Klikkide kalmistud

Ma ei juhtu kalmistule kuigi tihti. Perekonna ning lähisugulaste hauaplatside külastamisgraafik on minu jaoks täielik ennustamatuste kaos, isegi peale ajajärku, mil ma arvasin end aru saavat, miks ja millal me seal üldse käime. Arvasin, et alates kellegi olulise lahkumisest peale püsivalt, aga pigem siiski mitte, sest ajapikku kulub lohutust (ma usun küll, et esimese asjana käime me haual just lohutust otsimas ning mõttes oma vanu võlgu klaarimas) üha vähem ja vähem ning elu vajub peale nihkeid tagasi rööbastele, töötatakse välja uued turvasüsteemid, leitakse inimesed, kellest kinni hoida (ja elava hoidmine tundub mulle vähemalt sama loogiline kui lahkunu mälestuse hoidmine), kohad, kus on hea.

Hästi egoistlik ning ebapopulaarne põhjus muidugi, aga arutu või kuidagi silmakirjalik tundub ka kohusetundest käimine, lihtsalt seetõttu, et kõik käivad, võistelda selles, kes valab hauaplatsile sirgema tsementääre või istutab käharama põõsa. Ja sisimas kiruda, et ei viitsinud tegelikult. Ja muidugi veel seegi põhjus, et kogu külastamisprotsess kaevab pidevalt valusaid mälestusi üles.

Lähen siis, kui vajadus tuleb, mitte siis kui mulle ette kirjutatakse, eks? Nii mulle sobib.

Maapinna ja selle all oleva vahel on isolatsioonikiht, mille me oleme ise põlvkond põlvkonnalt valmis ehitanud.

Mõned päevad tagasi avastasin ma veel ühe kalmistu (jah, teadsin selliste asjade olemasolust, aga sel korral toimus ühendus - umbes nagu 9/11 surijate viimaseid telefonikõnesid kuulates).

Tolle nimeks võiks olla Youtube`i järelhüüete surnuaed.

See hakkas hargnema ühest juhuslikult kohatud emakeelsest RIP-klipist, valgus laiali ja seotud vasted paljastasid ühtäkki globaalse virtuaalkalmistu, mis asub ja paisub serverites. Kalmistu vastsündinute, laste, noorte, täiselujõuliste, vanade, raukade, kuulsuste, koduloomade, varalahkunud ideede jaoks. Üks nukker hauakivi teise järel, kaunistatud väga erinevate järelhüüetega. Tekstid, videosalvestused, salmid. PILDID! Sajad tuhanded pildid.

Ja selle külastamine teeb haiget enam kui peaaegu anonüümsel linnakalmistul jalutamine, kus sulle vahivad vastu sajad nimede ning daatumitega vaikivad sambad, vaid mõni üksik neist pildi või büstiga kaunistatud. Oh ei. Juutuubi kalmistul on asjaosalised alati kohal. Sa saad neile silma sisse vaadata, näed neid piltidel naeratamas, sõprade seltsis, emade käte vahel, hapnikumaski all - enam valusamaks minna ei saa? Saab küll. Kirstudes. Avatud kirstudes. Suletud kirstudes. Mullased käed viimast peotäit heitmas.

Isolatsioonikiht on veel ehitamata!

600 000 klikki. 600 000 matuselist, kes ei tunne ei kadunukest ega üksteist. 

FILMIARVUSTUS Upside Down 3D

Ei mäleta, et oleksin viimaste kuude jooksul kogenud ühtki nii visuaalselt kui samaaegselt ideelt nutikat filmi (Cloud Atlas välja arvatud) nagu fantaasiaromanss Upside Down.

Ühtlasi filmi, mis sinust nutika vaatajana eriti lugu ei pea, kohati piinlik on ning lookaose ohtlikul piiril kõigub. Tõenäolise põrumise vaataja poolel välistab ilmselt igasuguste ootuste puudumine (Upside Down ei ole eriti hästi reklaamitud ega kaitstud teos – esimesed piraatkoopiad lekkisid veebi juba kuid tagasi, samas on see 60 miljoni dollarilise eelarvega film siiamaani tegijatele vaid veidi enam kui 8 miljonit dollarit tagasi teeninud). Kui sul oleks filmiriiulis koht sarnaste hullumeelsete teoste jaoks, siis võiks sinna kuuluda näiteks City of Ember, Dark City ja miks ka mitte Gattaca. Mitte et Upside Down (vähemalt kahe viimase sisuga) siin isegi ligilähedaselt võistelda suudaks.

Planeedil, mis asub oma naabermaailma gravitatsiooniväljas, praktiliselt sellega rinnutsi, elatakse vihmas ning sudus viletsat nägurielu. Rentsli- ja industriaalkeskkonnale vastandiks olevas luksusparadiisis, mis naaberplaneediga ühendatud hiiglasliku transpordikeskusega, kerkivad pilvelõhkujad, särab ere päike ja võidutseb majanduskasv. Mõlemad planeedid tõukuvad teineteise suhtes, muutes nende elanikel võimatuks all- või ülapoolel trehvata, lisaks veidrale füüsika-anomaaliale takistavad kodanike omavahelist lävimist ka sotsiaalsed ja poliitilised erinevused. Sellest hoolimata juhtub, et rentslist pärit noormees (Jim Sturgess) kohtab kõrgklassineiut (Kirsten Dunst) ja aastad kasvatavad pelga tutvuse millekski suuremaks. Kuni juhus neile korraks oma kondise jala taha paneb. Film vestab loo sellest, kuidas nad taaskohtuvad.

Upside Down erineb kolmest ülalpool mainitud ulme- ning fantaasiateosest ennekõike tänu hingematvalt loogikavaba universumi mahlakale ja väsimatule kujutamisele kogu filmi kestel (lõikude asemel visatakse sulle näkku terve tort). Detailseid vistasid jagatakse rohkem kui aju nende üksikasju registreerida jõuaks, industriaalmaastikest loodusvaadeteni, hiidkontoritest linnapanoraamideni. Kõik need kustutavad kindasti vaataja janu millegi salapärase ning ennenägematu järele ja lunastavad osaliselt välja loogikalüngad. Ka liigse ettevaatlikkuse ning hooletuse sisukeerdkäikude lahendamisel. Tagatipuks julmalt kastreeritud finaali, mis annab kiired vastused probleemidele, mis näisid alles minut tagasi lahendamatud. Mitte probleemile, kuidas me lahutuse järel oma vara jagame, aga pigem Bermuda kolmnurga mõõtkavas küsimustele.

Linateose suurim vajakajäämine seisneb loojate segumasina valemis - Upside Down püüab paigutada romantilise armastusloo fantaasiažanrisse, lisades külaliselementidena paraja annuse absurdihuumorit, komöödiat ning kergepinget. Ma mõtlesin, et see kvartett võinuks tervikuna õnnestuda näiteks juhul, kui kaasatud põnevikupüüe oleks korralikult välja kantud (või siis mõni teine), aga romantikanõue seab igasugusele üle piiri minekule range käe ette ning igal võimalikul juhul, kui sädameid lendama hakkab, visatakse neile igaks juhuks ämbriga kiiresti vett. Et mõnusat õhtupoolikut nautivad daamid kinosaalis mingil juhul ärevusest kihelema ei hakkaks ega südame puperdades minestamisele mõtleks. Ei toimu siin ka sellist pisarapulma, nagu Les Miserables viimasel seansil, kus kümned taskurätikud ja põrand sõna otseses mõttes märjaks kasteti. Ei. Upside Down vaid teeskleb hullumeelsust, olles tegelikult vagur nagu talleke ja „oma erilisele riiulile“ trügivale teosele sarnane endast lugupidava vaataja ees ette ning taha kummardumine ei sobi. Peale visuaalse, 3D-prille eeldava, ent läbi nende minimaalselt lisaväärtust pakkuva silmakommi, ei murra Upside Down ühtki olulist piiret ja lõpetab seetõttu pea alaspidi. Sobib neile, kes ootavad visuaalidest enamat kui loost ja loost vaid veidi enamat kui loogikast. Viiest popkornitorbikust jääb alles kaks ja pool.