Tuesday, November 17, 2015

FILMIARVUSTUS: Spectre (sisaldab spoilereid)

Mõtlesin pikalt, et ma ei viitsi uue bondifilmi kohta kirjasõnas arvama hakata, aga olen nüüd lugenud meediast niivõrd vastakaid arvamusi skaalal kaotasin-teadvuse-tasemel halb kuni parim bondifilm ever, nii et ei saa siiski vaiki olla. Mis puudutab seda, kuidas seiklusliku sisuga spiooniteos ühele vaatajale naha vahele poeb, siis oleme ausad, tõde ei ole olemas, aga siin on minu arvamus.

Ma kuulun pigem nende hulka, kellele Spectre meeldis, õigemini, kellele filmi esimesed kaks tundi väga meeldisid ja kolmanda tunni algusest alanud uus seiklusfilm väga muljet ei avaldanud. Ta oli... Teate, lavastajatöö pole meelakkumine. Kahe ja poole tunni täitmine pingega pole meelakkumine. Miljonite kinokülastajate pärikarva silitamiseks peab üleüldse ennast ületama. Et IMDB-s tekiks publikuhinne 9+. Ja isegi siis jääb selle üheksa taha miljon ühte. Hea bondiloo kirjutamine tundub justkui meelakkumisena (kõik elemendid on ju ette näidatud, sisuarendus olemas, kirjuta valmis algus, keskpaik ja lõpp, valmis, TEHTUD), aga näed, mingid bondifilmid meeldivad inimestele siiski rohkem kui teised, mõned teps mitte.

Mis mulle meeldis?

Pikad ja viimistletud dialoogid tegelaskujude vahel. Bondi esimene kohtumine pahalasega, absoluutselt lihvitud pisisündmuste jada pausidega õiges kohas. Pinge kruvimine ei pea ju alati meeletut tempot tähendama. Mulle see mõjus, paljudele mõjus ilmselt ka venitamisena. Dialoogid Q-ga. Dialoogid M-i ja isegi pisut kahvatu Madeleine Swanniga, kes on Bellucci Lucia Sciarra kõrval nagu paakunudpiimane teeklaas kristalllühtri kõrval ja minu meelest üks ebaõnnestunumaid valikuid bonditüdrukuna.

Märuli tagaihoidlikkus. Nii filmi algusstseen, liigsest märulist targu hoiduv sportautojaht kui kisma rongis mõjusid kõik enam-vähem usutavalt. Polnud ülemäära suuri plahvatusi, polnud isegi bondilikku domineerimist (Quantum of Solace, kus Bond on purustamatu tapamasin), kuigi sellest hoidus osavalt ka Skyfall.

Heliriba. Õigetes kohtades närviline, piinav, klassikalist sekka miksiv uus. Ilmselt mitte igaühele.

Craig Bondina. Sellisena Ian Fleming oma teostes Bondi kujutas. Lugege. Bond on armutu ja raevukas killer.

Mis mulle ei meeldinud.

Mendes ei saanud ikkagi kahe ja poole tunni ekraaniaja efektiivse täitmisega hakkama (see kivi võiks tegelikult vabalt ka stsenaristi või siis nende, kes käsikirja sellisel kujul läbi lasid, kapsaaeda lennata). Kui film esimest korda kulminatsiooni saavutas (kinos tunnevad kõik selle stseeni ära), olnuks aeg kokkuvõtteks ning lõputiitriteks, aga siit hakkasid teatud elemendid, sealhulgas häirivad totrused (Bondi tappa üritav pahalane annab talle pidevalt uue pääsemisvõimaluse, isegi kui ta teeb seda Bondi kiusamiseks on korduvad sündmused ebausutavad täheklotsid lollustest väsinud kinokülastaja jaoks), korduma. Telesarjas 24 on sarnased kordamised iseenesestmõistetavatel põhjustel andestatavad, aga siin mitte.

Waltzi pahalane on tegelaskujuna pidevas ajanappuses. Kuigi bondipahalased ongi alati Bondile endale aega loovutama pidanud, on siin tegu kaasaegse bondisaaga siduva überpahalasega (It was me, James. The author of all your pain.) ja samas tundub filmi lõpuks, et teda oli siiski vähem kui Skyfalli Silvat. Vähem ekraaniaega, aga ka vähem tunnet, et ta oleks Bondi kuidagi rohkem ohustanud. Jah, ta kehastas moodsat ohtu kogu maailmale, aga mu meelest on selline jälgimisajastu-ohuklishee juba ülekasutatud ning ei mõju enam väga efektselt.

Bondinaljad. Hambutud ja üliturvalised.

Nii et jah, polnud kaugeltki mitte täiuslik spektaakel, aga siiski üks mu käesoleva-aastastest kinos nähtud lemmikutest. 007 punkti 0010-st.