Tiina käis Romaga esimest korda
kohtamas. Roma tõi Tiinale lilli, koos istuti linna kohal kõrguval
müüriotsal ja vaadati läbi pilvede kumavat halli kuud. Noorte
ümber tiirutasid armuvalus metskassid ja nahkhiired sabistasid
vaevukuuldavalt ööõhus.
„Kui palju sa mind ikka armastad?“
uuris Roma.
„Väga palju,“ tunnistas Tiina.
Sina oled mulle kõige olulisem. Mitte miski muu siin maailmas.“
„Isegi siis kui mul õnnevagunit
pole?“ küsis Roma arglikult.
„Isegi siis,“ õhkas Tiina. „Mis
mul autost. Armastus on oluline. Armastus ja sõprus.“
„Ega ei häiri sind ka see, et olen
ühest silmast pime ja kannatan pideva puhituse all?“
Tiina kallistas Romat.
„Tähtis on see, mis on inimese sees
ja kõik muu jääb armastuse sfääridest välja,“ ütles ta
õndsal toonil.
Roma sai õhtust igati positiivse
laengu, käis järgmisel päeval mööda linna ringi nagu totakas ja
kiitis kõigile kui vahva pruut tal on. Läks isegi nii kaugele, et
tellis kohaliku ajalehe reklaamiküljele pisikese surmakuulutuse
suuruse ruudukese, kuhu lasi trükkida ROMA + TIINA.
Järgmisel õhtul Tiina kohtama ei
tulnud.
Roma istus veel tunde müüril,
seltsiks vaid nukrad armuvalus kassid ja peaaegu vaiksed nahkhiired.
Ta püüdis Tiinale helistada, aga tüdruku mobiiltelefon oli välja
lülitatud. Ta püüdis positiivset hoiakut säilitada, aga kõrvus
kumises ajalehe sekretäri kuri hääl: „Iga täht läheb maksma
viis krooni. Kui raami ümber soovite siis veel lisaks viiskümmend.“
Roma oli raami soovinud.
Järgmisel hommikul oli maailm must kui
söekaevuri särgiesine. Roma vedas end vaevu tööle ja ei tihanud
inimestele silma vaadata, sest talle tundus, et kogu linn irvitas
tema enneaegse rõõmupurske üle.
Töölt tulles nägi ta Tiinat.
Vilksamisi. Tiina libises mööda voolujoonelises, erilise läikega
sinises madalas sportautos. Auto roolis istus puhvsoengu ja sügavate
silmadega noormees.
Tõbras, mõtles Roma kibestunult. Või
et ei hooli välimusest ja autost.
Et kätte maksta, asus Roma tööd
rabama, teenis Soomes ja Aafrikas, isegi Islandil. Hülgerasvast
läbiimbununa, mitu kosmeetilist ilulõikust läbinuna, kaks aastat
hiljem koju tagasi jõudes ostis ta linna autosalongist kõige
voolujoonelisema, eriti läikiva Porsche. Linnas tiirutades sattus ta
peale Tiinale, alustas vestlust ja nad lõpetasid taas müüril.
„Kui palju sa mind nüüd armastad?“
uuris Roma.
„Väga palju,“ tunnistas Tiina.
Sina oled mulle kõige olulisem. Mitte miski muu siin maailmas.“
„Koos mu õnnevaguniga?“ küsis
Roma.
„Jah,“ õhkas Tiina. „Auto on
just peamine. Auto ja kindlustatus.“
„Ja nüüd olen ma nägija ja
kõhugaasidest vaba.“
Tiina kallistas Romat.
Aga järgmisel õhtul ikkagi kohtama ei
tulnud.
Roma, maruvihane ja löödud, tormas
piigat otsima ja leidis ta lõpuks päev hiljem jõekäärust
asotsiaalse väljanägemisega tüübiga amelemas.
Roma tõttas ummisjalu, tatiniit ninast
rippumas, pisarad kihutamas, otse paarikese juurde ja vehkis kätega.
„Ise sa ütlesid, et oled
omakasupüüdmatu!“ kisendas ta süüdistavalt. „Pool oma elu
olen su peale maha matnud. Miski ei sobi!“
„Ma olengi omakasupüüdmatu,“
ütles Tiina täiesti siiralt. „Lihtsalt üle ühe päeva kestvad
suhted pole mu jaoks.“
No comments:
Post a Comment