Star Wars: The Force Awakens
lavastajaks on J.J. Abrams, kellelt pärit ka kaks viimatist Star
Treki filmi ning peaaegu kogupere sci-fi Super 8. See siin on tema
suurim töö, mis suures osas õnnestunud. Iseäranis meeldejäävad
on selle filmi 40 viimast minutit, mis korjavad üles veidi jahtunud
keskpaiga.
See võiks olla episood nelja
uusversioon. Ta tundubki sellisena. Kõik need lugematud kummardused,
nüansid ja elemendid – üks teise otsa, nagu oleks stseraarium
laenatud iseäranis paadunud austajaloomingu tootjatelt. Isegi loovundament ning kulg on väga sarnane. Tagasi
toodud tegelaskujud. Luke! Han Solo! Chewbacca! C-3PO! Leia! Veelgi enam! Heldene
aeg! Harrison Ford (Han Solo) ja Chewbacca on vanadest näitlejatest/tegelaskujudest ainsad, kes
üllatusmunana esinema ei pea. Neid jagub ekraanile rohkesti.
Aga selle filmi tõelised staarid on
võrratu Daisy Ridley (Rey), John Boyega (Finn) ning pahalase Kylo Renina
meeldejääva rolli teinud Adam Driver. Daisy Ridley on nagu Luke,
naissoost versioon. Pahaaimatult suurde jõumängu eksinud noor
kolakoguja kolkaplaneedilt. Ootamatult komistab ta olulist infokildu
omava roboti otsa ning tema teiseks teekonnakaaslaseks saab samuti
ebatõenäoline kangelane, ärakaranud stormtrooper Finn. Kumbki ei
taha suurt mängu mängida, aga nad on selleks justkui määratud.
Jõud tõmbab neid kui magnetiga. Ja nende kahe tegelaskuju vahel on
sädet ja sünergiat oi kui palju.
The Force Awakens on teekonnafilm, mis
muutub emotsionaalseks ja oluliseks lõpuosas. Peaaegu kõik meeldejäävad
stseenid mahuvad viimase 40 minuti sisse. Mida enam kulminatsioonile
läheneti, seda enam ma soovisin, et lõputiitrid viibiksid. Mäletate
neid keerulisi ja ilmselt kirjutajate endi jaoks segaseid
poliitintriige eelnevatest filmidest. Millest keegi ei hoolinud. Või jaburaid karaktereid, kes kippusid justkui Pixari multikatest laenatud olema. Siin
neid ei ole. See on lihtsakoeline, arusaadav, tunneteküllane teos.
Teeb paiguti hinge härdaks. Tõesti ka. Siin on üks stseen, mis võib ühel pehmehingelisemal kodanikul käe põue taskuräti järele ajada.
Mu kurjemad nürid kriitikanooled
lendaksid heliriba ja paari ülepakutud märulistseeni pihta.
Heliriba, sest see kipub vahepeal lihtsalt lärmiks muutuma.
Märulistseenid, kuigi mitte nii kaootilised kui Phantom Menace omad,
lähevad paaril korral seda teed, et sa annad alla ja matad püüu
aru saada, mis ekraanil täpselt toimub. Las nad kolistavad pealegi,
kohe saab normaalse rütmi tagasi.
Mis mulle aga absoluutselt meeldis ning
filmist väärt rännaku kujundas. See, kuidas J.J. Abrams teab,
kuidas mingites olulistes emotsionaalsetes võtmestseenides peab
tasahilju võtma. Ta annab näitlejatele aega. Filmi teises pooles
toimuv taaskohtumis-stseen ning üks oluline duell ei toimiks
teisiti, ei haaraks. Võrratult teostatud.
Jah, tegu on hea filmiga, kus on olemas
ka karakterid, mis ei lahustu esimese lause peale, mis nende huulte vahelt välja lipsab.
See pole Anna Karenina, ei peagi olema.
8/10
