Pulstunud kass ajas ennast lupiinide vahel, samblapesas, kus ta
peale järjekordset õnnestunud hiirepüüki uinunud oli, jalule ning
sööstis raevukalt kisendades paremale ja vasakule, üritades end
valusast haardest lahti rebida. Noore, väljanägemiselt näljase
rebase hambad klammerdusid ahnelt, lõuapärasid krampi kiskudes,
tema kasukasse ning lihasse ning nende teravad otsad puurisid
halastamatult otse luusse, mis tekitas lõviosa valust.
Kass üritas põgeneda ennast maadligi surudes ja seejärel õhku
hüpates, aga kiskja haare pidas rapsimisele vastu ning samm sammult
taganedes hakkas rebane oma saaki metsamüüri poole vedama.
Elujanu on igasse pisiolendisse sisse kodeeritud. Nii pole harv
see, kui hiir viimase hingetõmbe eel ennast surnuksmängivat kassi
salvata püüab ega seegi, kui kass ennast küünte ja hammaste abil
ründaja haardest vabastada üritab. Võib olla juhtus see sel korral
poolenisti juhuslikult, rabelemise käigus. Kassi kere paindus vibuna
ebaloomulikult, lidus kõrvade, kissis koola jooksvate peaaegu
maksimaalselt laienenud pupillidega silmade ning šokis avatud
paaniliselt õhku ahmiva suu kõrvalt sähvatas pisike poriräpane
käpp, mille küünised tabasid rebase õrna koonu ning rebisid
osaliselt lõhki pehme ninaotsa, nii et kiskja üllatusest oma
suutäie lahti lasi ja kiljatades taganes.
Kass muutis vabanemise järel kohe asendit, pööras ennast näoga
rebase poole, peitis vigastatud tagajala keha alla, nii palju kui
haav seda teha lubas ja urises sügavalt, ähvardavalt, pikalt. Ta
lõug oli peaaegu vastu maapinda surutud, kael pinges, terveks jäänud
tagajalg valmis sööstma, kui rebane selleks võimaluse andma peaks
ning sabaots käis närviliselt edasi-tagasi nagu metronoomi pendel.
Elujanu dikteerib ka positsioonid ning kehakeele
ellujäämisvõitluses. Olles viga saanud, pööravad mitmed loomad
ennast ohu poole, mitte ei põgene ummisjalu ja annavad igal
võimalikul juhul ohule märku sellest, et nad on endiselt
võitlusvalmis ja ettearvamatud.
Verise koonuga noore rebase jaoks oli elukogenum kass ilmselgelt
ootamatult käituv saak, mitte nagu hiired ja linnupojad, keda ta
praktiliselt käigult alustaimestikust noppis ja õgis. Mitte
piisavalt hirmutav, et selle eest põgeneda (suutäis on suutäis,
isegi siis kui sel on hambad ja küüned, isegi kui see teeb jubedat
ebamaist häält), aga ka mitte piisavalt turvaline haaramismaterjal.
Sellest rääkis värske ja kibe haav, millest samblale verd tilkus.
Varahommikune puulatvade vahelt pealetrügiv päike värvis
võitlustandri minutitega hargnevale pisitragöödiale peaaegu
kontrastselt oranžiks, rõhutades mõlemal poolel valatud verd ning
signaliseerides samas lilladele lupiinidele käsu intensiivsemalt
õide puhkeda. Kusagil eemal märatsesid hallrästad, justkui
panustades, milline nende igivaenlastest vastasseisu võidab ning sel
varahommikul
Mõlemad loomad olid nüüd ootel, mõlemad vigastatud, mõlemad
arengute ootel, mõlemad valmis reageerima.
Rebane tegi kassi ümber ärevaid poolringe, üritades tema
kaitses nõrka kohta leida, aeg-ajalt hammastega õhku haarates ning
erutusest kilgates. Kass vastas enda keha vastavalt rebase
liikumisele paremale või vasemale pöörates ning kähisedes, ennast
endiselt maadligi surudes ja kähina saatel käpaga torgates, juhul
kui ründaja oma koonu liiga lähedale toppima juhtus.
Patiseis.
Umbes viisteist meetrit eemal jälgis toimuvat pealtvaataja.
Madalas pajuvitstest seotud onnis valitses peaaegu haudvaikus, kui
mitte arvestada vaevukuuldavaid südamelööke ning rasket õrnalt
vilisevat-ragisevat hingamist, mida mees maha suruda püüdis.
Praktiliselt oma lõual asuvale statiivile oli kruvitud Nikoni
peegelkaamera, mille obejektiiv vaatas välja onni külge jäetud
kaseokstega maskeeritud august, tekipampude kõrval vedeles poolik
joogipudel lahtunud mineraalveega ning selle all räbalateks loetud
soomekeelne fototoodete kataloog.
Robert ei olnud otseloomulikult konflikti kaemise eesmärgil
linnast grüünesse sõitnud. Tõtt-öelda ei varitsenud ta sel
korral ühtki kindlat liiki ega vaatepilti. Rebase ning magava
pulstunud metsiku kassi ilmumine pigem üllatas teda ning ta
teravustas kaamera vaatepildile, väsinud ja väriseva käega, klomp
kurgus, pisar silmanurgas.
„Neljas staadium ja see ei ole hea,“ oli perearst talle paar
päeva tagasi öelnud ning õrnhallide seintega kabinetis vaikselt
mängivast lauaraadiost kostus samal ajal Anne Veski „Karikakar“.
Pereõde köhatas vabandavalt, tõusis ja tegi ebamugavaks vestluseks
ruumi, lahkudes koridori kadu polikliiniku kohvikusse saiakesi sööma.
„Neljas?“ küsis Robert üdini hämmastununa, kui kabineti uks
õe taga kinni oli paugatanud. „Isegi köha pole olnud, ainult
vahepeal raskem hingata. Astma-raskem.“
„Metastaasid on kõikjal,“ kinnitas perearst ebamugavust
tundes ja sõitis nimetissõrmega üle röntgenipiltide. „Siin,
näete ja siin ja siin. Maksas, kopsus. Ega siin suurt midagi teha ei
olegi.“
Robert neelatas, aga kurk kuivas ja hägu sõitis üle meelte nagu
vingukaasist üleküllastunud uduvaip.
Ta tundis ennast nagu ootamatult plekkpurki suletud linnupoeg.
Pere, kodu, ootav loodusfotopreemia, National Geographic, presidendi
käepigistus, ovatsioonid, meediakajastus, kerge fabritseeritud
ülbusega intervjuu telesaate stuudios – kõik need tundusid järsku
kättesaamatult kaugel ja ellujäämissoovi kõrval nii ebaolulised.
„Ma võin pakkuda haiglakohta ja ravi.“ Tohter parandas ennast
koheselt. „Leevendavat ravi, leevendust. Aga siin on ka Teie jaoks
otsustamiskoht. Mina näen, ja teil on loomulikult võimalus
teiseseks arvamuseks, et siin pole enam suurt midagi päästa. Iga
keemiaravi, kiiritus ja operatsioon on siin väga suur riskifaktor.
Kurnatud organismi jaoks...“
Ja tema, Roberti, kes päeva pealt mängust välja lülitati,
otsustamiskohaks osutus lõpuks põgenemine. Põgenemine sinna, kus
ta tavaliselt viibis, keskkonda, kus ta sai rahus ning vaikuses aru
pidada. Moe pärast seadis ta isegi kaamera üles ning passis kohas,
kus sai alles hiljuti tabatud auhinnaline looduspilt.
Tal polnud tavaliselt oma karvastest ja sulelistest modellidest
sooja ega külma olnud.
Kitsetalle tükkideks rebivad hundid olid toonud preemia. Kotka
noka vahel tolkev hirmust segane halljänesepoeg oli toonud preemia.
Isegi üksik lumme magama heitnud joodik oli toonud preemia, küll
ühes veebiportaalis ning veidi teistsuguse, aga ikkagi. Kuulsus saja
kommentaari näol lisaks. Ta pidas ennast vaimspektaatoriks,
selliseks, kes ei tõsta ega langeta vaatemängule kunagi pöialt,
kelle jaoks pole kaastundel kohta (ta kinnitas endale, et kõik on
kellegi saagiks ja ta ei saa ometi, ahnelt grillkana süües, süüdi
mõista rebaseid või kanakulle), sest kaastunne on kõigest miraaž,
mille me ise maname, et asjadega paremini toime tulla.
Kõik tahavad elada, kõik peavad surema, oli ta poolenisti
targutaval moel raadiosaate otsestuudios maininud ning hetk hiljem
twiitisid ning jagasid seda kümned fännid. Sellest sai omamoodi
käibefraas, mida kasutasid isegi need, kes selle allikast teadlikult
ei olnud. Ta kahtles isegi, kas see ütlemine originaalne oli, aga
keegi ei esitanud küsimusi. Kui sa oled Robert Mägi,
rahvusvaheliselt äramainitu, siis on sul rohkem ruumi
parafraseerimiseks ja isegi kergemaks plagieerimiseks.
Kõik peavad surema!
Aga too pulstunud, enda elu eest võitlev kass?
Korraga haaras teda ootamatult tekkinud köhahoog ning ta läkastas
valjult, sõrmeotsi onni põhjaks olevasse muldpõrandasse surudes,
metallimaitselist roosat röga köhides, pisarad silmist väljas ning
tatt ninast, nii et varjendiks olev põhupallinööriga seotud
pajuvitstelasu tema ümber sahises. Köhahood külastasid teha
järjest tihedama graafiku järgi ning üha raskemaks läks ka
nendest taastumine. Päev päevalt, mõtles ta, kuni ühel momendil
on kogu tema teekond üks katkematu köhahoog.
Õhku ahmides ajas ta ennast küünarnukkidele ning heitis kiire
kontrollpilgu kaamera pildiotsijasse.
Kahest oli saanud üks. Vigastatud kass lakkus paaniliselt oma
haavatud tagajalga ja rebast ei paistnud enam kusagil. Eemal
ragisesid põõsad, tähistades eluka rutakat eemaldumisteekonda.
Kopsuvähk sai rebasest võitu, mõtles Robert ja naeris napilt
ning hüsteeriliselt.
Ta lükkas parema käega onni karkassi endalt maha, lõi jalaga
statiivil oleva kaamera ümber ning koperdas kassi juurde. Too heitis
talle kiire uitpilgu, aga leidmata mehe poosis ähvardust ning olles
kümmekond minutit kestnud ellujäämiskatsumusest piisavalt
kurnatud, jätkas oma haava puhastamist.
Robert võttis ettevaatlikult sambalsel mättal, püüdes looma
mitte ehmatada, kassi kõrval istet ja sügas tolle tokris
turjakarva, millele loomake vastas tasase nurrumisega.
„Kõik tahavad elada, kõik peavad surema,“ kordas mees
vaikselt endamisi oma enda (aga võib olla ka tahtmatult kellegi
käest laenatud) mantrat. Aga sel korral kõlas see väljaültemine
tõusva päikese oranžis kumas, pulstunud karvakera kõrval hoopis
teistmoodi, talle endalegi arusaadavamalt.
