22:22 (peatükid I-IV)

Aastatel 2007-2008 ilmus ajakirjas Spunk minu sulest 19 osa pikk järjejutt 22:22, mis oli suunatud nooremale lugejale. Vanade kriteeriumide põhjal keskmisele ja vanemale koolieale. Nüüd, seda teksti üle vaadates, tundus, et ta ei ole veel ajast ega arust, et seda kõlbab üle silmata küll. Veelgi enam, peaaegu keegi minu sõpradest ega tuttavatest pole seda teksti ilmselt näinud, kuna nad arusaadavatel põhjustel ei lugenud ajakirja Spunk. Panen ta üles mitmes jaos, osade kaupa, nii on lihtsam haarata. Tegu on ikkagi ca 76 000 tähemärgiga, mis tähendab kokku mitut tundi lugemist.

Kasutan toimetamata drafti, mis tähendab seda, et esineda võib vigu. 

22:22

Kaimar Palts

I

22:22 on fenomenaalne nähtus, umbes nagu kõhnavõitu siilid kõrvaklappidega Bassboost pluss Brian Adamsit kuulamas. Korduv 22:22 on veelgi harukordsem. Kui 22:22, ootamatud tuuletõmbused ja saladuslikul moel süttivad elektrilambid sind saadavad, siis oled sa ilmselt ise fenomenaalne, nagu need kõhnavõitu siilid, keda ma esimeses lauses mainisin.

Joonas ei pidanud ennast fenomenaalseks, tõtt-öelda ei pidanud ta end üldse millekski ega kellekski, sest Joonase külas olid kõik lihtsalt tavalised. Joonasele meeldis akvaariumi põhja latikaluudest laevavrakke ehitada – järvest püütud kiisad ujusid siis silmi punnitades ringi ja arutasid omavahel, kuidas ükski meeskonnaliige ei pääsenud. Lisaks meeldis Joonasele vanu flanellsärke kanda, ja kellele meist see siis ei meeldiks, kusjuures tema naabrinaine Hõlje pidas neid liiga pungiks riietuseks. Vähemalt nii ta seda nimetas. Liiga punk riietus.

„Poiss on täitsa metsikuks ära läinud,“ ütles Hõlje, pilgutas oma ainsat vasemat silma ja sidus põhupallinööri puuriida toetustala külge. Teise otsa vedas ta oma tareni, viskas silmuse läbi ootevalmis raudnaela küljeseinas ning hakkas veest raskeid aluspükse kuivama riputama.

Joonas külitas ühel küünarnukil aknalaual ja igavles. Maal on alati igav, teadis Joonas. Linnalapsed tulid maale kilgates, määrisid endid põlvist saati erakordselt poriseks, et siis vanematelt sõimata saada. Linnalaste jaoks oli maal ilmtingimata põnev. Maal olid veidrad vanamutid, pulstunud koerad, pesunöörid, viltused seinad, pudelipõhjadest valmistatud klaasloomade kogud, kärbsed joogiklaasis ja vanaisa klaassilm pudru võisilma sees. Pudrupupill, nagu vanaisa ise seda nimetas. Linnalastele pakkusid sellised asjad lõbu, maalapsed olid õnnelikud kobarkinos, supermarketi mänguasjade osakonnas, neile meeldis patrullivad politseimehi hiilida ja rulalt õnnetult kukkuda. Maalaste jaoks oli maal liiga tavaline.

Joonas külitas aknalaual ja oli täiesti selgusetu, kuhu algav päev suuna võtab. Naabrinaine heitis Joonase vanemate maja poole tigedusest keevaid pilke ja tundis nende uute plastikakende pärast tõsist kadedust. Tal endal olid akendel vanad puust raamid, nii et talvel vanu Kroonikaid lugedes puhus tuul talle otsa küünarnuki alla. Hõljel oli raha küll, tal polnud lihtsalt piisavalt ettevõtlikkust, et nii suurt asja nagu aken, vahetama hakata. Ta pelgas, et lõhkumise käigus võib klaas pudeneda ja tema kallihinnalised pojengid ribadeks lõigata. Hõlje abikaasa Vihur käis hommikust õhtuni kalal ja ei hoolinud majapidamisest sugugi. Tema pärast oleks võinud magamistoa seinad kalasoomustega katta ja tinakarbi kaane seest hommikukohvi juua.

„No mis teenusepakkuja sul siis on?“ küsis Joonas.

Hõlje peatus, rapsas siis pesutüki suurest veest puhtaks ja turtsatas maja poole: „Helisa, noh!“

„Mis ajakirju sa loed?“ uuris Joonas edasi.

„Mis see sinusse puutub!“ karjus Hõlje närviliselt. „Naisteajakirju loen! Telekava! Kroonikat!“

„Kas sa õpetaksid mind malet mängima?“ küsis Joonas.

„Las su oma isa õpetab sind!“ nähvas Hõlje, kes tegelikult ei osanud isegi malet mängida. Kunagi oli ta ühe sõbranna pool malendeid näinud, neid india puuskulptuurideks pidanud ja seda mainides hirmsasse häbisse jäänud. „Sinusugused punkarihakatised ei tohigi malet mängida!“

„Tere tädi Hõlje!“ kostis kõrge kurguhääl ja prillidega tüdruk nimega Liis ruttas üle muru. Liis oli Joonasest aasta vanem, kolmteist. Ta kandis ruudulist valge kraega särki, dresse ja hiirhalle botaseid.

„Veel lapsi,“ pomises Hõlje pahaselt, virutas kausi põhja valgunud vee suure kaarega lillepeenrasse ja marssis välisust paugutades tuppa.

„Tere Joonas!“ hüüdis Liis. „Pesu-Hõlje on jälle tige!“

“Pesu-Hõlje on alati tige,“ ütles Joonas. „Isegi siis kui me teda pesu riputamisel abistaksime, isegi siis oleks ta tige nagu herilaste käest nõelata saanud orav. Ja mis siis sul täna uut?“

„Linnalapsed on meil külas, istuvad elutoas, kõrvaklapid peas ja ei liiguta ka!“ vadistas Liis. „Ema keetis nõgestest teed. Mäesalu-mutt kukkus, kas tead, akent pestes sirelipõõsasse ja isa leidis metsast UFO.“

II

UFOde kohta teati minimaalselt – nad olid tavaliselt kettakujulised, keskmisest sõiduautost suuremad, pimestavate tuledega kaunistatud kettad, mis aeg-ajalt nende kodukohast üle sööstsid. Vahepeal kogunesid lendavad taldrikud veidra taevase kööginõude komplektina küla kohale, moodustasid peaaegu tabamatuid mustreid ja tiirutasid tunde vaikuses. Eriti maagiline vaatepilt avanes siis kui eemal välku loopis ja sähvatused läikivatelt metallkeredelt mitmekordselt peegeldusid. Pered kogunesid selliste vaatemängude ajaks küla lähedale mäenõlvakule, katsid piknikulauad (isegi pimedas) ja imetlesid „Vaprate ja Ilusate“ asemel müstilist vaatemängu.

„Sa ütled, et UFO vedeles lihtsalt metsas?“ küsis Joonas oma kõrvu uskumata.

„Sambla peal,“ seletas Liis. Ta lükkas Joonase eest ja ronis kribinal läbi akna tuppa, tatsas üle vaiba ja vajus nagu tühi kilekott tugitooli istuma.

„Ja mis siis sai?“ küsis Joonas. „Tulnukad tulid laserpüssidega välja, tigedad näod ees? Hakkasid ähvardama?“

„Noh,“ ütles Liis. „Ei. Isa rääkis, et ta kogus esmalt närvi, siis ronis põõsast välja ja tegi esimese ettejuhtunud luugi lahti.“

„Vapper mees,“ tunnustas Joonas. „Ega vähesed oleksid julgenud.“

„Noh, see polnud väga suur UFO ka,“ ütles Liis kätega vehkides. Nii umbes kaks furgoonautot. Noh, igatahes tegi ta luugi lahti ja vaatas sisse. Ja sees polnud eriti midagi. Paar paari pesemata sokke, üks poolenisti näritud puuoks ja kommipaberid.“

„Lahingurelvastust polnudki!“ oli Joonas jahmunud. „Ei mingeid märke invasioonist? Hiigelsuur pomm ikka oli?“

„Ei,“ ütles Liis. „Ja siis võttis isa oma seenekorvi ja tuli kiiresti, ilma üle õla tagasi vaatamata koju, sõi riisi riisikatega, jõi nõgeseteed, rääkis linnalastega ja läks magama. Ja mina arvasin, et pean sulle sellest kindlasti rääkima. Kes saladuse endale hoiab, sellel läheb leib kapis hallitama ja sipelgad kannavad tapeedi ka laiali.“

„Ei mingeid saladusi,“ ütles Joonas. „On väga oluline, et selline asi juhtus. Mul kohe TEKKIS selline tunne. UFO ei kuku ju lihtsalt „õhust“ mingi nimetu küla lähedale metsa. Sellistel asjadel on alati põhjus ja ma kavatsen selle välja uurida.“

“Kas sa julged?“ küsis Liis õlgu võdistades.

„Üksinda ei julgeks, ainult sinuga koos!“

Liis kukkus esmalt kahvatuks nagu pleekinud padi, siis tärkas temas uhkusealge ja ta kargas kikivarvule: „See on nii erakordselt põnev Joonas. Mul tuli veel üks mõte. Me peaksime selle loo lahendamiseks lausa mingi liidu looma. Aga liitu oleks ka liitlasi tarvis, eks!“

„Mitte mingil juhul ei saa hakkama kahe inimesega. Uurimismeeskonnas peaks olema vähemalt neli liiget, kellest üks ei tohiks mingil juhul Pesu-Hõlje olla. Ta ei usu ju nagunii peale köögitaldrikute muudesse lendavatesse agregaatidesse.“

Joonas mäletas, et kunagi väikese Joonasena oli ta juhtunud Pesu-Hõlje poole universaalõli laenama. Nagu ta ukse avas, lendas VIUH suur supitaldrik üle poisi pea murule. Siis järgnes Hõlje mees Vihur, kes kodust suure õngeridvakandamiga sirelitesse põgenes ning kurja näoga Pesu-Hõlje ise, kes karjus: „Ja kui ma veel diivanipadja alt latika leian, siis...!“

Sellest ajast alates kartis Joonas Pesu-Hõljet, seda enam, et universaalõli talle ei laenatud. Hoopis saadeti koju tikripõõsaid naadivartest puhastama.

„Mis sa linnalastest arvad?“ küsis Liis.

„Eks me peaks siis nende käest küsima, kas nad liitu liituda sooviksid,“ arvas Joonas. „Raha me ei küsi, aga lendavate taldrikute vastu võiks ikka huvi olla.“

Joonase enese huvi ei piirdunud ainult UFO-de vaatamisega. Ta ka vaatles neid ja märkis kõik vaatluste tulemused mustade kaantega kaustikusse. Kaustiku peale olid kleebitud Fox Mulderi ja Dana Scully vähendatud mõõtmetega poster (agendid seisid püstolid käes, salakavala pilguga majasuuruse tulnuka kõrval) ja ajalehtedest rebitud UFO-de pildid. Vaatlusi oli siiani kuuekümnel leheküljel, alates päevast, mil Joonas sai kümneseks. Mõne vaatluse all seisis ka Liisi nimi.

Joonas tiris sahtlist fotoka, hüppas kere soojendamiseks kuus korda üles-alla ja siis lidusid nad Liisiga kibekiiresti elutoast läbi karjudes Joonase vanematele: „No me siis läksime!“

Joonase isa Aleks ja ema Vilja, kes parasjagu kodukino abil uut romantilist komöödiat uudistasid, vangutasid ainult pead ja isegi ei märganud, kuidas dvd-mängija digitaalne infopaneel teatas, et film oli kestnud täpselt 22:22.

III

Kui Joonas ja Liis üle küla keskväljaku lippasid pani kõhukas poeomanik Reet Õunpalu just kaupluse välisust lukku. Ta lehvitas lastele ja hüüdis: „Homme tulge saia ostma, ma hindan tänased alla!“

Joonas karjus vastu: „Tänan ei!“

Liis lisas läbilõikavalt kileda häälega: „Need saiad on kõvad nagu jõhvikad tsemendis! Me murraksime oma noored hambad!“

„Tänamatud lapsed,“ pomises Reet Õunpalu ja hüüdis valju kõlava häälega: „Kui neid vees leotada, siis saab isegi imikule sööta!“

Joonas ja Liis kadusid nurga taha, lippasid kahe helepunaseks krohvitud paneelmaja vahelt läbi ja märkasid, kuidas konstaabel Lill enda ametiauto kapoti all midagi kõpitses. Eemal mängisid väikelapsed küla mänguväljakul ja rikas eramajaomanik Holger Tõrv rammis aia äärde maasse vaia tulbaga, kus seisis punaste trükitähtedega tekst KOERAD, LAPSED JA VÄLISMAALASED HOIDKU EEMALE. Joonas ja Liis ainult seirasid sündivat sörkjooksult, kiirustasid sekkumata Holger Tõrva villast mööda ja lipsasid lõpuks sisse rohelise plankaia väravast, rajasid endale kahe sõiduauto vahelt teed majani ja hõikasid tere Liisi emale, kes hullumeelse kiirusega lillepeenart rohis. Ema teretas vastu hüüdes lisaks: „Köögis on pannkoogid ja ebaküdooniamoos! Ja olge palun linnakatega viisakad, eks! Mulle näib küll, et nad on stressis! Mängige midagi koos. Viige nad majast välja. Ma ei kujuta kohe ettegi, kuidas nad järgnevad paar nädalat ainult toas oma pleiereid kuulavad!“

„Jah, ema!“ lubas Liis ja välisuks paugatas laste järel kinni.

Liisi maja meeldis Joonasele koledal kombel. Esmalt lõhnas siin kodusemalt kui tema enda pool – kipsi ja värske värvi lõhna asendas ravimtaimede aroom ja erinevate toitude lõhn, mis ei hajunud kunagi. Liisi emale meeldis toiduga katsetada. Ta küpsetas päevas umbes kolm korda kooki, toppis taigna sisse marju ja juurikaid, kallas kogu kupatuse üle vahukoore või glasuuriga, toppis katteks poolikuid aedvaarikaid ja võiga segatud halvaad. Tänased pannkoogid kubisesid sidrunikoore tükkidest ja katteks oli määritud ohtralt kohupiimakreemi. Koogikuhja kõrval seisis suur purk ülimagusa küdooniamoosiga ja linnalapsed õde-venda Gerd-Gerda passisid ülesöönud nägudega kookidest platood, mis isegi kahanevat ei paistnud. Vähemalt hetkeks olid kõrvaklapid kõrvaaukudest välja tiritud.

„Su ema on cool,“ leidis Gerd. „Ma ei taha enam hamburgerit näha ka!“

„No vahelduseks ikka kuluks üks ära,“ arvas Liis, kes elus vaid paaril korral suurde Hiidburgeri müügiketti viidud oli. „Juustuga või nii.“

„Ma olen täiesti otsas omadega,“ kurtis Gerda. „Me pole hommik otsa muud teinud kui söönud. Just siis kui kõik hakkab justkui otsa saama, tuleb su ema täiesti hämmastaval moel jälle uute asjadega. Ja ta ei pahanda absull, et me sööme. Kes see kutt sul kaasas on. Su kutt vä?“

„Sõber,“ ütles Liis ja läks näost punaseks nagu päikesetõus peedipõllu taga. „Saage tuttavaks. See on Joonas. Joonas, need on Gerd ja Gerda.“

„Mis värk on siis Joonas?“ küsis Gerd ja hüppas toolilt püsti. „Linnas oled üldse käinud vä?“

„Nojah, vahest on juhtunud,“ ütles Joonas punastades. Ta kartis veidi inimesi, kes teiste isiklikku turvakilpi eirasid ja kohe sõpradena käituma hakkasid. Ta ise üritas selline mitte olla.

„Lahe,“ kiitis Gerd. „Millega siis muidu kah tegeled? Kossu mängid? Kogud midagi? Ma ise kogun hambapastatuube.“

„Kui nõme,“ irvitas Gerda. „Tal on neid terve kapp täis. Normaalsed kutid koguvad ikka midagi lahedat.“

„No mida!“ vihastas Gerd. „Hambaid või? Niiti või? Hambaniiti või?“

„Ja hambaniit kuluks sulle ka ära, kihvad kollased nagu oleks kollatõbi kallal,“ ohkas Gerda. „Tead Joonas, ära pane tähele, et ta selline lahedik on. Tegelt saab ta maal tuusata teiste kallal. Linnas täitsa tavaline tagasihoidlik kutt.“

„Ma ei kogu midagi,“ oskas Joonas selle infovoo peale kosta. „Mul on teised huvid. Ma nimelt... Me nimelt Liisiga peame tulnukate tegemistel silma peal.“

IV

„Tõsiselt räägid või?“ jahmus Gerda. „Sa pead ikka soomlasi silmas tulnukate all, eks?“

„Ma pean silmas selliseid tüüpe, keda arvatakse, et olemas pole.“

„Noo ja on siis või?“ uuris Gerd, kes üritas veel üht pannkooki kõrist alla suruda, aga lõpuks kook võitis ja lendas pooleldi närituna taldrikule tagasi. „Liisi isa vähemalt arvas, et ta leidis hommikul metsast ühe lendava taldriku. Mina jälle arvasin, et vana viskab kildu. Humalakali on jube asi. Ajab meeled segi.“

„Isa ei oskagi nalja teha,“ ütles Liis. „Ja ta ei joo. Vähemalt mitte humalakalja. Ta ei loobi sõnu ka. Ta on veendunud, et iga liigne väljaöeldud lause tuleb hiljem mingi hädana tagasi.“

„Noh ja me Liisiga mõtlesime, et oleks tark nüüd metsas ära käia ja see taldrik üle vaadata,“ lisas Joonas. „Esmalt loome salaliidu, et tegevus oleks õigustatud ja siis teeme selle käigu ära. Te pole ju nagunii suures metsas käinud kunagi.“

„Pargis oli kolm puud,“ ütles Gerd. „See on juba nagu mets või mis?“

„Korruta see kolm üheks pannkoogiks kulunud jahuteradega,“ muigas Joonas. „Ja lisa hundid, kitsed, erakud, putukad, linnud, siilid ja metsinimesed. Vot see on mets.“

„Kõlab ohtlikult!“ pruuskas Gerd. „Lahe! Teeme ära. Muideks sa unustasid tulnukad lisada. Sellised limased, tigedad, peaaegu võitmatud! Grrr!“

„Siis teen ma ettepaneku luua nüüd ja siin TULNUKAUURIMISLIIT ja meie vanne oleks järgmine,“ ütles Joonas peaaegu pühaliku häälega. „Me lubame, et jälgime iga tulnukat ja ei lase tal kurja teha. Me lubame, et püüame tulnuka võimaluse korral kinni ja anname üle konstaabel Lillele. Me lubame, et ei tarbi alkohoolseid jooke ja tubakatooteid.“

„Milleks see viimane punkt?“ küsis Gerd.

„Igaks juhuks,“ vastas Joonas.

„Kas me peame nüüd seda vannet kordama ka?“ päris Gerda. „Tavaliselt ju korratakse. Kuskil sellises kohas, kus hääl vastu kajab. Mõnes kottpimedas keldris näiteks?“

„Ma arvan, et pole tarvis. Ja meil pole selleks aega ka.“ Joonas langetas mõtlemiseks pea. „Ma arvan, et ütleme koos midagi sellist, et siit saab alguse TULNUKAUURIMISLIIT!“

Nad ütlesid seda kõik koos ja tuba summutas nende sõnad, nii et keegi kõrvaline isik isegi mitte sosinat ei tabanud. Lõppude lõpuks oli see just salaliit ja salaliitude idee on nende salduseks jäämine.

„Ma tunnen ennast kohe kuidagi kindlamalt. Kui meil on liit, siis tähendab see ju seda, et me saame üksteisele loota, eks!“

„Jah Liis,“ lubas Joonas. „Ja me vajame vähemalt mingisugust varustust, et tulnukaid uurida, äärmisel juhul ka püüda. Binokkel on mul juba olemas.“

Pesu-Hõlje abikaasa Vihur valmistus tunnike hiljem õhtuseks latikapüügiks ja tal oli õnnestunud oma naise eest juba eesaeda hiilida. Hõlje triikis parasjagu toas pesu ja kuulas vinüülplaadimängija abil igihaljaid meloodiaid. Georg Ots lärmas piisavalt valjusti, nii et isegi üsna häälekas põgenemine oleks õnnestunud. Vihur oli aga oma kummikute ümber sokid mässinud ja liikus hääletult nagu indiaanlane jahil. Aias lendas sokipaar kõrvitsakupitsasse, sinna maandus ka labidateravik. Prisked mullaussid korjatud, liikus Vihur edasi lauavirna poole, pistis käe nõgesepõõsasse ja ei leidnud oma suureks üllatuseks ei võrku ega kahva.

„No on alles vanamoor,“ pomises Vihur tigedalt. „Nüüd on siis lõpuks mu peidiku avastanud.“

Umbes kilomeeter eemal tormasid neli kogu itsitades külast eemale. Üks oli endale kalavõrgu ümber mässinud ja teine viibutas hiilgelsuurt, õige pisut linaskite järgi lõhnavat kahva pea kohal nagu satelliitantenni.

„Oled sa kindel, et see Vihur ei pahanda?“ küsis Gerda, kes hanerivi lõpus kiirsammus.

„Kui me asjad tervelt ja kärata tagasi viime, hakkab ta lõpuks ise ka kahtlema, kas need üldse kadunud olid,“ ütles Joonas. „Ta peab seda ilmselgelt Hõlje trikiks. Hõlje on ta õngi varem ka ära peitnud. Ta ei kannata absoluutselt kalahaisu, kas teate. Muidugi oleks põnev teada, mis on see, mida ta kannatab. Mina näiteks olen tema meelest väike mõttetu punkar.“

Lapsed sammusid edasi üle heinamaa metsamüüri poole ja nad isegi ei aimanud, et mõned meetrid eemal jälgis neid lopsakast vaarikapuhmast eriti tige silmapaar.

Lillekasvataja jäi kurdiks

Üks lõvilõugamine üha käis

Lase rong läbi!

Lase rong läbi

läbi oma meelte

las tuul, mis temaga kaasas


käib üle su pillikeelte

Las ta logistab, sunnib su kõlama
oled vaikinud liigagi kaua
katab seda, mis vaikuses peidus
katab sumbunud helide laua

Las ta sõidab ideede liiprid
oma roostetand poltidest valla
las ta tolmutab julgesti, tolmutab
nendel rööbastel sa ei jää alla

Las ta möödub ja vaguneilt pudeneb
mõni halg hirmsa kolinaga
püüa kinni need, paiguta laiali
pane kokku ja teistele jaga

Las see rong toob sul mõtteid
Sa lase ta läbi

Jehhuu

Pärastlõunal kõlas koputus. Keegi kulutas oma sõrmenukke vastu ukseplaadi koridoripoolset külge ja kuigi ma olin ennast just lõunauinaku tarbeks palderjanist üle trimbanud, ajasin seesmiselt vingudes tuhvlid jalga ning koperdasin nagu äsjasünnitanud must-toonekurg esikusse.

Lävel kõõlusid kaks häbelikuvõitu meesterahvast, Säästumarketi embeemiga kilekotikesed käes, ebakindel pilk vilamas, käekesed värisemas, ninasõõrmed puhevil.

„Jah?“ küsisin ma nõudlikult, põimides tooni noote, mis andnuks mõista sellest, et olen häiritud.

„Me tahaks teiega Jehhuust rääkida,“ ütles pikem mees häbelikult ent entusiastlikult.

Lühem mees noogutas.

„Jehhuust?“ sattusin ma kimbatusse. „Te peate silmas Jehoovast?“

Mõlemad raputasid innukalt päid ning punastasid veidi.

„Eieiei härra, Jehhuust.“

„Jehhuust?“

„Mhmh.“

„Et siis nagu... Jehhuust?“ olin endiselt segaduses.

„Jah,“ kinnitas pikem mees ja krõbistas närviliselt oma kilekotikese sangadega. „Vaadake. See nüüd ei lähe ka tavapärast rada mööda, sest eks meid, jehhuutunnistajaid ole mitmel korral minema saadetud ja löödudki on. Niisiis, meil on nüüd kohustus Jehhuu endaga kaasa võtta. Et, noh, üritusele tõsiseltvõetavust juurde anda.“

„Tule siiapoole Jehhuu,“ kutsus lühem mees.

Kahe tunnistaja selja taha ilmus vertikaalset särge meenutav olend, kelle külgedest kasvas välja paar loibasid ning kes mind läbitungiva pilguga põrnitses.

Võpatasin.

„Ega teda pole tarvis karta,“ ütles pikem mees. „Ta on loomult sõbralik.“

Tekkis piinlik vaikus. Kõigi pilgud vilasid pidepunkte otsides ringi, mina omakorda, ettevalmistatud uni täielikult silmist pühitud, sobrasin paaniliselt mõtetes ringi. Mida teha! Tõepoolest, mida teha? 110? Psühhiaater? Jahipüss, mida mul ei olnud, tõsi, ukse kõrval prügikasti taga oli peenema teraga puulõhkumiskirves.

„Astute ehk edasi,“ pomisesin. „Tulete kööki. Pakuksin praemuna.“

„Jehhuutunnistajad praemuna üldiselt ei söö,“ ütles lühem mees. „Küll võtaksime marineeritud kurki.“

Seltskond vajus mind peaaegu teelt tõugates korterisse. Tajusin Jehhuust õhkuvat kerget värske kala hõngu.

Mis mul üle jäi, otsisin kammorkast mõned lisataburetid välja. Mehed võtsid istet, Jehhuu jäi nurka sabaköndile seisma ja passis klaasistunud pilguga laelampi, mille ümber tiirutas väsinud olemisega kärbes.

„Püüdsin ennast kokku võtta, manasin näole uudishimuliku ilme ning:“ Niisiis, härrased, kuulan teid.“

Mehed vaatasid mind, siis üksteisele otsa.

„Kuulate?“

„Nojah, kuulan, et mis teil mulle siis rääkida on. Mingeid voldikukesi jagada ehk? Kutsuste mõnele konverentsile.“

Pikem meestest puhkes naerma: „Oh ei härra, meie ei räägi midagi. Me niisamuti.“

„Jah, täitsa niisama,“ vastas lühem.

Jehhuu pööras ennast näoga seina poole ja tegi klunksuvat heli. Nagu veega täidetud korvpall, mida mahlapressi surutakse.

Taas piinlik vaikus, mida täitis vaid kahe paari hammaste all purunevate hapukurkide kriuksumine ning lurin.

„Head kurgid,“ kiitis pikem mees.

„Eelmisel aastal korjatud,“ ei osanud ma muud kosta. „Hilised küll.“

„Hilised on mahlasemad,“ ütles pikk. „Varajased ka, kesksuvel korjatud kipuvad kuivad olema. Oleneb sordist.“

Mõlemad mehed puhkesid naerma.

„Aga teate, me hakkame nüüd minema,“ teatas lühem ootamatult. „Päevaplaan veel täitmata, suur hulk kortereid läbi käimata.“

„Tahate ma pakin teile mõned oravad kaasa?“ küsisin viisakusest.

„Oravad kipuvad Juhhuud nõelama,“ tunnistas pikem mees. „Eks ta ole allergiline ka.“

„Võib-olla siis võtate paar halgu puuriidast,“ püüdsin lõpuni lahkeks jääda.

„Vaat see on küll tore pakkumine,“ arvas pikem mees.

Hirmud

mul on hirmud
isesorti
kardan keemiat
ja pagaritooteid, mis säilivusaja ületanud
kardan liikluses rattal viiendaks olla
kardan võmme, kes pätina näivad
kardan pimedaid tänavaid
siluette taamal
kardan mitte ärgata ja arust ära minna
kardan, et pole kedagi, kes oleks täpselt kui mina
ja
kardan seda, et on keegi täpselt kui mina
kardan pisikuid
terroriste
inflatsiooni
valesti valida
õigesti käituda
kardan sõda
targemaid
rumalaid
enese sisutühjust ja jõuetust SAAVUTADA
kardan sõna võtta ja valitud saada
kardan sõna otseses mõttes omaenese varju ning võimetepiiri
ainult karta ei karda
sest hirm koob sul koja
kus oled kui lõputus kodade linnas
kõik kardavad, kedagi keegi ei kuule
nii turvaline

Metskitsed ei tea!

metskitsed kambakesi, nurusid soola
ikka et, õu klemm, kle anna nüüd
trampisid lume olematuks
inisesid akende all öös, silmis haiglane vila
ma ei tea, milleks
no tõepoolest
sool on kasutu
ebaoluline nagu muskaat või hibiskus
oleks siis küsinud wifi parooli või kiirköitjat
aga soola
häh
lollus

Kevadeti

Aastast 2006. Antud luuletus on ilmunud ka veebialmanahhis Poogen.

Kevadeti ma ema viin kaevule,
kikivarvul siis küünitan rakkeni.
Koos nii nõnda hädavaevu me
kaeme põhjatu mulgu lakke nii.

Ema viin kaevule toolis ja ise
olen ma puujalal konklev ja pai.
Ema on toolis, mil rattad, sest vise
raudpalli kaarest ja põlv pihta sai.

Puujalg on minul sest vahest eks astu
rinnuti vaenlase poole ja vasta,
vihastas ema ja kuuliga vastu
viskas, ei mööda ei saanud ma lasta.

Kaevul on rõngas ja see on kui veekell,
vaatame klaasi kus pimedas all
säravad näod seal, kus tumemust peegel,
kaks meid on seal ja meil jalad on all.

Buss

Kes meist ei näeks aeg-ajalt luupainajaid. Minu omad on vahepeal väga käegakatsutavad, segunenud mingite igivanade mõtetega, klisheedega siit ja sealt, piisavalt roostesed, et neid hommikul ärgates põsest väljapuretud veremaiguga keelel tunda oleks. Selle konkreetse, bussiteemalise ajend oli ilmselt minu ja Marguse kunagine uitidee selle kohta, et hilised bussid sõidavad tõenäoliselt ringi ilma juhita. Mõttest sai häiriv unenägu, unenäost järgnev jutuke...

Ma läksin enne hämarat välja, selleks, et ennast stressist vabaks jalutada. Sügisõhtud ei pruugi selleks kõige parem aeg olla, aga kui sa otsid momenti aastas, kus aeg justkui peatuks, hakkavad võimalused pihta just septembris. Jaanuar olnuks parim valik, aga ilmselgelt polnud mul septembri lõpus jaanuari soovi peale õhust võtta. Oleksin võinud oodata, aga kes ikka ootaks liinil ainukest bussi, mis on just Torontost tulema hakanud ja ootaja ise passib Tartu-Tallinna maanteel. Niisiis leppisin ma sellega, et riskin vihma, sureva looduse ning õhtu suhtelise süngusega, juhul kui suudan sellest midagi head välja noppida.

Head?

Täiesti aimamatu muidugi. See, kuidas aju meelte kaudu ennast pilve tõmbab on alati rulett. Piisab ühest lõhnaaistingust, et lapsepõlv ajaloost tagasi tuua (mööduv väikeauto eredas päikesepaistes, tolmusel külateel). Piisab ühest vaatekillust mosaiigis, et pruunist kasepuust saaks leegitsev sõnum lõuendil. Kunagi ei ole päris nii olnud, et on vaid halb. Kuigi väga tihti on olnud peamiselt halb. Tavaliselt on miski, mis musta kardinat veidi kergitab. Üks tagasihoidlik klaasike limonaadi keset läga, kui lubate.

Ma seadsin sammud mööda kergelt niisket metsateed kohaliku järve poole, kerge vihm vastu dressipluusi topeltkapuutsi rabistamas ja ootasin, et minu kandu valgustav liikumisanduriga õuevalgusti mind tare hubasusest lõplikult lahti rebiks. Kui see ennast lõpuks kustutada suvatses (astusin meelega veidi aeglasemalt), olin ma kaelani sügises ja mind tabas korraks too pelk tunne, et tagasi minna oleks soojem (ja turvalisem) kui edasi. Lihtsam. Aga ma ei läinud.

Seisatasin alles pervel, millest allpool laius veeväli, peaaegu klaassile, nüüd kui vihm korraks lakanud oli.

Järve teisel kaldal logistas mööda teed viimane õhtune buss. Rida valgustatud aknaid, täiesti inimtühi, niipaljukest kui mu pilk püüdis. Istujate või seisjate siluette ei eristunud. Logistas äärmiselt aeglaselt, nagu poleks tal kuhugi kiiret. Loogiline põhjendus peitus teekattes, mis oli rängalt auklik ja sundis kõiki sõidukijuhte jalga gaasipedaalilt tõstma. See oli omamoodi takistusrada, mis sind lihtsalt pahandas, või siis, kui sul juhtus kiire olema, marru ajas. Või kui see su sõiduki ära lõhkus, hoidku selle eest. Aga bussi liikumises oli miskit tõsiselt valesti. See venis, siis näis peaaegu peatuvat, venis veidi edasi ja (see võis vabalt mu ettekujutuse vili olla) avas vahepeal uksi. Avas ja sulges.

Loomulikult oli (pidi olema) too viimane mu pettekujutelm. Samas, kes neid viimase ringi bussijuhte teab. Teevad lubamatult vindist nalja või siis irvitab hoopis hüdraulika nende üle. Pimedas on bussid sama salapärased kui tabamatu vari, mida sa silmanurgast märkad ja hiljem isegi hinnata ei oska, oli see olemas või mitte.

Jälgisin logistamist veel minutit paar, siis kadus aknarida lõpuks mu vaateväljast metsa varju ja alles jäi vaikus. Vaikus ja hämarus, mida lõhkus veel vaid üksik heledam öötaeva peegelduslaik järve pinnal.

Ma võpatasin järsult kui mingi olend metsas kileda häälega karjatas. Nagu oleks noateravikuga mööda koolitahvlit veetud.

Aju manas tõenäoliselt süütule linnukesele või metselajale hoopis teistsuguse näo. See võis olla sünkmustade silmadega ebatavaliselt pikk ning kõhn pime bussijuht, kes seal puude vahel eksleb, kätega pimeduses kobab, otsib kaela, mille ümber klammerduda. Ja kui ta seda teeb, siis on tema vöökoht kõigest su kaela kõrgusel.

"Selles metsas olemiseks peab sul pilet olema! Kui ei, siis pigistan elu välja, sest pimeduses piletita olla sa`i saa!"

Väristasin selle totra mõtte peale õlgu ja selle asemel, et tagasi koju sammuda, otsustasin minna ringiga. Vihma ei sadanud endiselt, mul polnud isegi mitte jahe, kuigi pealtungiv ööõhk seda kindlasti oli. Polnud mingit põhjust jalutuskäiku enneaegselt lõpetada ja nii ma sammusin ning mõlgutasin mõtteid. Kirusin veidi isegi seda, et ma ei olnud varem tulnud, sest korraga läks nii pimedaks, et vaadata polnud enam midagi. Ja kuulda oli ka vaid rõivaste sahinat ja mu enese kähisevat hingamist. Stressist vabaks? Vaevalt küll.

Metsatee läks üle asfaldiks.

Ja nahk mu seljal sujuvalt kananahaks.

Järgneva haarasin ma sekundite jooksul:

Teel, otse mu ees, seisis tume nurruv ristkülik. Piisavalt suur, et selles kohe buss ära tunda. Ja põlevate punaste piduritulede valgel peegeldas see kollast. Veidi tuledest ülalpool paistis silma hõbedane märk "Ikarus". Uksed olid avatud. Salongist voogas tuhmi valgust ning ma arvasin end muusikat kuulvat. See võis olla Ivo Linna surematu "Laula mu laulu", mis voogas, vahepeal peaaegu kuuldamatuks muutudes, siis valjemini.

Seal istub...

bussijuht, ebatavaliselt pikka kasvu bussijuht, pea rinnale vajunud, sünkmustad silmad peaaegu suletud, kondised sõrmed rooliratta külge klammerdunud

...keegi.

Hirm oli peaaegu halvav.

See rääkis väga selgete fantaasiapiltidena. Pikad hambad moondusid veelgi pikemaks, küünistest said metallterad, verest must haisev bituumen, mida nutsid oma silmadest sajad näotud reisijad. Nende nahad olid istmekateteks nülitud, nende hambad rippusid lõhnakuuse kohal, nende varbad klõbisesid ühes rütmis vastu metallpõrandat, mida mööda voolas halvaks läinud rõlgelt haisev õlu.

Kohe juhtub midagi.

Aga midagi ei juhtunud. Esialgu mitte.

Astusin, sest ma olen piisavalt õudusfilme näinud, sammukese tagasil, selle asemel, et bussi lähemalt uudistama minna. Sest oleme ausad, sõidukis, mis seisab valel ajal vales kohas, olles ammu käibelt korjatud, vanarauakuubikuks surutud ja ära sulatatud, pole midagi julgustavat. Ikarus, mida ei tohiks isegi olemas olla, on täpselt selline asi, mis peaks su otsa ringi pöörama panema.

Buss urises ja tegi minuga sammu kaasa. Libises veidi mulle lähemale, kuigi mitte lähemale kui varem.

Ma kangestusin.

Siis kostis kähe hääl, peaaegu ebainimlikult kähe: "Astuge sisse ja kontrollige piletit. Piletid augustada!"

MIDA PÕRGUT, kisendasin ma sisimas. Kas tõesti keegi peale minu ei kuule ja ei näe seda tonti hämaruses. Miks ühtki autot mööda sõitnud ei ole. Neid vooris igaõhtuselt kümnete kaupa. Kus on ümberkaudsete majade aknaruudud, valgustid. Ma ei suutnud ühtki märgata. Mulle meenus kellegi tondijutt ajalõhedest, mis juhivad su minema mitte ainult ajas, aga ka ruumis. Need võivad sind liigutada sinna, kus Ikarus on midagi muud kui ühissõiduk. See on koht, kus reisijatest tehakse (vastupanu me ei salli) bussi elusad osad ja kõik maine kaob igaveseks.

„Astuge sisse,“ kutsus hääl taas. Seekord nõudlikumalt.

Ja sel korral tundsin ma kerget tõuget, justkui oleks mu enese seiklusjanu mulle küünarnukiga abaluude vahele põrutanud. Ei tabanud ära, oli see seesmine või liikumine lihas, aga ma tõstsin ennast kontrollimata jala jala ette ja astusin kümnekonna pika sammuga avatud ukse poolt läidetud valgusvihku ja põrnitsesin altkulmu juhiistmel passivat kogu. Ebameeldivalt kõhna ja näotut. Pikka kasvu meest, kes oli oma tühja pilgu teele, pimedusse naelutanud. Ei vaadanud minu poolegi. Polnud tarvis, sest ma adusin, et ta näeb mind niigi.

„Astuge sisse, ütles ta. „Tere tulemast sõidule, mis ei saa kunagi otsa. Lõpp-peatus on sõidu alguses.“

Kõik tundus järsku nii eemalolev. Mu korter, täiesti ebaoluline, kusagil eemal. Isegi sõbrad ja tuttavad, sidemed. Nagu olnuks nad kõik korraga surnud. Minu ja bussi vahel oli vaid astmelaud, tükk ajaloost kurnatud metalli.

Ja siis ma hakkasin neid nägema.

Esialgu tühjana paistnud bussis istusid inimesed. Läbi hägu. Siis selgemalt. Inimesed ja loomad. Ja olendid, kellele ma isegi nime anda ei osanud. Kitse pea ning süsimustade märgade silmadega vanamutt, kes jõllitas mind järelejätmatu pilguga, toksides jalutuskepi teritatud odaotsaga vastu põrandat.

„Tok-tok-tok!“ korrutas ta arutult.

Nägu suure kapuutsi taha peitsev laps, kes hoidis süles räsitud kapsapead, mis võis vabalt midagi muud, palju rõlgemat olla, see liigutas end aeg-ajalt, justkui kass, kes ennast toiduõlist puhtaks raputab. Vanem kurnatud olemisega plastikust raamidega tolmunud päikeseprille kandev mees, kelle jalgade ees vedeles kulnud nahkportfell, mille lõugade vahelt paistis tükike mulle tundmatutest valemitest puretud kalkat ja kes pidevalt oma piletit kontrollis. Räsitud olemisega koer vahekäigus, kelle karvkasukast voolas tökatit ja kes ei seisnud ega istunud. Oli pigem kaldu ja hoidis lõuga vastu põrandat. Paks naine, kes väänles vaikselt luksudes rasvavoltide lotendades ihualasti bussi tagaosas metallpõrandal uriiniloigus, ehk selle liikuva karnevali kõige pikaajalisem reisija.

„Rõivaste keedupesa on neljakäigulise ebamoraali koonus!“ kriiskas ta lõbuseguse kõrge häälega ja olendid bussis mõmisesid nõusolevalt.

„Loomulikult on see sõit alatine,“ kinnitas bussijuht. „Ainult parimas seltskonnas, ainult parimad keskealiste naiste nahast pargitud istmekatted, ainult parimad kuldkattega konksud sinu kaenlaaluseid purustamas!“

Ivo Linna lõpetas ja alustas uuesti.

„Laula mu laulu helisev hääl!“

„Isegi kui te sõitu ei vali,“ ütles juht. „Meil on teie pilet siiski komposteeritud. Kui heidate pilgu paremale, siis pole seal midagi. Vasakul pool ei ole aga midagi.“

Ja naeris käriseva häälega, mis mind öökima ajas.

Sidemed katkesid. Reaalsus eemaldus. Linn ja ümbritsev muutus ebaoluliseks sündmuste kajaks, mis näis unenäona.

Järgnes löök ja seejärel pimedus.

Bussijuht vajus mökitades taamale, uksed sulgusid ja Ikarus sööstis viivitamata teele.

Põrandal püherdav naine karjus öhe hääbuva häälega lõbusalt: „Sisekliima korrektne anatoomikum...!“

Kui ma autojuhti, kes mind hiljem haiglasse vaatama tuli, tänasin, oli ta hämmastunud. Murtud jalaluud, katkine vaagen ja peapõrutus ühes kahe nädala koomaga pole ilmselt annid, mille eest tänatakse. Ja mina, loomulikult ma ei põhjendanud oma tänu. Ma ei saanud seda teha. Polnud isegi kindel. Olin ma vaid sügavalt mõtetesse vajunud või tõepoolest millegi ebatavalise ja ohtlikuga kokku puutunud? Sisimas ma teadsin, et buss ei olnud unenägu ega septembriviirastus, aga hetkel see enam valemisse ei passinud. Mitte sellesse valemisse, millega midagi põhjendada sai.

Ta ei märganud mind keset teed, pimeduses, helkurita, üks jalg õhku tõstetud, justkui nähtamatule astmelauale astumas. Ja sai pidama alles siis, kui ma oma kehaga tuuleklaasi purustanuna üle sõiduki lennanud olin ning asfaldile maandusin. Mind peaaegu tappes, tõi ta mu tagasi kitsepeaga vanamuti ning pulstunud tökatikoera ning pikkade sõrmedega bussijuhi reaalsusest, dimensioonist, mis avati minu jaoks vaid korraks, kes teab mis põhjusel.

Ma pole kunagi olnud nii elus, kui peaaegu surres. Mul on meeles, kuidas ma teadvust kaotades vihmast märga teekatet embasin ja mõtlesin, et see on ilmselt parim hetk mu armetus elus, tunne, mis tuleb talletada.

Nii tegingi.

Sellest on nüüd möödas kaks aastat. Kaks pikka aastat, mis kustutavad nii mõnegi mälestuse. Hirmu oma mahlas mitte. Ja nii ei käi ma enam kunagi õhtusel ajal jalutamas, sest aeg-ajalt ma kuulen, isegi kõrvaklappides mängiva muusika tagant, justkui läbi paksu penoplasti Ivo Linnat laulmas ja näen silmanurgast bussi siluetti, mis ootab vaid üht. Seda, et keegi avatud uksest tema liba-ajaloost tiinesse salongi siseneks.

Mida hakata peale löökaukudega? 9 ebapraktilist soovitust.

1. Löökaukudesse saaks külvata nisu, et seda lõikusajal puudustkannatavatele jagada.
2. Löökaugud võiks täita liivaga, siis ei igise enam keegi, et lasteaedadel igavad ning ajast ja arust mänguväljakud on.
3. Löökauke peaks näitama teles võimalikut madalal resol, nii kaugelt, et need suhteliselt ohutud välja paistavad.
4. Löökaukude ümber saab tekitada veelgi suuremad löökaugud, nii et esmased enam ei häiri...eriti.
5. Löökaugud võiks täita tihastega.
6. Kui ruumi on, siis võiks löökaugu kõrvalt sõita/minna.
7. Kui ruumi ei ole, jääb üle minna läbi löökaugu või siis tagasi.
8. Kui ruumi sugugi ei ole ja tagasi ka minna ei saa, siis võib üritada üle löökaugu hüpata.
9. Heakene küll, loksuge mõned tunnid õhuaukudes ja löökaugud on nende kõrval nagu roosa suss. Ausalt ka.