Kell umbes üheksa, väsinud pilguga, ikka veel naeratab, kaup
letil rodus
triipkoode loeb, nii et särk higist imbunud, toimekas väliselt,
mõtted on kodus
mehega, lastega, isegi ämmaga, lahkumisavaldus nädalaid taskus
plaaninud korduvalt lauale visata, paberil sel kuid on raudkangi
raskus
„Kleepse kas soovite? Sooduskaart tehtud?“ mõttes on diivanil
teleri taga
sari käib, tee kuumas tassis sääl aurab, ise on röötsakil,
ammu ta magab
„Jah, etiketil on viis senti odavam,“ tõdeb, kui turvamees
väsinult möödub
kassas ta kõrval üks eit räigelt röögatab, avastab, saiast on
tükike söödud
„Tänan ja palun ja jah näeme jälle,“ järgmine letile laob
kassiliiva
„Jätke nüüd natuke palun ka korvi, no näete ju isegi, lett
kisub kiiva!“
Riiuli vahelt va surm teda piidleb, loeb stressikuhja ja
südamelööke
näiliselt talutav, aga ta teab, et on kurnav ning üsnagi surmav
see tööke
Veidike veel ja siis kell tiksub kümme, vikat, mis hoobiks on
valmistund langeb
Täna veel pääses, kuid mine tea, homme, ehk ongi tööpäeva
lõpuks ta kange
Lahkuvad mõlemad, surm ja ka müüja, üks koju, teisel ei puhata
passi
kaasa viib teekraavis magava kodutu ja ühe tee peale tormanud
kassi
No comments:
Post a Comment