Endlil oli rääkiv kana.
Kui Endel hommikuti tööle läks
võttis ta kana kilekotiga kaasa ja see kaagutas kõigile: „Vaadake
lolli, vaadake lolli, tööle näed läheb! Mina ei tee üldse tööd,
aga teri pudeneb nagu vihma taevast. Elan mõnusasti ära. Sõidan
kilekotis, maailm õõtsub, aga näed üks loll veab mind.“
Sel moel kaagutas kana mitu kuud
järjest.
Endli töökaaslased viskasid alati
höövlid käest ja naersid, nii et saepuru lendas.
Endel vihastas lõpuks õudselt ja
ütles kanale: „Kodus me veel vaatame. Alandad mind sedaviisi
töökaaslaste ees. Mina toidan sind, aga sind muud ei tee kui
narrid.“
Kana muigas ainult ähvarduste peale ja
kaagutas veel koledama häälega: „Pökääk-tööl,
pökääk-tööööl.“
Endel oli vait ja näost hall kui tsement. Lõpuks tõstis peale järjekordset töökaaslaste pilgetest üleujutatud tööpäeva kana kodus köögilauale ja hakkas usinasti sahtlite kallal askeldama. Kana, arvates, et söömaaeg on taas käes, muutus veidi tagasihoidlikumaks ja päris: „Kas täna pakutakse jälle teri? Pakutakse teri taas?“
„Ei,“ ütles Endel pead vangutades
ja väitsa järgi pilku painutades. „Täna mitte. Täna tuleb
lihtsalt tera.“
No comments:
Post a Comment