Mõtlesin pikalt, et ma ei viitsi
uue bondifilmi kohta kirjasõnas arvama hakata, aga olen nüüd
lugenud meediast niivõrd vastakaid arvamusi skaalal
kaotasin-teadvuse-tasemel halb kuni parim bondifilm ever, nii et ei
saa siiski vaiki olla. Mis puudutab seda, kuidas seiklusliku sisuga
spiooniteos ühele vaatajale naha vahele poeb, siis oleme ausad, tõde
ei ole olemas, aga siin on minu arvamus.
Ma kuulun pigem nende hulka, kellele
Spectre meeldis, õigemini, kellele filmi esimesed kaks tundi väga
meeldisid ja kolmanda tunni algusest alanud uus seiklusfilm väga
muljet ei avaldanud. Ta oli... Teate, lavastajatöö pole
meelakkumine. Kahe ja poole tunni täitmine pingega pole
meelakkumine. Miljonite kinokülastajate pärikarva silitamiseks peab
üleüldse ennast ületama. Et IMDB-s tekiks publikuhinne 9+. Ja
isegi siis jääb selle üheksa taha miljon ühte. Hea bondiloo
kirjutamine tundub justkui meelakkumisena (kõik elemendid on ju ette
näidatud, sisuarendus olemas, kirjuta valmis algus, keskpaik ja
lõpp, valmis, TEHTUD), aga näed, mingid bondifilmid meeldivad
inimestele siiski rohkem kui teised, mõned teps mitte.
Mis mulle meeldis?
Pikad ja viimistletud dialoogid
tegelaskujude vahel. Bondi esimene kohtumine pahalasega, absoluutselt
lihvitud pisisündmuste jada pausidega õiges kohas. Pinge kruvimine
ei pea ju alati meeletut tempot tähendama. Mulle see mõjus,
paljudele mõjus ilmselt ka venitamisena. Dialoogid Q-ga. Dialoogid
M-i ja isegi pisut kahvatu Madeleine Swanniga, kes on Bellucci Lucia
Sciarra kõrval nagu paakunudpiimane teeklaas kristalllühtri kõrval
ja minu meelest üks ebaõnnestunumaid valikuid bonditüdrukuna.
Märuli tagaihoidlikkus. Nii filmi
algusstseen, liigsest märulist targu hoiduv sportautojaht kui kisma
rongis mõjusid kõik enam-vähem usutavalt. Polnud ülemäära suuri
plahvatusi, polnud isegi bondilikku domineerimist (Quantum of Solace,
kus Bond on purustamatu tapamasin), kuigi sellest hoidus osavalt ka
Skyfall.
Heliriba. Õigetes kohtades närviline,
piinav, klassikalist sekka miksiv uus. Ilmselt mitte igaühele.
Craig Bondina. Sellisena Ian Fleming oma teostes
Bondi kujutas. Lugege. Bond on armutu ja raevukas killer.
Mis mulle ei meeldinud.
Mendes ei saanud ikkagi kahe ja poole
tunni ekraaniaja efektiivse täitmisega hakkama (see kivi võiks
tegelikult vabalt ka stsenaristi või siis nende, kes käsikirja
sellisel kujul läbi lasid, kapsaaeda lennata). Kui film esimest
korda kulminatsiooni saavutas (kinos tunnevad kõik selle stseeni
ära), olnuks aeg kokkuvõtteks ning lõputiitriteks, aga siit
hakkasid teatud elemendid, sealhulgas häirivad totrused (Bondi tappa
üritav pahalane annab talle pidevalt uue pääsemisvõimaluse, isegi
kui ta teeb seda Bondi kiusamiseks on korduvad sündmused ebausutavad
täheklotsid lollustest väsinud kinokülastaja jaoks), korduma.
Telesarjas 24 on sarnased kordamised iseenesestmõistetavatel
põhjustel andestatavad, aga siin mitte.
Waltzi pahalane on tegelaskujuna
pidevas ajanappuses. Kuigi bondipahalased ongi alati Bondile endale
aega loovutama pidanud, on siin tegu kaasaegse bondisaaga siduva
überpahalasega (It was me, James. The author of all your pain.) ja
samas tundub filmi lõpuks, et teda oli siiski vähem kui Skyfalli
Silvat. Vähem ekraaniaega, aga ka vähem tunnet, et ta oleks Bondi
kuidagi rohkem ohustanud. Jah, ta kehastas moodsat ohtu kogu
maailmale, aga mu meelest on selline jälgimisajastu-ohuklishee juba
ülekasutatud ning ei mõju enam väga efektselt.
Bondinaljad. Hambutud ja üliturvalised.
Nii et jah, polnud kaugeltki mitte
täiuslik spektaakel, aga siiski üks mu käesoleva-aastastest kinos
nähtud lemmikutest. 007 punkti 0010-st.
