Jehhuu

Pärastlõunal kõlas koputus. Keegi kulutas oma sõrmenukke vastu ukseplaadi koridoripoolset külge ja kuigi ma olin ennast just lõunauinaku tarbeks palderjanist üle trimbanud, ajasin seesmiselt vingudes tuhvlid jalga ning koperdasin nagu äsjasünnitanud must-toonekurg esikusse.

Lävel kõõlusid kaks häbelikuvõitu meesterahvast, Säästumarketi embeemiga kilekotikesed käes, ebakindel pilk vilamas, käekesed värisemas, ninasõõrmed puhevil.

„Jah?“ küsisin ma nõudlikult, põimides tooni noote, mis andnuks mõista sellest, et olen häiritud.

„Me tahaks teiega Jehhuust rääkida,“ ütles pikem mees häbelikult ent entusiastlikult.

Lühem mees noogutas.

„Jehhuust?“ sattusin ma kimbatusse. „Te peate silmas Jehoovast?“

Mõlemad raputasid innukalt päid ning punastasid veidi.

„Eieiei härra, Jehhuust.“

„Jehhuust?“

„Mhmh.“

„Et siis nagu... Jehhuust?“ olin endiselt segaduses.

„Jah,“ kinnitas pikem mees ja krõbistas närviliselt oma kilekotikese sangadega. „Vaadake. See nüüd ei lähe ka tavapärast rada mööda, sest eks meid, jehhuutunnistajaid ole mitmel korral minema saadetud ja löödudki on. Niisiis, meil on nüüd kohustus Jehhuu endaga kaasa võtta. Et, noh, üritusele tõsiseltvõetavust juurde anda.“

„Tule siiapoole Jehhuu,“ kutsus lühem mees.

Kahe tunnistaja selja taha ilmus vertikaalset särge meenutav olend, kelle külgedest kasvas välja paar loibasid ning kes mind läbitungiva pilguga põrnitses.

Võpatasin.

„Ega teda pole tarvis karta,“ ütles pikem mees. „Ta on loomult sõbralik.“

Tekkis piinlik vaikus. Kõigi pilgud vilasid pidepunkte otsides ringi, mina omakorda, ettevalmistatud uni täielikult silmist pühitud, sobrasin paaniliselt mõtetes ringi. Mida teha! Tõepoolest, mida teha? 110? Psühhiaater? Jahipüss, mida mul ei olnud, tõsi, ukse kõrval prügikasti taga oli peenema teraga puulõhkumiskirves.

„Astute ehk edasi,“ pomisesin. „Tulete kööki. Pakuksin praemuna.“

„Jehhuutunnistajad praemuna üldiselt ei söö,“ ütles lühem mees. „Küll võtaksime marineeritud kurki.“

Seltskond vajus mind peaaegu teelt tõugates korterisse. Tajusin Jehhuust õhkuvat kerget värske kala hõngu.

Mis mul üle jäi, otsisin kammorkast mõned lisataburetid välja. Mehed võtsid istet, Jehhuu jäi nurka sabaköndile seisma ja passis klaasistunud pilguga laelampi, mille ümber tiirutas väsinud olemisega kärbes.

„Püüdsin ennast kokku võtta, manasin näole uudishimuliku ilme ning:“ Niisiis, härrased, kuulan teid.“

Mehed vaatasid mind, siis üksteisele otsa.

„Kuulate?“

„Nojah, kuulan, et mis teil mulle siis rääkida on. Mingeid voldikukesi jagada ehk? Kutsuste mõnele konverentsile.“

Pikem meestest puhkes naerma: „Oh ei härra, meie ei räägi midagi. Me niisamuti.“

„Jah, täitsa niisama,“ vastas lühem.

Jehhuu pööras ennast näoga seina poole ja tegi klunksuvat heli. Nagu veega täidetud korvpall, mida mahlapressi surutakse.

Taas piinlik vaikus, mida täitis vaid kahe paari hammaste all purunevate hapukurkide kriuksumine ning lurin.

„Head kurgid,“ kiitis pikem mees.

„Eelmisel aastal korjatud,“ ei osanud ma muud kosta. „Hilised küll.“

„Hilised on mahlasemad,“ ütles pikk. „Varajased ka, kesksuvel korjatud kipuvad kuivad olema. Oleneb sordist.“

Mõlemad mehed puhkesid naerma.

„Aga teate, me hakkame nüüd minema,“ teatas lühem ootamatult. „Päevaplaan veel täitmata, suur hulk kortereid läbi käimata.“

„Tahate ma pakin teile mõned oravad kaasa?“ küsisin viisakusest.

„Oravad kipuvad Juhhuud nõelama,“ tunnistas pikem mees. „Eks ta ole allergiline ka.“

„Võib-olla siis võtate paar halgu puuriidast,“ püüdsin lõpuni lahkeks jääda.

„Vaat see on küll tore pakkumine,“ arvas pikem mees.