. Ta jooksis nagu jäähaldjas, lumetolm jalge ümber pöörlemas, punased kiharad lehvimas kui hõbeniidist tolmuluud. Ta jooksis hetkel, mil kindalaeka-sõiduki-dilemma-naised oleksid jooksnud kaldale telefonide juurde. Ta jooksis, nagu Neil sel hetkel tundis, minema nii tema, kui tema armastuse eest. Jooksis jääl, mis oleks pidanud meetripaksune olema, aga ometi peitis see endas vähemalt üht seletamatut lahvandust, milles keegi ulpis. Küllap appi hüüdes ja abi lootes. Neil ei kuulnud ja seetõttu ei kuulnud Matilde ka tema karjutud küsimust.

Neil sööstis rõdult kui titaanvedru, kahlas läbi seinaäärse lumevalli, haaras käigult kaasa nööripuntra kuuriseina najalt ning imestas sisimas uhkust tundes, et tema armas on niiväga tema moodi. Ta sihtis kelku - leivapuru, mille Matilde oli jätnud ja vajutas saapad raevukalt läbi lumekooriku, neli korda sekundis. Sprint polnud ta parim ala, aga ta arvas, et jookseb hetkel minimaalselt kullale, isegi tema hingeõhk lõhnas autasu järele - loomulikult luust ja lihast autasu, sest medaleid Neil ei väärtustanud. Mingil momendil seadis ta sammud kelgu libisemisjälje sisse, saavutas veelgi enam kiirust, kukkus korraks käpuli ning ajas ennast lumest puhastamata taas jooksujalule. Ta oli kõigest poolel mäel kui Matilde juba lahvanduse äärele kõhuli viskas ja oma käe välja sirutas.

Kirjaniku suurim hirm ja halastus on stambid. Sa ei tohi oma ideid taaskasutada, sest raamaturiiuli ja prügikorvi koht on igas majapidamises määratud, aga keegi ei keela sul stampe vormida, nii et nendest kellegi teise hirm saaks. Neil teadis, et elu koosneb stampidest. Neil oli kindel, et stambid varitsesid pigem igapäevases melus kui mängufilmides. Stambid olid tegelikult teda lapsest peale tabanud nagu ettemääratud kaalupommid. Tema esimene jalgpall sõideti hooletu juhi poolt lapikuks, tema esimene armastus suures linnas ei sallinud oma armastuse armastust väikelinnade vastu, tema sõiduauto kütusepaak sai tühjaks raudteerööpaid ületades. Neil oli veendunud, et tema elu suurim STAMP seisab alles ees, küsimus oli selles, millal see oma üllatushambad tema rikutud kogemustepagasisse lööb. Et see lõplikult ning armutult loogika puudumisele alistada.

Niisiis nägi Neil eemalt, kuidas Matilde stambina, selle asemel, et uppuja veest välja tirida, ise jääsulbi sisse libises. Nägu ees, kuid Neil ei karjunud. Ta oli lummatud. Järve teisel kaldal olid mõned sõidukid peatunud. Inimesed sebisid ärevalt ringi, ilmselt helistati, aga jääle ei tormanud keegi. Hoolimata sellest, et lahvandus oli neile lähemal kui Neilile. Stambid olid jäises vees uppumas ja stambid nautisid tasuta etendust kaldalt.

Ma kirjutan teist, mõtles Neil jooksult raevukalt. Ma manan teile kaela ahelõnnetuse maanteel ja kaheksast üks saab ratastoolis ülejäänute matuseid kaeda. Ma nimetan selle loo "Heade kavatsuste ärasaatmiseks". Ta silmanurgast voolasid pingutusepisarad kui ta kaldaäärsele jääle hüppas, pind isegi ei pragunenud ja lahvandusest paistis vaid üks peanupp. Mustad jäätunud juuksed.

Üks kuu hiljem...

...astus Raig palatisse, käes kasutu kimp õlgedest flanelli riietatud nukke. Kuigi ta oli peaagu kindel sellise külakosti kasutuses, ei osanud ta kirjanikule muud viia.

Neil oli poolistukil veidrate mustritega padja najal ja kirjutas musta pastakaga A4 formaadis paberilehele märkmeid. Raig püüdis könte mitte märgata, aga teki all oli jalgade jaoks liiga vähe. Jumal tänatud, et inspiratsioon peast sõltub, mõtles ta kerge paanikaga ja istus taburetile Neili öökapi kõrval. Palatikaaslasest vanatoi põrnitses neid tigedalt, ajas ennast siis rögisedes püsti ja läks kõkisüüdistava ilmega kordiori jalutama.

"Ma olin see," alustas Raig ja Neil noogutas, suu kriipsuna teeseldud ükskõiksust peegeldamas.

"Ma lootsin, et ma teid kunagi näha saan," ütles Neil. "Mees, kes teise elu nimel kahest olulisest asjast loobuma peab on ometigi selle elu tähelepanu väärt. Ma hakkasin juba kartma, et mu kaotused on oluliselt suuremad."

"Ma tõin teile kingituse," ütles Raig. "Töökaaslased arvasid, et te olete sedasorti mees, kes sellistest asjadest lugu peab." Ta ulatas õlgedest nukud punastades Neilile.

"Sellistest ja väikesest talisuplusest," mainis Neil kibedalt, kavatsuseta külalise niigi kõhklevat seisundit veelgi enam kõikuma lüüa. Ta parandas ennast kiiresti: "Ma tegin muidugi nalja. Ma olen selline inimene. Ärge arvake, et ma sisimas nii muretu olen, kui need pakasest põletatud põsed välja näitama kipuvad."

"Ma tahtsin teid tänada," ütles Raig kohmetult. "Ja ma tahtsin küsida, kas on midagi, mida ma teie heaks teha saaksin."

"Noh, kui ma asjade peale viha peaksin, siis te võite selle kirurgisae järve uputada ja peale seda järve tühjaks lasta," ütles Neil. "Teisest küljest ei muuda sellised asjad suurt midagi. Väike vaimne rahulolu, et ma saan teie ebamugavuse otsas talluda on maksimum, mida te saate mu avitamiseks teha. Ja te juba pakute seda mulle. Nii et tänud."

"Kui ta poleks reageerinud, oleksin ma ilmselt servast lahti lasknud," tunnistas Raig. "Seal oli liiga külm selleks, et kinnihoidmise üle muret tunda. Aga ma nägin, et keegi on tulekul ja see andis jõudu."

"Noh, eks see andis mulle ka jõudu, kui ta liikuma hakkas," ütles Neil. "Ma ei oska seda sõnadesse panna. Ma parem kirjutan sellest."

Nad vaikisid ja akna all põõsastes hakkas kevadlind kriiskama, peletades jääd kõikvõimalikest kohtadest, ent kummalisel kombel mitte Raigi ja Neili rinnust. Kui kamakat oleks kaaluda saanud, olnuks see hauaplaadi raskune, sulamatu, alatiseks tahutud, graveeritud ja hinge pressitud. Saabuv suvi seda ei murra, selge see.

“Eile öösel,” muutis Neil järsku teemat. “Eile öösel juhtusin ma kokku kirjandusjumalannaga. Teate, selliseid asju juhtub ikka kui olete kirjanik. Ta hõljus läbi avatud ukse sisse ja meenutas mulle kedagi kallist. Ma ei liialda, kui ütlen, et ta nägi välja nagu kaame Matilde, selle erinevusega, et ta polnud seda mitte. Aga ta tuli ja küsis, kes selles intsindndis süüdi oli? Liiga nõrgad käsivarred? Ajanappus? Inimeste saamatus, tahtmatus sekkuda, sest sekkumine on tüütute viis erakute erakordseid ettevõtmisi segada? Ma pidin selle üle mõtlema. Isegi pikemalt mõtlema. Oli see teie süü? Alates hetkest, kui te järvejääle astusite. Või hoopis Matilde möödapanek teid märgata. Või kõik need tolvanid, kes järve teisel kaldal meie rabelemist jälgisid, ohhetasid kui kolmest vaid kaks naases, ohhetasid, tundsid end äärmiselt nigelalt ja hakkasid seejärel kiiresti hingehaavu ravima (jumal tänatud ei mu pere täna turvaliselt suletud uste taga õhtueinet naudib)? Ja siis küsis ta ootamatult, kuidas ma sooviksin Matildat mälestada? Ja kas te teate, ma pole eales end nii absoluutse nullina tundnud.”

“Iga kirjanik saab ühel korral oma jumalannalt abi,” teadis Raig. “Concefere palus seda oma viimaste teoste kaitsmiseks. Nende ümber ehitati teemantsammas, mis seisab tänaseni puutumatult. Seda võiks lõhkuda, aga inimesed, mida lähemale nad sambale jõuavad, seda enam kaob huvi midagi ette võtta.”

“Ma tean,” noogutas Neil. Padi tema pea all tundus väga muljutuna. Ta oli selle võimaliku lohklikkuse kuklaga välja pigistanud ja täitev poroloon käitus alatu, sihitu pannkoogina. “Ma ei tea, kas te teate, ilmselt mitte, kui oluline oli Matilda mulle kaaslase ja toetajana? Sama oluline kui teie enda elukaaslane teile, Raig. On teil elukaaslane?”

Raig noogutas ja tundis kuida puna temas peituva süütunde tema põskedele laiali venitas. Seda oli palati suhtelises hämaruses võimalik siiski märgata.

“Siis te teate,” ütles Neil. “Ma ei jaksa siin üles lugema hakata, mida ta oma elu jooksul tegi ja saavutas. Igal juhul oli seda piisavalt palju, et mitte sellist külma stamplõppu väärida. Eks? Ja siis ma küsisin oma jumalannalt, kas ta suudaks juurida välja kogu selle hamba, muuta meie orus asuva linna korraks krematooriumi gaasiahjuks, põletada Matilda külmunud mälestus taas elavaks.”

“Te palusite linna põletada?” Raig näis kohkunud, aga mitte eriti üllatunud. Reginald de Foree, tuntud õuduskirjanik oli oma jumalannalt palunud, et peale tema surma tema truudusetu abikaasa jäämägede keskele saadetaks, et ta ei sureks ega elaks. Et ta seisaks seal, paljad beebiroosad jalad vastu külmunud pinda ja vannuks mitu igavikku jutti, et ei armasta kedagi teist kui oma meest ja kõik neid, kes tema meest meenutasid või ei meenutanud. Kirjanike valikud võisid olla kas väga ekstreemsed või siis samuti ekstreemsed, veelgi ekstreemsemal viisil. Linna põletamine vähemalt oli.

“Suvel,” ütles Neil. “Ma pole ebaõiglane mees. Las see olla vabatahtlikuks purgatooriumiks. Ma annan teile loa inimestele teatada, see ka ise teadmiseks võtta ja siis on teil võimalik kas saatusele alla vanduda ja jääda või siis lahkuda. Ma ei kahtle hetkeks ka, et keegi teist ei näe teil seda süüd, millest minu pilk läbi puurib ja et te põgenete nagu oleks tuli lahti (Neil muigas). Lõpuks olen mina see koormakaamel, kes maha jääb, sest ma ei kahtle teie süütuses, seega ka mitte enese omas.”

Hingehaavade ilutulestik

Kui Raig Neili pilgete saatel öhe kadus, tundis Neil esimest korda tungivat soovi talle järgneda, seda enam, et nad polnud hoolimata juhtunust vaenujalale astunud. Matilda tundus kuue kuu kaugusel oleva udukoguna ja ta ei mäletanud osaliselt enam seda viha, mis teda põletussoovini viis. Jäänud valu oli torkiv, ebamäärane, nagu tuimestatud hambanärv – sa tead ja tunned, et ta on olemas, aga see ei määra eriti su valikuid.

Teisalt oli ta üksinda, võimetu ülejäänud parvega vastuvoolu ujuma, võimetu koos nendega isegi pärivoolu mõtlema, nii et lõpuks uskus ta siiski, et oli leidnud ideaalse paiga, ideaalse soovi ja ideaalse hetke kõige sidumiseks.

Ta asetas pildiraami paberilehe alusena oma põlvedele, sikutas pastaka vutlarist, hingas sügavalt sisse (rohkem ta välja ei hinga) ja hakkas kirjutama...
Mäeküljed on nüüd põgenikest tühjad, üksikute tulesäras akendega hooned ootavad veel viimast reekviemi, tulepõrgut, mis algab pihta linna keskväljakult ja levib kiiresti, aga mitte nii kiiresti, et mina seda ei näeks, üle tuhandete lootuste, rõõmu, valu ja üldse kõige maise. See on absoluutselt valge leek, nii tuline, et selle kohta ei saa mingil juhul kasutada suvalisi omadussõnu leksikonist. See haarab enese sisse kõik ja kõik mis sellest väljub on eimiski. Hetkega. See on nii...