Armastus põua ajal

Sa seisad, nii kuum
laustuline, kesk päiksepaistet
ja su kahvatud täidlased huuled
ülalpool pleekinud särki.
Ma tulen kui suudlus ja joon
tühjaks
su külmkapist võetud Värska Originaali.

Endomondo ajastu

Kõndides Endomondo saatel läbi linna, avastasin ma, et too sportima inspireeriv nutirakendus aitab lisaks põletatud kaloritele ka argirähma täis silmi avada. Träkkeri kaarti vahtides selgus, et meid on alt veetud. No kui mitte alt, siis kättpidi kohe kindlasti. Maršruut ei lähe alati sealt, kuhu asfalt maha valatud on, aga võib vabalt ka mööda heinamaad. Teate, metsas tundub see kõik ju väga iseenesestmõistetav (võib minna kahelt poolt puud, ülaste vahelt ja mööda muda), linnas mitte nii väga. Linn kipub ette näitama, kätt hoidma. Kaunimad reklaamtahvlid juhatavad parimate poodide juurde, roheline parki, hall paneelmajade manu, potisinised ja muidu silmatorkavad teeviidad sinna, kuhu tarvis. Neoon räägib enese eest. Aga kaardilt paistab, et nende taga kasvab ning röögib vaikides samuti midagi (otsige mulle üks teeviit, mis juhataks: VISUAALSELT EBAOLULINE MURUPLATS KATMATA SETTEKAEVU NING PAJUVÕSAGA 20m) ja nii ma siis avastasingi taas enda jaoks kadunuks jäänud vana koolimaja, mis sisaldab endas raamatute jagu kirjeldamist väärt hetki, aga kuulub samuti nende asjade juurde, mis on aja jooksul oma otstarbe minetanud. Koolihoone juures, tõsi küll, seisab endiselt reklaamtahvel, mis kisendab kuuekohalist eurohinda ajaloo jätkamise tarbeks, aga hoone ise on surnud, selle hing sadade haritud inimlaste ning õpetajatega välja lennanud. Ta on nüüd lihtsalt tükk kivi.

Okei. Kui ta seal juba on ja mingi seal olen, siis ma teen ka paar klõpsu mobiilikaameraga, mis on samuti nii iseenesestmõistetav, et seda nagu ei olekski olemas. Igal juhul pole mobiilikaamera selline luksus, nagu asjade märkamine. Sealt edasi tuleb juba tuttav jada. Upload, Picasaweb, Facebook, like, share, page, papptopsis suhkruta kohv, Meieri banaani-maasikajogurt, mis teeb mingil põhjusel keele vastikult paksuks, kõrvaklapid, kuvar, Ott "Kuula" Lepland, like, sõnum läbi postkasti automaatuuenduse (kodanik X juba märkas su postitust - tunnen ennast hästi), päike läbi värskelt pestud aknaklaasi.

Endomondo ajastu võib kesta terve suve, aga ehk ka kauem. Nutiajastul (mil "tulevik on juba eile" - andke mulle andeks, et ma seda üleleierdatud lauset ikka veel parafraseerin) lendavad rakendused pildist kiiremini kui too vana, seintelt krohvi puistav koolihoone. Mille tekstuurid minu jaoks vahepeal juba kadunud olid, aga ma leidsin nad nüüd korraks taas. Nutitelefoni abil. Ja jagasin teistelegi. Elagu Endomondo ajastu!

Lahendus.

Roman püüdis kõigest väest, aga kala ei saanud. Kui supilaud tühjaks jääma peaks, siis tuleks vähemalt seeni korjata, kuid Roman seeni ei tundnud.

“Kukeseened on kollased,” selgitati talle.

Roman noogutas. Ta teadis, et kukeseened on kollased. Aga kuidas neid näiteks teistest kollastest eristada? Keeruline. Tuleks välimääraja metsa kaasa võtta. Roman ei osanud korralikult lugeda, ainult veerida ja pildid olid välimäärajas sellised, nagu otsituks antud seeneliike politseinike poolt fotoroboti järgi taga. Molud kõigil joonistatud, piirjooned selged, seenekesed perfektsed. Tigu polnud ühelgi peal ega rõvedaid ämblikke kübara all peidus.

“Pilviku kübar on noorelt munajas, siis aga avaneb vihmavarjukujuliselt ja lõpuks viskab ääred ülespoole. Kõik pilvikud ei sobi kohe pannile panna. Mõned on isegi peale kupatamist kergelt mürgised.”

Roman käis seenel ja andis alla. Ta ei suutnud piltide järgi ühtki seent tuvastada. Ta käis turul ja ei riskinud puravikke osta, kuna pooltel oli kahtlaselt roosa jalg. Saatanapuravik. Mürgine. Surmavalt.

Kala ei näkanud.

Kuidas ma oma pere ära toidan, nuputas Roman. Äkki korjaks juurikaid ja keedaks suppi? Looduslähedane toitumine teeb pea selgeks ja hoiab kaalu tasakaalus. Aga kust ma tean, mida korjata?

Niiviisi mõtiskledes läks Roman lõpuks üsna närviliseks, viskas õnge üle õla ja hakkas kodu poole astuma. Peas ainult sumises. Kuidas ja kuidas. Õngeridva ots kippus muudkui okstesse takerduma ja kohalikud inimesed vahtisid teda põlastava pilguga, kui ta üle Aksel Roomani nisupõllu lõikas.

“Miks sa kala ei toonud,” üürgas naine kodus. “Aga mina olen näljas. Aga mina olen alasti. Aga mina ei saa endale kataloogist riideid tellida. Vaata milline ma olen. Üleni kärnas ja malaaria on mul. Tööl sa ei käi, kala sa püüda ei oska, lastel tuleb fosforipuudus.”

“Ei võtnud,” vabandas Roman.

“Hommikul vara oleks minema pidanud,” karjatas naine. “Ma olen juba kuuest peale peedipeenraga ullitanud.”

“Tubli,” kiitis Roman ja sõitis linna.

Ta läks oma vana krigiseva jalgrattaga ja isegi see polnud temaga ühel meelel, kuna kett käis pidevalt maha ja kummid susisesid pooltühjaks. Aga tuli alles vändata, et vana vokk mäest üles veaks ennast.

Lähen linna ja tapan enda ära, mõtles Roman. Ma olen sellest elust väsinud. Miski mul ei õnnestu, millekski ma ei kõlba. Ma olen vaene, andetu, siga, olukorraga leppija, alatu saadanas, töörahva häbiplekk, punane, neeger, pea nagu õhupall, silmaring nii kitsas nagu sipelgate kõrvaltee. Milleks elada ses julmas maailmas. Seeni ma ei tunne, kala ma ei saa, naine ja lapsed on näljas. Onn laguneb. Remonti teha ei jaksa, õppida enam ei suuda. Milleks ma kasulik olen? Hingan tööinimeste hapnikku. Saastan nende maad, kuigi saaksin seda teha ka mõne meetri sügavuses, kus ma kellelegi ette ei jääks. Siin on ainus lahendus mahasuremine.

Linn oli muidugimõista rahvast pungil. Inimestele meeldis suvel napilt riides käia. Ilusad naised lasid bikiinide väel mööda tänavaid ringi, persed meeleolukalt latsumas, mehed ainult jõllitasid ja jooksid peadega vastu laternaposte. Need kes parasjagu rikkad ei olnud hakkasid just rikkaks saama. Seda oli näha. Nad särasid. Jooksid rahapatakate, laenulepingute ja testamentidega ringi keha higist nõretamas. Ei olnud neil vaja ei seeni korjata ega kalal käia.

Roman levis mööda seinaääri vilusse hoides ja haises. Ta polnud ennast pikemat aega pesnud. Milleks vett solkida, mõtles ta. Ma ei hakka emakest loodust alandama oma saastakihiga. Las matavad mu koos sellega maa alla.

Ühel eriti ilusal kõrvaltänaval jäi Roman suursugust klaasist maja imetlema. Ta seisis aia ääres ja vaatas kuidas noorpere muruplatsil lõbutses. Samal ajal kui isa sõpradega mingit ülimaitsvat nektarit mekkis, tegeles ema ilusa ilma puhul õue toodud treeningmasinal oma kõhulihaste pumpamisega ning lapsed ajasid üksteist kastmisvoolikuga taga. Vett pritsis taevani ja kõigil oli lõbu laialt.

“Dollar kukkus!” hüüdis mees oma naisele läpaka tagant.

“Oo kallis!” kiljus naine.

“Issi, issi , osta meile nüüd purjekas!” palusid lapsed läbisegi.

Isa puhkes naerma: “Siis ma peaks ju teile tükikese merd ka ostma.”

Roman muheles endamisi. Näed siis. On ka rikaste rahakusel ots ja äär.

“Eks ma ostan teile siis Läänemere ära,” lubas isa lahkelt ja terve perekond puhkes naerma. Südamest. Klaasist maja säras päikese käes. Kõik viis korrust.

Kui haiget see kõik Romanile tegi! Ta teadis, et kogu maa kuulub rikastele ja tema on sellel lihtsalt üks kakand, kes on laiaks litsumata seetõttu, et ta oma lauatüki all vaikselt podiseb. Kuni keegi sellele teise külje keerab ja ta neile ette jääb.

Roman hakkas nukralt äärelinna poole astuma. Lõbusad inimesed kihutasid temast oma uhiuute ja särvate (Turtlewax) autodega mööda ja lehvitasid.

“Maailm on nii imekena!” hüüdsid nad. “Suvi on võrratu. Kuidas küll päike võtab ja lained paitavad. Kui nüüd üks tuuleke ka veel tuleks.”

Roman ei lehvitanud kellelegi. Ta kõndis pea norus ja mõtles, kus oleks kõige kindlam surmale vastu astuda. Võib olla rannas? Minna ja uppuda. Jätta see kõik seljataha.

Mõeldud tehtud. Roman läks, jättis jalgratta põõsastesse, roomas mööda rannaliiva lainetuse poole ja kobis vette. Vesi oli vaese inimese jaoks külm nagu alati. Isegi päike läks pilve taha ja vihma hakkas tibutama. Ei saa vaene ennast ilusa ilmaga ära ka uputada. Oleks see viimane hetk vähemalt imeilus nagu muinasjuttudes. Aga sitta sest ilmast, mõtles Roman. Ega ma enam ümber küll mõtlema ei hakka. Uputan enda ära ja asi korras. Vesi mind lõpuks neelab.

Kui lained Romani pea kohal kokku lõid ja tema kopsud veega täitusid, kukkus kell.

Roman leidis ennast klassikalisest tunnelist, mille ühest otsast kumas valgust, teisest aga paistis terve maakera kätte ära. Lisaks kõigele kummalisele ilmus tema kõrvale kadunud vanaema vaim. Väga pahatahtlikult meelestatud.

“Ah sa põrglane,” kurtis vanaema vaim. “No mis sa siiakanti otsid? Ega siin sinusuguseid vaeseid ei taheta. Mis sa ikka sinna paradiisi poole trügid? Seal on kõik kristallist ja portselanist. Valvurid ei lase sind sissegi.”

“Vanaema!” hüüatas Roman. “Kas ma olen surnud?”

“Sa oled sama olemas kui mina,” seletas vanaema. “Ja sama vaene kui mina. Ei pääse sa siin ei paradiisi ega põrgusse.”

“Aga ma arvasin, et peale surma on kõigega lõpp,” kurtis Roman. “Et on vaikus. Et pole enam rikkaid ega vaeseid, ei rõõme ega muresid.”

“Looda sa!” pruuskas vanaema naerda. “Peale surma on rikkad veel rikkamad ja vaesed veel vaesemad. Rikkad ja head lähevad paradiisi, rikkad ja õelad põrgusse. Vaese inimese jaoks kohta ei ole. Meie ulbime niisama ringi. Siinsamas tunnelis.”

Nad hõljusid tükk aega vaikides. Siis tormas neist mööda toosama klaasmaja perekond, kõik gaasiplahvatuses oma maised kehad kaotanud. Neil oli suur rutt paradiisi jõudmisega, nii ei suvatsenud nad tunnelis hõljuvate arvukate vaeste poole isegi vaadata, rääkimata teretamisest või lühemast viisakusvestlusest.

“Näed,” kõristas vanaema vaim. “Miski pole muutunud.”

“Kaua me siin niiviisi siis ukerdama peame?” küsis Roman paanikasse sattudes.

“A kust mina tean,” nähvas vanaema. “Keegi pole ütlema tulnud.”

“Maal saaksin ma vähemalt kalale minna,” ohkas Roman. “Mu naine igatseb mind taga ja kõik lapsed ka kindlasti.”

“Kes see käskis sul ennast ära tappa,” porises vanaema. “Kui sul hästi veab, siis tehakse sulle hetkel suust suhu hingamist ja masseeritakse südant, vastasel juhul…”

Roman lõi silmad lahti. Lõõtsutas. Köhis portsu vett kopsudest välja. Läkastas.

Rikkad askeldasid tema ümber oma kalli aparatuuriga, kiljusid erutatult ja pildistasid teda. Nad olid tema riided seljast kiskunud ja ta mõnusalt kareda käterätikuga kinni katnud. Üks väga rikas arst noogutas talle ja lausus: “Õnnelik hing. Mõned sekundid veel ja sa oleksid kadunud olnud.”

Täiesti kadunud, mõtles Roman. Küll nad on head ja abivalmid rikkad inimesed.

Üks tüütu ajakirjanikunäss oli meedikute müürist läbi murnud ja kükitas diktofon peos Romani kõrvale maha.

“Te pääsesite üle noatera,” kudrutas ajakirjanik. “Mis on esimene asi, mida te teha kavatsete?”

Roman seedis natuke ja vastas siis kavalalt naeratades: “Ma ei tea veel kuidas, aga ma kavatsen kindlasti rikkaks saada.”

Inimmass nende ümber hakkas pisarsilmi plaksutama.

Tähedraakonid: Esimene päike

„Ema!“

Vooklevad udukogud. Punase planeedi tagant kummitav surmatähe tuhm kuma kiusab ta silmi ja näeb välja nagu udusesse atmosfääri tõusev suits. Ta jälgib seda veidi ja otsustab edasi liikuda. See käib lihtsalt. Kui ennast varvastelt liikuma lükata, siis kaetaks vahemaid kiiremini kui muud olendid suudaksid ja isegi mõista suudaksid.

„Ema!“ hüüab ta nüüd nõudlikumalt. Ta on värske, kiire, sale, voolujooneline, kuju ja vormita, kuigi ta võib kuju võtta ja vormi kujundada. Ta on siiski habras, nagu kõik lapsed, nii habras, et võib häbenemata ema hüüda.

Ta on kaks või kolm korda üleannetult hoogu andnud, nii et ümbrus äratundmatuseni muutub – jah, igiöö on endiselt üks ja sama, kas olla universumi lõpu alguses või teispool kiiskavaid kassitähti, aga kuma, see on erinev. Mõned tähtedest põlevad eredalt, aga kustuvad kiiresti nagu oleks neile ootamatult rähm silmanurka läinud. Justkui pilgutaks keegi korraks ja siis on laud igaveseks suletud.

Tähedraakonite koloonia on suur ja haaramatu. Seda on ema talle õpetanud. Nad on kogult suured, võimalik, et suurimad kogu universumis, kuigi kes täpselt öelda oskaks. Nii hiiglaslikul lõpmatusel, nagu ilmaruum, peavad olema oma salasopid, kus peituvad tõsiselt suured ja ehk igavikust palju pikema elueaga olendid. Ta unistab sellistega kohtumisest, aga seniste rännakute kestel, on ta vaid tähetolmu neelanud, supernoovade surmas supelnud, päikestest läbi puurinud ja end planeetide ümber keeristormidest koosnevaks udumassiks kerinud. Kõike seda juba piisavalt ja nüüd soovib ta tagasi omade juurde.

„Ema!“ hõikab ta nüüd kolmandat korda, aga vastust ei tule. Ehk on ta üleliia paljudel kordadel end varvastelt liikuma lükanud ja kolooniast eemaldunud. Nii kaugele, et ta ei suuda neid püüda ei haledate ulgude ega telepaatiaga. Tema ümber laiub kosmiline ookean, igas suunas on vaid tähed, ühed mis asuvad käeulatuses ja teised, mis on püüdmatult kaugel.

Ta ei tea palju aega möödunud on, ta pole harjunud aega lugema, sest ta ei taba täpselt aja mõistet. Kui liikuda lõpmatuses ei oma hulgad ega aeg mingit paikapanevat tähtsust. Samuti perioodid - kaua, väheke, igavik. Samuti mahud - suur, väike, haaramatu. Võimalik, et ta ema teab enam. Lõpmatuses loeb aga üldiselt vaid lõpmatus ise. Seega liigub ta mõnda aega vaikuses, püüdes ülikuuma ürgtähe päikesekiiri, soojendades end suures kollases kumas, minnes nii lähedale, et tunneb end kõrgete temperatuuride aroomi tundvat.

„Kas sa oled eksinud?“

Esmalt arvab väike tähedraakon, et hääl jõuab temani päikese seest, siis kiikab ta kumast eemale ja märkab kahe suurema planeedi vahel hõljuvat tähedraakonit. See on sama kogukas isend kui ta isegi. Ja ta on tähedraakon, sellest saab väike tähedraakon aru, sest on oma koloonias kümneid tähedraakoneid näinud. Võõras toetub lõuaga pisemale planeedile ja kiikab kavalal pilgul päikesepaistes peesitajat. Ta on mis iganes, aga mitte tema enda kolooniast. Ta on nii huvitav, et väike tähedraakon unustab korraks kaotatud ema ja annab varvastega kerge tõuke.

„Kes sa oled?“ küsib ta nalja pärast urisedes ja võõra ümber tiirutades. „Kas sa oled ka omadest eemale kolinud?“

„Ma pole eksinud,“ selgitab võõras tähedraakon, kes näib olevat umbes sama eatu kui väike tähedraakon. „Aga sina?“ Tema hääles pole killukestki muret.

„Arvan küll,“ ütleb väike tähedraakon. „Suur ruum on eksimiseks päris paras koht. Ma pole kaugeltki kõikjal olnud, kuigi ma olen olnud peaaegu kõikjal. Ma arvan.“

„Kas sul on keegi kuskil?“ küsib võõras tähedraakon. „Minu omad olid ja nüüd enam mitte. Ma tean, et me mängisime ja lippasime läbi mitmete galaktikate ja kuidagi said suuremad ette.“

„Mul on ema,“ ütleb väike tähedraakon. „Meie kõigi ema. See, kes on suurem kui meie kõik. Sa võiksid lõputult liikuda ja poleks ikka temast eemale jõudnud. Mina vist jõudsin. Ma kutsun teda, aga ta ei vasta. Ma püüan talle mõelda, aga ei taba teda. Küllap jõudsin lõpuks eemale. Mitte et ma oleksin soovinud, aga ma olen vist liiga uudishimulik. Me liigume, aga mitte nii kiiresti kui ma sooviksin. Ma tahan rohkem näha, aga nemad on alati ametis oma ülesannete täitmisega.“

Nad vaikivad mõnda aega, häbenedes enam öelda, ehk isegi mõne pisema planeedi paar eluiga.

„Tähedraakonite kood,“ pomiseb võõras korraga. „Tähedraakonite kood näeb ette, et kunagi peame me omade seast lahkuma.“

“Kunagi jah,“ nõustub väike tähedraakon. „Aga seda pole igaviku jooksul juhtunud. Ema räägib alati, et see aeg tuleb nii paljude kosmiliste ajastute pärast, et pole tarvis muretseda. Et igavikulises mõistes ei juhtu seda ilmselt kunagi.“

„Aga kunagi pidi see juhtuma,“ arvab võõras. „Ja täna oleme me siin. Kahekesi. Ükski tähedraakon ei saa olla üksik. See kehtib ükskõik kui suurte kohta, eks? Kogu universumis pole paika üksikute jaoks, sest me saame oma ülesandeid täita vaid mitmekesi.“

„Jah, aga ema ütles, et see juhtub tõepoolest nii meeletu hulga aja pärast, et ma ei peaks muretsema,“ nuuksatab väike tähedraakon. „Ma oleksin pidanud teadma, mida teha. Mis on mu ülesanne? Ma ei tea seda. Ma lihtsalt tahan oma koonu mõne tähe sisse pista ja selle unenägudes sorida. Ma ei taha olla asjalik nagu mu ema ja galaktikaid luua.“

„See on veider,“ ütleb võõras. „Ma tean, et ma pean kohtuma kellegagi, kes suudab päikest elus hoida. Mul endal on teistsugune eesmärk.“

„Ma püüdsin luua kuud, aga see põles ära. Kunagi.“

„Ikka veider. Aga tundub, et sa oled pigem soojendaja. Märkad sa, et päikesed tõmbavad sind enam ligi kui planeedid? Ma tunnen juba eemalt, et sa oled soojendaja. Kui ma sind märkasin passisid sa päikese sees. Mina ei kannata sellele isegi lähedale lennata. See palavus ajab mu ärevaks.“

„Võib olla olen ma soojendaja? Kuigi ma ei suuda isegi telepaatias nii tugev olla, et oleksin su lähenemist kuulnud. Ja telepaatias on mu ema tugev. Ta suhtleb hõimudega, ilma neid kunagi nägemata.“

„Aga sa püüa veel,“ arvab võõras. „Püüa minu mõtteid kuulata. Kui sa oled jäetud, siis peaksid sa valmis olema. Ma püüan sind aidata.“

Väike tähedraakon üritab, aga kõikjal on vaid vaikus. Ta kuuleb kuidas ajalinnud laisalt mööda lendavad, suundudes udukogude poole. Nad kannavad kaasas meeletul hulgal kosmilist prahti, olles justkui sanitarid, paratamatult puistates prahti kõikjale, kust nad läbi lendavad. Tee, mida tuntakse surmateena.

„Püüa mu mõtted kuulata,“ kordab võõras. „Ja ma näitan sulle, mis on minu eesmärgiks. Mina suudan vaat seda.“ Ta keskendub ja loob kolm kõige pisemat armsamat roosat planeeti, mida väike tähedraakon eales näinud on. „Ma panen nad ümber su päikese tiirlema, kui sa selle üles soojendad. Sellest võiks saada meie päikesesüsteemi algus. Ühe tiivalöögi jooksul elavad seal põlvkonnad täiesti veidraid olendeid, nende jaoks terve igavik, meie jaoks osa meie igavikust.“

Väike tähedraakon lükkab end varvastega võõra tugiplaneetide küljest minema ja maandub päikese sees. Ta keskendub, avab end ja lõõskab soojust niigi palavasse katlasse. Poolenisti surnud täht kogub jaksu, aga hääbub siis taas. Väike tähedraakon üritab veel ja veel, aga tema pingutused ei kanna tulemust. Sama hästi võiks ta kogu universumit painutada soovida. Ta võtab metsikult urisedes kümnendat korda hoogu, koondab kogu oma jaksu tähele. Korraks, viivuks vaid, tundub, et kuma lööb tõeliselt lõkkele, aga siis põleb päike taas nii hämaralt, et ümbruskond muutub lausa pimedaks.

„Neil seal on halvasti.“ osutab võõras kurvalt roosade planeetide poole. „Pole piisavalt soojust. Pole piisavalt valgust. Nad surevad.“

Kuigi miljonite pisiolendite surm ei tähenda väikese tähedraakoni jaoks midagi, ta lihtsalt ei taju nende olemasolemise ja kadumise traagikat, teeb mõte hukkuvast universumist ta nurkaks ja mõtlikuks.

Võib olla, mõtleb ta, kui ma väga väga pingutaksin. Võib olla siis suudaksin ma selle tähe läita? Kõik tähedraakonid enne mind on seda suutnud. Kõik soojendajad. Enne sadade päikeste loomist, enne ühe ja esimese loomist, on nad läitnud surevaid, nii et kogu ilmaruum vilgub ja vilgub nagu oleks miljardid jääkristallid öömustale tähekangale kallatud. Ja tema, väike tähedraakon, peab ka oma tähega hakkama saama. Sest tähedraakonite saatuseks on universumit elus hoida, mitte sel hääbuda lasta.

„Ära sa väga pinguta,“ hoiatab võõras.

Väike tähedraakon teab, et nad ei kao, aga võivad lihtsalt oma jõu kaotada. Seetõttu on tarvis lugematul hulgal tähedraakoneid. Et nad saaksid oma jaksu säästa, et igaühe jaoks jaguks osa ilmaruumist. Ema rääkis kunagi ammu tähedraakonist, kes armus enda loodud päikesesüsteemi sedavõrd, et ei suutnud sel surra lasta. Erinevalt tähedraakonitest, ei püsi päikesesüsteemid igavesti. Kord läidetud ja taasläidetud päike elab vaid mõnda aega, et siis kaduda. Südamlik tähedraakon ei suutnud oma hõimuga kaasa minna. Kui nende planeedid surid ja orbiidilt kadusid, ujus ta vaikuses nurrudes oma tähe juurde, puhus selle viimast korda hõõguma ja kaotas kogu oma jõu. Tema hõim käis edasi tagasi liikudes mitme kosmilise ajastu järel vaatamas, kuidas vaeseke pool-elutu pilguga kuuma gaasipilve kallistas, aga nad tulid järjest harvem ja harvem. Esialgu silmitsesid teda, siis liikusid lihtsalt mööda, ka viimasel korral, universumi uutesse avarustesse rännates. Ega südamlik tähedraakon ei hoolinudki külaskäikudest. Ta kallistas midagi, mis oli tema enda looming, tema enda elu, tema enda igavik. Ta oli andnud iseennast igavikule ja oma loomingule. Võib olla oli see tähedraakonite viimane ülesanne. Kellegi, kes on eakam kui mõned eakamad ja südamlik tähedraakon ujus ema sõnul universumis ringi juba siis, kui väikese tähedraakoni ema veel väike tähedraakon oli. Veelgi varem kui väga väga ammu.

Väike tähedraakon ei soovi oma jaksu kaotada.

Ta läheneb päikesele, võttis hoogu, keskendub mitte leegi intensiivsusele, vaid selle kestvusele. Ja päike...

...päike lööb lõpuks särama. See lausa plahvatab miljonites punase varjundites, kiiskab eredamalt kui kunagi varem.

„Hakkama sain!“ hüüab väike tähedraakon ja tunneb siis, kuidas tema ema soe hingeõhk päikesele viimase laengu annab.

„Või et keegi läks oma sünnipäeval universumit avastama,“ ütleb ema rahulikul toonil. Alles sa saabusid ja mauhh, kadunud.“

„Või nii,“ pomiseb võõras. „Ja tema räägib meil, et ei suuda päikest süüdata. Ilmselgelt pole ta see, keda ma oodanud olen. Kuigi mõne aja pärast saab ta ehk selleks, kes hoolitseb kõikide ülejäänud tähedraakonite eest. Veider, aga ma tajun temas ülimat rahu, võimet keskenduda.“

„Ta on süütaja,“ ütleb ema. „Mida me oleme nüüd näinud. Aga tavaliselt ei süüta nad enne vanemate kadumist isegi mitte oma saba. Tema on teistsugune.“

Väike tähedraakon ei kuula talle ebaolulist jutuajamist. Tal on ema leidmise üle liiga hea meel, isegi siis kui ta leiti tegelikult ema poolt. Ta tiirutab ümber hiiglasliku esikäpa, mis libiseb parasjagu ajalindudega kaasa. Ajalinnud, suured jurakad, on liiga loiud, et tema mängukatsetega liituda, aga üks neist, ilmselt parve liider, peatub korraks, heidab unise pilgu ja raputab pead. Ajalinnud on väga tundlikud igasuguste muudatuste suhtes. Eriti raputavad neid muudatused tulevikus.

„Ma ei tunneta selles pisikeses midagi halba,“ kurdab ajalindude liider endamisi. „Veider on see, et ma ei tunneta temas ka midagi head.“

„Ema, ema! Liigume juba!“ hüüab väike tähedraakon kannatamatult nagu kõik väikesed lapsed. Ta tahab hirmsasti midagi korda saata ja see miski saab olema oluliselt suurejoonelisem kui sureva päikese elustamine. Kunagi hiljem siiski.

Kolmas kuni neljas juuni, aastal 2007, Võrus

Liikide mitmekesisus

Saaremaa kaagid
Saare makaagid