Spektaator

Esialgu saabus läbi une hirmusegane ärevustorge ja sellele järgnes piinav valu.

Pulstunud kass ajas ennast lupiinide vahel, samblapesas, kus ta peale järjekordset õnnestunud hiirepüüki uinunud oli, jalule ning sööstis raevukalt kisendades paremale ja vasakule, üritades end valusast haardest lahti rebida. Noore, väljanägemiselt näljase rebase hambad klammerdusid ahnelt, lõuapärasid krampi kiskudes, tema kasukasse ning lihasse ning nende teravad otsad puurisid halastamatult otse luusse, mis tekitas lõviosa valust.

Kass üritas põgeneda ennast maadligi surudes ja seejärel õhku hüpates, aga kiskja haare pidas rapsimisele vastu ning samm sammult taganedes hakkas rebane oma saaki metsamüüri poole vedama.

Elujanu on igasse pisiolendisse sisse kodeeritud. Nii pole harv see, kui hiir viimase hingetõmbe eel ennast surnuksmängivat kassi salvata püüab ega seegi, kui kass ennast küünte ja hammaste abil ründaja haardest vabastada üritab. Võib olla juhtus see sel korral poolenisti juhuslikult, rabelemise käigus. Kassi kere paindus vibuna ebaloomulikult, lidus kõrvade, kissis koola jooksvate peaaegu maksimaalselt laienenud pupillidega silmade ning šokis avatud paaniliselt õhku ahmiva suu kõrvalt sähvatas pisike poriräpane käpp, mille küünised tabasid rebase õrna koonu ning rebisid osaliselt lõhki pehme ninaotsa, nii et kiskja üllatusest oma suutäie lahti lasi ja kiljatades taganes.

Kass muutis vabanemise järel kohe asendit, pööras ennast näoga rebase poole, peitis vigastatud tagajala keha alla, nii palju kui haav seda teha lubas ja urises sügavalt, ähvardavalt, pikalt. Ta lõug oli peaaegu vastu maapinda surutud, kael pinges, terveks jäänud tagajalg valmis sööstma, kui rebane selleks võimaluse andma peaks ning sabaots käis närviliselt edasi-tagasi nagu metronoomi pendel.

Elujanu dikteerib ka positsioonid ning kehakeele ellujäämisvõitluses. Olles viga saanud, pööravad mitmed loomad ennast ohu poole, mitte ei põgene ummisjalu ja annavad igal võimalikul juhul ohule märku sellest, et nad on endiselt võitlusvalmis ja ettearvamatud.

Verise koonuga noore rebase jaoks oli elukogenum kass ilmselgelt ootamatult käituv saak, mitte nagu hiired ja linnupojad, keda ta praktiliselt käigult alustaimestikust noppis ja õgis. Mitte piisavalt hirmutav, et selle eest põgeneda (suutäis on suutäis, isegi siis kui sel on hambad ja küüned, isegi kui see teeb jubedat ebamaist häält), aga ka mitte piisavalt turvaline haaramismaterjal. Sellest rääkis värske ja kibe haav, millest samblale verd tilkus.

Varahommikune puulatvade vahelt pealetrügiv päike värvis võitlustandri minutitega hargnevale pisitragöödiale peaaegu kontrastselt oranžiks, rõhutades mõlemal poolel valatud verd ning signaliseerides samas lilladele lupiinidele käsu intensiivsemalt õide puhkeda. Kusagil eemal märatsesid hallrästad, justkui panustades, milline nende igivaenlastest vastasseisu võidab ning sel varahommikul

Mõlemad loomad olid nüüd ootel, mõlemad vigastatud, mõlemad arengute ootel, mõlemad valmis reageerima.

Rebane tegi kassi ümber ärevaid poolringe, üritades tema kaitses nõrka kohta leida, aeg-ajalt hammastega õhku haarates ning erutusest kilgates. Kass vastas enda keha vastavalt rebase liikumisele paremale või vasemale pöörates ning kähisedes, ennast endiselt maadligi surudes ja kähina saatel käpaga torgates, juhul kui ründaja oma koonu liiga lähedale toppima juhtus.

Patiseis.

Umbes viisteist meetrit eemal jälgis toimuvat pealtvaataja. Madalas pajuvitstest seotud onnis valitses peaaegu haudvaikus, kui mitte arvestada vaevukuuldavaid südamelööke ning rasket õrnalt vilisevat-ragisevat hingamist, mida mees maha suruda püüdis.

Praktiliselt oma lõual asuvale statiivile oli kruvitud Nikoni peegelkaamera, mille obejektiiv vaatas välja onni külge jäetud kaseokstega maskeeritud august, tekipampude kõrval vedeles poolik joogipudel lahtunud mineraalveega ning selle all räbalateks loetud soomekeelne fototoodete kataloog.

Robert ei olnud otseloomulikult konflikti kaemise eesmärgil linnast grüünesse sõitnud. Tõtt-öelda ei varitsenud ta sel korral ühtki kindlat liiki ega vaatepilti. Rebase ning magava pulstunud metsiku kassi ilmumine pigem üllatas teda ning ta teravustas kaamera vaatepildile, väsinud ja väriseva käega, klomp kurgus, pisar silmanurgas.

„Neljas staadium ja see ei ole hea,“ oli perearst talle paar päeva tagasi öelnud ning õrnhallide seintega kabinetis vaikselt mängivast lauaraadiost kostus samal ajal Anne Veski „Karikakar“. Pereõde köhatas vabandavalt, tõusis ja tegi ebamugavaks vestluseks ruumi, lahkudes koridori kadu polikliiniku kohvikusse saiakesi sööma.

„Neljas?“ küsis Robert üdini hämmastununa, kui kabineti uks õe taga kinni oli paugatanud. „Isegi köha pole olnud, ainult vahepeal raskem hingata. Astma-raskem.“

„Metastaasid on kõikjal,“ kinnitas perearst ebamugavust tundes ja sõitis nimetissõrmega üle röntgenipiltide. „Siin, näete ja siin ja siin. Maksas, kopsus. Ega siin suurt midagi teha ei olegi.“

Robert neelatas, aga kurk kuivas ja hägu sõitis üle meelte nagu vingukaasist üleküllastunud uduvaip.

Ta tundis ennast nagu ootamatult plekkpurki suletud linnupoeg. Pere, kodu, ootav loodusfotopreemia, National Geographic, presidendi käepigistus, ovatsioonid, meediakajastus, kerge fabritseeritud ülbusega intervjuu telesaate stuudios – kõik need tundusid järsku kättesaamatult kaugel ja ellujäämissoovi kõrval nii ebaolulised.

„Ma võin pakkuda haiglakohta ja ravi.“ Tohter parandas ennast koheselt. „Leevendavat ravi, leevendust. Aga siin on ka Teie jaoks otsustamiskoht. Mina näen, ja teil on loomulikult võimalus teiseseks arvamuseks, et siin pole enam suurt midagi päästa. Iga keemiaravi, kiiritus ja operatsioon on siin väga suur riskifaktor. Kurnatud organismi jaoks...“

Ja tema, Roberti, kes päeva pealt mängust välja lülitati, otsustamiskohaks osutus lõpuks põgenemine. Põgenemine sinna, kus ta tavaliselt viibis, keskkonda, kus ta sai rahus ning vaikuses aru pidada. Moe pärast seadis ta isegi kaamera üles ning passis kohas, kus sai alles hiljuti tabatud auhinnaline looduspilt.

Tal polnud tavaliselt oma karvastest ja sulelistest modellidest sooja ega külma olnud.

Kitsetalle tükkideks rebivad hundid olid toonud preemia. Kotka noka vahel tolkev hirmust segane halljänesepoeg oli toonud preemia. Isegi üksik lumme magama heitnud joodik oli toonud preemia, küll ühes veebiportaalis ning veidi teistsuguse, aga ikkagi. Kuulsus saja kommentaari näol lisaks. Ta pidas ennast vaimspektaatoriks, selliseks, kes ei tõsta ega langeta vaatemängule kunagi pöialt, kelle jaoks pole kaastundel kohta (ta kinnitas endale, et kõik on kellegi saagiks ja ta ei saa ometi, ahnelt grillkana süües, süüdi mõista rebaseid või kanakulle), sest kaastunne on kõigest miraaž, mille me ise maname, et asjadega paremini toime tulla.

Kõik tahavad elada, kõik peavad surema, oli ta poolenisti targutaval moel raadiosaate otsestuudios maininud ning hetk hiljem twiitisid ning jagasid seda kümned fännid. Sellest sai omamoodi käibefraas, mida kasutasid isegi need, kes selle allikast teadlikult ei olnud. Ta kahtles isegi, kas see ütlemine originaalne oli, aga keegi ei esitanud küsimusi. Kui sa oled Robert Mägi, rahvusvaheliselt äramainitu, siis on sul rohkem ruumi parafraseerimiseks ja isegi kergemaks plagieerimiseks.

Kõik peavad surema!

Aga too pulstunud, enda elu eest võitlev kass?

Korraga haaras teda ootamatult tekkinud köhahoog ning ta läkastas valjult, sõrmeotsi onni põhjaks olevasse muldpõrandasse surudes, metallimaitselist roosat röga köhides, pisarad silmist väljas ning tatt ninast, nii et varjendiks olev põhupallinööriga seotud pajuvitstelasu tema ümber sahises. Köhahood külastasid teha järjest tihedama graafiku järgi ning üha raskemaks läks ka nendest taastumine. Päev päevalt, mõtles ta, kuni ühel momendil on kogu tema teekond üks katkematu köhahoog.

Õhku ahmides ajas ta ennast küünarnukkidele ning heitis kiire kontrollpilgu kaamera pildiotsijasse.

Kahest oli saanud üks. Vigastatud kass lakkus paaniliselt oma haavatud tagajalga ja rebast ei paistnud enam kusagil. Eemal ragisesid põõsad, tähistades eluka rutakat eemaldumisteekonda.

Kopsuvähk sai rebasest võitu, mõtles Robert ja naeris napilt ning hüsteeriliselt.

Ta lükkas parema käega onni karkassi endalt maha, lõi jalaga statiivil oleva kaamera ümber ning koperdas kassi juurde. Too heitis talle kiire uitpilgu, aga leidmata mehe poosis ähvardust ning olles kümmekond minutit kestnud ellujäämiskatsumusest piisavalt kurnatud, jätkas oma haava puhastamist.

Robert võttis ettevaatlikult sambalsel mättal, püüdes looma mitte ehmatada, kassi kõrval istet ja sügas tolle tokris turjakarva, millele loomake vastas tasase nurrumisega.

„Kõik tahavad elada, kõik peavad surema,“ kordas mees vaikselt endamisi oma enda (aga võib olla ka tahtmatult kellegi käest laenatud) mantrat. Aga sel korral kõlas see väljaültemine tõusva päikese oranžis kumas, pulstunud karvakera kõrval hoopis teistmoodi, talle endalegi arusaadavamalt.

Minut korraga (Ellujäämise õpetus vol X)

Mitte päev korraga
isegi mitte tund
minut minuti haaval
üks peopesa pulsil
ja teine haaval
mille lõi su enese sihikindlus
sinu toetahe ja hundirindlus
haavleid täis haaval,
millest pulseerivalt voolaks tühja ideid
energiat, elujõudu ja neid
kõiki soove ja tundeid ja tahtmisi
mida argipäev summutab ridamisi
käed kinni
kahestunud
minut korraga
saab niigi elatud

Stressiroboti napp pääsemine

Kell umbes üheksa, väsinud pilguga, ikka veel naeratab, kaup letil rodus

triipkoode loeb, nii et särk higist imbunud, toimekas väliselt, mõtted on kodus

mehega, lastega, isegi ämmaga, lahkumisavaldus nädalaid taskus

plaaninud korduvalt lauale visata, paberil sel kuid on raudkangi raskus

„Kleepse kas soovite? Sooduskaart tehtud?“ mõttes on diivanil teleri taga

sari käib, tee kuumas tassis sääl aurab, ise on röötsakil, ammu ta magab

„Jah, etiketil on viis senti odavam,“ tõdeb, kui turvamees väsinult möödub

kassas ta kõrval üks eit räigelt röögatab, avastab, saiast on tükike söödud

„Tänan ja palun ja jah näeme jälle,“ järgmine letile laob kassiliiva

„Jätke nüüd natuke palun ka korvi, no näete ju isegi, lett kisub kiiva!“

Riiuli vahelt va surm teda piidleb, loeb stressikuhja ja südamelööke

näiliselt talutav, aga ta teab, et on kurnav ning üsnagi surmav see tööke

Veidike veel ja siis kell tiksub kümme, vikat, mis hoobiks on valmistund langeb

Täna veel pääses, kuid mine tea, homme, ehk ongi tööpäeva lõpuks ta kange

Lahkuvad mõlemad, surm ja ka müüja, üks koju, teisel ei puhata passi

kaasa viib teekraavis magava kodutu ja ühe tee peale tormanud kassi

Labürintism paremal ülanurgas

Stanislavile meeldib Helju staatus.
Heljule meeldib Osvaldi enesemääratlemiskriis.
Osvaldile meeldivad Hille uued kananahast kingad.
Hillele meeldib tõmmuvõitu Roman.
Romanile meeldib Salme poliitkorrektne kommentaar.
Salmele meeldib Staari X uus foto.
Staarile X meeldib teha nägu, et talle FB ei meeldi.
Aga meeldimisi jagab ta ju tegelikult kõigist enam, lahke käega.
FB meeldib ju tegelikult kõigile.
Ka mina, kartulivagude vahele, punasesse õhtuvalgusse sünnitatu, naasen alati.
Miljard rotti jooksevad infoaknaks maskeeritud suures rahamasinarattas ühes suunas,
ärevalt pimestavat infot jürades,
infot piiksudes,
paarilisi peibutades,
infokuhja ebemetest uusi pesasid luues,
kus tärkavad uued infonäljas rotipojad,
kes on poolpimedad, sest neile õpetati nii,
ja peibutuseks on like-nupp,
juustu asemel.
Seedimisjäägiks ränk reklaam.

Balanss

Kaks vanainimest istusid pargipingil ja siblisid kondiste sõrmedega pingile asetatud kuivanud samblapahmakas. Neist tunni jooksul kolm korda möödunud nooruke tervisejooksja tundis endas uudishimu tärkamas ja neljanda ringi ajal peatus ta vanainimeste juures, tegi paar paigal põlvetõste-jooksusammu, puhkis õhku ninasõõrmetest sisse-välja, et endale tähelepanu juhtida ning avas lõpuks kannatamatult suu: „Tere prouad!“

Näiliselt vanem, paksus puhvaikas ning viltides vanainimene (tema laup oli rängalt kortsudega kaetud ning üks silm uduhägune) kergitas pead tõstmata pilgu ja uuris noormeest tervema silmaga.

Enne kui ta vastata jõudis, jätkas noormees innukalt: „Millega siis kena päevakest sisustame?“

Teine, veidi väiksemat kasvu ning käbedama käekäiguga vanainimene vangutas pahaselt pead ja ignoreeris küsimust.

„Ma jooksin mööda ja jäi silma, et te korjate ravimtaimi siin, põdrasammalt justkui? Äkki saan abiks olla?“ jätkas noormees. „Toon poest paberkotikese. Kile sisse ravimtaimi panna ei passi.“

Vanem vanainimene vangutas samuti pahaselt pead ja siblis samblas edasi.

„Näib, et külm talv on tulekul? Kondid ütlevad, eks? Eks teie eas ole soe tee hea mõnus mekkida ka, külmal talveõhtul või sügisõhtul või üldse...ee...“

Piinlik vaikus.

„Mu vanaisa kasutas muide sammalt viltide täiteks. Nii oli soojem jää peal kala püüdmas käia. Oleks võinud ju ajalehti kasutada, aga ajalehed olid omal ajal kallid. Vist sama kallid kui nüüd. Teil muidugi on endale kohalikud lehed tellitud? Et sealt surmakuulutusi lugeda. Paberleht on ikka üks õige leht. Mu naabrinaisel on küll kohalik leht tellitud.“

Vanainimesed vangutasid mõlemad hukkamõistvalt pead.

Noormees jätkas: „Võin saladuskatte all jagada, et lisaks viltide toppimisele saab sammalt ka palkmajade palgivahede täitmiseks kasutada. Jällegi, on soojem. Tuul ei käi läbi. Noh...kui teil juhtub palkmaja olema...“

Kumbki vanainimene ei vastanud.

Kestvast, ignoreerimisest üha piinlikumaks muutuvast olukorrast pääseda sooviv noormees alustas taas põlvetõstejooksuga ja jättis viisakalt hüvasti. Rohkem ma neist iganditest mööda joosta ei kavatse, mõtles ta pahuralt. Balanss on paigast ära. Ja sügas minema.

Vanainimesed jätkasid samblas siblimist, kui väiksemat kasvu tädi korraga võidukalt hüüatas ja käe tõstis. Tema sõrmede vahelt paistis pisike tükk plastikut.

„Kätte sain, bitch please!“ ütles ta rahulolevalt.

Vanem vanainimene pahandas: „Küll need microSD kaardid tehakse pisikesed. Kaovad nii kergelt ära. Otsi nagu keedetud hernest liivakarjäärist.“

Ta võttis mälukaardi, kahmas käekotikesest välja moodsa õhukese tahvelarvuti, sisestas kaardi kaardipesasse ning lülitas tahvli sisse.

„LOL,“ pahvatas ta oma lemmikportaali avades. „Kass peeretab paha-aimamatule omanikule näkku!“

„LOL,“ kinnitas väiksemat kasvu vanainimene.