Alljärgnev tekst sisaldab üksikuid pealiskaudseid stseenide kirjeldusi, loe edasi omal vastutusel.
Üks osa haipi, kolm osa headust, üks meeldiv blond pahalane ja üks Bond. Umbes nii võib filmi Skyfall väga pinnapealselt kokku võtta.
Esimene mõte kinosaalist lahkudes - see film on nagu pikalevenitatud seksuaalakt, mis teatud hetkedel haripunktile ohtlikult lähedale jõuab, siis käiakse vahepeal külmkapist hapukurki või maasikaid noolimas, jätkatakse higist kleepuvate linade vahel ja lõpetatakse lõpuks teineteise embuses.
Ma hindan moodsat Bondi ja ei salli eriti kopitanud klassikute arhailisust. Mulle ei meeldi veidrad vidinad, ei meeldi ajast ja arust helikopterid, ei meeldi mesimagus Bond, kes tapatöö vahele pidevaid killukesi pillab ja tema kaose teel peaaegu hukka saanud kõrvalseisjatega kelmikalt suhtleb. Tegelikult ei peaks mulle selle kõige tõttu ka Skyfall nii väga meeldima, sest see sisaldab ridamisi kummardusi vanematele filmidele, üks moment teise järel hoolikalt planeeritud. Stseen varaanidega, Aston Martin DB5, õhtusel rannal pidutsev rahvahulk, märulihetk, mille käigus Bond püüab ebaharilikul viisil liikuvasse rongi siseneda ja sellega sõiduki juhi mokk töllakil jõllitama jätab.
Üsna sissejuhatuse järel tehakse filmisarjale veel üks ebaharilik lüke - James Bond, universaalne tapamasin, on sel korral vigastatud ja me ei saa enam kindlad olla, et temaga midagi ei juhtu (arvestades seda, et Craigil on veel kahe filmi peale leping, saame tegelikult siiski) ja Bond ei tegutse tõepoolest oma võimete ülemisel piiril. Asjad lähevad lörri, superagendi käed värisevad, silmist kiirgab tahtmisega segunenud ebakindlust. Kui sellele (minu hinnangul pisut liiga hilja - tempo kipub esimeses pooles korraks kaduma ning avastseeni poolt kruvitud temperatuurid jahtuvad) lisatakse Javier Bardem enesekindla ja sõnaosava kaabakana, on murdepunkt ohtlikult lähedal. Nii sisus kui kinolinal, sest Bardem on Judi Denchi järel selle filmi kroonitud pea, kuldsuu ja miimikakuningas. Kui Craig loeb oma dialoogi masinlikult, kohati isegi väga ohtlikul ebaõnnestumise piiril, siis Bardem näitleb. Tundub, et naudib oma rolli ja vähemalt sõnaosavuses jääb kuiv Bond talle haledalt alla mõjudes lausa mühkamina.
Filmi säravaim ja (mitte ainult märulisõprade jaoks) nauditavaim stseen on kahe suure esimene omavaheline dialoog, kus Bardem flirdib Craigiga (nii sõna otseses kui kaudses mõttes), kompab teda (jällegi nii otseses kui kaudses mõttes) ja paneb ennast minutitega sarja pahakarakterite edetabelis maksma. Mitte ainult naljakas, aga ka vaimukas jutuajamine. Suur osa Bondi enese suust kõlavaid onelinereid seevastu võrdlust ei kannata, mõned neist on kuivad, mõned kulunud, mõned mõjuvad lausa üleliigsena. Minu hinnangul on suhteliselt ebaõnnestunud ka uue Q valik, kes jätab küll jälje, aga mitte tingimata meeldiva.
Esimesed 15 minutit ei anna selget pilti, mida kaks ja pool tundi pikast maratonpõnevikust oodata. Jah, põnevik on õige sõna, mitte märul, eriti mitte viimase sajandi suurim märul, nagu mõned arvustajad seda nimetanud on. Vihaseimad madinad näeb ära filmi alguse- ja lõpuosas, vahele mahub paar pisemat kismat ning rohkesti hiilimist ja tagaajamist. Skyfall on absoluutselt teistsugune kui Quantum of Solace, veelgi aeglasem kui Casino Royale. Ülesehitus kivi kivi haaval. See on abiks tegelaskujude ja sündmuste olulisuse kujundamisel ja ükski lookeerdkäik selle linaloo jooksul ei jää vaatajale loodetavasti segaseks. Kui meeldivalt raevukas Quantum of Solace tormas, siis Skyfall sörgib Bondi (nii karakteri enese kui filmisarja) ajalugu lahates ja jätab aega filmis sisalduvate eksootiliste ning nukravõitu panoraamide nautimiseks.
Hea film, hea film sarjast 007, aga üsna ohtlik vangerdus fänne silmas pidades, arvestades suhteliselt aeglast tempot ning ebaharilikult traagilist lõpplahendust.
8/10
