FILMIARVUSTUS: Star Wars: The Force Awakens

Star Wars: The Force Awakens lavastajaks on J.J. Abrams, kellelt pärit ka kaks viimatist Star Treki filmi ning peaaegu kogupere sci-fi Super 8. See siin on tema suurim töö, mis suures osas õnnestunud. Iseäranis meeldejäävad on selle filmi 40 viimast minutit, mis korjavad üles veidi jahtunud keskpaiga.

See võiks olla episood nelja uusversioon. Ta tundubki sellisena. Kõik need lugematud kummardused, nüansid ja elemendid – üks teise otsa, nagu oleks stseraarium laenatud iseäranis paadunud austajaloomingu tootjatelt. Isegi loovundament ning kulg on väga sarnane. Tagasi toodud tegelaskujud. Luke! Han Solo! Chewbacca! C-3PO! Leia! Veelgi enam! Heldene aeg! Harrison Ford (Han Solo) ja Chewbacca on vanadest näitlejatest/tegelaskujudest ainsad, kes üllatusmunana esinema ei pea. Neid jagub ekraanile rohkesti.

Aga selle filmi tõelised staarid on võrratu Daisy Ridley (Rey), John Boyega (Finn) ning pahalase Kylo Renina meeldejääva rolli teinud Adam Driver. Daisy Ridley on nagu Luke, naissoost versioon. Pahaaimatult suurde jõumängu eksinud noor kolakoguja kolkaplaneedilt. Ootamatult komistab ta olulist infokildu omava roboti otsa ning tema teiseks teekonnakaaslaseks saab samuti ebatõenäoline kangelane, ärakaranud stormtrooper Finn. Kumbki ei taha suurt mängu mängida, aga nad on selleks justkui määratud. Jõud tõmbab neid kui magnetiga. Ja nende kahe tegelaskuju vahel on sädet ja sünergiat oi kui palju.

The Force Awakens on teekonnafilm, mis muutub emotsionaalseks ja oluliseks lõpuosas. Peaaegu kõik meeldejäävad stseenid mahuvad viimase 40 minuti sisse. Mida enam kulminatsioonile läheneti, seda enam ma soovisin, et lõputiitrid viibiksid. Mäletate neid keerulisi ja ilmselt kirjutajate endi jaoks segaseid poliitintriige eelnevatest filmidest. Millest keegi ei hoolinud. Või jaburaid karaktereid, kes kippusid justkui Pixari multikatest laenatud olema. Siin neid ei ole. See on lihtsakoeline, arusaadav, tunneteküllane teos. Teeb paiguti hinge härdaks. Tõesti ka. Siin on üks stseen, mis võib ühel pehmehingelisemal kodanikul käe põue taskuräti järele ajada.

Mu kurjemad nürid kriitikanooled lendaksid heliriba ja paari ülepakutud märulistseeni pihta. Heliriba, sest see kipub vahepeal lihtsalt lärmiks muutuma. Märulistseenid, kuigi mitte nii kaootilised kui Phantom Menace omad, lähevad paaril korral seda teed, et sa annad alla ja matad püüu aru saada, mis ekraanil täpselt toimub. Las nad kolistavad pealegi, kohe saab normaalse rütmi tagasi.

Mis mulle aga absoluutselt meeldis ning filmist väärt rännaku kujundas. See, kuidas J.J. Abrams teab, kuidas mingites olulistes emotsionaalsetes võtmestseenides peab tasahilju võtma. Ta annab näitlejatele aega. Filmi teises pooles toimuv taaskohtumis-stseen ning üks oluline duell ei toimiks teisiti, ei haaraks. Võrratult teostatud.

Jah, tegu on hea filmiga, kus on olemas ka karakterid, mis ei lahustu esimese lause peale, mis nende huulte vahelt välja lipsab. See pole Anna Karenina, ei peagi olema.

8/10

FILMIARVUSTUS: Spectre (sisaldab spoilereid)

Mõtlesin pikalt, et ma ei viitsi uue bondifilmi kohta kirjasõnas arvama hakata, aga olen nüüd lugenud meediast niivõrd vastakaid arvamusi skaalal kaotasin-teadvuse-tasemel halb kuni parim bondifilm ever, nii et ei saa siiski vaiki olla. Mis puudutab seda, kuidas seiklusliku sisuga spiooniteos ühele vaatajale naha vahele poeb, siis oleme ausad, tõde ei ole olemas, aga siin on minu arvamus.

Ma kuulun pigem nende hulka, kellele Spectre meeldis, õigemini, kellele filmi esimesed kaks tundi väga meeldisid ja kolmanda tunni algusest alanud uus seiklusfilm väga muljet ei avaldanud. Ta oli... Teate, lavastajatöö pole meelakkumine. Kahe ja poole tunni täitmine pingega pole meelakkumine. Miljonite kinokülastajate pärikarva silitamiseks peab üleüldse ennast ületama. Et IMDB-s tekiks publikuhinne 9+. Ja isegi siis jääb selle üheksa taha miljon ühte. Hea bondiloo kirjutamine tundub justkui meelakkumisena (kõik elemendid on ju ette näidatud, sisuarendus olemas, kirjuta valmis algus, keskpaik ja lõpp, valmis, TEHTUD), aga näed, mingid bondifilmid meeldivad inimestele siiski rohkem kui teised, mõned teps mitte.

Mis mulle meeldis?

Pikad ja viimistletud dialoogid tegelaskujude vahel. Bondi esimene kohtumine pahalasega, absoluutselt lihvitud pisisündmuste jada pausidega õiges kohas. Pinge kruvimine ei pea ju alati meeletut tempot tähendama. Mulle see mõjus, paljudele mõjus ilmselt ka venitamisena. Dialoogid Q-ga. Dialoogid M-i ja isegi pisut kahvatu Madeleine Swanniga, kes on Bellucci Lucia Sciarra kõrval nagu paakunudpiimane teeklaas kristalllühtri kõrval ja minu meelest üks ebaõnnestunumaid valikuid bonditüdrukuna.

Märuli tagaihoidlikkus. Nii filmi algusstseen, liigsest märulist targu hoiduv sportautojaht kui kisma rongis mõjusid kõik enam-vähem usutavalt. Polnud ülemäära suuri plahvatusi, polnud isegi bondilikku domineerimist (Quantum of Solace, kus Bond on purustamatu tapamasin), kuigi sellest hoidus osavalt ka Skyfall.

Heliriba. Õigetes kohtades närviline, piinav, klassikalist sekka miksiv uus. Ilmselt mitte igaühele.

Craig Bondina. Sellisena Ian Fleming oma teostes Bondi kujutas. Lugege. Bond on armutu ja raevukas killer.

Mis mulle ei meeldinud.

Mendes ei saanud ikkagi kahe ja poole tunni ekraaniaja efektiivse täitmisega hakkama (see kivi võiks tegelikult vabalt ka stsenaristi või siis nende, kes käsikirja sellisel kujul läbi lasid, kapsaaeda lennata). Kui film esimest korda kulminatsiooni saavutas (kinos tunnevad kõik selle stseeni ära), olnuks aeg kokkuvõtteks ning lõputiitriteks, aga siit hakkasid teatud elemendid, sealhulgas häirivad totrused (Bondi tappa üritav pahalane annab talle pidevalt uue pääsemisvõimaluse, isegi kui ta teeb seda Bondi kiusamiseks on korduvad sündmused ebausutavad täheklotsid lollustest väsinud kinokülastaja jaoks), korduma. Telesarjas 24 on sarnased kordamised iseenesestmõistetavatel põhjustel andestatavad, aga siin mitte.

Waltzi pahalane on tegelaskujuna pidevas ajanappuses. Kuigi bondipahalased ongi alati Bondile endale aega loovutama pidanud, on siin tegu kaasaegse bondisaaga siduva überpahalasega (It was me, James. The author of all your pain.) ja samas tundub filmi lõpuks, et teda oli siiski vähem kui Skyfalli Silvat. Vähem ekraaniaega, aga ka vähem tunnet, et ta oleks Bondi kuidagi rohkem ohustanud. Jah, ta kehastas moodsat ohtu kogu maailmale, aga mu meelest on selline jälgimisajastu-ohuklishee juba ülekasutatud ning ei mõju enam väga efektselt.

Bondinaljad. Hambutud ja üliturvalised.

Nii et jah, polnud kaugeltki mitte täiuslik spektaakel, aga siiski üks mu käesoleva-aastastest kinos nähtud lemmikutest. 007 punkti 0010-st.