Stressiroboti napp pääsemine

Kell umbes üheksa, väsinud pilguga, ikka veel naeratab, kaup letil rodus

triipkoode loeb, nii et särk higist imbunud, toimekas väliselt, mõtted on kodus

mehega, lastega, isegi ämmaga, lahkumisavaldus nädalaid taskus

plaaninud korduvalt lauale visata, paberil sel kuid on raudkangi raskus

„Kleepse kas soovite? Sooduskaart tehtud?“ mõttes on diivanil teleri taga

sari käib, tee kuumas tassis sääl aurab, ise on röötsakil, ammu ta magab

„Jah, etiketil on viis senti odavam,“ tõdeb, kui turvamees väsinult möödub

kassas ta kõrval üks eit räigelt röögatab, avastab, saiast on tükike söödud

„Tänan ja palun ja jah näeme jälle,“ järgmine letile laob kassiliiva

„Jätke nüüd natuke palun ka korvi, no näete ju isegi, lett kisub kiiva!“

Riiuli vahelt va surm teda piidleb, loeb stressikuhja ja südamelööke

näiliselt talutav, aga ta teab, et on kurnav ning üsnagi surmav see tööke

Veidike veel ja siis kell tiksub kümme, vikat, mis hoobiks on valmistund langeb

Täna veel pääses, kuid mine tea, homme, ehk ongi tööpäeva lõpuks ta kange

Lahkuvad mõlemad, surm ja ka müüja, üks koju, teisel ei puhata passi

kaasa viib teekraavis magava kodutu ja ühe tee peale tormanud kassi

Labürintism paremal ülanurgas

Stanislavile meeldib Helju staatus.
Heljule meeldib Osvaldi enesemääratlemiskriis.
Osvaldile meeldivad Hille uued kananahast kingad.
Hillele meeldib tõmmuvõitu Roman.
Romanile meeldib Salme poliitkorrektne kommentaar.
Salmele meeldib Staari X uus foto.
Staarile X meeldib teha nägu, et talle FB ei meeldi.
Aga meeldimisi jagab ta ju tegelikult kõigist enam, lahke käega.
FB meeldib ju tegelikult kõigile.
Ka mina, kartulivagude vahele, punasesse õhtuvalgusse sünnitatu, naasen alati.
Miljard rotti jooksevad infoaknaks maskeeritud suures rahamasinarattas ühes suunas,
ärevalt pimestavat infot jürades,
infot piiksudes,
paarilisi peibutades,
infokuhja ebemetest uusi pesasid luues,
kus tärkavad uued infonäljas rotipojad,
kes on poolpimedad, sest neile õpetati nii,
ja peibutuseks on like-nupp,
juustu asemel.
Seedimisjäägiks ränk reklaam.

Balanss

Kaks vanainimest istusid pargipingil ja siblisid kondiste sõrmedega pingile asetatud kuivanud samblapahmakas. Neist tunni jooksul kolm korda möödunud nooruke tervisejooksja tundis endas uudishimu tärkamas ja neljanda ringi ajal peatus ta vanainimeste juures, tegi paar paigal põlvetõste-jooksusammu, puhkis õhku ninasõõrmetest sisse-välja, et endale tähelepanu juhtida ning avas lõpuks kannatamatult suu: „Tere prouad!“

Näiliselt vanem, paksus puhvaikas ning viltides vanainimene (tema laup oli rängalt kortsudega kaetud ning üks silm uduhägune) kergitas pead tõstmata pilgu ja uuris noormeest tervema silmaga.

Enne kui ta vastata jõudis, jätkas noormees innukalt: „Millega siis kena päevakest sisustame?“

Teine, veidi väiksemat kasvu ning käbedama käekäiguga vanainimene vangutas pahaselt pead ja ignoreeris küsimust.

„Ma jooksin mööda ja jäi silma, et te korjate ravimtaimi siin, põdrasammalt justkui? Äkki saan abiks olla?“ jätkas noormees. „Toon poest paberkotikese. Kile sisse ravimtaimi panna ei passi.“

Vanem vanainimene vangutas samuti pahaselt pead ja siblis samblas edasi.

„Näib, et külm talv on tulekul? Kondid ütlevad, eks? Eks teie eas ole soe tee hea mõnus mekkida ka, külmal talveõhtul või sügisõhtul või üldse...ee...“

Piinlik vaikus.

„Mu vanaisa kasutas muide sammalt viltide täiteks. Nii oli soojem jää peal kala püüdmas käia. Oleks võinud ju ajalehti kasutada, aga ajalehed olid omal ajal kallid. Vist sama kallid kui nüüd. Teil muidugi on endale kohalikud lehed tellitud? Et sealt surmakuulutusi lugeda. Paberleht on ikka üks õige leht. Mu naabrinaisel on küll kohalik leht tellitud.“

Vanainimesed vangutasid mõlemad hukkamõistvalt pead.

Noormees jätkas: „Võin saladuskatte all jagada, et lisaks viltide toppimisele saab sammalt ka palkmajade palgivahede täitmiseks kasutada. Jällegi, on soojem. Tuul ei käi läbi. Noh...kui teil juhtub palkmaja olema...“

Kumbki vanainimene ei vastanud.

Kestvast, ignoreerimisest üha piinlikumaks muutuvast olukorrast pääseda sooviv noormees alustas taas põlvetõstejooksuga ja jättis viisakalt hüvasti. Rohkem ma neist iganditest mööda joosta ei kavatse, mõtles ta pahuralt. Balanss on paigast ära. Ja sügas minema.

Vanainimesed jätkasid samblas siblimist, kui väiksemat kasvu tädi korraga võidukalt hüüatas ja käe tõstis. Tema sõrmede vahelt paistis pisike tükk plastikut.

„Kätte sain, bitch please!“ ütles ta rahulolevalt.

Vanem vanainimene pahandas: „Küll need microSD kaardid tehakse pisikesed. Kaovad nii kergelt ära. Otsi nagu keedetud hernest liivakarjäärist.“

Ta võttis mälukaardi, kahmas käekotikesest välja moodsa õhukese tahvelarvuti, sisestas kaardi kaardipesasse ning lülitas tahvli sisse.

„LOL,“ pahvatas ta oma lemmikportaali avades. „Kass peeretab paha-aimamatule omanikule näkku!“

„LOL,“ kinnitas väiksemat kasvu vanainimene.