Arvu taustal

415
tean küll
oled tegelikult kõigest armetud
"4" "1" ja "5"

Vihmane folkloor

Alljärgnev pajatus on suhtleliselt kollane, samas ajakirjanduskõlbmatult roheline ja siiski märkimisküpselt punane. Võtke seda kuidas tahate.

Ja see ei ole kriitika, sest ega inimese põis pole kummist ja mets lausa janunes...

Asjast.

Mul juhtus pühapäeval vaba päev olema. Mis päädis aias nokitsemisega (samal ajal kui lihased kerge auru all aju ärgitasid, vormisin mõtteid, mis kuidagi paisuda ei tahtnud). Las siis olla, mõtlesin. Ajuvaba päev. Mitte mu lemmikute seast, aga parem kui murtud jalaluuga haigevoodis lebada, mida on samuti ette tulnud.

Pilk eksles poolnüri vikatiga naati karistades metsaalusel rohelusel ja korraga hakkas silma punane laik peaaegu kinnistu piiril. Oli tüvede vahel ning veikles, nii et esmalt pidasin seda kellegi poolt unustatud rõivaesemeks, aga ei... Rõivaese oli küll - rahvarõivas - aga sellega komplektis kükitas üksik mammi... Päris selge, et ravimtaimi ta seal ei kogunud.

Tuleb ikka ette.

Pöörasin pilgu viisakalt ära, aga ennäe imet, sadakond meetrit esimesest lihavihmutist paremal kükitas järgmine, veidi pisemat kasvu proua.  Too piidles mind (arvan, et piidles) ja üritas kiiresti oma asju ajada, nii et mul hakkas suhteliselt piinlik ja kuigi esimene mõttekäik oli: fotokas-sarivõte-mingi portaal või FB, lükkasin need kõik plaanist minema. Lisaks oleks mõlema kastekannu pildilesaamiseks tulnud ennast nendega enam vähem ühele joonele vedama ja see tundus mu jaoks ületamatu samm.

Pikalt jõllitada ma samuti ei tihanud - kunkasin maja taha peitu ja nokitsesin vastvalminud kaevu kallal. Ja ilmselt unustasin vaatepildi mõneks ajaks.

Päevaplaani murdis sisse paratamatu linnaskäik ja asusin seda aktiivselt teostama, mis viis mu elumaja hoovi, kust avanes vaade mäeküljele, kus kükitasid uued prouad. Ja siis passis bussipeatuses järgmine, lausa rühm, kes valmistusid, vedasid pükse alla ning üles ja käisid üksteise võidu, nii et tavaliselt tühi mäekallas oli nagu malelaud. 

Lauluväljakul käis eakate tantsupidu täistuuridel. Eks ta nii olegi. Eestlased. Tantsupõrandal ei saa vedama, hiljem metsa all ei saa pidama. 

Asjad, mis näivad vahvamad kui raha

Pisikassi kurva kodu
seal kus kassi turvakodu
suhteliselt turvaline
vurrutriibukurvaline
trellitatud
turvaline


kaks sinist silma
kakerdab neid kasutamata
no vaata seda pisikest tudisevat sabaotsa ja udukarvus nina
kas see pole mitte veenvam kui kümnekas

Juhuslikult

Väga punktuaalselt ilmuda
ei maksa
Nad on lihtsalt liiga odavad
need määratud hetked

Hilinejat märkavad kõik
Kes tuleb varem,
see riskib märkamatuks jääda
ja punktuaalselt ilmuda
ei maksa
rõhutan veelkord

Täiesti juhuslikult
nagu kõikvõimsa vikati ette
see on ainus võimalus
Ei mingit ettemääratust
Ei mingeid illusioone


Kingad jätad ukse taha

Morbiidsed nüansid

ehk mõni surm on siis teisest pisut parem?
aga küsismus pole alati selles, kas mindi hiljem või varem
ega selles, kes leinas rohkem
kes rohkem piinu talus
kelle võttis hommik ja kelle südaöö
kelle haual on marmorplaat ja kellele
lüüakse kabelikella kõlavamalt kui teistele
kellel kui palju maha jäi
kellel kui palju tegemata
kellel aktsiad
kellel ärid
kellel armastus
kellel ebaõnn
kellel heateod, mis tänaseni tunnustuseta
kellel taak, mida kanti ja kanti
kellel pikk tee ja kelle jaoks lõppes kõik juba enne algust
kes jäi lõpueel pimedaks ja kes isegi ei näinud selle maailma valgust

***

Ma tunnen, et need read vajavad põhjalikuks marineerimiseks selgitust. 

Kui mu ema kümmekond aastat tagasi suri, astus umbes pool aastat peale matuseid mu juurde üks võõras mutike. Linnas. Võib olla bussipeatuses, võib olla poes. Ei mäleta. Astus mu juurde ja küsis mu nime. 

Ütlesin talle.

Ta küsis järgmiseks, kas ma olen kadunukese poeg.

Vastasin, et olen küll. 

Ta oli hiljuti kuulnud, et mu ema jäi haigusele alla ja avaldas kaastunnet. Ja ütles seejärel lause, mis mind alati ärevaks teeb.

"Hea oli, et suri nii kiiresti. Ei pidanud rohkem kannatama."

Ega ta sellega midagi halba ei mõelnud. Mutikesed ikka ütlevad selliseid asju. See on kombeks. Nad ei plaanigi, et võiks teisiti. Lisaks on see ilmselt (ma küll ei saa hästi aru, mis nurga alt) viisakas ning näitab poolehoidu (mulle selgitati hiljem nii), kuigi ma ise ei näe, et ma kellegi kaotanud lähedastele sel moel ütlema läheks. Läbi minu kogemuste tundub see kohatu. Ma ju ei tea, kas oli hea, et suri nii kiiresti või ei olnud. Minu jaoks ei ole lähedase surm kunagi teretulnud külaline olnud. Võib olla sobib nii öelda eriti eaka inimese lahkumise puhul... Kui sobib.

Sest tegelikult see ei olnud hea, et suri nii kiiresti. Ja ma ei lokka sugugi egoismist. Lähedase vaatenurgast pole minek vast kuigi tihti hea või lihtne.

Nädalake enne surma, kui ema oma haiglavoodi serval veel täiesti kõbus välja nägi ja me rääkisime väga maistest asjadest, ütles ta mulle: "Ikka hirmsasti tahaks, et paar aastat veel antaks." 

Ja ta kõlas ääretult siiralt.

Täiesti ebatavaline

Hirm elult peksa saada sunnib mind vahetevahel masohhistlikke otsuseid langetama.
Mõte relvade omamisest tekitab minus turvatunde.
Muus osas olen täiesti ebatavaline.

Jäämegi tahtma

Tselluleedi
nii vitaalne ja melk
astub su manu
küsib, ehk ühes
meie kasvataks kanu
teeks asju koos
pere looks
kuid sina ei soovi
ütled, et eks sa ise siis proovi
elada koos päikesevarjuga

sul on sihiks
blond piitsavars
vitaalne ja melk
et astud ta manu
ja pakud kooselu
kasvataks kanu
teeks asju koos
pere looks
kuid tema ei soovi
ütleb, et eks sa ise siis proovi

peeglist vahib vastu pterodaktülus

Viga süsteemis

Hakkasin mõtlema, kas minus ikka on piisavalt palju väärtusi, et olla oma serverite jaoks ideaalne terminal. Naiivne ei maksa muidugimõista olla. Ideaalseid alluvaid, teatavasti ei ole olemas. On olemas ideaalsevõitu, keskpärased ja need, kes peale esimest kuud oma CV uuesti posti panema peavad. Kui sa tõepoolest oled ideaalne alluv, siis oled sa tõenäoliselt hoopis juht, kelle jaoks seda küsimust püstitama ei pea.

Ma kaalun võimalust, et võin olla ideaalsevõitu, vahetevahel ka keskpärane terminal.

Minu oskused on pigem oskused erinevates olukordades toime tulla, kui mingid detailsed üldteadmised mingitest asjadest. Ma ei ole kunagi aastaarve oluliseks pidanud: kui tarvis, ütleb neid veebiportaal, mida loen. Ma ei ole kunagi eriti suurt hulka valemeid ajukurdude vahele juurutanud, sest elus mängitakse kõige olulisemad valemid tavaliselt vastavalt olukorrale ümber. Mul ei ole väga hästi arenenud võimet nimesid meelde jätta ja nii ma ei tea ausalt ka kõiki ministreid peast ette lugeda, ei tea tänavate asukohti oma kodulinnas, ei tea taimede nimetusi ladina keeles. Ega nimeta riikide pealinnasid vigu tegemata. See kahandab kahtlemata mu väärtust informatiivse vestluspartnerina, aga ilmselt mitte kindlate tööülesannetega terminalina.

Ma tean üht inimest, kes selliste üldteadmiste järgi inimesi liigitada püüdis. Moodustas väärtusetabeleid, järjestusi, kes kui palju tema enda hinnangul olulisi üldivasid teadis. Testis. Testid pandi tulemuste selgudes järjekorda, aga neid, vähemalt minu teada, ei avalikustatud. Mina keeldusin testi täitmast, sest ma ei tahtnud ennast rumalana näidata. Spikrit muidugi kasutada ei tohtinud (see oleks testi eesmärgi põrmustanud), kuigi mu kaine mõistus karjub, et selline lähenemine on käigult tegutsedes väiklane, sest spikerid kasutame me päevast päeva. Kasutas ja kasutab ka selle testi koostaja.

Niisiis. Kui ma ei tea, siis tean päris hästi, kuidas teada saada. Kiiresti. Vahepeal tean enne seda kui küsimus esitatakse, vahepeal loen mustreid, prognoosin situatsioone, töötan nagu madaam kristallkuuliga. Mu tööspetsiifika on selline, et mul ei olegi eriti aega mõtiskleda. Ma tulistan kiiresti ja kui ma ei tea midagi, ei saa millestki aru, siis viskan kiiremas korras õnge vette.

Hindaksin ennast kõrgelt, kui ei oleks viga programmis.

Viga, mis teeb minust kuuleka roboti ja (üsna suure tõenäosusega) igavese alluja igasugusel liinitööl.

Mingid piirid on minu jaoks paika panemata, kuid ma töötan selles suunas, et leida endas võime küsimusi sel moel esitada, et ma neile ka vastused saan. See on enda eest võitlemisel, enese kehtestamisel hirmus oluline ja ma ei valda seda kunsti nii hästi, et ma võiksin ähvarduste viimasteks hetkedeks varumise lõpetada – ideaalvariant: ähvardan juba täna ja saan oma tahtmise eile. Sotsiaalfoobia välistab küsimuste esitamise, teinekord õigetes olukordades, sootumaks.

Mu autismile kalduv mina on ajapikku selgeks saanud, et sõnu loopida ei ole mõtet.

Tean, et kannatada ka ei maksa. Ja sõnu loopida.

Niisiis vangun kannatlikkuse, murdumine ja vaikimise kolmedimensioonilisel piirialal, nagu vana paks vaip koridoris. Seal kuskil, päris terminali all hõõgub vaevumärgatav tuli, aga...

Täna see veel lõkkele ei löö. Kunagi ehk...

Iseenese alluv oleksin selle hetkeni meeleldi. On, mille pillikeeli pingule kruvida. Võib olla on need keeled katkematud, küll hirmsasti vinguvad (ja kui vahetevahel tulistataksegi, siis vaid väga vaikselt, läbi introvertsuse summutite), aga katkematud. Kes teab.

22:22 (peatükid V-VIII)

V

Kui TULNUKAUURIMILIIDU nelik oleks tulevaid sündmusi kasvõi aimanud, oleksid nad ilmselt otsa ringi keeranud ja hoopis MAASIKASÖÖMISLIIDU moodustanud. Või midagi veel ohutumat. Teadmatus oli paraku õnnis seisund, mis lubas, et kõik läheb plaanipäraselt.

Kui lapsed heinamaalt metsa astusid, hakkas kerget seenevihma kallama, nii et konnad rõõmust krooksuma pistsid ja enda igapäevased konnatoimetused unustasid. Sadu rabistas vastu samblase metsatee veeres vedelevaid plekkpurke justkui neid sinna pillanud hooletuid matkalisi noomides.

„Kas me peame veel kaugele minema?“ küsis Gerda õige pisut murelikul toonil. „Varsti hakkab pimedaks minema. Linnas ei lubata öösiti ringi liikuda. Tänavad on pätte täis noh.“

„Jaa!“ ütles Joonas. „Maal on ka hundid, karud ja oravad. Ja hull metsavaht.“

„Te pole hullust metsavahist kuulnud?“ oli Liis linnalaste imestunud ilmete peale imestunud. „Teda pole muidugi olemas, aga väiksemaid lapsi hoiab see legend igatahes metsast eemal.“

„Ma loodan jubedusi,“ ütles Gerd. „Et see on üks surnukahvatu lugu.“

„Vahest isegi selline, mida enne ööd metsa minnes rääkida ei tasuks,“ hoiatas Joonas.

„Rääkige ikka!“ hüüdsid Gerd ja Gerda läbisegi. „Siis räägime me teile ka mõne linnalegendi.“

„No kui just nii, siis võib küll,“ ütles Joonas endiselt kiirsammult. „Nüüd tuleb...“

LUGU HULLUST METSAVAHIST

Esitab Joonas.

„Hull metsavaht, kelle nimi oli Saarem, polnud esmalt üldse rohkem hull kui meie hetkel. Tal oli keskmiselt tore naine ja siis olid tal otseloomulikult ka kanavarbad. Suures metsas tallamisest noh. Metsavahi ülesanne oli metsas korda hoida, seda siis ilma püssi ja käeraudadeta. Isegi kirves oli langetamist vajavate puude märgistamiseks. Pisike selline. Roostes teraga. Metsavahi naisele ei meeldinud mets tõttöelda üldse. Ta oli metsas puhtalt armastuse pärast, aga vahepeal juhtub nii, et armastus läheb lihtsalt üle. Saarem polnud rumal mees - aimas, et midagi on teoksil. Naine kadus tihtipeale ööseks metsa, tuli tagasi üleni higisena, saepuruga kaetud, nagu oleks kopra moel suuri puid langetanud. Kui Saarem uuris, kuhu naine kadus, vastas see napilt et käis pohli noppimas, mida mees eriti ei uskunud, sest oli maikuu. No igatahes valdas Saaremit tasapisi õõv - oli ju temagi näinud hirmsaid filme libahuntidest ja muudest elukatest. Kuidas need lihtsalt kodust ära kadusid, et siis saaki jahtimas käia. Ja ühel hommikul kui naine ennast vargsi sängist üles ajas ja metsa hiilis, kalpsaski Saarem nagu noor jänes tal kannul.“

„Kui õudne,“ sosistas Gerda.

„Tasa,“ sisistas Joonas. „Kes vahele segab, sellele teevad sitikad keele peale supermarketi.“

„Lõpuks, peale tunnikest jälitamist jõudsid nad enam vähem samal ajal suurele metsalagendikule, kus vedeles kõiksugu tööriistu ja puuprahti. Saarem arvas esmalt, et naine on peast segi läinud ja langetab asja ees teist taga metsa. Siis nägi ta midagi hirmutavat. Lagendiku ääres seisis...“

„Pealuu!“ karjatas Gerda. „Vihmausse täis tünn! Michael Jackson!“

„Ole vait!“ kurjustas Gerd, kes nüüd tegelikult juba väga kartis.

„Lagendiku ääres seisis mitmete nädalate töö tagajärjena puusepistatud suur vanker, mille ette olid rakendatud metskitsed, mägrad, rebased, isegi mõned tokris karva ja vilavate pilkudega oravad. Saarem ei pidanud seda vaatepilti nähes minutit ka vastu, tormas põõsast välja ja hüüdis naist. See pööras ehmunult ringi ja kargas nagu kahest rästikust puretuna vankrisse.

„Anna mulle andeks,“ hüüdis naine. „Mina enam nende sääskede ja sõnajalgade keskel olla ei suuda! Lähen ära linna loomadega!“

Ja oravad karjusid: „Käbidieet, kamoon!“

Ja kogu kupatus tormas paigalt minema, sealjuures üle Saaremi metsas tallamisest niigi valusate varvaste sõites. Saarem jälitas veeremit mitu tundi, kuni jaks otsa sai, siis hakkas kurvalt ümisedes ringiratast käima, õmbles endale käbidest ülikonna ja ei naasnud kunagi koju. Surnud ta igatahes pole. Käib ringi, naerab ogaralt ja hirmutab tänaseni neid, kes rämpsu maha loobivad.“

VI

„Iseäranis imelik lugu,“ nentis Gerd. „Ma ootasin küll midagi viskekirveste ja pagevate teismelistega, aga niimoodi põgenev naine on kindlasti ka hirmus.“

„Tavaliselt põgenevad vist mehed hoopis naiste juurest,“ ütles Liis, kes kogu lugu üsna kurval ilmel kuulanud oli. Esiteks teadis ta enam vähem kõike peast, välja arvatud need detailid, mida Joonas jutustades muuta armastas. Teiseks oli ta enda isa jalga lasknud, mille peale küll ema ütles, et nad tütrega kahekesi ka kenasti hakkama saavad. Ja Joonase isa oli tema vastu väga kena. Pakkus alati sidrunimeega immutatud kaerakooki, lahjat ühepajatoitu ja kohta Joonase pere söögilauas.

„Meie naabritel põgenesid koerad ära,“ ütles Gerda. „Aga see on juba see linnalegend, kus öösiti tänavatel kari hulkuvaid penisid jõlgub. Keegi pole neid näinud, aga vahepeal märgatakse südaööl mõnel kiviseinal kiiresti pageva karja varje. Need on hüljatud ja halvasti koheldud loomad. Lõrisevad sellised.“

„Aitab juba“ torises Gerd. „Need pole lood ega midagi. Kuhu siis märul jääb!“

„Märul,“ ütles laste teele astunud väike lumivalge kogu ja vehkis meeletult kätega.

„Hull metsavaht!“ karjatas Gerd ja üritas mustikapõõsasse varjuda. Ta pikad koivad ei mahtunud sinna kuidagi.

„See on midagi enamat!“ hüüdsid Liisi-Gerdat võpsikusse põgenedes ja lõid säärekondid üsnas valusasti vastu lendtaldriku äärt ära.

Ainult Joonas jäi paigale ja uudistas, küll külmavärinate saatel, olendit, kes mitte mingil juhul maist päritolu olla ei saanud. Ta oli selleks liiga pisike, liiga valge ja kandis liiga pisikestest pohlalehtedest kootud rüüd. Nöbinina peal säras kaks teematsilma ja nina all võbises hämmastavalt kahvatu paar vuntse.

„Te oletegi,“ pobises Joonas kätt ulatades kohmetult. „Ma polnud muidugi päris kindel. A vahva igatahes. Mina olen Joonas. TULNUKAUURIMISLIIDU looja. See seal mustikavarte vahel on meie märulimees Gerd. Ise ka peaaegu tulnukas siinkadis. Need kaks tüdrukut, noh need, kes siiapoole hiilivad, need on Liis ja Gerda. Ja sinu...pthüi, TEIE nimi oleks...“

„Horacio.“ ütles pisike mehike. „Horacio Matadores. Teie teenistuses.“

„Kas te tulite meile otsa tegema?“ värises Gerd. Ta julges pea põõsast välja pista, aga jäi igaks juhuks siiski kaitsepositsioonile. Ekspeditsiooni tuli turvata ja seega oli esmatähtis just turvaja ise. „Tulite mõõga ja tulega! Meie maju lammutama ja marju sööma!“

„Mitte päris,“ ütles Horacio ja vudis närviliselt lendtaldriku juurde, tõstis seal luuke ja lõi metallkeret jalaga. „Mootor kurivaim ütles üles. Mingi naturaalkiirendi kärssas vist läbi ja see kauss ju ei püsi ilma üleval. Igavene jama ma ütlen. Kõik puhtad sokid on otsas ja süüa pole ka midagi. Üritasin kohalike talumeeste käest abi paluda, aga need jooksid esmalt majadesse sisse ja siis välja. Kukkusid muudkui pildistama. Välguga lõid poolpimedaks mu paganad. See siis on see Maa kurikuulus külalislahkus. Ma mäletan küll seda ekspeditsiooni, mille dinosaurused nahka pistsid ja need, kes Bermuuda kolmnurgas maandusid, neid pole enam üldse nähtud. Ja siis see Roswelli jama. Ma kohe ei jaksa. Tüütan teid vist oma jutuga, mis?“

„Üldsegi mitte isand Horacio,“ hüüatas Joonas innukalt. Ta oli ootamatust kohtumisest nii raputatud, et ei suutnud isegi korralikult hingata. Ta pelgas hirmsasti, et tulnukas õhku haihtub või kännuks muutub. Tal oli umbes samapalju küsimusi kui meie lugupeetud õpetajarahval kooliõpilastele ja ta lihtsalt pidi vähemalt osa vastustest saama. Näiteks, kas Kuu on tehislik ja kas Veenuse tagumisel küljel kasvatatakse viigimarju?

Selle asemel küsis ta hoopis: „Kas te süüa soovite? Sööte te üldse putru või viinereid? Ma ei tea, mingeid köömnetega küpsiseid või?“

„Rämpstoit,“ torises Horacio. „No kõht on hirmus tühi küll. Kui just midagi muud ei pakuta.“

„Ideaalne!“ rõõmustas Joonas. „Me peame uurimisobjekti koju toimetama, et teda toita ja siis uurida.“

„Ja palun mind mitte uurimisobjektiks nimetada,“ lisas Horacio kurjalt. „Ma olen ikkagi üliolend.“

„Muidugi mitte,“ noogutas Joonas innukalt.

„Kutsuge mind Horacioks,“ lubas Horacio armulikult.

Vaid mõned meetrid eemal prõksatas kuivanud oks kellegi jala all ja kui Joonas oleks pilgu maha heitnud, oleks ta märganud kaht rida sipelgaid, mõlemas reas 22 putukat. Isegi kui lapsed oleksid sipelgaid tähele pannud, poleks nad vaatepilti hoiatuseks pidada osanud.

VII

Vihm lakkas. Nelik vantsis nüüd läbi õhtuhämara metsa tagasi küla poole, Joonas Horacio nimelise tulnukaga ees ja ülejäänud kolm last kõhkleval sammul mõned meetrid tagapool kobaras. Külalist pommitati kõiksugu küsimustega, millest suuremale osale see kas tobedalt vastas või siis üldse midagi mõistlikku kosta ei osanud.

Külast läbi ei mindud – see veel puudunuks, kui mõni unevaevuste käes piinlev vanatädi oleks kummalist rongkäiku märganud. Õnneks asus Joonase maja üsna küla servas ja oli kahest küljest kõrge kuusehekiga piiratud, nii et õuealale astudes olid tulnukauurijad üleliigsete pilkude eest varjatud. Elutoas põles tuli ja kambakesi läbi eesukse minek ei tulnud kõne alla.

„Ma teen katet ja lähen eest,“ kamandas Joonas. „Teie minge maja tagant. Liis teab küll, kus mu aken on. Jätsin selle hommikul haagist lahti. Ja viige palun keegi võrgud-kahvad Pesu-Hõlje aeda tagasi.“

Kui ülejäänud kamp tulnukaga maja taha kadus, lükkas Joonas eesukse lahti, viskas ketsid käigult jalast ja sammus elutuppa, kus isa ja ema telerist parasjagu hilisõhtust mõrvamüsteeriumi nautisid. Hercule Poirot tormas tavapäratult pikkade sammudega kahtlusaluste suunas ja loopis neid asitõenditega.

„Joonas,“ mainis isa. „Nii hilja.“

Ja ema ütles: „Erakordselt põnev on see sakslaste töötlus Poirot lugudest. Jääd ka vaatama või?“

Sakslaste Poirot karjus pidevalt: „Halt!“ Lisaks karjumisele valdas ta karated ja kihutas madala sportautoga läbi tules lõõmavate põõsaste.

„Mkm,“ vastas Joonas, mis tähendas, et tal pole plaaniski nutika karatedetektiivi seltsis logelema jääda. „Ma lähen ja söön täna toas.“

„Kartulid on köögis pannil,“ juhatas ema. „Külmikust saad kurki ja mahla. Vaata ise veel midagi lisaks.“

Joonas mõõtis neli sammu kööki, vaatas sobivat anumat leidmaks ringi, haaras siis väiksema sebratriibulise pesukausi ja kuhjas selle head-paremat täis. Ta hiilis kikivarvul köögist välja ja lipsas ühe noormehe kohta ebanormaalselt piraka einega herilaskärmelt toa ukse vahelt sisse. Ei või iial teada, kuidas vanemad reageerivad, märgates, et nende laps on ootamatult palju sööma hakanud.

Samal ajal ei saanud naabrimees Vihur und, kuna tema kallis kaasa norskas nagu nohus raudteerong. Kogu korter värises ebameeldivalt ja maavärinate automaatsed seirejaamad üle maa mõõtsid terve jada tugevaid võnkeid, millest mõned professorid järeldasid, et uus jääaeg on peagi tulemas. Ka Vihuri hinges valitses omamoodi jäine olek – oma kalavarustuse kaotanud, tundis ta end lausa ärevalt ja ärev inimene ei saa sugugi und. Ta proovis palderjanitilku ja hõõrus pöialde taga olevaid unepunkte - ei midagi. Lõpuks tõusis torisedes sängist, läks paljaste taldade latsudes kööki, tiris tabureti akna alla, võttis istet ja vaatas väga väsinud pilgul välja.

Vihm oli lakanud ja mõned nahkhiired tiirutasid lageda taeva all, vurisedes väga vaikselt ka aknast mööda. Naabrite pool säras pooltes taredes elektrivalgus. Poisikese toa aken oli lisaks kõigele pärani lahti ja ruumist paistis tihedat sagimist. Vihur heitis pilgu oma elektroonilise käekella valgustatud tabloole ja see näitas 22:22. Vihur ei osanud kellaajast muud järeldada, kui et oli väga hilja ja kõik normaalsed inimesed maailmas ja mujal oleksid pidanud sügavalt magama.

„Küll see laps on loll,“ torises Vihur uniselt. Ta ei teadnud täpselt, miks Joonas loll olema pidanuks, aga nii öelda tundus rahustav.

Siis kissitas Vihur silmi.

Ja ajas ennast toolilt püsti.

Uni oli läinud nagu kümnekas peale lotopileti ostmist.

Lapsi oli toas neli, ei siiski viis. Joonas, Liis ja kaks sellist, keda ta kunagi varem näinud polnud. Kõikide kalamehelugude tagatipuks vudis seal ringi veel üks väiksem laps, vaat et üleni ebardlikult valge ja juusteta pirnikujulise peaga. Justkui eriti suurt kasvu imik. Vihur näpistas ennast küünarnukist. Kui tegu oli albiinolapsega, nagu ta arvas, siis tere tulemast uudistesaate tipplugu. Ja Vihur tormas olukorra üle pikemalt juurdlemata telefoni juurde, et valida Zinaida Iva, maailma parima naisdiktori ja toimetaja number.

VIII

„Kurgid on mõrud,“ nurises Horacio ja krimpsutas nina. Ta oli toidukoorma hävitamisega poolele teele jõudnud. „Mis seal ikka, kõhutäide seegi.“

„Te olete ka varem kurke söönud?“ küsis Gerda.

„Kahjuks küll,“ vastas Horacio, endal suu poolenisti leivapudi täis. „Madallendudel sai peenramaadelt närkismiseks kaasa haaratud. Ei saa küll öelda, et oleks nii kihvtised olnud.“

„Kastmata pinnas teeb kurgid mõruks,“ teadis Gerd. „Meile koolis õpetati.“

„Mida te ometi jaurate!“ pahandas Joonas, kes lukustatud ukse juures passis. „Ema ja isa pole kurgid, pthüi, kurdid ma tahtsin öelda. Ja üleüldse, mis plaan meil on.“

„Igatahes peaks meil olema üllad eesmärgid,“ arvas Liis. „TULNUKAUURIMISLIIT võiks näiteks ka tulnukate päästimise ja abistamisega tegelda.“

„No süüa ta juba sai,“ irvitas Gerd. „Nüüd on katsete aeg. Tulnukkatsed. Topime talle näiteks nuuskpiiritust ninna ja vaatame kuidas reageerib. Äkki hakkab poolduma või ajab idusid.“

Horacio jättis hetkeks mälumise ja heitis linnapoisile hävitava pilgu.

„Või siis aitame teda,“ parandas Gerd kiiresti ja astus igaks juhuks sammukese tagasi.

„Asi on nüüd selline, et ma peaksin hiljemalt selle perioodi lõpuks Alfa tähesüsteemis olema,“ sekkus Horacio tõsisel toonil. „Põhiline on varuosad hankida. Ma ei tohiks sellest ilmselt iitsatada, aga ma täidan üsna olulist missiooni. Ma vean midagi, mis peab õigel ajal õiges paigas olema.“

„Ma loodan, et mitte röövitud inimesi,“ ütles Liis.

„Inimeste röövimisega pole meil midagi pistmist,“ pahandas Horacio. „Samas PIMEDATE NENDE kohta ma seda kinnitada ei julgeks.“ Ta lõpetas kanakoiva, viskas kondi tagasi pesukausi põhja mõne poolpõlenud kartulinässu kõrvale ja ajas ennast püsti, tatsas siis mõtlikult mööda diivaniesist vaipa edasi-tagasi.

„Kes on PIMEDAD NEED?“ küsis Gerd vastust juba ette kartes.

„PIMEDAD NEED on koledad,“ ütles Horacio. „Ma pean silmas, ikka täiesti talumatud olevused. Esivanemad räägivad, et nende koduplaneet jäi päikesetormidele ette. Päikesetormid teevad nägijatest pimedad ja pettunud pimedatest said aegamisi PIMEDAD NEED. See tähendab seda, et nad on hirmus pikaealised, elavad miljoneid aastaid. Ja püüa sa mittenägijana kasvõi mõni kuu vastu pidada. Nemad olid tugevad, pidasid vastu tuhandeid aastaid, aga muutusid oma kaotuse pärast üha tigedamaks. Käsikäes kurjusega tekkisid neil üleloomulikud võimed, lisameeled. Midagi sellist, mis lubab neil meist paremini hakkama saada. Mingil moel tajuvad nad maailma ka läbi oma pimeduse. Ma imestan, et nad veel siin pole.“

„Miks nad peaksid?“ küsis Gerd väriseva häälega.

„Väga tõenäoliselt tahavad nad seda, mida ma vean.“

„Mis viib meid taas küsimuseni,“ ütles Joonas. „Mida te siis veate?“

„Kui ma ise ka sellest täpselt aru saaksin,“ püüdis Horacio selgitada. „Põhimõtteliselt on see pisike roheline kuubik, aga selle sees on midagi kosmilise koodi sarnast. Midagi, mis hoiab ilmaruumi koos, kontrollib protsesse. No näiteks seda, kuidas liiguvad planeedid ja inimsaatused.“

„Keeruline,“ maigutas Gerd suud. Tal oli esimeses klassis kahe õuna kokkulugemisega raskusi olnud.

„Kuubik käib seadmesse, mida kontrollivad VALVURID,“ jätkas Horacio. „Jama on selles, et kui kuubikut ja koodi muukida, siis saaks ajalugu ja saatust muuta. See on justkui ajamasin. Loomulikult ei käiks ei teie ega minu mõistus sellest üle, aga PIMEDAD NEED on väga kaua olemas olnud. Sellest ajast kui minu kes teab kui vanavanavanaisa veel laserhällis langevaid tähti luges. PIMEDAD NEED võivad kosmilist koodi vabalt väänata, et oma nägemine tagasi saada või siis veel midagi enamat.“

„Sa tahad öelda, et nad võivad juba Maal olla?“ jahmus Joonas.

Horacio noogutas: „Nad võivad hetkel vabalt aknast sisse jõllitada ja oma tuhandet hammast kiristada. Võililli nad siia igatahes noppima ei tulnud.“

17 kevadist hetke

kui su lumevaip tuisus viimast jaksu kokku võttes kriipivalt kevadet peletab, aprillis
kui esimene jääpurikas päikesekiirtest läbistatuna topeltvikerkaare heidab
kevadest pöörane tokris rändkass, kes kuseb rõõmust kiredes su maja esikusse ja sa eriti ei pahandagi
viimane õnnetu hang hoovinurgas higistamas, nagu viie veaga platsilt haihtuv korvpallur
huumuse ja kõdu peen aroom peale esimest vihmasadu
vana roostes labidas, mis maasse lüües jääkihti ei taba kõlab kui summutist tulistatud lask
ninna tungiv lehtede põletamise ving, kuskil eemal, kerge suitsulont
O3(uppercase)
ridamisi istujaid Tartu raekoja platsil, sest nüüd nad saavad seda endale lubada
kerge põrutus löökaugu läbimisel
värvilise õhupalliga tänaval koperdavad lapsed - mingi erakonna telknikud on juba aktiviseerunud
reha, sahisemas läbi sügisest jäänud lehe- ning okkarisu, nagu kandlemäng
varahommikul kriiskav koor, mees-? ei linnu-, linnu segakoor
suurveest jõllitav ront, millel passib üksik mõtliku ilmega päevakoer

avatud akende vahel ruttav tuuleiil, pühkimas tubadesse kogunenud pimedust ja väsimust

see hingekriipivalt kibemagus tunne, et veel paar nädalat ja otsas ta ongi
selleks korraks 

Narkovastase võitluse erirühma kroonikad: mai

Kevadweed on pääsend valla
tasapisi tobi tossab
nagu põleks kulu, taamal
üksik miilits nukralt ohkab

22:22 (peatükid I-IV)

Aastatel 2007-2008 ilmus ajakirjas Spunk minu sulest 19 osa pikk järjejutt 22:22, mis oli suunatud nooremale lugejale. Vanade kriteeriumide põhjal keskmisele ja vanemale koolieale. Nüüd, seda teksti üle vaadates, tundus, et ta ei ole veel ajast ega arust, et seda kõlbab üle silmata küll. Veelgi enam, peaaegu keegi minu sõpradest ega tuttavatest pole seda teksti ilmselt näinud, kuna nad arusaadavatel põhjustel ei lugenud ajakirja Spunk. Panen ta üles mitmes jaos, osade kaupa, nii on lihtsam haarata. Tegu on ikkagi ca 76 000 tähemärgiga, mis tähendab kokku mitut tundi lugemist.

Kasutan toimetamata drafti, mis tähendab seda, et esineda võib vigu. 

22:22

Kaimar Palts

I

22:22 on fenomenaalne nähtus, umbes nagu kõhnavõitu siilid kõrvaklappidega Bassboost pluss Brian Adamsit kuulamas. Korduv 22:22 on veelgi harukordsem. Kui 22:22, ootamatud tuuletõmbused ja saladuslikul moel süttivad elektrilambid sind saadavad, siis oled sa ilmselt ise fenomenaalne, nagu need kõhnavõitu siilid, keda ma esimeses lauses mainisin.

Joonas ei pidanud ennast fenomenaalseks, tõtt-öelda ei pidanud ta end üldse millekski ega kellekski, sest Joonase külas olid kõik lihtsalt tavalised. Joonasele meeldis akvaariumi põhja latikaluudest laevavrakke ehitada – järvest püütud kiisad ujusid siis silmi punnitades ringi ja arutasid omavahel, kuidas ükski meeskonnaliige ei pääsenud. Lisaks meeldis Joonasele vanu flanellsärke kanda, ja kellele meist see siis ei meeldiks, kusjuures tema naabrinaine Hõlje pidas neid liiga pungiks riietuseks. Vähemalt nii ta seda nimetas. Liiga punk riietus.

„Poiss on täitsa metsikuks ära läinud,“ ütles Hõlje, pilgutas oma ainsat vasemat silma ja sidus põhupallinööri puuriida toetustala külge. Teise otsa vedas ta oma tareni, viskas silmuse läbi ootevalmis raudnaela küljeseinas ning hakkas veest raskeid aluspükse kuivama riputama.

Joonas külitas ühel küünarnukil aknalaual ja igavles. Maal on alati igav, teadis Joonas. Linnalapsed tulid maale kilgates, määrisid endid põlvist saati erakordselt poriseks, et siis vanematelt sõimata saada. Linnalaste jaoks oli maal ilmtingimata põnev. Maal olid veidrad vanamutid, pulstunud koerad, pesunöörid, viltused seinad, pudelipõhjadest valmistatud klaasloomade kogud, kärbsed joogiklaasis ja vanaisa klaassilm pudru võisilma sees. Pudrupupill, nagu vanaisa ise seda nimetas. Linnalastele pakkusid sellised asjad lõbu, maalapsed olid õnnelikud kobarkinos, supermarketi mänguasjade osakonnas, neile meeldis patrullivad politseimehi hiilida ja rulalt õnnetult kukkuda. Maalaste jaoks oli maal liiga tavaline.

Joonas külitas aknalaual ja oli täiesti selgusetu, kuhu algav päev suuna võtab. Naabrinaine heitis Joonase vanemate maja poole tigedusest keevaid pilke ja tundis nende uute plastikakende pärast tõsist kadedust. Tal endal olid akendel vanad puust raamid, nii et talvel vanu Kroonikaid lugedes puhus tuul talle otsa küünarnuki alla. Hõljel oli raha küll, tal polnud lihtsalt piisavalt ettevõtlikkust, et nii suurt asja nagu aken, vahetama hakata. Ta pelgas, et lõhkumise käigus võib klaas pudeneda ja tema kallihinnalised pojengid ribadeks lõigata. Hõlje abikaasa Vihur käis hommikust õhtuni kalal ja ei hoolinud majapidamisest sugugi. Tema pärast oleks võinud magamistoa seinad kalasoomustega katta ja tinakarbi kaane seest hommikukohvi juua.

„No mis teenusepakkuja sul siis on?“ küsis Joonas.

Hõlje peatus, rapsas siis pesutüki suurest veest puhtaks ja turtsatas maja poole: „Helisa, noh!“

„Mis ajakirju sa loed?“ uuris Joonas edasi.

„Mis see sinusse puutub!“ karjus Hõlje närviliselt. „Naisteajakirju loen! Telekava! Kroonikat!“

„Kas sa õpetaksid mind malet mängima?“ küsis Joonas.

„Las su oma isa õpetab sind!“ nähvas Hõlje, kes tegelikult ei osanud isegi malet mängida. Kunagi oli ta ühe sõbranna pool malendeid näinud, neid india puuskulptuurideks pidanud ja seda mainides hirmsasse häbisse jäänud. „Sinusugused punkarihakatised ei tohigi malet mängida!“

„Tere tädi Hõlje!“ kostis kõrge kurguhääl ja prillidega tüdruk nimega Liis ruttas üle muru. Liis oli Joonasest aasta vanem, kolmteist. Ta kandis ruudulist valge kraega särki, dresse ja hiirhalle botaseid.

„Veel lapsi,“ pomises Hõlje pahaselt, virutas kausi põhja valgunud vee suure kaarega lillepeenrasse ja marssis välisust paugutades tuppa.

„Tere Joonas!“ hüüdis Liis. „Pesu-Hõlje on jälle tige!“

“Pesu-Hõlje on alati tige,“ ütles Joonas. „Isegi siis kui me teda pesu riputamisel abistaksime, isegi siis oleks ta tige nagu herilaste käest nõelata saanud orav. Ja mis siis sul täna uut?“

„Linnalapsed on meil külas, istuvad elutoas, kõrvaklapid peas ja ei liiguta ka!“ vadistas Liis. „Ema keetis nõgestest teed. Mäesalu-mutt kukkus, kas tead, akent pestes sirelipõõsasse ja isa leidis metsast UFO.“

II

UFOde kohta teati minimaalselt – nad olid tavaliselt kettakujulised, keskmisest sõiduautost suuremad, pimestavate tuledega kaunistatud kettad, mis aeg-ajalt nende kodukohast üle sööstsid. Vahepeal kogunesid lendavad taldrikud veidra taevase kööginõude komplektina küla kohale, moodustasid peaaegu tabamatuid mustreid ja tiirutasid tunde vaikuses. Eriti maagiline vaatepilt avanes siis kui eemal välku loopis ja sähvatused läikivatelt metallkeredelt mitmekordselt peegeldusid. Pered kogunesid selliste vaatemängude ajaks küla lähedale mäenõlvakule, katsid piknikulauad (isegi pimedas) ja imetlesid „Vaprate ja Ilusate“ asemel müstilist vaatemängu.

„Sa ütled, et UFO vedeles lihtsalt metsas?“ küsis Joonas oma kõrvu uskumata.

„Sambla peal,“ seletas Liis. Ta lükkas Joonase eest ja ronis kribinal läbi akna tuppa, tatsas üle vaiba ja vajus nagu tühi kilekott tugitooli istuma.

„Ja mis siis sai?“ küsis Joonas. „Tulnukad tulid laserpüssidega välja, tigedad näod ees? Hakkasid ähvardama?“

„Noh,“ ütles Liis. „Ei. Isa rääkis, et ta kogus esmalt närvi, siis ronis põõsast välja ja tegi esimese ettejuhtunud luugi lahti.“

„Vapper mees,“ tunnustas Joonas. „Ega vähesed oleksid julgenud.“

„Noh, see polnud väga suur UFO ka,“ ütles Liis kätega vehkides. Nii umbes kaks furgoonautot. Noh, igatahes tegi ta luugi lahti ja vaatas sisse. Ja sees polnud eriti midagi. Paar paari pesemata sokke, üks poolenisti näritud puuoks ja kommipaberid.“

„Lahingurelvastust polnudki!“ oli Joonas jahmunud. „Ei mingeid märke invasioonist? Hiigelsuur pomm ikka oli?“

„Ei,“ ütles Liis. „Ja siis võttis isa oma seenekorvi ja tuli kiiresti, ilma üle õla tagasi vaatamata koju, sõi riisi riisikatega, jõi nõgeseteed, rääkis linnalastega ja läks magama. Ja mina arvasin, et pean sulle sellest kindlasti rääkima. Kes saladuse endale hoiab, sellel läheb leib kapis hallitama ja sipelgad kannavad tapeedi ka laiali.“

„Ei mingeid saladusi,“ ütles Joonas. „On väga oluline, et selline asi juhtus. Mul kohe TEKKIS selline tunne. UFO ei kuku ju lihtsalt „õhust“ mingi nimetu küla lähedale metsa. Sellistel asjadel on alati põhjus ja ma kavatsen selle välja uurida.“

“Kas sa julged?“ küsis Liis õlgu võdistades.

„Üksinda ei julgeks, ainult sinuga koos!“

Liis kukkus esmalt kahvatuks nagu pleekinud padi, siis tärkas temas uhkusealge ja ta kargas kikivarvule: „See on nii erakordselt põnev Joonas. Mul tuli veel üks mõte. Me peaksime selle loo lahendamiseks lausa mingi liidu looma. Aga liitu oleks ka liitlasi tarvis, eks!“

„Mitte mingil juhul ei saa hakkama kahe inimesega. Uurimismeeskonnas peaks olema vähemalt neli liiget, kellest üks ei tohiks mingil juhul Pesu-Hõlje olla. Ta ei usu ju nagunii peale köögitaldrikute muudesse lendavatesse agregaatidesse.“

Joonas mäletas, et kunagi väikese Joonasena oli ta juhtunud Pesu-Hõlje poole universaalõli laenama. Nagu ta ukse avas, lendas VIUH suur supitaldrik üle poisi pea murule. Siis järgnes Hõlje mees Vihur, kes kodust suure õngeridvakandamiga sirelitesse põgenes ning kurja näoga Pesu-Hõlje ise, kes karjus: „Ja kui ma veel diivanipadja alt latika leian, siis...!“

Sellest ajast alates kartis Joonas Pesu-Hõljet, seda enam, et universaalõli talle ei laenatud. Hoopis saadeti koju tikripõõsaid naadivartest puhastama.

„Mis sa linnalastest arvad?“ küsis Liis.

„Eks me peaks siis nende käest küsima, kas nad liitu liituda sooviksid,“ arvas Joonas. „Raha me ei küsi, aga lendavate taldrikute vastu võiks ikka huvi olla.“

Joonase enese huvi ei piirdunud ainult UFO-de vaatamisega. Ta ka vaatles neid ja märkis kõik vaatluste tulemused mustade kaantega kaustikusse. Kaustiku peale olid kleebitud Fox Mulderi ja Dana Scully vähendatud mõõtmetega poster (agendid seisid püstolid käes, salakavala pilguga majasuuruse tulnuka kõrval) ja ajalehtedest rebitud UFO-de pildid. Vaatlusi oli siiani kuuekümnel leheküljel, alates päevast, mil Joonas sai kümneseks. Mõne vaatluse all seisis ka Liisi nimi.

Joonas tiris sahtlist fotoka, hüppas kere soojendamiseks kuus korda üles-alla ja siis lidusid nad Liisiga kibekiiresti elutoast läbi karjudes Joonase vanematele: „No me siis läksime!“

Joonase isa Aleks ja ema Vilja, kes parasjagu kodukino abil uut romantilist komöödiat uudistasid, vangutasid ainult pead ja isegi ei märganud, kuidas dvd-mängija digitaalne infopaneel teatas, et film oli kestnud täpselt 22:22.

III

Kui Joonas ja Liis üle küla keskväljaku lippasid pani kõhukas poeomanik Reet Õunpalu just kaupluse välisust lukku. Ta lehvitas lastele ja hüüdis: „Homme tulge saia ostma, ma hindan tänased alla!“

Joonas karjus vastu: „Tänan ei!“

Liis lisas läbilõikavalt kileda häälega: „Need saiad on kõvad nagu jõhvikad tsemendis! Me murraksime oma noored hambad!“

„Tänamatud lapsed,“ pomises Reet Õunpalu ja hüüdis valju kõlava häälega: „Kui neid vees leotada, siis saab isegi imikule sööta!“

Joonas ja Liis kadusid nurga taha, lippasid kahe helepunaseks krohvitud paneelmaja vahelt läbi ja märkasid, kuidas konstaabel Lill enda ametiauto kapoti all midagi kõpitses. Eemal mängisid väikelapsed küla mänguväljakul ja rikas eramajaomanik Holger Tõrv rammis aia äärde maasse vaia tulbaga, kus seisis punaste trükitähtedega tekst KOERAD, LAPSED JA VÄLISMAALASED HOIDKU EEMALE. Joonas ja Liis ainult seirasid sündivat sörkjooksult, kiirustasid sekkumata Holger Tõrva villast mööda ja lipsasid lõpuks sisse rohelise plankaia väravast, rajasid endale kahe sõiduauto vahelt teed majani ja hõikasid tere Liisi emale, kes hullumeelse kiirusega lillepeenart rohis. Ema teretas vastu hüüdes lisaks: „Köögis on pannkoogid ja ebaküdooniamoos! Ja olge palun linnakatega viisakad, eks! Mulle näib küll, et nad on stressis! Mängige midagi koos. Viige nad majast välja. Ma ei kujuta kohe ettegi, kuidas nad järgnevad paar nädalat ainult toas oma pleiereid kuulavad!“

„Jah, ema!“ lubas Liis ja välisuks paugatas laste järel kinni.

Liisi maja meeldis Joonasele koledal kombel. Esmalt lõhnas siin kodusemalt kui tema enda pool – kipsi ja värske värvi lõhna asendas ravimtaimede aroom ja erinevate toitude lõhn, mis ei hajunud kunagi. Liisi emale meeldis toiduga katsetada. Ta küpsetas päevas umbes kolm korda kooki, toppis taigna sisse marju ja juurikaid, kallas kogu kupatuse üle vahukoore või glasuuriga, toppis katteks poolikuid aedvaarikaid ja võiga segatud halvaad. Tänased pannkoogid kubisesid sidrunikoore tükkidest ja katteks oli määritud ohtralt kohupiimakreemi. Koogikuhja kõrval seisis suur purk ülimagusa küdooniamoosiga ja linnalapsed õde-venda Gerd-Gerda passisid ülesöönud nägudega kookidest platood, mis isegi kahanevat ei paistnud. Vähemalt hetkeks olid kõrvaklapid kõrvaaukudest välja tiritud.

„Su ema on cool,“ leidis Gerd. „Ma ei taha enam hamburgerit näha ka!“

„No vahelduseks ikka kuluks üks ära,“ arvas Liis, kes elus vaid paaril korral suurde Hiidburgeri müügiketti viidud oli. „Juustuga või nii.“

„Ma olen täiesti otsas omadega,“ kurtis Gerda. „Me pole hommik otsa muud teinud kui söönud. Just siis kui kõik hakkab justkui otsa saama, tuleb su ema täiesti hämmastaval moel jälle uute asjadega. Ja ta ei pahanda absull, et me sööme. Kes see kutt sul kaasas on. Su kutt vä?“

„Sõber,“ ütles Liis ja läks näost punaseks nagu päikesetõus peedipõllu taga. „Saage tuttavaks. See on Joonas. Joonas, need on Gerd ja Gerda.“

„Mis värk on siis Joonas?“ küsis Gerd ja hüppas toolilt püsti. „Linnas oled üldse käinud vä?“

„Nojah, vahest on juhtunud,“ ütles Joonas punastades. Ta kartis veidi inimesi, kes teiste isiklikku turvakilpi eirasid ja kohe sõpradena käituma hakkasid. Ta ise üritas selline mitte olla.

„Lahe,“ kiitis Gerd. „Millega siis muidu kah tegeled? Kossu mängid? Kogud midagi? Ma ise kogun hambapastatuube.“

„Kui nõme,“ irvitas Gerda. „Tal on neid terve kapp täis. Normaalsed kutid koguvad ikka midagi lahedat.“

„No mida!“ vihastas Gerd. „Hambaid või? Niiti või? Hambaniiti või?“

„Ja hambaniit kuluks sulle ka ära, kihvad kollased nagu oleks kollatõbi kallal,“ ohkas Gerda. „Tead Joonas, ära pane tähele, et ta selline lahedik on. Tegelt saab ta maal tuusata teiste kallal. Linnas täitsa tavaline tagasihoidlik kutt.“

„Ma ei kogu midagi,“ oskas Joonas selle infovoo peale kosta. „Mul on teised huvid. Ma nimelt... Me nimelt Liisiga peame tulnukate tegemistel silma peal.“

IV

„Tõsiselt räägid või?“ jahmus Gerda. „Sa pead ikka soomlasi silmas tulnukate all, eks?“

„Ma pean silmas selliseid tüüpe, keda arvatakse, et olemas pole.“

„Noo ja on siis või?“ uuris Gerd, kes üritas veel üht pannkooki kõrist alla suruda, aga lõpuks kook võitis ja lendas pooleldi närituna taldrikule tagasi. „Liisi isa vähemalt arvas, et ta leidis hommikul metsast ühe lendava taldriku. Mina jälle arvasin, et vana viskab kildu. Humalakali on jube asi. Ajab meeled segi.“

„Isa ei oskagi nalja teha,“ ütles Liis. „Ja ta ei joo. Vähemalt mitte humalakalja. Ta ei loobi sõnu ka. Ta on veendunud, et iga liigne väljaöeldud lause tuleb hiljem mingi hädana tagasi.“

„Noh ja me Liisiga mõtlesime, et oleks tark nüüd metsas ära käia ja see taldrik üle vaadata,“ lisas Joonas. „Esmalt loome salaliidu, et tegevus oleks õigustatud ja siis teeme selle käigu ära. Te pole ju nagunii suures metsas käinud kunagi.“

„Pargis oli kolm puud,“ ütles Gerd. „See on juba nagu mets või mis?“

„Korruta see kolm üheks pannkoogiks kulunud jahuteradega,“ muigas Joonas. „Ja lisa hundid, kitsed, erakud, putukad, linnud, siilid ja metsinimesed. Vot see on mets.“

„Kõlab ohtlikult!“ pruuskas Gerd. „Lahe! Teeme ära. Muideks sa unustasid tulnukad lisada. Sellised limased, tigedad, peaaegu võitmatud! Grrr!“

„Siis teen ma ettepaneku luua nüüd ja siin TULNUKAUURIMISLIIT ja meie vanne oleks järgmine,“ ütles Joonas peaaegu pühaliku häälega. „Me lubame, et jälgime iga tulnukat ja ei lase tal kurja teha. Me lubame, et püüame tulnuka võimaluse korral kinni ja anname üle konstaabel Lillele. Me lubame, et ei tarbi alkohoolseid jooke ja tubakatooteid.“

„Milleks see viimane punkt?“ küsis Gerd.

„Igaks juhuks,“ vastas Joonas.

„Kas me peame nüüd seda vannet kordama ka?“ päris Gerda. „Tavaliselt ju korratakse. Kuskil sellises kohas, kus hääl vastu kajab. Mõnes kottpimedas keldris näiteks?“

„Ma arvan, et pole tarvis. Ja meil pole selleks aega ka.“ Joonas langetas mõtlemiseks pea. „Ma arvan, et ütleme koos midagi sellist, et siit saab alguse TULNUKAUURIMISLIIT!“

Nad ütlesid seda kõik koos ja tuba summutas nende sõnad, nii et keegi kõrvaline isik isegi mitte sosinat ei tabanud. Lõppude lõpuks oli see just salaliit ja salaliitude idee on nende salduseks jäämine.

„Ma tunnen ennast kohe kuidagi kindlamalt. Kui meil on liit, siis tähendab see ju seda, et me saame üksteisele loota, eks!“

„Jah Liis,“ lubas Joonas. „Ja me vajame vähemalt mingisugust varustust, et tulnukaid uurida, äärmisel juhul ka püüda. Binokkel on mul juba olemas.“

Pesu-Hõlje abikaasa Vihur valmistus tunnike hiljem õhtuseks latikapüügiks ja tal oli õnnestunud oma naise eest juba eesaeda hiilida. Hõlje triikis parasjagu toas pesu ja kuulas vinüülplaadimängija abil igihaljaid meloodiaid. Georg Ots lärmas piisavalt valjusti, nii et isegi üsna häälekas põgenemine oleks õnnestunud. Vihur oli aga oma kummikute ümber sokid mässinud ja liikus hääletult nagu indiaanlane jahil. Aias lendas sokipaar kõrvitsakupitsasse, sinna maandus ka labidateravik. Prisked mullaussid korjatud, liikus Vihur edasi lauavirna poole, pistis käe nõgesepõõsasse ja ei leidnud oma suureks üllatuseks ei võrku ega kahva.

„No on alles vanamoor,“ pomises Vihur tigedalt. „Nüüd on siis lõpuks mu peidiku avastanud.“

Umbes kilomeeter eemal tormasid neli kogu itsitades külast eemale. Üks oli endale kalavõrgu ümber mässinud ja teine viibutas hiilgelsuurt, õige pisut linaskite järgi lõhnavat kahva pea kohal nagu satelliitantenni.

„Oled sa kindel, et see Vihur ei pahanda?“ küsis Gerda, kes hanerivi lõpus kiirsammus.

„Kui me asjad tervelt ja kärata tagasi viime, hakkab ta lõpuks ise ka kahtlema, kas need üldse kadunud olid,“ ütles Joonas. „Ta peab seda ilmselgelt Hõlje trikiks. Hõlje on ta õngi varem ka ära peitnud. Ta ei kannata absoluutselt kalahaisu, kas teate. Muidugi oleks põnev teada, mis on see, mida ta kannatab. Mina näiteks olen tema meelest väike mõttetu punkar.“

Lapsed sammusid edasi üle heinamaa metsamüüri poole ja nad isegi ei aimanud, et mõned meetrid eemal jälgis neid lopsakast vaarikapuhmast eriti tige silmapaar.

Lillekasvataja jäi kurdiks

Üks lõvilõugamine üha käis

Lase rong läbi!

Lase rong läbi

läbi oma meelte

las tuul, mis temaga kaasas


käib üle su pillikeelte

Las ta logistab, sunnib su kõlama
oled vaikinud liigagi kaua
katab seda, mis vaikuses peidus
katab sumbunud helide laua

Las ta sõidab ideede liiprid
oma roostetand poltidest valla
las ta tolmutab julgesti, tolmutab
nendel rööbastel sa ei jää alla

Las ta möödub ja vaguneilt pudeneb
mõni halg hirmsa kolinaga
püüa kinni need, paiguta laiali
pane kokku ja teistele jaga

Las see rong toob sul mõtteid
Sa lase ta läbi

Jehhuu

Pärastlõunal kõlas koputus. Keegi kulutas oma sõrmenukke vastu ukseplaadi koridoripoolset külge ja kuigi ma olin ennast just lõunauinaku tarbeks palderjanist üle trimbanud, ajasin seesmiselt vingudes tuhvlid jalga ning koperdasin nagu äsjasünnitanud must-toonekurg esikusse.

Lävel kõõlusid kaks häbelikuvõitu meesterahvast, Säästumarketi embeemiga kilekotikesed käes, ebakindel pilk vilamas, käekesed värisemas, ninasõõrmed puhevil.

„Jah?“ küsisin ma nõudlikult, põimides tooni noote, mis andnuks mõista sellest, et olen häiritud.

„Me tahaks teiega Jehhuust rääkida,“ ütles pikem mees häbelikult ent entusiastlikult.

Lühem mees noogutas.

„Jehhuust?“ sattusin ma kimbatusse. „Te peate silmas Jehoovast?“

Mõlemad raputasid innukalt päid ning punastasid veidi.

„Eieiei härra, Jehhuust.“

„Jehhuust?“

„Mhmh.“

„Et siis nagu... Jehhuust?“ olin endiselt segaduses.

„Jah,“ kinnitas pikem mees ja krõbistas närviliselt oma kilekotikese sangadega. „Vaadake. See nüüd ei lähe ka tavapärast rada mööda, sest eks meid, jehhuutunnistajaid ole mitmel korral minema saadetud ja löödudki on. Niisiis, meil on nüüd kohustus Jehhuu endaga kaasa võtta. Et, noh, üritusele tõsiseltvõetavust juurde anda.“

„Tule siiapoole Jehhuu,“ kutsus lühem mees.

Kahe tunnistaja selja taha ilmus vertikaalset särge meenutav olend, kelle külgedest kasvas välja paar loibasid ning kes mind läbitungiva pilguga põrnitses.

Võpatasin.

„Ega teda pole tarvis karta,“ ütles pikem mees. „Ta on loomult sõbralik.“

Tekkis piinlik vaikus. Kõigi pilgud vilasid pidepunkte otsides ringi, mina omakorda, ettevalmistatud uni täielikult silmist pühitud, sobrasin paaniliselt mõtetes ringi. Mida teha! Tõepoolest, mida teha? 110? Psühhiaater? Jahipüss, mida mul ei olnud, tõsi, ukse kõrval prügikasti taga oli peenema teraga puulõhkumiskirves.

„Astute ehk edasi,“ pomisesin. „Tulete kööki. Pakuksin praemuna.“

„Jehhuutunnistajad praemuna üldiselt ei söö,“ ütles lühem mees. „Küll võtaksime marineeritud kurki.“

Seltskond vajus mind peaaegu teelt tõugates korterisse. Tajusin Jehhuust õhkuvat kerget värske kala hõngu.

Mis mul üle jäi, otsisin kammorkast mõned lisataburetid välja. Mehed võtsid istet, Jehhuu jäi nurka sabaköndile seisma ja passis klaasistunud pilguga laelampi, mille ümber tiirutas väsinud olemisega kärbes.

„Püüdsin ennast kokku võtta, manasin näole uudishimuliku ilme ning:“ Niisiis, härrased, kuulan teid.“

Mehed vaatasid mind, siis üksteisele otsa.

„Kuulate?“

„Nojah, kuulan, et mis teil mulle siis rääkida on. Mingeid voldikukesi jagada ehk? Kutsuste mõnele konverentsile.“

Pikem meestest puhkes naerma: „Oh ei härra, meie ei räägi midagi. Me niisamuti.“

„Jah, täitsa niisama,“ vastas lühem.

Jehhuu pööras ennast näoga seina poole ja tegi klunksuvat heli. Nagu veega täidetud korvpall, mida mahlapressi surutakse.

Taas piinlik vaikus, mida täitis vaid kahe paari hammaste all purunevate hapukurkide kriuksumine ning lurin.

„Head kurgid,“ kiitis pikem mees.

„Eelmisel aastal korjatud,“ ei osanud ma muud kosta. „Hilised küll.“

„Hilised on mahlasemad,“ ütles pikk. „Varajased ka, kesksuvel korjatud kipuvad kuivad olema. Oleneb sordist.“

Mõlemad mehed puhkesid naerma.

„Aga teate, me hakkame nüüd minema,“ teatas lühem ootamatult. „Päevaplaan veel täitmata, suur hulk kortereid läbi käimata.“

„Tahate ma pakin teile mõned oravad kaasa?“ küsisin viisakusest.

„Oravad kipuvad Juhhuud nõelama,“ tunnistas pikem mees. „Eks ta ole allergiline ka.“

„Võib-olla siis võtate paar halgu puuriidast,“ püüdsin lõpuni lahkeks jääda.

„Vaat see on küll tore pakkumine,“ arvas pikem mees.

Hirmud

mul on hirmud
isesorti
kardan keemiat
ja pagaritooteid, mis säilivusaja ületanud
kardan liikluses rattal viiendaks olla
kardan võmme, kes pätina näivad
kardan pimedaid tänavaid
siluette taamal
kardan mitte ärgata ja arust ära minna
kardan, et pole kedagi, kes oleks täpselt kui mina
ja
kardan seda, et on keegi täpselt kui mina
kardan pisikuid
terroriste
inflatsiooni
valesti valida
õigesti käituda
kardan sõda
targemaid
rumalaid
enese sisutühjust ja jõuetust SAAVUTADA
kardan sõna võtta ja valitud saada
kardan sõna otseses mõttes omaenese varju ning võimetepiiri
ainult karta ei karda
sest hirm koob sul koja
kus oled kui lõputus kodade linnas
kõik kardavad, kedagi keegi ei kuule
nii turvaline

Metskitsed ei tea!

metskitsed kambakesi, nurusid soola
ikka et, õu klemm, kle anna nüüd
trampisid lume olematuks
inisesid akende all öös, silmis haiglane vila
ma ei tea, milleks
no tõepoolest
sool on kasutu
ebaoluline nagu muskaat või hibiskus
oleks siis küsinud wifi parooli või kiirköitjat
aga soola
häh
lollus

Kevadeti

Aastast 2006. Antud luuletus on ilmunud ka veebialmanahhis Poogen.

Kevadeti ma ema viin kaevule,
kikivarvul siis küünitan rakkeni.
Koos nii nõnda hädavaevu me
kaeme põhjatu mulgu lakke nii.

Ema viin kaevule toolis ja ise
olen ma puujalal konklev ja pai.
Ema on toolis, mil rattad, sest vise
raudpalli kaarest ja põlv pihta sai.

Puujalg on minul sest vahest eks astu
rinnuti vaenlase poole ja vasta,
vihastas ema ja kuuliga vastu
viskas, ei mööda ei saanud ma lasta.

Kaevul on rõngas ja see on kui veekell,
vaatame klaasi kus pimedas all
säravad näod seal, kus tumemust peegel,
kaks meid on seal ja meil jalad on all.

Buss

Kes meist ei näeks aeg-ajalt luupainajaid. Minu omad on vahepeal väga käegakatsutavad, segunenud mingite igivanade mõtetega, klisheedega siit ja sealt, piisavalt roostesed, et neid hommikul ärgates põsest väljapuretud veremaiguga keelel tunda oleks. Selle konkreetse, bussiteemalise ajend oli ilmselt minu ja Marguse kunagine uitidee selle kohta, et hilised bussid sõidavad tõenäoliselt ringi ilma juhita. Mõttest sai häiriv unenägu, unenäost järgnev jutuke...

Ma läksin enne hämarat välja, selleks, et ennast stressist vabaks jalutada. Sügisõhtud ei pruugi selleks kõige parem aeg olla, aga kui sa otsid momenti aastas, kus aeg justkui peatuks, hakkavad võimalused pihta just septembris. Jaanuar olnuks parim valik, aga ilmselgelt polnud mul septembri lõpus jaanuari soovi peale õhust võtta. Oleksin võinud oodata, aga kes ikka ootaks liinil ainukest bussi, mis on just Torontost tulema hakanud ja ootaja ise passib Tartu-Tallinna maanteel. Niisiis leppisin ma sellega, et riskin vihma, sureva looduse ning õhtu suhtelise süngusega, juhul kui suudan sellest midagi head välja noppida.

Head?

Täiesti aimamatu muidugi. See, kuidas aju meelte kaudu ennast pilve tõmbab on alati rulett. Piisab ühest lõhnaaistingust, et lapsepõlv ajaloost tagasi tuua (mööduv väikeauto eredas päikesepaistes, tolmusel külateel). Piisab ühest vaatekillust mosaiigis, et pruunist kasepuust saaks leegitsev sõnum lõuendil. Kunagi ei ole päris nii olnud, et on vaid halb. Kuigi väga tihti on olnud peamiselt halb. Tavaliselt on miski, mis musta kardinat veidi kergitab. Üks tagasihoidlik klaasike limonaadi keset läga, kui lubate.

Ma seadsin sammud mööda kergelt niisket metsateed kohaliku järve poole, kerge vihm vastu dressipluusi topeltkapuutsi rabistamas ja ootasin, et minu kandu valgustav liikumisanduriga õuevalgusti mind tare hubasusest lõplikult lahti rebiks. Kui see ennast lõpuks kustutada suvatses (astusin meelega veidi aeglasemalt), olin ma kaelani sügises ja mind tabas korraks too pelk tunne, et tagasi minna oleks soojem (ja turvalisem) kui edasi. Lihtsam. Aga ma ei läinud.

Seisatasin alles pervel, millest allpool laius veeväli, peaaegu klaassile, nüüd kui vihm korraks lakanud oli.

Järve teisel kaldal logistas mööda teed viimane õhtune buss. Rida valgustatud aknaid, täiesti inimtühi, niipaljukest kui mu pilk püüdis. Istujate või seisjate siluette ei eristunud. Logistas äärmiselt aeglaselt, nagu poleks tal kuhugi kiiret. Loogiline põhjendus peitus teekattes, mis oli rängalt auklik ja sundis kõiki sõidukijuhte jalga gaasipedaalilt tõstma. See oli omamoodi takistusrada, mis sind lihtsalt pahandas, või siis, kui sul juhtus kiire olema, marru ajas. Või kui see su sõiduki ära lõhkus, hoidku selle eest. Aga bussi liikumises oli miskit tõsiselt valesti. See venis, siis näis peaaegu peatuvat, venis veidi edasi ja (see võis vabalt mu ettekujutuse vili olla) avas vahepeal uksi. Avas ja sulges.

Loomulikult oli (pidi olema) too viimane mu pettekujutelm. Samas, kes neid viimase ringi bussijuhte teab. Teevad lubamatult vindist nalja või siis irvitab hoopis hüdraulika nende üle. Pimedas on bussid sama salapärased kui tabamatu vari, mida sa silmanurgast märkad ja hiljem isegi hinnata ei oska, oli see olemas või mitte.

Jälgisin logistamist veel minutit paar, siis kadus aknarida lõpuks mu vaateväljast metsa varju ja alles jäi vaikus. Vaikus ja hämarus, mida lõhkus veel vaid üksik heledam öötaeva peegelduslaik järve pinnal.

Ma võpatasin järsult kui mingi olend metsas kileda häälega karjatas. Nagu oleks noateravikuga mööda koolitahvlit veetud.

Aju manas tõenäoliselt süütule linnukesele või metselajale hoopis teistsuguse näo. See võis olla sünkmustade silmadega ebatavaliselt pikk ning kõhn pime bussijuht, kes seal puude vahel eksleb, kätega pimeduses kobab, otsib kaela, mille ümber klammerduda. Ja kui ta seda teeb, siis on tema vöökoht kõigest su kaela kõrgusel.

"Selles metsas olemiseks peab sul pilet olema! Kui ei, siis pigistan elu välja, sest pimeduses piletita olla sa`i saa!"

Väristasin selle totra mõtte peale õlgu ja selle asemel, et tagasi koju sammuda, otsustasin minna ringiga. Vihma ei sadanud endiselt, mul polnud isegi mitte jahe, kuigi pealtungiv ööõhk seda kindlasti oli. Polnud mingit põhjust jalutuskäiku enneaegselt lõpetada ja nii ma sammusin ning mõlgutasin mõtteid. Kirusin veidi isegi seda, et ma ei olnud varem tulnud, sest korraga läks nii pimedaks, et vaadata polnud enam midagi. Ja kuulda oli ka vaid rõivaste sahinat ja mu enese kähisevat hingamist. Stressist vabaks? Vaevalt küll.

Metsatee läks üle asfaldiks.

Ja nahk mu seljal sujuvalt kananahaks.

Järgneva haarasin ma sekundite jooksul:

Teel, otse mu ees, seisis tume nurruv ristkülik. Piisavalt suur, et selles kohe buss ära tunda. Ja põlevate punaste piduritulede valgel peegeldas see kollast. Veidi tuledest ülalpool paistis silma hõbedane märk "Ikarus". Uksed olid avatud. Salongist voogas tuhmi valgust ning ma arvasin end muusikat kuulvat. See võis olla Ivo Linna surematu "Laula mu laulu", mis voogas, vahepeal peaaegu kuuldamatuks muutudes, siis valjemini.

Seal istub...

bussijuht, ebatavaliselt pikka kasvu bussijuht, pea rinnale vajunud, sünkmustad silmad peaaegu suletud, kondised sõrmed rooliratta külge klammerdunud

...keegi.

Hirm oli peaaegu halvav.

See rääkis väga selgete fantaasiapiltidena. Pikad hambad moondusid veelgi pikemaks, küünistest said metallterad, verest must haisev bituumen, mida nutsid oma silmadest sajad näotud reisijad. Nende nahad olid istmekateteks nülitud, nende hambad rippusid lõhnakuuse kohal, nende varbad klõbisesid ühes rütmis vastu metallpõrandat, mida mööda voolas halvaks läinud rõlgelt haisev õlu.

Kohe juhtub midagi.

Aga midagi ei juhtunud. Esialgu mitte.

Astusin, sest ma olen piisavalt õudusfilme näinud, sammukese tagasil, selle asemel, et bussi lähemalt uudistama minna. Sest oleme ausad, sõidukis, mis seisab valel ajal vales kohas, olles ammu käibelt korjatud, vanarauakuubikuks surutud ja ära sulatatud, pole midagi julgustavat. Ikarus, mida ei tohiks isegi olemas olla, on täpselt selline asi, mis peaks su otsa ringi pöörama panema.

Buss urises ja tegi minuga sammu kaasa. Libises veidi mulle lähemale, kuigi mitte lähemale kui varem.

Ma kangestusin.

Siis kostis kähe hääl, peaaegu ebainimlikult kähe: "Astuge sisse ja kontrollige piletit. Piletid augustada!"

MIDA PÕRGUT, kisendasin ma sisimas. Kas tõesti keegi peale minu ei kuule ja ei näe seda tonti hämaruses. Miks ühtki autot mööda sõitnud ei ole. Neid vooris igaõhtuselt kümnete kaupa. Kus on ümberkaudsete majade aknaruudud, valgustid. Ma ei suutnud ühtki märgata. Mulle meenus kellegi tondijutt ajalõhedest, mis juhivad su minema mitte ainult ajas, aga ka ruumis. Need võivad sind liigutada sinna, kus Ikarus on midagi muud kui ühissõiduk. See on koht, kus reisijatest tehakse (vastupanu me ei salli) bussi elusad osad ja kõik maine kaob igaveseks.

„Astuge sisse,“ kutsus hääl taas. Seekord nõudlikumalt.

Ja sel korral tundsin ma kerget tõuget, justkui oleks mu enese seiklusjanu mulle küünarnukiga abaluude vahele põrutanud. Ei tabanud ära, oli see seesmine või liikumine lihas, aga ma tõstsin ennast kontrollimata jala jala ette ja astusin kümnekonna pika sammuga avatud ukse poolt läidetud valgusvihku ja põrnitsesin altkulmu juhiistmel passivat kogu. Ebameeldivalt kõhna ja näotut. Pikka kasvu meest, kes oli oma tühja pilgu teele, pimedusse naelutanud. Ei vaadanud minu poolegi. Polnud tarvis, sest ma adusin, et ta näeb mind niigi.

„Astuge sisse, ütles ta. „Tere tulemast sõidule, mis ei saa kunagi otsa. Lõpp-peatus on sõidu alguses.“

Kõik tundus järsku nii eemalolev. Mu korter, täiesti ebaoluline, kusagil eemal. Isegi sõbrad ja tuttavad, sidemed. Nagu olnuks nad kõik korraga surnud. Minu ja bussi vahel oli vaid astmelaud, tükk ajaloost kurnatud metalli.

Ja siis ma hakkasin neid nägema.

Esialgu tühjana paistnud bussis istusid inimesed. Läbi hägu. Siis selgemalt. Inimesed ja loomad. Ja olendid, kellele ma isegi nime anda ei osanud. Kitse pea ning süsimustade märgade silmadega vanamutt, kes jõllitas mind järelejätmatu pilguga, toksides jalutuskepi teritatud odaotsaga vastu põrandat.

„Tok-tok-tok!“ korrutas ta arutult.

Nägu suure kapuutsi taha peitsev laps, kes hoidis süles räsitud kapsapead, mis võis vabalt midagi muud, palju rõlgemat olla, see liigutas end aeg-ajalt, justkui kass, kes ennast toiduõlist puhtaks raputab. Vanem kurnatud olemisega plastikust raamidega tolmunud päikeseprille kandev mees, kelle jalgade ees vedeles kulnud nahkportfell, mille lõugade vahelt paistis tükike mulle tundmatutest valemitest puretud kalkat ja kes pidevalt oma piletit kontrollis. Räsitud olemisega koer vahekäigus, kelle karvkasukast voolas tökatit ja kes ei seisnud ega istunud. Oli pigem kaldu ja hoidis lõuga vastu põrandat. Paks naine, kes väänles vaikselt luksudes rasvavoltide lotendades ihualasti bussi tagaosas metallpõrandal uriiniloigus, ehk selle liikuva karnevali kõige pikaajalisem reisija.

„Rõivaste keedupesa on neljakäigulise ebamoraali koonus!“ kriiskas ta lõbuseguse kõrge häälega ja olendid bussis mõmisesid nõusolevalt.

„Loomulikult on see sõit alatine,“ kinnitas bussijuht. „Ainult parimas seltskonnas, ainult parimad keskealiste naiste nahast pargitud istmekatted, ainult parimad kuldkattega konksud sinu kaenlaaluseid purustamas!“

Ivo Linna lõpetas ja alustas uuesti.

„Laula mu laulu helisev hääl!“

„Isegi kui te sõitu ei vali,“ ütles juht. „Meil on teie pilet siiski komposteeritud. Kui heidate pilgu paremale, siis pole seal midagi. Vasakul pool ei ole aga midagi.“

Ja naeris käriseva häälega, mis mind öökima ajas.

Sidemed katkesid. Reaalsus eemaldus. Linn ja ümbritsev muutus ebaoluliseks sündmuste kajaks, mis näis unenäona.

Järgnes löök ja seejärel pimedus.

Bussijuht vajus mökitades taamale, uksed sulgusid ja Ikarus sööstis viivitamata teele.

Põrandal püherdav naine karjus öhe hääbuva häälega lõbusalt: „Sisekliima korrektne anatoomikum...!“

Kui ma autojuhti, kes mind hiljem haiglasse vaatama tuli, tänasin, oli ta hämmastunud. Murtud jalaluud, katkine vaagen ja peapõrutus ühes kahe nädala koomaga pole ilmselt annid, mille eest tänatakse. Ja mina, loomulikult ma ei põhjendanud oma tänu. Ma ei saanud seda teha. Polnud isegi kindel. Olin ma vaid sügavalt mõtetesse vajunud või tõepoolest millegi ebatavalise ja ohtlikuga kokku puutunud? Sisimas ma teadsin, et buss ei olnud unenägu ega septembriviirastus, aga hetkel see enam valemisse ei passinud. Mitte sellesse valemisse, millega midagi põhjendada sai.

Ta ei märganud mind keset teed, pimeduses, helkurita, üks jalg õhku tõstetud, justkui nähtamatule astmelauale astumas. Ja sai pidama alles siis, kui ma oma kehaga tuuleklaasi purustanuna üle sõiduki lennanud olin ning asfaldile maandusin. Mind peaaegu tappes, tõi ta mu tagasi kitsepeaga vanamuti ning pulstunud tökatikoera ning pikkade sõrmedega bussijuhi reaalsusest, dimensioonist, mis avati minu jaoks vaid korraks, kes teab mis põhjusel.

Ma pole kunagi olnud nii elus, kui peaaegu surres. Mul on meeles, kuidas ma teadvust kaotades vihmast märga teekatet embasin ja mõtlesin, et see on ilmselt parim hetk mu armetus elus, tunne, mis tuleb talletada.

Nii tegingi.

Sellest on nüüd möödas kaks aastat. Kaks pikka aastat, mis kustutavad nii mõnegi mälestuse. Hirmu oma mahlas mitte. Ja nii ei käi ma enam kunagi õhtusel ajal jalutamas, sest aeg-ajalt ma kuulen, isegi kõrvaklappides mängiva muusika tagant, justkui läbi paksu penoplasti Ivo Linnat laulmas ja näen silmanurgast bussi siluetti, mis ootab vaid üht. Seda, et keegi avatud uksest tema liba-ajaloost tiinesse salongi siseneks.