Kui vargad tulid, pidi mamma nende
tegutsemist abitult pealt vaatama. Ta küll õiendas pättidega, aga
ega ratastoolis inimesel pole eales nii palju võimu kui mustades
maskides lillevarastel. Vargad käisid mamma puuet ära kasutades
kahel korral nädalas, neljapäeval ja esmaspäeval, sest siis toodi
poodi värsket kaupa. Võib öelda, et lilled ei jõudnud isegi
närtsima hakata, kui need juba akendest ja ustest välja veeti.
Ühel õhtul tulid vargad taas. Mitte
ei murdnud sisse, aga tulid inimese moel eesuksest. Hakkasid kohe
nelke kuhjadesse laduma ja toppisid ananassipuu kaasa võetud
poekärusse.
„Te olete pahad,“ noomis mamma.
„Inimesed kurdavad, et mul letid alati tühjad. Mis lillepood see
üldse selline on.“
„Eks muuda siis ärisuunda,“
targutasid vargad. „Küllap me veame hea meelega telekaid või
püksinööpe ka minema. Ausalt öeldes on see anemoonidega jamamine
ära tüüdanud juba.“
„Aga teeme hoopistükkis nii.“ pani
mamma ette. „Te olete nüüd juba pikemat aega mu poest varastanud,
eks...“
„Kaks aastat umbes,“ täpsustasid
vargad kooris. Üsna uhkelt.
„...Lõpuks oleks aeg ka tulusid
jagama hakata. Ütleme, varastatud kraami müügi kasumist saan ma
nelikümmend protsenti endale. Seda pole palju. Lisaks hakkate te,
poisid, mulle poest süüa tooma, pesu pesema, teete korteris
remondi, vannitate mind ja lihvite puujala läikima. Põhimõtteliselt
olete te selleks lausa kohustatud. Ei ole ma politseisse teatanud, ei
ole ma teie pihta püssist lasknud. Mõnes mõttes juba omad ju. Nagu
perekond.“
Mamma ohkas rahulolevalt, kärutas
ratastooli kiiresti varaste juurde ja embas neid istudes.
Vargad olid kohmetunud, ei lausunud
musta ega valget.
„Te võite mu muidugi maha ka lüüa,
eks see lahendus ole teil juba peast läbi lipsanud, aga siis ei
telli keegi teile lilli mida varastada ja mõnes teises kaupluses
lüüakse teid endid maha. Küllap see kõrvalmaja saiapoe Nikolai
ise oma kärbikuga teil põlved sodiks laseks. Mina jälle,
heatahtlik vanainimene, pakun teile võimalust koostööks. Kuidas
siis jääb?“ päris mamma.
Vargad kõhklesid.
“No ei tea nüüd,“ ütles vanem varastest. „Mul on endal suur pere. Noorem poiss läheb just sügisel kooli ja naine on kõhust paks. Ei tea nüüd ikka, kas jääb aega.“
„Hoolimata sellest, et sa oled oma
suurt perekonda kaks aastat minu lillerahadega toitnud ja mina olen
saiakoorikut söönud. Mul pole isegi hambaid ju. Igemetega olen
nätsutanud ja vaasist mürgist lillevett peale joonud.“ Mamma oli
väga pahane.
„Ja minul tuleb ülikoolis sess,“
ütles teine varas ja nihkus ukse poole. „Palju on õppida tarvis.
Palju. Tõesti palju.“
“Ja mina,“ ütles kolmas. „Ma pean homme kohalikus omavalitsuses istungi läbi viima. Kohe kuidagi ei vea välja selline abistamise idee. Me ikka parema meelega laseme jalga, jah.“
Mamma vangutas pead.
„No kui see ikka üldse ei sobi, siis
on mul teile üks pakkumine veel tegelikult.“
„Jah,“ elavnesid vargad. „Kuulame
huviga.“
„Nikolai!“ röögatas mamma
enneolematult valjult. Nagu oleks tänaval korraga kõikide
sõiduautode signaalpasunad lõhki läinud.
Järgmisel hommikul kogunes rahvas poe
ümber, muusika mängis, lapsed lõid tantsu, vanainimesed kalpsasid
kükk-kõnnis jenkat tantsida.
Kunstnik vedas end redelil kiiva ja
heitis küsiva pilgu mamma poole.
“Sai otse või?“
„Nihutage natuke paremale,“ hüüdis
mamma vastu. „No nüüd sai küll silt sirgu. Väga hea. Astuge
edasi kallid kunded.“
Sildil oli kirjas MAMMA LIHAPOOD –
VÄRSKE RÖÖVLIPRAAD avamise puhul ERITI SOODSALT.
No comments:
Post a Comment