FILMIARVUSTUS: Skyfall

Alljärgnev tekst sisaldab üksikuid pealiskaudseid stseenide kirjeldusi, loe edasi omal vastutusel. 

Üks osa haipi, kolm osa headust, üks meeldiv blond pahalane ja üks Bond. Umbes nii võib filmi Skyfall väga pinnapealselt kokku võtta.

Esimene mõte kinosaalist lahkudes - see film on nagu pikalevenitatud seksuaalakt, mis teatud hetkedel haripunktile ohtlikult lähedale jõuab, siis käiakse vahepeal külmkapist hapukurki või maasikaid noolimas, jätkatakse higist kleepuvate linade vahel ja lõpetatakse lõpuks teineteise embuses. 

Ma hindan moodsat Bondi ja ei salli eriti kopitanud klassikute arhailisust. Mulle ei meeldi veidrad vidinad, ei meeldi ajast ja arust helikopterid, ei meeldi mesimagus Bond, kes tapatöö vahele pidevaid killukesi pillab ja tema kaose teel peaaegu hukka saanud kõrvalseisjatega kelmikalt suhtleb. Tegelikult ei peaks mulle selle kõige tõttu ka Skyfall nii väga meeldima, sest see sisaldab ridamisi kummardusi vanematele filmidele, üks moment teise järel hoolikalt planeeritud. Stseen varaanidega, Aston Martin DB5, õhtusel rannal pidutsev rahvahulk, märulihetk, mille käigus Bond püüab ebaharilikul viisil liikuvasse rongi siseneda ja sellega sõiduki juhi mokk töllakil jõllitama jätab.

Üsna sissejuhatuse järel tehakse filmisarjale veel üks ebaharilik lüke - James Bond, universaalne tapamasin, on sel korral vigastatud ja me ei saa enam kindlad olla, et temaga midagi ei juhtu (arvestades seda, et Craigil on veel kahe filmi peale leping, saame tegelikult siiski) ja Bond ei tegutse tõepoolest oma võimete ülemisel piiril. Asjad lähevad lörri, superagendi käed värisevad, silmist kiirgab tahtmisega segunenud ebakindlust. Kui sellele (minu hinnangul pisut liiga hilja - tempo kipub esimeses pooles korraks kaduma ning avastseeni poolt kruvitud temperatuurid jahtuvad) lisatakse Javier Bardem enesekindla ja sõnaosava kaabakana, on murdepunkt ohtlikult lähedal. Nii sisus kui kinolinal, sest Bardem on Judi Denchi järel selle filmi kroonitud pea, kuldsuu ja miimikakuningas. Kui Craig loeb oma dialoogi masinlikult, kohati isegi väga ohtlikul ebaõnnestumise piiril, siis Bardem näitleb. Tundub, et naudib oma rolli ja vähemalt sõnaosavuses jääb kuiv Bond talle haledalt alla mõjudes lausa mühkamina.

Filmi säravaim ja (mitte ainult märulisõprade jaoks) nauditavaim stseen on kahe suure esimene omavaheline dialoog, kus Bardem flirdib Craigiga (nii sõna otseses kui kaudses mõttes), kompab teda (jällegi nii otseses kui kaudses mõttes) ja paneb ennast minutitega sarja pahakarakterite edetabelis maksma. Mitte ainult naljakas, aga ka vaimukas jutuajamine. Suur osa Bondi enese suust kõlavaid onelinereid seevastu võrdlust ei kannata, mõned neist on kuivad, mõned kulunud, mõned mõjuvad lausa üleliigsena. Minu hinnangul on suhteliselt ebaõnnestunud ka uue Q valik, kes jätab küll jälje, aga mitte tingimata meeldiva.

Esimesed 15 minutit ei anna selget pilti, mida kaks ja pool tundi pikast maratonpõnevikust oodata. Jah, põnevik on õige sõna, mitte märul, eriti mitte viimase sajandi suurim märul, nagu mõned arvustajad seda nimetanud on. Vihaseimad madinad näeb ära filmi alguse- ja lõpuosas, vahele mahub paar pisemat kismat ning rohkesti hiilimist ja tagaajamist. Skyfall on absoluutselt teistsugune kui Quantum of Solace, veelgi aeglasem kui Casino Royale. Ülesehitus kivi kivi haaval. See on abiks tegelaskujude ja sündmuste olulisuse kujundamisel ja ükski lookeerdkäik selle linaloo jooksul ei jää vaatajale loodetavasti segaseks. Kui meeldivalt raevukas Quantum of Solace tormas, siis Skyfall sörgib Bondi (nii karakteri enese kui filmisarja) ajalugu lahates ja jätab aega filmis sisalduvate eksootiliste ning nukravõitu panoraamide nautimiseks. 

Hea film, hea film sarjast 007, aga üsna ohtlik vangerdus fänne silmas pidades, arvestades suhteliselt aeglast tempot ning ebaharilikult traagilist lõpplahendust.

8/10

Tantsud tähtedeta

Peter Bjorn and John (people tend to dissapear). Kiire, närviline rütm paneb kahvatud käsivarred ebatavaliselt kiiresti väänlema, õlgadest lahti, puusad nõksuma. See ei klapi kuidagi meeleoluga. Näib, justkui liha oleks vaimust lahku löönud ning tegutseb omatahtsi. Katalüsaator tajub, et miski süsteemis kisub errorisse, aga muhe vile mõjub eksitava virvatulena (talking `bout me and you).

Kupli all valitseb maastik halli härmaheinaga, kümapõuasele maapinnale langevad imeaeglaselt hallid pitskardinad, aga keskkonnas, väljaspool löövad särama diskokuulid, veiklevad valgusvihud ja halaGotye võtab üle (cut me off!).

Justkui liidab. See sõnum. Korraks tundub, et võiks olla toimiv side ning täiuslik tervik, aga...

Siiski.

Cut me off! See pole päris õige.

cutmeoff!

Tulevane laip tantsib. Kas see pole mitte veider, eirab kõike ja tantsib. Aju sureb mõeldes krooniliselt (ja eurodes, you fuck!) üle, liha tekitab aga järjest uusi tõmblusi, mis lähevad igapäevaregistrisse kirja kui kirkalt lootustandvad märgid kasvavast entusiasmist.

Pealkirjata...

Kui mingi partei maruline pooldaja väidab, et ta valib seda parteid küll raskel meelel, ent põhjusel, et ühtki teist ju valida ei ole, siis on tegu ilmselge propagandaga. Kuidas sellest aru saada? Kui meil tegutseks kaks või neli reformierakonda (olgu üks neist reformi reformimise ja teine näiteks liberaalsem reformierakond), tegutseks laias laastus ikkagi vaid üks reformierakond, sest sotsiaaldemokraatlikud reformierakonnad või reformihimurad padunatsionalistid on folkloor, linnalegend. Soolane Cola.

Veretu külv (seemnest leivani)

Peaaegu vihase, märgatavalt vilava kütipilguga künnan tähepõldu
külvan ä täppe ja otsin võimalust, kuhu poetada _
loodan pisarsilmi, et koht on märgil % ses jadas
sest omanäoline on ju ülakomaga üllatada.
Ja märgid / ning { teeksid olematu piiril kõikuva sisu justkui põnevamaks
ideest niidetud tähed, mis seotakse sõnadeks
sõnad, mis pekstakse läbi ja neist imbunud mõtteterad
küpsevad su peas lõpuks leivaks
mida sa ei pea isegi kilest välja võtma.
Märgid, noh need märgid, on nagu seemned, mis pärast lihtsalt seedimata jäänuna väljutatakse.

FILMIARVUSTUS Prometheus

Aasta (minu poolt, aga mitte ainult) oodatuim ulmefilm on lõpuks kinoekraanidel ja seda saab meil nautida nii uhkes 3D-s kui ka tagasihoidlikumas vanas heas 2D formaadis.

Prometheus ei ole märkimisväärselt hea ega halb film. Alieni saaga läitja Ridley Scott jääb siin küll vaid nimeks ekraanil (tundub, et tal pole isegi plaanis selle teosega endast tõsiseltvõetavat jälge jätta), meeldejäävad näitlejad on Michael Fassbender android Davidina, Idris Elba ükskõiksevõitu kaptenina (ükskõikne on lahe, ent mitte eriti usutav, nagu mitmed ebakõlad selle näiliselt üliolulise missiooni kestel - liiga palju korralagedust ja hoolimatust) ning Noomi Rapace, kes täidab ekraani rohkem oma ihu kui emotsioonide ning pingega. Ma ei mäleta enam tema tegelaskuju nime ja ma kirjutan seda lühikest arvustust vaid kaks tundi peale filmi lõputiitirte voolamist. Ja mul ei tekkinud ka erilist sidet ei tema ega ühegi teise tegelaskujuga. Vaid korraks, ühe ihuhorrorilõigu ajal (see võib olla ka filmi ainus moment, mis 12+ vanusepiirangut õigustab). Püsivate emotsioonide tekkepinnaks on Prometheus liiga kiire tempoga film. See püüab liiga laias žanrisektoris, et üks sihitud ja tabav tükk olla, millest on tuline kahju. Nii jagub kahe tunni sisse käputäis teaduslikku fantastikat, päästikunäljas ulmemärulit, õudusekillukesi ja seebiooperlikku draamat - too viimane on nõrgim lüli ega õigusta ennast sugugi. Kõike on liiga palju ja samas ikkagi liiga vähe. Puändid kukuvad läbi ja järgnevuses leidub ilmselgeid auke. 

Milles siis asi? Prometheus ei kasuta mu meelest piisavalt Alieni saaga õlekõrsi, laenates nende asemel mujalt, juba kasutatud mõtteid, muutes näiteks saaga vaenuliku fauna liiga liigirohkeks ja keeruliseks (kes arenes kellest? ja kõik need muud küsimused). Dialoog ei ole väga terav ja tundub tihti lausa ebavajalik, liigselt lihtsamaid olukordi selgitav, samas kus film ise jätab vastamata enda poolt esitatud küsimustele. Teisalt on tegu keskmisest säravama teostusega. Maastikuvistad, sünged koridorid ja hallitanud Krakovi vorsti meenutavad kosmoselaevad loovad sobivalt masendava keskkonna - hästi palju halli, pruuni, kivi, liiva, tolmu, suitsu. Planeedi süngusele vastandina on Prometheuse interjöör kliiniliselt puhas, pinnad läigivad, värvikirevad ekraanid veiklevad pidevas infovoos. Siin on pildisügavusel ka oma tugiroll, kuigi 3D ei püsi kogu filmi vältel samal tasemel. "Saali tuuakse" detaile harva ning vahepeal ei ole ka maastiku reljeefsus paremini tajutav kui sügavusefektita kaedes.

Ma leppisin iseendaga juba mitu kuud tagasi kokku, et ma ei lähe seda filmi vaatama kui osa Alieni saagast, aga pigem samasse universumisse loodud ulmekat (nagu ka teadjad soovitasid). Ja sain siiski kerge pettumuse osaliseks. Prometheus on vaatemäng, mille sisse mahub liiga vähe sisu., liiga vähe Gigerit ja liiga palju erinevaid žanritahke ning mille päästab peamiselt kvaliteetne CGI (stseen, mille käigus liivatormimüür planeedi pinda lõhub, kummitab meeldivalt).

+ sobivalt sünge atmosfäär, see ei ole värvikirev Avatar

+ kvaliteetne CGI, valdavalt silmaköitev 3D kasutus

- nõrk, visklev sisu, mis ei jõua klisheekarakterite toel korralikke vastuseid pakkuvale lõpplahendusele

Vastamata küsimus teostuse rindelt: Mille pärast ometi oli tarvis Guy Pearce vanameheks meikida?

6/10

Vanad asjad

Meenutamaks üht neljajalgset sõpra, kes ühel päeval enam koju ei tulnud
 

Heili ärkas, sest miski tagus nagu tinakirst vastu laevaparrast. Oimukohtades. Terav ja piinav, varahommikune peavalu. Rõlge, mõtles ta, rõlge päev on alanud ja nagu kõik rõlged päevad, tundus see juba esimeste minutite järel talumatult pikk.

Ta kummutas öökapil vedeleva lahtise valuvaigisti kurku ning loputas selle klaasi leige ööveega alla.

Mõrtsukas!

Lapsed hüüdsid köögis midagi. Ta nägi neid ukseprao vahelt mööda lippamas, siis tungis kardinatega rüütatud aknast hoolimata lisavalgust sisse, sest Jürnas lükkas ukse lahti. Tal olid viigipüksid jalas ning valge särk seljas. Ta kammis käigult juukseid.

"Kohv on laual! Pean kiirustama. Viskan lapsed kooli ära."

Ta jõllitas korraks abikaasa poole ja ohkas siis sügavalt: "Sa näed välja nagu tapetud hüljes."

Heili ei vastanud. Ta tundis ennast nagu tapetud hüljes. Kellel on metallketiga tinapomm saba küljes. Ta ajas ennast higi järgi lõhnavas öösärgis püsti ja soovimata seda kohe vahetada, kahmas toolileenilt õhukese rohelise hommikumantli.

"Ma helistasin kliinikusse," teatas Jürnas särgikraed kohendades. "Nad on ootamas. 30 eurot läheb maksma. Sul on eks?"

Heili möödus mehest ja libistas tal vastust andmata käega üle puusa - parool selle kohta, et jah, tal oli 30 eurot ja enamgi veel.

"Emme!" hõikas kräsupäine Juss ja sibas talle vastu. Tal oli kassipoeg süles. "Vaata milline tuust!"

Heili naeratas väsinult.

Joonas sõi köögilaua taga viimast pannkooki. Ta heitis korraks ema ja isa poole hindava pilgu ning järeldades, et kõik on nii, nagu alati, keskendus mälumisele.

Kassimõrtsukas!

Need sõnad kummitasid Heili peas juba mitu päeva järjest. Ta kujutas ette, kuidas nõel väriseva loomakese kehasse tungib ning selle silmad siis, tasapisi, uduseks muutuvad. Või tapetakse

(kasuta sõna "vaigistatakse")

neid loomi kuidagi teisiti. Inimlikumal moel.

Sisimas oli ta veendunud, et sellist asja, nagu inimlikumal moel tapmine pole olemas, aga sa pead ju vabandusi otsima, eks. Need matavad süütunnet. Kanaliha suus enam ei kisenda, burgeri vahel ei röögi lihalõik ahastaval moel seakisa, silmadest rasune nire voolamas. Tehisnutt, nagu lihunikud seda nimetada armastasid.

Ta võttis Jussilt kassipoja vastu ning surus nurruva tuusti endale vastu rinda. Vigrik kobas käppadega tema kõhu ülaosa ning hakkas seda asjalikul moel masseerima.

Lapsed ei saa teada, mõtles ta. Ja töötas peas võimalikud valed läbi.

Ei tea küll, miks meie kassike ära jooksis. Läks Taani laevale. Kobis metsa rebastega mürama ja seal nad nüüd sügavad üksteise selgasid ning otsivad ajaviiteks kasukast kirpe. Naeruväärne.

"Okei!" Hõikas Jürnas. "Minek, poisid. Mul läheb kiireks! Või tahate bussiga minna?"

Sõna "bussiga" ajas lapsed tagajalgadele ning need said kingad kähku jalga, tuulemantlid selga.

Juss lehvitas, Joonas kallistas möödudes Heilit, Jürnas jagas hooletu põsemusi ning siis olid nad läinud. Esikus hõngus vaid veidi kirsilõhnalist näopesuvett, mis oli tema abikaasast jäänud ning Heili tundis, kuidas õhkkond oli peaaegu lämmatav. Ta asetas kassipoja maha ning läks läbi köögi panipaika, tegi ukse lahti ja lubas silmadel hämarusega harjuda.

Nende vana (ning vanadusest väsinud) kass, Plaaster, lamas nurka asetatud kaltsuvaibal ning tõstis vaevaliselt pead, ta avas suu, aga hääle asemel tuli sealt vaid sooja õhku. Hõredate karvadega kaetud, pisut tokris saba tegi vaid ühe kerge jõnksu.

Las ma olen siin, näis kass ütlevat. Las ma olen siin, sina seal ning las me oleme sel moel olemas.

Heili kummardus tema kohale, silitades käega looma jahedat pealage. Too müksas peaaegu vaevumärgatavalt vastu.

15 aastat ja ühtäkki oled sa vanaks jäänud. Vanaks nagu see kaltsuvaip sinu all. Ja korraga, nagu kõik vanad asjad, oled sa üsna ebaoluliseks muutunud. Ja sind visatakse ära, nagu visataks ära vana tool või jalgadeta laud.

Vigrik ronis kiunudes Heilist mööda ja toppis Plaastrile nina vastu tolle lõuga, mida väsinud loom kannatlikult talus. Siis ronis pisem kass nurrudes suuremale külje alla ning heitis kaltsuvaiba äärele külili. Ta üritas enda külge lakkuda, samas, kus Plaaster Heilile otsa vaatas.

Tinakirst naise peas lõi valjemini, põrutas parda küljest värvipuru lahti.

Kas ma pean tõepoolest veel ühe vaigisti võtma, mõtles Heili õudusega ja ohkas. Mida kiiremini ta selle rõlgusega ühele poole saab, seda kergem. Seda kergem tema jaoks. Vähemalt. Ta tundis ennast jumalana ja see tunne ei meeldinud talle. Üles ma su kasvatasin ja ära ma su lõpetan.

Neetud.

Ta läks tagasi kööki ja kallas endale kohvitassi sooja ning isegi lohutava sisu ühe sõõmuga kurku, vantsis siis tagasi magamistuppa ja väljus sealt dressides. Külmkapis leidusid mõned juustuviilud ning kobar viinamarju. Ta noppis paar mahlast pungil vilja, mässis need emotsioonitult juustuviilu sisse ja neelas isutult.

Ükskõik, millele ta ei mõelnud, kõik tegi haiget.

Lõppude lõpuks peab sellega kiiresti ühele poole saama ja siis on aega haletseda.

Loomal saab sel moel ka kergem.

Tal endal.

Lastel.

Vabandusi potsatas nagu rändlinde kevadisele heinamaale. 

Ta võttis esikust õhtul pestud ja ikka veel pesuvahendi järgi lõhnava kandekasti, läks nagu halvas unenäos panipaika ja tõstis Vigriku Plaastri kõrvalt minema. Siis võttis ta vana kassi kõhu alt kinni ja lükkas ta (Plaaster ei avaldanud vastupanu ja isegi kui ta oleks seda soovinud, ei oleks tal selleks piisavalt jaksu jagunud) konteinerisse. Õhuavadega esipaneel naksatas kinni, plastikhaagid käisid tuhmide plõksatuste saatel pesadesse ja kandekast oli transportimise jaoks valmis.

Kastitäis mälestusi, mõtles Heili kibedalt Vigrikut silitades. Ta libistas käega üle konteineri sileda pinna.

Väike loomake vudis panipaigast välja ning veeretas ennast energiliselt mööda köögipõrandat.

Heili oli Plaastriga kümneid kordi veterinaari juures käinud. Mida vanemaks kass sai, seda enam ta selliste tavarutiini raputavate kõrvalepõigetega harjus. Esimestel kordadel kisendas meeleheitlikult, lõõtsutas ajutise vangikongi sees, roosa keel rinnani rippumas, roojas hirmust ning ahastusest. Üritas ennast vabadusse suruda, pressides nina nii sügavalt plastikusse lõigatud  õhuavadesse kui suutis. Ei leppinud lohutamisega. Tasapisi, aasta-aastalt, jäi kaeblik kisa aga  vaiksemaks, harvemaks, lõõtsutamine asendus üksikute tõmblustega, justkui saabunuks lõpuks teadmine, et rohuhaisulisest ruumist (torgatagu sind seal süstlaga või võetagu päraku kaudu temperatuuri), jõutakse alati tagasi koju, kaltsuvaibale, tagahoovi naatide vahele, toidukausi juurde. Sinna, kus on kodukassi hea koht.

Ainult, et sel korral tuleb Heili tagasi üksinda. See oli Jürnasi resoluutne soov. Ja väga ratsionaalne muidugi, sest vanad asjad visatakse ära. Ja elu valem nägi ette, et mõned vanad asjad, mida ära visata ei saa, süstitakse surnuks. Jürnas väljendas ennast nii: „Mu hing läheb lõhki, kui ma teda sel moel jõuetuna lamamas näen.“

Ta jättis lisamata, et see ei ole väga mugav. Vaatepilt.

Väljas karjus hiliskevad lindude kõri läbi. Sirelid lõhnasid väljakannatamatult teravalt ning hommikuse vihmasagara järel kasvav hein rohetas nagu oleks keegi selle pihustatava värvituubiga üle käinud. Päike, see väike särasilm, rõõmutses taevas, andmata märkigi sellest, et tema pinnal aurustub kõik Heilile tuttav hetkega. Kiiremini kui silmapilgu jooksul.

Ta asetas kandekasti oma kaheukselise Honda kõrvalistmele ja läks ringiga ümber sõiduki tagaosa, et juhiistmel maanduda. Vaid kaks tänavavahet, aga nii sai kiiremini.

Sõidukit juhtides kargas talle pähe masendav mõte. Kui Plaaster (kes siis veel Plaastri nime ei kandnud) neile toodi, oli sellest rõõmu tervel perekonnal. Nad jagasid seda, nagu maiustusebatooni. Lahkelt. Rõõmsal meelel. Ja nüüd. Nüüd oli tal ühtäkki terve toos soola ja kellega ta seda jagab. Neelab selle üksinda kõrist alla, raputab hingehaavadele.

Plaaster oli vait.

Sõit kestis mõned minutid (tänavad olid peale tööleruttamise maaniat sõidukitest hõredaks jäänud) ning ta parkis loomakliiniku ees, tühjal parkimisplatsil. Võttis kandekasti ja

Kassimõrtsukas! Kassimõrtsukas!

astus üle läve avarasse ruumi, mida sisustas vaid vastuvõtulett ning riiul erinevate kassitoidupakendite, mänguasjade ning muu lemmikloomakraamiga. Tinakirst tema peas trummeldas nüüd järelejätmatult, nagu kaalupomm, mida triibulises särgis, vuntsidega vanamees entusiastlikult tükkideks taguda üritab.

„Teil oli broneeritud?“ uuris sinises kitlis põsetätoveeringu ning peasuuruste kõrvarõngastega näitsik vastuvõtuletis.

Heili noogutas jõuetult ja asetas konteineri Plaastriga põrandale. Talle näis, et ta kuulis kassi häälitsemas, aga samas võis see ka tema enese magu olla.

„Malle!“ röögatas sinises kitlis näitsik. „Klient!“

Malle, alias doktor Seekord siis Süst, ilmus oma kabinetist rõõmsal ilmel ja tervitas Heilit. Ta lõhnas formaldehüüdi ning rooside järele, täiesti vastuoluline kooslus. Sobras riiulis ja võttis sealt ampulli, süstla ning eraldi pakendis nõela.

Meie kliinikus kasutame surmasüsti jaoks ainult puhtaid süstlaid, kargas Heilile pähe kurbkoomiline telereklaam. Meie kassid on isegi surres kõige õnnelikumad. Kinnita seda Mjäu. Ja Mjäu, joostes kassiparadiisi rohelistel hiireväljadel veab ennast tagajalgadele ning teeb käpaga pöial-püsti-liigutuse.

Jah, kass tegi nüüd tõesti häält. Heili kõrvad ei petnud teda.

See oli hale, aga väga konkreetne kräunatus. Võib olla, et looma viimane.

„Kolmkümmend eurot,“ teatas näitsik leti taga ja Heili ulatas kolm higist kortsunud kümnelist, nagu unenäos.

See ei tundnud ebatavaline, et nad omavahel rohkem ei vestelnud. Igal muul juhul küll, aga mitte nüüd. Sest see ei olnud kassitoidu hankeretk ega vaktsineerimine. See oli ühekordne rituaal, mille juurde käis ametlik toon, et hiljem oleks võimalik nägu teha, nagu poleks seda kõike üldse juhtunud. Üks paber, üks allkiri, üks eemaldus registrist. Võimalikult vähe siduvaid sõnu.

Ja siis lõi tinakrist tema peas laevapardast läbi. Värvid muutusid kirkamaks, mingi, teisest oluliselt erinev mõte, voolas vabadusse ja Heilile näis, et ta saab südamerabanduse, täpselt sel hetkel kui doktor Seekord siis Süst enda nõelamisvahendit kokku panema oli asunud.

Heili kummardus, haaras rohmakalt kandekasti, taganes sammukese ja pööras siis otsustavalt letile selja. Ta astus välja, jõudmata kuulda, kas talle midagi turjale hõigati või mitte, istus autosse ja oli pool tundi hiljem linnast väljas. Sõitis liivastel metsateedel, mida ta ei tundnud, mõõdukal kiirusel, mõõdukalt hingates.

Ta peatas sõiduki puisniitu meenutava võseriku kõrval ja tõstis transpordikasti autost välja, seejärel looma selle seest maapinnale.

Kass oli kas surnud või kohe minemas. Ta silmad olid poolavatud ja vaatasid Heilist mööda.

Nad veetsid niidul tunnikese, kuni enam mingit kahtlust ei jäänud.

Tinakirst oli peatunud. Polnud enam parrast, mida lõhkuda. Kajakad hüüdsid vaikselt, kabeli kellalöökide asemel, loomale sobivat järelhüüet.

Heili tõstis veel pehme elutu keha põõsa alla samblale ja tundis ennast üle pika aja tervena. Vabana.

See oli parim, mida sel päeval kolmekümne euro eest endale lubada sai.

Kubijal
29 mai kuni 7 juuni 2012

Armastus põua ajal

Sa seisad, nii kuum
laustuline, kesk päiksepaistet
ja su kahvatud täidlased huuled
ülalpool pleekinud särki.
Ma tulen kui suudlus ja joon
tühjaks
su külmkapist võetud Värska Originaali.

Endomondo ajastu

Kõndides Endomondo saatel läbi linna, avastasin ma, et too sportima inspireeriv nutirakendus aitab lisaks põletatud kaloritele ka argirähma täis silmi avada. Träkkeri kaarti vahtides selgus, et meid on alt veetud. No kui mitte alt, siis kättpidi kohe kindlasti. Maršruut ei lähe alati sealt, kuhu asfalt maha valatud on, aga võib vabalt ka mööda heinamaad. Teate, metsas tundub see kõik ju väga iseenesestmõistetav (võib minna kahelt poolt puud, ülaste vahelt ja mööda muda), linnas mitte nii väga. Linn kipub ette näitama, kätt hoidma. Kaunimad reklaamtahvlid juhatavad parimate poodide juurde, roheline parki, hall paneelmajade manu, potisinised ja muidu silmatorkavad teeviidad sinna, kuhu tarvis. Neoon räägib enese eest. Aga kaardilt paistab, et nende taga kasvab ning röögib vaikides samuti midagi (otsige mulle üks teeviit, mis juhataks: VISUAALSELT EBAOLULINE MURUPLATS KATMATA SETTEKAEVU NING PAJUVÕSAGA 20m) ja nii ma siis avastasingi taas enda jaoks kadunuks jäänud vana koolimaja, mis sisaldab endas raamatute jagu kirjeldamist väärt hetki, aga kuulub samuti nende asjade juurde, mis on aja jooksul oma otstarbe minetanud. Koolihoone juures, tõsi küll, seisab endiselt reklaamtahvel, mis kisendab kuuekohalist eurohinda ajaloo jätkamise tarbeks, aga hoone ise on surnud, selle hing sadade haritud inimlaste ning õpetajatega välja lennanud. Ta on nüüd lihtsalt tükk kivi.

Okei. Kui ta seal juba on ja mingi seal olen, siis ma teen ka paar klõpsu mobiilikaameraga, mis on samuti nii iseenesestmõistetav, et seda nagu ei olekski olemas. Igal juhul pole mobiilikaamera selline luksus, nagu asjade märkamine. Sealt edasi tuleb juba tuttav jada. Upload, Picasaweb, Facebook, like, share, page, papptopsis suhkruta kohv, Meieri banaani-maasikajogurt, mis teeb mingil põhjusel keele vastikult paksuks, kõrvaklapid, kuvar, Ott "Kuula" Lepland, like, sõnum läbi postkasti automaatuuenduse (kodanik X juba märkas su postitust - tunnen ennast hästi), päike läbi värskelt pestud aknaklaasi.

Endomondo ajastu võib kesta terve suve, aga ehk ka kauem. Nutiajastul (mil "tulevik on juba eile" - andke mulle andeks, et ma seda üleleierdatud lauset ikka veel parafraseerin) lendavad rakendused pildist kiiremini kui too vana, seintelt krohvi puistav koolihoone. Mille tekstuurid minu jaoks vahepeal juba kadunud olid, aga ma leidsin nad nüüd korraks taas. Nutitelefoni abil. Ja jagasin teistelegi. Elagu Endomondo ajastu!

Lahendus.

Roman püüdis kõigest väest, aga kala ei saanud. Kui supilaud tühjaks jääma peaks, siis tuleks vähemalt seeni korjata, kuid Roman seeni ei tundnud.

“Kukeseened on kollased,” selgitati talle.

Roman noogutas. Ta teadis, et kukeseened on kollased. Aga kuidas neid näiteks teistest kollastest eristada? Keeruline. Tuleks välimääraja metsa kaasa võtta. Roman ei osanud korralikult lugeda, ainult veerida ja pildid olid välimäärajas sellised, nagu otsituks antud seeneliike politseinike poolt fotoroboti järgi taga. Molud kõigil joonistatud, piirjooned selged, seenekesed perfektsed. Tigu polnud ühelgi peal ega rõvedaid ämblikke kübara all peidus.

“Pilviku kübar on noorelt munajas, siis aga avaneb vihmavarjukujuliselt ja lõpuks viskab ääred ülespoole. Kõik pilvikud ei sobi kohe pannile panna. Mõned on isegi peale kupatamist kergelt mürgised.”

Roman käis seenel ja andis alla. Ta ei suutnud piltide järgi ühtki seent tuvastada. Ta käis turul ja ei riskinud puravikke osta, kuna pooltel oli kahtlaselt roosa jalg. Saatanapuravik. Mürgine. Surmavalt.

Kala ei näkanud.

Kuidas ma oma pere ära toidan, nuputas Roman. Äkki korjaks juurikaid ja keedaks suppi? Looduslähedane toitumine teeb pea selgeks ja hoiab kaalu tasakaalus. Aga kust ma tean, mida korjata?

Niiviisi mõtiskledes läks Roman lõpuks üsna närviliseks, viskas õnge üle õla ja hakkas kodu poole astuma. Peas ainult sumises. Kuidas ja kuidas. Õngeridva ots kippus muudkui okstesse takerduma ja kohalikud inimesed vahtisid teda põlastava pilguga, kui ta üle Aksel Roomani nisupõllu lõikas.

“Miks sa kala ei toonud,” üürgas naine kodus. “Aga mina olen näljas. Aga mina olen alasti. Aga mina ei saa endale kataloogist riideid tellida. Vaata milline ma olen. Üleni kärnas ja malaaria on mul. Tööl sa ei käi, kala sa püüda ei oska, lastel tuleb fosforipuudus.”

“Ei võtnud,” vabandas Roman.

“Hommikul vara oleks minema pidanud,” karjatas naine. “Ma olen juba kuuest peale peedipeenraga ullitanud.”

“Tubli,” kiitis Roman ja sõitis linna.

Ta läks oma vana krigiseva jalgrattaga ja isegi see polnud temaga ühel meelel, kuna kett käis pidevalt maha ja kummid susisesid pooltühjaks. Aga tuli alles vändata, et vana vokk mäest üles veaks ennast.

Lähen linna ja tapan enda ära, mõtles Roman. Ma olen sellest elust väsinud. Miski mul ei õnnestu, millekski ma ei kõlba. Ma olen vaene, andetu, siga, olukorraga leppija, alatu saadanas, töörahva häbiplekk, punane, neeger, pea nagu õhupall, silmaring nii kitsas nagu sipelgate kõrvaltee. Milleks elada ses julmas maailmas. Seeni ma ei tunne, kala ma ei saa, naine ja lapsed on näljas. Onn laguneb. Remonti teha ei jaksa, õppida enam ei suuda. Milleks ma kasulik olen? Hingan tööinimeste hapnikku. Saastan nende maad, kuigi saaksin seda teha ka mõne meetri sügavuses, kus ma kellelegi ette ei jääks. Siin on ainus lahendus mahasuremine.

Linn oli muidugimõista rahvast pungil. Inimestele meeldis suvel napilt riides käia. Ilusad naised lasid bikiinide väel mööda tänavaid ringi, persed meeleolukalt latsumas, mehed ainult jõllitasid ja jooksid peadega vastu laternaposte. Need kes parasjagu rikkad ei olnud hakkasid just rikkaks saama. Seda oli näha. Nad särasid. Jooksid rahapatakate, laenulepingute ja testamentidega ringi keha higist nõretamas. Ei olnud neil vaja ei seeni korjata ega kalal käia.

Roman levis mööda seinaääri vilusse hoides ja haises. Ta polnud ennast pikemat aega pesnud. Milleks vett solkida, mõtles ta. Ma ei hakka emakest loodust alandama oma saastakihiga. Las matavad mu koos sellega maa alla.

Ühel eriti ilusal kõrvaltänaval jäi Roman suursugust klaasist maja imetlema. Ta seisis aia ääres ja vaatas kuidas noorpere muruplatsil lõbutses. Samal ajal kui isa sõpradega mingit ülimaitsvat nektarit mekkis, tegeles ema ilusa ilma puhul õue toodud treeningmasinal oma kõhulihaste pumpamisega ning lapsed ajasid üksteist kastmisvoolikuga taga. Vett pritsis taevani ja kõigil oli lõbu laialt.

“Dollar kukkus!” hüüdis mees oma naisele läpaka tagant.

“Oo kallis!” kiljus naine.

“Issi, issi , osta meile nüüd purjekas!” palusid lapsed läbisegi.

Isa puhkes naerma: “Siis ma peaks ju teile tükikese merd ka ostma.”

Roman muheles endamisi. Näed siis. On ka rikaste rahakusel ots ja äär.

“Eks ma ostan teile siis Läänemere ära,” lubas isa lahkelt ja terve perekond puhkes naerma. Südamest. Klaasist maja säras päikese käes. Kõik viis korrust.

Kui haiget see kõik Romanile tegi! Ta teadis, et kogu maa kuulub rikastele ja tema on sellel lihtsalt üks kakand, kes on laiaks litsumata seetõttu, et ta oma lauatüki all vaikselt podiseb. Kuni keegi sellele teise külje keerab ja ta neile ette jääb.

Roman hakkas nukralt äärelinna poole astuma. Lõbusad inimesed kihutasid temast oma uhiuute ja särvate (Turtlewax) autodega mööda ja lehvitasid.

“Maailm on nii imekena!” hüüdsid nad. “Suvi on võrratu. Kuidas küll päike võtab ja lained paitavad. Kui nüüd üks tuuleke ka veel tuleks.”

Roman ei lehvitanud kellelegi. Ta kõndis pea norus ja mõtles, kus oleks kõige kindlam surmale vastu astuda. Võib olla rannas? Minna ja uppuda. Jätta see kõik seljataha.

Mõeldud tehtud. Roman läks, jättis jalgratta põõsastesse, roomas mööda rannaliiva lainetuse poole ja kobis vette. Vesi oli vaese inimese jaoks külm nagu alati. Isegi päike läks pilve taha ja vihma hakkas tibutama. Ei saa vaene ennast ilusa ilmaga ära ka uputada. Oleks see viimane hetk vähemalt imeilus nagu muinasjuttudes. Aga sitta sest ilmast, mõtles Roman. Ega ma enam ümber küll mõtlema ei hakka. Uputan enda ära ja asi korras. Vesi mind lõpuks neelab.

Kui lained Romani pea kohal kokku lõid ja tema kopsud veega täitusid, kukkus kell.

Roman leidis ennast klassikalisest tunnelist, mille ühest otsast kumas valgust, teisest aga paistis terve maakera kätte ära. Lisaks kõigele kummalisele ilmus tema kõrvale kadunud vanaema vaim. Väga pahatahtlikult meelestatud.

“Ah sa põrglane,” kurtis vanaema vaim. “No mis sa siiakanti otsid? Ega siin sinusuguseid vaeseid ei taheta. Mis sa ikka sinna paradiisi poole trügid? Seal on kõik kristallist ja portselanist. Valvurid ei lase sind sissegi.”

“Vanaema!” hüüatas Roman. “Kas ma olen surnud?”

“Sa oled sama olemas kui mina,” seletas vanaema. “Ja sama vaene kui mina. Ei pääse sa siin ei paradiisi ega põrgusse.”

“Aga ma arvasin, et peale surma on kõigega lõpp,” kurtis Roman. “Et on vaikus. Et pole enam rikkaid ega vaeseid, ei rõõme ega muresid.”

“Looda sa!” pruuskas vanaema naerda. “Peale surma on rikkad veel rikkamad ja vaesed veel vaesemad. Rikkad ja head lähevad paradiisi, rikkad ja õelad põrgusse. Vaese inimese jaoks kohta ei ole. Meie ulbime niisama ringi. Siinsamas tunnelis.”

Nad hõljusid tükk aega vaikides. Siis tormas neist mööda toosama klaasmaja perekond, kõik gaasiplahvatuses oma maised kehad kaotanud. Neil oli suur rutt paradiisi jõudmisega, nii ei suvatsenud nad tunnelis hõljuvate arvukate vaeste poole isegi vaadata, rääkimata teretamisest või lühemast viisakusvestlusest.

“Näed,” kõristas vanaema vaim. “Miski pole muutunud.”

“Kaua me siin niiviisi siis ukerdama peame?” küsis Roman paanikasse sattudes.

“A kust mina tean,” nähvas vanaema. “Keegi pole ütlema tulnud.”

“Maal saaksin ma vähemalt kalale minna,” ohkas Roman. “Mu naine igatseb mind taga ja kõik lapsed ka kindlasti.”

“Kes see käskis sul ennast ära tappa,” porises vanaema. “Kui sul hästi veab, siis tehakse sulle hetkel suust suhu hingamist ja masseeritakse südant, vastasel juhul…”

Roman lõi silmad lahti. Lõõtsutas. Köhis portsu vett kopsudest välja. Läkastas.

Rikkad askeldasid tema ümber oma kalli aparatuuriga, kiljusid erutatult ja pildistasid teda. Nad olid tema riided seljast kiskunud ja ta mõnusalt kareda käterätikuga kinni katnud. Üks väga rikas arst noogutas talle ja lausus: “Õnnelik hing. Mõned sekundid veel ja sa oleksid kadunud olnud.”

Täiesti kadunud, mõtles Roman. Küll nad on head ja abivalmid rikkad inimesed.

Üks tüütu ajakirjanikunäss oli meedikute müürist läbi murnud ja kükitas diktofon peos Romani kõrvale maha.

“Te pääsesite üle noatera,” kudrutas ajakirjanik. “Mis on esimene asi, mida te teha kavatsete?”

Roman seedis natuke ja vastas siis kavalalt naeratades: “Ma ei tea veel kuidas, aga ma kavatsen kindlasti rikkaks saada.”

Inimmass nende ümber hakkas pisarsilmi plaksutama.

Tähedraakonid: Esimene päike

„Ema!“

Vooklevad udukogud. Punase planeedi tagant kummitav surmatähe tuhm kuma kiusab ta silmi ja näeb välja nagu udusesse atmosfääri tõusev suits. Ta jälgib seda veidi ja otsustab edasi liikuda. See käib lihtsalt. Kui ennast varvastelt liikuma lükata, siis kaetaks vahemaid kiiremini kui muud olendid suudaksid ja isegi mõista suudaksid.

„Ema!“ hüüab ta nüüd nõudlikumalt. Ta on värske, kiire, sale, voolujooneline, kuju ja vormita, kuigi ta võib kuju võtta ja vormi kujundada. Ta on siiski habras, nagu kõik lapsed, nii habras, et võib häbenemata ema hüüda.

Ta on kaks või kolm korda üleannetult hoogu andnud, nii et ümbrus äratundmatuseni muutub – jah, igiöö on endiselt üks ja sama, kas olla universumi lõpu alguses või teispool kiiskavaid kassitähti, aga kuma, see on erinev. Mõned tähtedest põlevad eredalt, aga kustuvad kiiresti nagu oleks neile ootamatult rähm silmanurka läinud. Justkui pilgutaks keegi korraks ja siis on laud igaveseks suletud.

Tähedraakonite koloonia on suur ja haaramatu. Seda on ema talle õpetanud. Nad on kogult suured, võimalik, et suurimad kogu universumis, kuigi kes täpselt öelda oskaks. Nii hiiglaslikul lõpmatusel, nagu ilmaruum, peavad olema oma salasopid, kus peituvad tõsiselt suured ja ehk igavikust palju pikema elueaga olendid. Ta unistab sellistega kohtumisest, aga seniste rännakute kestel, on ta vaid tähetolmu neelanud, supernoovade surmas supelnud, päikestest läbi puurinud ja end planeetide ümber keeristormidest koosnevaks udumassiks kerinud. Kõike seda juba piisavalt ja nüüd soovib ta tagasi omade juurde.

„Ema!“ hõikab ta nüüd kolmandat korda, aga vastust ei tule. Ehk on ta üleliia paljudel kordadel end varvastelt liikuma lükanud ja kolooniast eemaldunud. Nii kaugele, et ta ei suuda neid püüda ei haledate ulgude ega telepaatiaga. Tema ümber laiub kosmiline ookean, igas suunas on vaid tähed, ühed mis asuvad käeulatuses ja teised, mis on püüdmatult kaugel.

Ta ei tea palju aega möödunud on, ta pole harjunud aega lugema, sest ta ei taba täpselt aja mõistet. Kui liikuda lõpmatuses ei oma hulgad ega aeg mingit paikapanevat tähtsust. Samuti perioodid - kaua, väheke, igavik. Samuti mahud - suur, väike, haaramatu. Võimalik, et ta ema teab enam. Lõpmatuses loeb aga üldiselt vaid lõpmatus ise. Seega liigub ta mõnda aega vaikuses, püüdes ülikuuma ürgtähe päikesekiiri, soojendades end suures kollases kumas, minnes nii lähedale, et tunneb end kõrgete temperatuuride aroomi tundvat.

„Kas sa oled eksinud?“

Esmalt arvab väike tähedraakon, et hääl jõuab temani päikese seest, siis kiikab ta kumast eemale ja märkab kahe suurema planeedi vahel hõljuvat tähedraakonit. See on sama kogukas isend kui ta isegi. Ja ta on tähedraakon, sellest saab väike tähedraakon aru, sest on oma koloonias kümneid tähedraakoneid näinud. Võõras toetub lõuaga pisemale planeedile ja kiikab kavalal pilgul päikesepaistes peesitajat. Ta on mis iganes, aga mitte tema enda kolooniast. Ta on nii huvitav, et väike tähedraakon unustab korraks kaotatud ema ja annab varvastega kerge tõuke.

„Kes sa oled?“ küsib ta nalja pärast urisedes ja võõra ümber tiirutades. „Kas sa oled ka omadest eemale kolinud?“

„Ma pole eksinud,“ selgitab võõras tähedraakon, kes näib olevat umbes sama eatu kui väike tähedraakon. „Aga sina?“ Tema hääles pole killukestki muret.

„Arvan küll,“ ütleb väike tähedraakon. „Suur ruum on eksimiseks päris paras koht. Ma pole kaugeltki kõikjal olnud, kuigi ma olen olnud peaaegu kõikjal. Ma arvan.“

„Kas sul on keegi kuskil?“ küsib võõras tähedraakon. „Minu omad olid ja nüüd enam mitte. Ma tean, et me mängisime ja lippasime läbi mitmete galaktikate ja kuidagi said suuremad ette.“

„Mul on ema,“ ütleb väike tähedraakon. „Meie kõigi ema. See, kes on suurem kui meie kõik. Sa võiksid lõputult liikuda ja poleks ikka temast eemale jõudnud. Mina vist jõudsin. Ma kutsun teda, aga ta ei vasta. Ma püüan talle mõelda, aga ei taba teda. Küllap jõudsin lõpuks eemale. Mitte et ma oleksin soovinud, aga ma olen vist liiga uudishimulik. Me liigume, aga mitte nii kiiresti kui ma sooviksin. Ma tahan rohkem näha, aga nemad on alati ametis oma ülesannete täitmisega.“

Nad vaikivad mõnda aega, häbenedes enam öelda, ehk isegi mõne pisema planeedi paar eluiga.

„Tähedraakonite kood,“ pomiseb võõras korraga. „Tähedraakonite kood näeb ette, et kunagi peame me omade seast lahkuma.“

“Kunagi jah,“ nõustub väike tähedraakon. „Aga seda pole igaviku jooksul juhtunud. Ema räägib alati, et see aeg tuleb nii paljude kosmiliste ajastute pärast, et pole tarvis muretseda. Et igavikulises mõistes ei juhtu seda ilmselt kunagi.“

„Aga kunagi pidi see juhtuma,“ arvab võõras. „Ja täna oleme me siin. Kahekesi. Ükski tähedraakon ei saa olla üksik. See kehtib ükskõik kui suurte kohta, eks? Kogu universumis pole paika üksikute jaoks, sest me saame oma ülesandeid täita vaid mitmekesi.“

„Jah, aga ema ütles, et see juhtub tõepoolest nii meeletu hulga aja pärast, et ma ei peaks muretsema,“ nuuksatab väike tähedraakon. „Ma oleksin pidanud teadma, mida teha. Mis on mu ülesanne? Ma ei tea seda. Ma lihtsalt tahan oma koonu mõne tähe sisse pista ja selle unenägudes sorida. Ma ei taha olla asjalik nagu mu ema ja galaktikaid luua.“

„See on veider,“ ütleb võõras. „Ma tean, et ma pean kohtuma kellegagi, kes suudab päikest elus hoida. Mul endal on teistsugune eesmärk.“

„Ma püüdsin luua kuud, aga see põles ära. Kunagi.“

„Ikka veider. Aga tundub, et sa oled pigem soojendaja. Märkad sa, et päikesed tõmbavad sind enam ligi kui planeedid? Ma tunnen juba eemalt, et sa oled soojendaja. Kui ma sind märkasin passisid sa päikese sees. Mina ei kannata sellele isegi lähedale lennata. See palavus ajab mu ärevaks.“

„Võib olla olen ma soojendaja? Kuigi ma ei suuda isegi telepaatias nii tugev olla, et oleksin su lähenemist kuulnud. Ja telepaatias on mu ema tugev. Ta suhtleb hõimudega, ilma neid kunagi nägemata.“

„Aga sa püüa veel,“ arvab võõras. „Püüa minu mõtteid kuulata. Kui sa oled jäetud, siis peaksid sa valmis olema. Ma püüan sind aidata.“

Väike tähedraakon üritab, aga kõikjal on vaid vaikus. Ta kuuleb kuidas ajalinnud laisalt mööda lendavad, suundudes udukogude poole. Nad kannavad kaasas meeletul hulgal kosmilist prahti, olles justkui sanitarid, paratamatult puistates prahti kõikjale, kust nad läbi lendavad. Tee, mida tuntakse surmateena.

„Püüa mu mõtted kuulata,“ kordab võõras. „Ja ma näitan sulle, mis on minu eesmärgiks. Mina suudan vaat seda.“ Ta keskendub ja loob kolm kõige pisemat armsamat roosat planeeti, mida väike tähedraakon eales näinud on. „Ma panen nad ümber su päikese tiirlema, kui sa selle üles soojendad. Sellest võiks saada meie päikesesüsteemi algus. Ühe tiivalöögi jooksul elavad seal põlvkonnad täiesti veidraid olendeid, nende jaoks terve igavik, meie jaoks osa meie igavikust.“

Väike tähedraakon lükkab end varvastega võõra tugiplaneetide küljest minema ja maandub päikese sees. Ta keskendub, avab end ja lõõskab soojust niigi palavasse katlasse. Poolenisti surnud täht kogub jaksu, aga hääbub siis taas. Väike tähedraakon üritab veel ja veel, aga tema pingutused ei kanna tulemust. Sama hästi võiks ta kogu universumit painutada soovida. Ta võtab metsikult urisedes kümnendat korda hoogu, koondab kogu oma jaksu tähele. Korraks, viivuks vaid, tundub, et kuma lööb tõeliselt lõkkele, aga siis põleb päike taas nii hämaralt, et ümbruskond muutub lausa pimedaks.

„Neil seal on halvasti.“ osutab võõras kurvalt roosade planeetide poole. „Pole piisavalt soojust. Pole piisavalt valgust. Nad surevad.“

Kuigi miljonite pisiolendite surm ei tähenda väikese tähedraakoni jaoks midagi, ta lihtsalt ei taju nende olemasolemise ja kadumise traagikat, teeb mõte hukkuvast universumist ta nurkaks ja mõtlikuks.

Võib olla, mõtleb ta, kui ma väga väga pingutaksin. Võib olla siis suudaksin ma selle tähe läita? Kõik tähedraakonid enne mind on seda suutnud. Kõik soojendajad. Enne sadade päikeste loomist, enne ühe ja esimese loomist, on nad läitnud surevaid, nii et kogu ilmaruum vilgub ja vilgub nagu oleks miljardid jääkristallid öömustale tähekangale kallatud. Ja tema, väike tähedraakon, peab ka oma tähega hakkama saama. Sest tähedraakonite saatuseks on universumit elus hoida, mitte sel hääbuda lasta.

„Ära sa väga pinguta,“ hoiatab võõras.

Väike tähedraakon teab, et nad ei kao, aga võivad lihtsalt oma jõu kaotada. Seetõttu on tarvis lugematul hulgal tähedraakoneid. Et nad saaksid oma jaksu säästa, et igaühe jaoks jaguks osa ilmaruumist. Ema rääkis kunagi ammu tähedraakonist, kes armus enda loodud päikesesüsteemi sedavõrd, et ei suutnud sel surra lasta. Erinevalt tähedraakonitest, ei püsi päikesesüsteemid igavesti. Kord läidetud ja taasläidetud päike elab vaid mõnda aega, et siis kaduda. Südamlik tähedraakon ei suutnud oma hõimuga kaasa minna. Kui nende planeedid surid ja orbiidilt kadusid, ujus ta vaikuses nurrudes oma tähe juurde, puhus selle viimast korda hõõguma ja kaotas kogu oma jõu. Tema hõim käis edasi tagasi liikudes mitme kosmilise ajastu järel vaatamas, kuidas vaeseke pool-elutu pilguga kuuma gaasipilve kallistas, aga nad tulid järjest harvem ja harvem. Esialgu silmitsesid teda, siis liikusid lihtsalt mööda, ka viimasel korral, universumi uutesse avarustesse rännates. Ega südamlik tähedraakon ei hoolinudki külaskäikudest. Ta kallistas midagi, mis oli tema enda looming, tema enda elu, tema enda igavik. Ta oli andnud iseennast igavikule ja oma loomingule. Võib olla oli see tähedraakonite viimane ülesanne. Kellegi, kes on eakam kui mõned eakamad ja südamlik tähedraakon ujus ema sõnul universumis ringi juba siis, kui väikese tähedraakoni ema veel väike tähedraakon oli. Veelgi varem kui väga väga ammu.

Väike tähedraakon ei soovi oma jaksu kaotada.

Ta läheneb päikesele, võttis hoogu, keskendub mitte leegi intensiivsusele, vaid selle kestvusele. Ja päike...

...päike lööb lõpuks särama. See lausa plahvatab miljonites punase varjundites, kiiskab eredamalt kui kunagi varem.

„Hakkama sain!“ hüüab väike tähedraakon ja tunneb siis, kuidas tema ema soe hingeõhk päikesele viimase laengu annab.

„Või et keegi läks oma sünnipäeval universumit avastama,“ ütleb ema rahulikul toonil. Alles sa saabusid ja mauhh, kadunud.“

„Või nii,“ pomiseb võõras. „Ja tema räägib meil, et ei suuda päikest süüdata. Ilmselgelt pole ta see, keda ma oodanud olen. Kuigi mõne aja pärast saab ta ehk selleks, kes hoolitseb kõikide ülejäänud tähedraakonite eest. Veider, aga ma tajun temas ülimat rahu, võimet keskenduda.“

„Ta on süütaja,“ ütleb ema. „Mida me oleme nüüd näinud. Aga tavaliselt ei süüta nad enne vanemate kadumist isegi mitte oma saba. Tema on teistsugune.“

Väike tähedraakon ei kuula talle ebaolulist jutuajamist. Tal on ema leidmise üle liiga hea meel, isegi siis kui ta leiti tegelikult ema poolt. Ta tiirutab ümber hiiglasliku esikäpa, mis libiseb parasjagu ajalindudega kaasa. Ajalinnud, suured jurakad, on liiga loiud, et tema mängukatsetega liituda, aga üks neist, ilmselt parve liider, peatub korraks, heidab unise pilgu ja raputab pead. Ajalinnud on väga tundlikud igasuguste muudatuste suhtes. Eriti raputavad neid muudatused tulevikus.

„Ma ei tunneta selles pisikeses midagi halba,“ kurdab ajalindude liider endamisi. „Veider on see, et ma ei tunneta temas ka midagi head.“

„Ema, ema! Liigume juba!“ hüüab väike tähedraakon kannatamatult nagu kõik väikesed lapsed. Ta tahab hirmsasti midagi korda saata ja see miski saab olema oluliselt suurejoonelisem kui sureva päikese elustamine. Kunagi hiljem siiski.

Kolmas kuni neljas juuni, aastal 2007, Võrus

Liikide mitmekesisus

Saaremaa kaagid
Saare makaagid

Aprillinali

Täna, umbes südaöö paiku, lüüakse aprillil ootamatult jalad alt. Lööjaks on kõige hea tooja, rohelises põimseelikus mai, kes nalja ei mõista.

Meenutamaks pronksiööd

Esmalt töötasid asjad teistviisi. Sotsiaalmeedia aseaineks olid pesu kuivama riputavad naabrinaised, Interneti asemel kaanisime end ajalehtedest täis, kuulasime raadiot, lasime emotsioonidel lennata kinos ja raamatukogus. Info, võrreldes tänasega, levis nagu päikesekuumale asfaldile liimitud tigu. Selleks, et sõnumikulutuli ootamatult lahti päästa, pidi olema vähemalt 20. august aastal 1991.

Mul on ähmaselt meeles üks stseenike ühistranspordist, kollane väsinud olemisega tolmune Ikarus tulvil murelikke nägusid, tasasel häälel vestlemist, küsimusi, spekulatsioone, kõhklevaid vastuseid. See oli tavapärasest erinev, sest üksikute ilmast kõnelevate, toidupoodi ja kalmistule ruttavate mutikeste asemel kõmises seekord terve bussitäis rahvast nagu summ joobes metsmesilasi ja mõtteid vahetati ka võhivõõraste vahel. Minu, 13. aastat vana nolgi, kõrvu jõudsid tookord vaid üksikud lausekatked, sest tõenäoliselt täitsid suurema jao mu mõttelaost poest ostetav võrkpall ning õhtuks planeeritud kokkusaamine sõpradega.

„...hakatakse meilgi tapma...“

„...tankikolonn juba liigub Tallinna poole...“

Sõnad lõid vaid osaliselt rusuva õhkkonna. Püütud lausekatketel polnud minu jaoks väga kindlat tähendust, erakordne ja tajutav oli vaid see, kuidas suletud ruum järsku olulist uudist jagas ja selle bussiuste avanedes igasse ilmakaarde edasi kandis nagu gripiviiruse. Siis levik vaibus paikselt, aga kees edasi igal pool, kus inimesed kokku juhtusid, kodudes, töökohtades, tänavanurkadel. Midagi kurja oli sündimas.

Tundub olevat sedaviisi, et väike rahvas saab kõige paremini kokku ikka siis kui on põhjust seljad vastakuti suruda. Me võime igapäevaselt iriseda ettevõtjate ja töötajate üle, mõnitada ühtviisi tänaseid ja eilseid peaministreid ning tõsieluhüsteerikutest meediapitsereid, vinguda igal võimalikul juhul, harjumuspäraselt mitte rahul olla, aga kui saabub otsustav moment seljad kokku lüüa, siis me teeme seda, justkui tiriks meid nähtamatu kuuluvusmagnet. Me teeme seda tahes tahtmata, käskimata. Tahaks loota, et ka täna, mil mõned ehk tunnevad, et Eesti Vabariiki enam ei ole, et on vaid Ühendatud Euroopa Vabariigid, mis lüpsavad sulakulda, magusat edupiima ja eurosid kõigist sajast kikkis ettevõtlusnibust. Et Euroopa on õnnelik selili püherdav lehm ja Eestimaa on pisike must laik selle seljal. Tundub loomulik ja eluterve loota, et see on kestev hoolimata poliitikat kõrvetanud mürareostusest ja masust, mõningasest väljarändest ja kerkivatest hindadest.

2007. aasta aprillis oli kokkuhoiuinstikt veel alles. Küll veidi teistsuguses olukorras, hoopis teistsuguse kriisi ajal. Ma olin siis 29. aastane. Sotsiaalmeedia püsis tookord peamiselt Orkutis, aga Internet oli juba kõikjal. Rahvast täis Ikarus oli muutunud kommentaariumiks ja kommentaariumis (kui see avatud oli) kogunesid inimesed, kes rääkisid, muretsesid, hoolisid. Me püsisime koos uudiseid lugedes, infokilde leivaviilukatena jagades, soojaks räägitud telefonide otsas, isegi kui olime südmustekeerisest väljas, Eesti erinevates servades, ärkvel, vaim erekteerunud ja jälgisime mitmeid öid uinumata pealinnas toimuvat ning ega tookordsed spekulatsioonid ei erinenudki kuigi palju 1991. aasta omadest. Räägiti taas ja pisut hirmununa sellest, kuidas Venemaa reageerida võib, spekuleeriti vägede sissetoomise üle ja pajatati sellest, et taas kord tuleb minna ning mõned juba ongi pealinna kaitsma rutanud. Aastakümneid juurdunud hirm lõi välja, ühes sellega ka unustatud legendiks muutunud sööme-kasvõi-kartulikoori-entusiasm.

Seljad pandi taas kokku.

Sellised me oleme. Eestlased. Tavalised, kodused, rõõmsad, nukrad, tagasihoidlikud, meeldivad eestlased. Jääb mulje, et koos rohkem halvas kui heas ja ega see nii halb polegi, eks. Meie pisike maa on servast servani peidetud entusiasmi täis, hibernatsioonis entusiasmi, sellist, mis ärkab harva, aga on ärgates muljetavaldav, terav, alati välja puhanud. Hallidel aladel nagistajatele ja kahtlejatele võiks aga serveerida Valku pisut värskendatud sõnalises jõujoogis: „Ükskord ja tegelikult päris mitmel korral oleme me juba võitnud. Küllap võidame edaspidigi.“

Stambid

Pühendan Xanaxile (1mg) - parimale legaalsele ravimist inspiratsiooniallikale koosmõjus keskkonnaga.

Soe suveõhtu oli tulvil tumepunast hiiglust pikas loojangus, mille taustal tuhanded siluetid end mustast mäeküljest ülespoole hiivasid - aegamisi, justkui uniste kodatigude karavan. Neil vaatas neid puupingikesel istudes ja kiskus takjalehest punutud järjehoidjal rippkiude küljest, ükshaaval, nagu ka temal poleks kiiret. Ta oli nõlvakust kilomeetreid eemal, aga lahkuvate sipelgahordide sebimine paistis taevaekraanil välja - seal eemal läksid nad kindlapeale kiiremini kui talle paistis. Astunuks seal mõni üksik rännuline, poleks ta seda isegi märganud, ehk alles siis kui too lõkke läitnuks. Aga täna - tuhanded tõrvikusilmad ärevate jaanimardikatena ja nende all kirevad saatused, peamiselt aga hirm.

Hirm oli see, mis sundis inimesi minema, oma kodadest tuld kustutama, lapsi käevangu võtma ja olulisi esemeid pakkima. Nad olid kaasa võtnud mälestusi - niipalju kui Neil teadis olid neile just mälestused olulised ja mälestused ei kaalunud midagi. Nad olid lihtsad inimesed, päev päevalt elajad, sellised, kes kustutasid tule juba enne õhtuhämaruse saabumist ja rääkisid enne uinumist tunde salapärases akendest tubade kottpimedusse langevas kuuvalguses. Nad olid inimesed, kes hoolisid ja ei hoolinud samas üldse.

Neil oli oma palkmaja künkale ehitanud, nii paistis talle väikelinn alati kätte ja tema maja kõrval kõrgus toosama mäenõlvak, mille taga külma asfaldiga kaetud magistraal kummitas - kirjanikuna lootis ta värskest panoraamist alati inspiratsiooni ammutada. Ta istus vahest tunde piipu kiskudes rõdul võrkkiiges, õõtsutas end öötuule rütmis ja kirjutas paberile kümneid seosetuid lauseid, sidus neid omavahel. Linna tuled sõid ennast mäekülje varjust välja ja need paistsid halogeenlampidena kaevupõhjast, eredalt, piirjoonteta. Talle meeldis see vaatepilt - nagu ta kord Raigile maininud oli, meenutas see tähistaeva kohal istumist ja ta ei teadnud nimetada kodanikke, kes oleks seda peale tema endale lubada saanud.

Jah, ma olen ideaalse paiga leidnud.

Ta mõtles Raigile ja too tuligi eemalt, taskulamp käes, läbi pimeduse. Rohi sumises tema jalge all mardikatest ja valgusvihust hullunud liblikad tantsisid tema ümber surmaballi avavalssi.

"Terekest vana!" hüüdis Raig. "Kas hakkame ka astuma?"

"Hiljavõitu, kas pole," vastas Neil. "Ma lubasin endale, et ei lähe ennem kui olen selle hetke paberile pannud. Sa oled ju ometigi nõus, et see on meenutamist väärt."

"No ma ei tea, kuidas sinuga on, aga kõrbenud paberilt nüüd vaevalt keegi seda lugeda saab," arvas Raig. "Ma juba kujutan ette, kuidas tuul tuha laiali puhub. Sina nimetad seda kindlasti ka loominguks."

"Kas poleks vahva," õhkas Neil. "Sa oled praktilise inimese kohta ideedest tulvil. Kas sa pole kunagi kahtlustanud, et sul vere asemel trükimust veenides voolab?"

"Naljamees," pomises Raig. "Kuule tõepoolest kah nüüd, ära naljata. Hakkame minema."

Neil vaatas teda pikalt, kui Raig endale taskulambi valgusvihu pööras, ikka selleks, et oma murelikku ilmet rõhutada. Raig oli ärev. Ta oli ka äraolev ja see oli tema suurim viga. Tema nägi kriisiolukordades põhjust ärevuseks, Neil nautis neid. Ta ütles: "Kui inimesega midagi erakordset ei juhtu, siis pole ta võimeline ka midagi erakordset kirjutama, eks. Meie, inimeste, suurim häda on see, et me jookseme harukordse eest tihtipeale minema. Noh, mina ei kavatse. Ma olen paigas nagu kaks tonni rauamaaki. Ma ei usu hetkeks kah, et sina see labidas tahaksid olla."

Raig vangutas pead.

"Nii et hakka sammuma ja ma kirjutan kohe siia lehele, näed siiasamasse, et Raig läks veidi kahetseval ilmel. Kahjuks mitte kahetsuses juhtuva nägematajäämise pärast, teda tegi murelikuks hoopis kirjanik. Kuidas tundub? Ma võin muidugi ka mõne tabavama nime kasutusele võtta - kuidas oleks Gavalieri? Või Robertino Magalazzi?"

Raig kadus tagurpidi pimedusse, ta kustutas isegi taskulambi, et lahkumine pikale ei veniks. Kui ta on pimeduses, on ta läinud.

"Kuidas on võimalik, et sa kardad seda, mille kohta sa tead rohkem kui tundmatut?" hõikas Neil talle järele, aga Raig ei vastanud, sest tegelikult pelgas ta ühtviisi mõlemat.

"Ja ratastooli mäkkelükkamine oleks su jaoks nagunii liiast, nii et ära kahetse midagi!"

Kuus kuud tagasi...

...ilutses Borenheimis talv. Neil nautis lumivalget rõdult ja kõlgutas oma jalgu uhkelt üle puitrinnatise. Tal oli seljas näriliste nahast õmmeldud soe mantel ja jalas villase voodriga teksased. Matilde passis plastikkelgul kui see lund kahte lehte laiali lüües künkast alla kihutas ja ümises laulda:

"Võta see ja viska teist,
üks on lollim ikka meist!
Ei pada katlata ei saa
ja mina su`ta hakkama!"

Sõnad Neil, viis Matilde. Sõnad jäid alati samaks, viis muutus iga laulmiskorraga. Kui Matildel oli nina krimpsus, jorises ta aeglasemalt, kui söök õnnestuma kippus, laulis ta kiiruga ja Neil irvitas pliidi juures kaasa. Ta pakkus alati, et kirjutab mõne salmi veel lisaks, aga Matilde arvas, et nende nelja reaga on kõikide inimeste kohta kõik öeldud.

"Sa oled geenius, mu kallis!"

"No mine tea nüüd."

"Ma teangi. See on kirjutatud sinu juustesse ja su silma vikerkestadele. Ja sa pead tunnistama, et ka mina pole kõige hullem."

"Jah, naisuke. Mis puutub inimeste ülekiitmisse, siis oled sa tšempion."

"Parem ülekiidetud inimene kui ülekeedetud eine."

Umbes nii nad vestlesid. Neil ja tema naine, kes käis linnast, sest oli mehe elustiilist vaimustusse sattunud. Neil oli endaga aus - vähesed eelistavad kindalaegast autole ja tal polnud isegi seda esimest. Tal olid tema veider elustiil, päevakava puudumine, distsiplineerimatus, tema sulg ja paber, tema sisustamata toad ja mürgine naljasoon. Ta oli mees, keda naised ei näinud. Isegi mitte need unistajad-mälestajad-mäletsejad Borenheimis. Kuigi neile olid eelkõige elamused tähtsad, kasvasid viimased ikka välja Neili jaoks kummalistest võõrastest asjadest, nagu kirsipunane lumivalge katusega sõiduauto, kivimaja klaaspuidust fassaad ja imekallis aaga kristallbasseini tehislikus riimvees.

Neil oli asjade seisuga rahul, kuigi paljud tema asemel käinuksid kirikus palvel, et ülemistelt veidigi õnne ja rõõmu paluda. Neil oli maksimalistist minimalist - selles peitus kogu tema salapärane valmidus kannatada ja halvas parimat näha.

Järv polnud Neilile miskipärast varem silma hakanud, alles sel raudkülmal päeval, mil Matilde oma kelguga jääl maandus, ise imepisike ja veelgi eemal siples jääsulbi sees õnnetu täpike.

Etskae, mõtles Neil. Keegi on uppumas.

Ja ta hüüdis nii nagu kõri võttis Matildele: "Kas keegi on uppumas?"

Matilde aga juba jooksis, nii et kelk lendas eemale ja jäi kollase markerina lumele lebama. Ta jooksis nagu jäähaldjas, lumetolm jalge ümber pöörlemas, punased kiharad lehvimas kui hõbeniidist tolmuluud. Ta jooksis hetkel, mil kindalaeka-sõiduki-dilemma-naised oleksid jooksnud kaldale telefonide juurde. Ta jooksis, nagu Neil sel hetkel tundis, minema nii tema, kui tema armastuse eest. Jooksis jääl, mis oleks pidanud meetripaksune olema, aga ometi peitis see endas vähemalt üht seletamatut lahvandust, milles keegi ulpis. Küllap appi hüüdes ja abi lootes. Neil ei kuulnud ja seetõttu ei kuulnud Matilde ka tema karjutud küsimust.

Neil sööstis rõdult kui titaanvedru, kahlas läbi seinaäärse lumevalli, haaras käigult kaasa nööripuntra kuuriseina najalt ning imestas sisimas uhkust tundes, et tema armas on niiväga tema moodi. Ta sihtis kelku - leivapuru, mille Matilde oli jätnud ja vajutas saapad raevukalt läbi lumekooriku, neli korda sekundis. Sprint polnud ta parim ala, aga ta arvas, et jookseb hetkel minimaalselt kullale, isegi tema hingeõhk lõhnas autasu järele - loomulikult luust ja lihast autasu, sest medaleid Neil ei väärtustanud. Mingil momendil seadis ta sammud kelgu libisemisjälje sisse, saavutas veelgi enam kiirust, kukkus korraks käpuli ning ajas ennast lumest puhastamata taas jooksujalule. Ta oli kõigest poolel mäel kui Matilde juba lahvanduse äärele kõhuli viskas ja oma käe välja sirutas.

Kirjaniku suurim hirm ja halastus on stambid. Sa ei tohi oma ideid taaskasutada, sest raamaturiiuli ja prügikorvi koht on igas majapidamises määratud, aga keegi ei keela sul stampe vormida, nii et nendest kellegi teise hirm saaks. Neil teadis, et elu koosneb stampidest. Neil oli kindel, et stambid varitsesid pigem igapäevases melus kui mängufilmides. Stambid olid tegelikult teda lapsest peale tabanud nagu ettemääratud kaalupommid. Tema esimene jalgpall sõideti hooletu juhi poolt lapikuks, tema esimene armastus suures linnas ei sallinud oma armastuse armastust väikelinnade vastu, tema sõiduauto kütusepaak sai tühjaks raudteerööpaid ületades. Neil oli veendunud, et tema elu suurim STAMP seisab alles ees, küsimus oli selles, millal see oma üllatushambad tema rikutud kogemustepagasisse lööb. Et see lõplikult ning armutult loogika puudumisele alistada.

Niisiis nägi Neil eemalt, kuidas Matilde stambina, selle asemel, et uppuja veest välja tirida, ise jääsulbi sisse libises. Nägu ees, kuid Neil ei karjunud. Ta oli lummatud. Järve teisel kaldal olid mõned sõidukid peatunud. Inimesed sebisid ärevalt ringi, ilmselt helistati, aga jääle ei tormanud keegi. Hoolimata sellest, et lahvandus oli neile lähemal kui Neilile. Stambid olid jäises vees uppumas ja stambid nautisid tasuta etendust kaldalt.

Ma kirjutan teist, mõtles Neil jooksult raevukalt. Ma manan teile kaela ahelõnnetuse maanteel ja kaheksast üks saab ratastoolis ülejäänute matuseid kaeda. Ma nimetan selle loo "Heade kavatsuste ärasaatmiseks". Ta silmanurgast voolasid pingutusepisarad kui ta kaldaäärsele jääle hüppas, pind isegi ei pragunenud ja lahvandusest paistis vaid üks peanupp. Mustad jäätunud juuksed.

Üks kuu hiljem...

...astus Raig palatisse, käes kasutu kimp õlgedest flanelli riietatud nukke. Kuigi ta oli peaagu kindel sellise külakosti kasutuses, ei osanud ta kirjanikule muud viia.

Neil oli poolistukil veidrate mustritega padja najal ja kirjutas musta pastakaga A4 formaadis paberilehele märkmeid. Raig püüdis könte mitte märgata, aga teki all oli jalgade jaoks liiga vähe. Jumal tänatud, et inspiratsioon peast sõltub, mõtles ta kerge paanikaga ja istus taburetile Neili öökapi kõrval. Palatikaaslasest vanatoi põrnitses neid tigedalt, ajas ennast siis rögisedes püsti ja läks kõkisüüdistava ilmega kordiori jalutama.

"Ma olin see," alustas Raig ja Neil noogutas, suu kriipsuna teeseldud ükskõiksust peegeldamas.

"Ma lootsin, et ma teid kunagi näha saan," ütles Neil. "Mees, kes teise elu nimel kahest olulisest asjast loobuma peab on ometigi selle elu tähelepanu väärt. Ma hakkasin juba kartma, et mu kaotused on oluliselt suuremad."

"Ma tõin teile kingituse," ütles Raig. "Töökaaslased arvasid, et te olete sedasorti mees, kes sellistest asjadest lugu peab." Ta ulatas õlgedest nukud punastades Neilile.

"Sellistest ja väikesest talisuplusest," mainis Neil kibedalt, kavatsuseta külalise niigi kõhklevat seisundit veelgi enam kõikuma lüüa. Ta parandas ennast kiiresti: "Ma tegin muidugi nalja. Ma olen selline inimene. Ärge arvake, et ma sisimas nii muretu olen, kui need pakasest põletatud põsed välja näitama kipuvad."

"Ma tahtsin teid tänada," ütles Raig kohmetult. "Ja ma tahtsin küsida, kas on midagi, mida ma teie heaks teha saaksin."

"Noh, kui ma asjade peale viha peaksin, siis te võite selle kirurgisae järve uputada ja peale seda järve tühjaks lasta," ütles Neil. "Teisest küljest ei muuda sellised asjad suurt midagi. Väike vaimne rahulolu, et ma saan teie ebamugavuse otsas talluda on maksimum, mida te saate mu avitamiseks teha. Ja te juba pakute seda mulle. Nii et tänud."

"Kui ta poleks reageerinud, oleksin ma ilmselt servast lahti lasknud," tunnistas Raig. "Seal oli liiga külm selleks, et kinnihoidmise üle muret tunda. Aga ma nägin, et keegi on tulekul ja see andis jõudu."

"Noh, eks see andis mulle ka jõudu, kui ta liikuma hakkas," ütles Neil. "Ma ei oska seda sõnadesse panna. Ma parem kirjutan sellest."

Nad vaikisid ja akna all põõsastes hakkas kevadlind kriiskama, peletades jääd kõikvõimalikest kohtadest, ent kummalisel kombel mitte Raigi ja Neili rinnust. Kui kamakat oleks kaaluda saanud, olnuks see hauaplaadi raskune, sulamatu, alatiseks tahutud, graveeritud ja hinge pressitud. Saabuv suvi seda ei murra, selge see.

“Eile öösel,” muutis Neil järsku teemat. “Eile öösel juhtusin ma kokku kirjandusjumalannaga. Teate, selliseid asju juhtub ikka kui olete kirjanik. Ta hõljus läbi avatud ukse sisse ja meenutas mulle kedagi kallist. Ma ei liialda, kui ütlen, et ta nägi välja nagu kaame Matilde, selle erinevusega, et ta polnud seda mitte. Aga ta tuli ja küsis, kes selles intsindndis süüdi oli? Liiga nõrgad käsivarred? Ajanappus? Inimeste saamatus, tahtmatus sekkuda, sest sekkumine on tüütute viis erakute erakordseid ettevõtmisi segada? Ma pidin selle üle mõtlema. Isegi pikemalt mõtlema. Oli see teie süü? Alates hetkest, kui te järvejääle astusite. Või hoopis Matilde möödapanek teid märgata. Või kõik need tolvanid, kes järve teisel kaldal meie rabelemist jälgisid, ohhetasid kui kolmest vaid kaks naases, ohhetasid, tundsid end äärmiselt nigelalt ja hakkasid seejärel kiiresti hingehaavu ravima (jumal tänatud ei mu pere täna turvaliselt suletud uste taga õhtueinet naudib)? Ja siis küsis ta ootamatult, kuidas ma sooviksin Matildat mälestada? Ja kas te teate, ma pole eales end nii absoluutse nullina tundnud.”

“Iga kirjanik saab ühel korral oma jumalannalt abi,” teadis Raig. “Concefere palus seda oma viimaste teoste kaitsmiseks. Nende ümber ehitati teemantsammas, mis seisab tänaseni puutumatult. Seda võiks lõhkuda, aga inimesed, mida lähemale nad sambale jõuavad, seda enam kaob huvi midagi ette võtta.”

“Ma tean,” noogutas Neil. Padi tema pea all tundus väga muljutuna. Ta oli selle võimaliku lohklikkuse kuklaga välja pigistanud ja täitev poroloon käitus alatu, sihitu pannkoogina. “Ma ei tea, kas te teate, ilmselt mitte, kui oluline oli Matilda mulle kaaslase ja toetajana? Sama oluline kui teie enda elukaaslane teile, Raig. On teil elukaaslane?”

Raig noogutas ja tundis kuida puna temas peituva süütunde tema põskedele laiali venitas. Seda oli palati suhtelises hämaruses võimalik siiski märgata.

“Siis te teate,” ütles Neil. “Ma ei jaksa siin üles lugema hakata, mida ta oma elu jooksul tegi ja saavutas. Igal juhul oli seda piisavalt palju, et mitte sellist külma stamplõppu väärida. Eks? Ja siis ma küsisin oma jumalannalt, kas ta suudaks juurida välja kogu selle hamba, muuta meie orus asuva linna korraks krematooriumi gaasiahjuks, põletada Matilda külmunud mälestus taas elavaks.”

“Te palusite linna põletada?” Raig näis kohkunud, aga mitte eriti üllatunud. Reginald de Foree, tuntud õuduskirjanik oli oma jumalannalt palunud, et peale tema surma tema truudusetu abikaasa jäämägede keskele saadetaks, et ta ei sureks ega elaks. Et ta seisaks seal, paljad beebiroosad jalad vastu külmunud pinda ja vannuks mitu igavikku jutti, et ei armasta kedagi teist kui oma meest ja kõik neid, kes tema meest meenutasid või ei meenutanud. Kirjanike valikud võisid olla kas väga ekstreemsed või siis samuti ekstreemsed, veelgi ekstreemsemal viisil. Linna põletamine vähemalt oli.

“Suvel,” ütles Neil. “Ma pole ebaõiglane mees. Las see olla vabatahtlikuks purgatooriumiks. Ma annan teile loa inimestele teatada, see ka ise teadmiseks võtta ja siis on teil võimalik kas saatusele alla vanduda ja jääda või siis lahkuda. Ma ei kahtle hetkeks ka, et keegi teist ei näe teil seda süüd, millest minu pilk läbi puurib ja et te põgenete nagu oleks tuli lahti (Neil muigas). Lõpuks olen mina see koormakaamel, kes maha jääb, sest ma ei kahtle teie süütuses, seega ka mitte enese omas.”

Hingehaavade ilutulestik

Kui Raig Neili pilgete saatel öhe kadus, tundis Neil esimest korda tungivat soovi talle järgneda, seda enam, et nad polnud hoolimata juhtunust vaenujalale astunud. Matilda tundus kuue kuu kaugusel oleva udukoguna ja ta ei mäletanud osaliselt enam seda viha, mis teda põletussoovini viis. Jäänud valu oli torkiv, ebamäärane, nagu tuimestatud hambanärv – sa tead ja tunned, et ta on olemas, aga see ei määra eriti su valikuid.

Teisalt oli ta üksinda, võimetu ülejäänud parvega vastuvoolu ujuma, võimetu koos nendega isegi pärivoolu mõtlema, nii et lõpuks uskus ta siiski, et oli leidnud ideaalse paiga, ideaalse soovi ja ideaalse hetke kõige sidumiseks.

Ta asetas pildiraami paberilehe alusena oma põlvedele, sikutas pastaka vutlarist, hingas sügavalt sisse (rohkem ta välja ei hinga) ja hakkas kirjutama...
Mäeküljed on nüüd põgenikest tühjad, üksikute tulesäras akendega hooned ootavad veel viimast reekviemi, tulepõrgut, mis algab pihta linna keskväljakult ja levib kiiresti, aga mitte nii kiiresti, et mina seda ei näeks, üle tuhandete lootuste, rõõmu, valu ja üldse kõige maise. See on absoluutselt valge leek, nii tuline, et selle kohta ei saa mingil juhul kasutada suvalisi omadussõnu leksikonist. See haarab enese sisse kõik ja kõik mis sellest väljub on eimiski. Hetkega. See on nii...

Neli sünget lugu vol 4: Omakasupüüdmatu Tiina

Tiina käis Romaga esimest korda kohtamas. Roma tõi Tiinale lilli, koos istuti linna kohal kõrguval müüriotsal ja vaadati läbi pilvede kumavat halli kuud. Noorte ümber tiirutasid armuvalus metskassid ja nahkhiired sabistasid vaevukuuldavalt ööõhus.

„Kui palju sa mind ikka armastad?“ uuris Roma.

„Väga palju,“ tunnistas Tiina. Sina oled mulle kõige olulisem. Mitte miski muu siin maailmas.“

„Isegi siis kui mul õnnevagunit pole?“ küsis Roma arglikult.

„Isegi siis,“ õhkas Tiina. „Mis mul autost. Armastus on oluline. Armastus ja sõprus.“

„Ega ei häiri sind ka see, et olen ühest silmast pime ja kannatan pideva puhituse all?“

Tiina kallistas Romat.

„Tähtis on see, mis on inimese sees ja kõik muu jääb armastuse sfääridest välja,“ ütles ta õndsal toonil.

Roma sai õhtust igati positiivse laengu, käis järgmisel päeval mööda linna ringi nagu totakas ja kiitis kõigile kui vahva pruut tal on. Läks isegi nii kaugele, et tellis kohaliku ajalehe reklaamiküljele pisikese surmakuulutuse suuruse ruudukese, kuhu lasi trükkida ROMA + TIINA.

Järgmisel õhtul Tiina kohtama ei tulnud.

Roma istus veel tunde müüril, seltsiks vaid nukrad armuvalus kassid ja peaaegu vaiksed nahkhiired. Ta püüdis Tiinale helistada, aga tüdruku mobiiltelefon oli välja lülitatud. Ta püüdis positiivset hoiakut säilitada, aga kõrvus kumises ajalehe sekretäri kuri hääl: „Iga täht läheb maksma viis krooni. Kui raami ümber soovite siis veel lisaks viiskümmend.“

Roma oli raami soovinud.

Järgmisel hommikul oli maailm must kui söekaevuri särgiesine. Roma vedas end vaevu tööle ja ei tihanud inimestele silma vaadata, sest talle tundus, et kogu linn irvitas tema enneaegse rõõmupurske üle.

Töölt tulles nägi ta Tiinat. Vilksamisi. Tiina libises mööda voolujoonelises, erilise läikega sinises madalas sportautos. Auto roolis istus puhvsoengu ja sügavate silmadega noormees.

Tõbras, mõtles Roma kibestunult. Või et ei hooli välimusest ja autost.

Et kätte maksta, asus Roma tööd rabama, teenis Soomes ja Aafrikas, isegi Islandil. Hülgerasvast läbiimbununa, mitu kosmeetilist ilulõikust läbinuna, kaks aastat hiljem koju tagasi jõudes ostis ta linna autosalongist kõige voolujoonelisema, eriti läikiva Porsche. Linnas tiirutades sattus ta peale Tiinale, alustas vestlust ja nad lõpetasid taas müüril.

„Kui palju sa mind nüüd armastad?“ uuris Roma.

„Väga palju,“ tunnistas Tiina. Sina oled mulle kõige olulisem. Mitte miski muu siin maailmas.“

„Koos mu õnnevaguniga?“ küsis Roma.

„Jah,“ õhkas Tiina. „Auto on just peamine. Auto ja kindlustatus.“

„Ja nüüd olen ma nägija ja kõhugaasidest vaba.“

Tiina kallistas Romat.

Aga järgmisel õhtul ikkagi kohtama ei tulnud.

Roma, maruvihane ja löödud, tormas piigat otsima ja leidis ta lõpuks päev hiljem jõekäärust asotsiaalse väljanägemisega tüübiga amelemas.

Roma tõttas ummisjalu, tatiniit ninast rippumas, pisarad kihutamas, otse paarikese juurde ja vehkis kätega.

„Ise sa ütlesid, et oled omakasupüüdmatu!“ kisendas ta süüdistavalt. „Pool oma elu olen su peale maha matnud. Miski ei sobi!“

„Ma olengi omakasupüüdmatu,“ ütles Tiina täiesti siiralt. „Lihtsalt üle ühe päeva kestvad suhted pole mu jaoks.“

Il gatto in me

kassid on nagu mina

mitte ainult seetõttu,

et

neil on toredad kõrvad

ja neil on tore nina,

aga nad on ka

iseloomult minu moodi

umbes,

et

süüa, siis mängida, magama voodi

(ja nii see kordub ja kordub ja kordub)

kord õrnad,

siis jälle isepäised

silmad küll kalkuleerivalt jäised

kuid sees keeb mootor,

mis paneb su enese nurrumootorigi käima

Neli sünget lugu vol 3: Valdo ja küpsisepuru

Ema oli kuri.

Valdo sai sellest aru, sest ema suunurgad kiskusid lõualuu ligi ja ülahuule kohal, tatirennis vilkus üksik higipiisk. Ema käis harjaga mööda tuba ringi ja pühkis nagu oleks kohe külalised tulemas. Tegelikult oli kell kaks öösel ja Valdo istus öörõivastes sängi veerel.

„Palju kordi ma sulle olen rääkinud, et öösel küpsiseid ei söö!“ pahandas ema pilku tõstmata.

Valdo lasi pea norgu ja sorkis varbaga sinist Selga ümbrispaberit. Ajas selle lõpuks sängiserva alla ja oli kuss.

„Hommikust õhtuni pean tööl käima, aga ei saa öösel ka rahu. Alati üks puru kõikjal. Vot nüüd on nii, et homme jään mina koju ja sina lähed hoopis sinna kuradi kiluvabrikusse.“

Ema ajas ennast sirgu ja kortsutas kulmu.

Ja kinnitas: „Ja ongi nii. Homme lähed nüüd sina tööle. Mina pudistan kodus küpsiseid, vot!“

Valdo nuttis veidi enne magamajäämist, pesi hommikul hambad, käis WC-s, sõi pannkooke ja sirutas käe nurka, kus passis tavaliselt tema koolikott.

Kotti polnud.

„Koti ma põletasin ära,“ ütles ema, kes oli sel hommikul eriti leebes meeleolus. Istus rahulolevalt köögilaua otsas ja luges ajalehte. „Mine nüüd tööle. Kell saab juba kaheksa.“

Kiluvabriku direktor juhtus erakordselt kuri ja asjalik mees olema. Ei hoolinud ta ühti sellest, et ema lapse tööle saatis. Kõigest kümneaastase ehk, aga tööjõud ju! Pistis poisi kohe pakkeliini taha ja sõimas näo täis.

Väike Valdo vaatas õudusega tuhandete kilude surnud silmadesse ja tihkus nutta, toppis kalakesi karpidesse ja saatis need edasi liiniülemale, kes automaatika abil karbid sulges. Hais oli hingemattev.

Kella nelja paiku õhtul avastas väsinud käte ja peanupuga Valdo liinil pisikese kilu kes saba siputas. Avas oma väikese suu ja üritas õhku ahmida. Nagu oleks soovinud sõna võtta.

„Oi,“ ütles Valdo ja pistis kilu taskusse, vaatas siis kartlikult ringi ja kihutas koju. Endal mõte peas trummeldamas, kalal on paha, kalal on paha.

Jõudnud koju, tormas Valdo oma tuppa, sikutas kilupoja taskust välja, tiris pakist küpsise ja riivis kalal suu puru täis.

„Söö nüüd ometi,“ õiendas Valdo. „Muidu sured ära. Söö kõht täis, siis saad tagasi ujuma.“

Kala suri siiski. Lämbus, kui täpsem olla.

Õhtul käis ema taas harjaga tuba mööda ringi, ise pahane kui kõu.

„Homme lähed ikka kooli. Ei pane see tööl käimine ka lapsele mõistust pähe. Alatasa üks puru siin ja seal.“

Üks mõte: Linnamees metsas

On fotomehed, linnumehed ja on ka linnamehed. Linnamees, erinevalt foto- või linnumeestest, läheb metsa vaid mobiiltelefon (pildistamisvahendina) taskus ja paneb endale sihiteadlikult jalga sellised jalanõud, mis ei luba mudamülkas koperdada. Kui ta pildistab, nii et pildistamisvahendit pole peaaegu ollagi (nagu pilt näitab), siis peamiselt neid objekte, mis eest ära ei jookse (näiteks need toredad puuseened kännul) ja mida saab eriti mugavalt kadreerida. Linnamehest tekstitreiali eesmärk on inspiratsiooni kogumine, miks ka mitte kaadrite abil, sest kuni tänase päevani tegi ta seda peamiselt hetki iseenese mällu püüdes. Kirjaniku jaoks on olulised mõlemad. Kauem settinud info muutub mahlakamaks ja vahutab nagu joomisküps kali, lisades dimensioone, mis on pärit mujalt ning haakuvad peateemaga õhkõrnalt, lubades sel moel fiktsioonil fakti üle võidutseda. Nii saab sündmusest peaaegu väljemõeldis, millest jookseb läbi üksik reaalsusniit. Pilt, samas, kehastab tõde - selle põhjal saab laiskusehetkel näha seda, kuidas oli ning kuidas täpselt oli. Millimeetri piirilt. Vähemalt selles osas, mis jääb kaadrisse. Täpselt nii. Nutitelefonist on korraga saanud vahend, mis aitab mind ulatuses, mida selle tegijad ette näinud ei ole - see aitab kirjutada, isegi siis kui seda ei kasutata teksti sisestamiseks, aga hoopis pildi tegemiseks. Tõend allpool.

Tänud Peetrile, kes oma pildiretkel ühe jahihoos linnamehe kinni püüdis.

FOTO: Peeter Jõeloo

Neli sünget lugu vol 2: Endel ja rääkiv kana

Endlil oli rääkiv kana.

Kui Endel hommikuti tööle läks võttis ta kana kilekotiga kaasa ja see kaagutas kõigile: „Vaadake lolli, vaadake lolli, tööle näed läheb! Mina ei tee üldse tööd, aga teri pudeneb nagu vihma taevast. Elan mõnusasti ära. Sõidan kilekotis, maailm õõtsub, aga näed üks loll veab mind.“

Sel moel kaagutas kana mitu kuud järjest.

Endli töökaaslased viskasid alati höövlid käest ja naersid, nii et saepuru lendas.

Endel vihastas lõpuks õudselt ja ütles kanale: „Kodus me veel vaatame. Alandad mind sedaviisi töökaaslaste ees. Mina toidan sind, aga sind muud ei tee kui narrid.“

Kana muigas ainult ähvarduste peale ja kaagutas veel koledama häälega: „Pökääk-tööl, pökääk-tööööl.“

Endel oli vait ja näost hall kui tsement. Lõpuks tõstis peale järjekordset töökaaslaste pilgetest üleujutatud tööpäeva kana kodus köögilauale ja hakkas usinasti sahtlite kallal askeldama. Kana, arvates, et söömaaeg on taas käes, muutus veidi tagasihoidlikumaks ja päris: „Kas täna pakutakse jälle teri? Pakutakse teri taas?“

„Ei,“ ütles Endel pead vangutades ja väitsa järgi pilku painutades. „Täna mitte. Täna tuleb lihtsalt tera.“

Neli sünget lugu vol 1: Mamma lihapood

Kui vargad tulid, pidi mamma nende tegutsemist abitult pealt vaatama. Ta küll õiendas pättidega, aga ega ratastoolis inimesel pole eales nii palju võimu kui mustades maskides lillevarastel. Vargad käisid mamma puuet ära kasutades kahel korral nädalas, neljapäeval ja esmaspäeval, sest siis toodi poodi värsket kaupa. Võib öelda, et lilled ei jõudnud isegi närtsima hakata, kui need juba akendest ja ustest välja veeti.

Ühel õhtul tulid vargad taas. Mitte ei murdnud sisse, aga tulid inimese moel eesuksest. Hakkasid kohe nelke kuhjadesse laduma ja toppisid ananassipuu kaasa võetud poekärusse.

„Te olete pahad,“ noomis mamma. „Inimesed kurdavad, et mul letid alati tühjad. Mis lillepood see üldse selline on.“

„Eks muuda siis ärisuunda,“ targutasid vargad. „Küllap me veame hea meelega telekaid või püksinööpe ka minema. Ausalt öeldes on see anemoonidega jamamine ära tüüdanud juba.“

„Aga teeme hoopistükkis nii.“ pani mamma ette. „Te olete nüüd juba pikemat aega mu poest varastanud, eks...“

„Kaks aastat umbes,“ täpsustasid vargad kooris. Üsna uhkelt.

„...Lõpuks oleks aeg ka tulusid jagama hakata. Ütleme, varastatud kraami müügi kasumist saan ma nelikümmend protsenti endale. Seda pole palju. Lisaks hakkate te, poisid, mulle poest süüa tooma, pesu pesema, teete korteris remondi, vannitate mind ja lihvite puujala läikima. Põhimõtteliselt olete te selleks lausa kohustatud. Ei ole ma politseisse teatanud, ei ole ma teie pihta püssist lasknud. Mõnes mõttes juba omad ju. Nagu perekond.“

Mamma ohkas rahulolevalt, kärutas ratastooli kiiresti varaste juurde ja embas neid istudes.

Vargad olid kohmetunud, ei lausunud musta ega valget.

„Te võite mu muidugi maha ka lüüa, eks see lahendus ole teil juba peast läbi lipsanud, aga siis ei telli keegi teile lilli mida varastada ja mõnes teises kaupluses lüüakse teid endid maha. Küllap see kõrvalmaja saiapoe Nikolai ise oma kärbikuga teil põlved sodiks laseks. Mina jälle, heatahtlik vanainimene, pakun teile võimalust koostööks. Kuidas siis jääb?“ päris mamma.

Vargad kõhklesid.

“No ei tea nüüd,“ ütles vanem varastest. „Mul on endal suur pere. Noorem poiss läheb just sügisel kooli ja naine on kõhust paks. Ei tea nüüd ikka, kas jääb aega.“

„Hoolimata sellest, et sa oled oma suurt perekonda kaks aastat minu lillerahadega toitnud ja mina olen saiakoorikut söönud. Mul pole isegi hambaid ju. Igemetega olen nätsutanud ja vaasist mürgist lillevett peale joonud.“ Mamma oli väga pahane.

„Ja minul tuleb ülikoolis sess,“ ütles teine varas ja nihkus ukse poole. „Palju on õppida tarvis. Palju. Tõesti palju.“

“Ja mina,“ ütles kolmas. „Ma pean homme kohalikus omavalitsuses istungi läbi viima. Kohe kuidagi ei vea välja selline abistamise idee. Me ikka parema meelega laseme jalga, jah.“

Mamma vangutas pead.

„No kui see ikka üldse ei sobi, siis on mul teile üks pakkumine veel tegelikult.“

„Jah,“ elavnesid vargad. „Kuulame huviga.“

„Nikolai!“ röögatas mamma enneolematult valjult. Nagu oleks tänaval korraga kõikide sõiduautode signaalpasunad lõhki läinud.

Järgmisel hommikul kogunes rahvas poe ümber, muusika mängis, lapsed lõid tantsu, vanainimesed kalpsasid kükk-kõnnis jenkat tantsida.

Kunstnik vedas end redelil kiiva ja heitis küsiva pilgu mamma poole.

“Sai otse või?“

„Nihutage natuke paremale,“ hüüdis mamma vastu. „No nüüd sai küll silt sirgu. Väga hea. Astuge edasi kallid kunded.“

Sildil oli kirjas MAMMA LIHAPOOD – VÄRSKE RÖÖVLIPRAAD avamise puhul ERITI SOODSALT.