Kõndides Endomondo saatel läbi linna, avastasin ma, et too sportima inspireeriv nutirakendus aitab lisaks põletatud kaloritele ka argirähma täis silmi avada. Träkkeri kaarti vahtides selgus, et meid on alt veetud. No kui mitte alt, siis kättpidi kohe kindlasti. Maršruut ei lähe alati sealt, kuhu asfalt maha valatud on, aga võib vabalt ka mööda heinamaad. Teate, metsas tundub see kõik ju väga iseenesestmõistetav (võib minna kahelt poolt puud, ülaste vahelt ja mööda muda), linnas mitte nii väga. Linn kipub ette näitama, kätt hoidma. Kaunimad reklaamtahvlid juhatavad parimate poodide juurde, roheline parki, hall paneelmajade manu, potisinised ja muidu silmatorkavad teeviidad sinna, kuhu tarvis. Neoon räägib enese eest. Aga kaardilt paistab, et nende taga kasvab ning röögib vaikides samuti midagi (otsige mulle üks teeviit, mis juhataks: VISUAALSELT EBAOLULINE MURUPLATS KATMATA SETTEKAEVU NING PAJUVÕSAGA 20m) ja nii ma siis avastasingi taas enda jaoks kadunuks jäänud vana koolimaja, mis sisaldab endas raamatute jagu kirjeldamist väärt hetki, aga kuulub samuti nende asjade juurde, mis on aja jooksul oma otstarbe minetanud. Koolihoone juures, tõsi küll, seisab endiselt reklaamtahvel, mis kisendab kuuekohalist eurohinda ajaloo jätkamise tarbeks, aga hoone ise on surnud, selle hing sadade haritud inimlaste ning õpetajatega välja lennanud. Ta on nüüd lihtsalt tükk kivi.
Okei. Kui ta seal juba on ja mingi seal olen, siis ma teen ka paar klõpsu mobiilikaameraga, mis on samuti nii iseenesestmõistetav, et seda nagu ei olekski olemas. Igal juhul pole mobiilikaamera selline luksus, nagu asjade märkamine. Sealt edasi tuleb juba tuttav jada. Upload, Picasaweb, Facebook, like, share, page, papptopsis suhkruta kohv, Meieri banaani-maasikajogurt, mis teeb mingil põhjusel keele vastikult paksuks, kõrvaklapid, kuvar, Ott "Kuula" Lepland, like, sõnum läbi postkasti automaatuuenduse (kodanik X juba märkas su postitust - tunnen ennast hästi), päike läbi värskelt pestud aknaklaasi.
Endomondo ajastu võib kesta terve suve, aga ehk ka kauem. Nutiajastul (mil "tulevik on juba eile" - andke mulle andeks, et ma seda üleleierdatud lauset ikka veel parafraseerin) lendavad rakendused pildist kiiremini kui too vana, seintelt krohvi puistav koolihoone. Mille tekstuurid minu jaoks vahepeal juba kadunud olid, aga ma leidsin nad nüüd korraks taas. Nutitelefoni abil. Ja jagasin teistelegi. Elagu Endomondo ajastu!
Okei. Kui ta seal juba on ja mingi seal olen, siis ma teen ka paar klõpsu mobiilikaameraga, mis on samuti nii iseenesestmõistetav, et seda nagu ei olekski olemas. Igal juhul pole mobiilikaamera selline luksus, nagu asjade märkamine. Sealt edasi tuleb juba tuttav jada. Upload, Picasaweb, Facebook, like, share, page, papptopsis suhkruta kohv, Meieri banaani-maasikajogurt, mis teeb mingil põhjusel keele vastikult paksuks, kõrvaklapid, kuvar, Ott "Kuula" Lepland, like, sõnum läbi postkasti automaatuuenduse (kodanik X juba märkas su postitust - tunnen ennast hästi), päike läbi värskelt pestud aknaklaasi.
Endomondo ajastu võib kesta terve suve, aga ehk ka kauem. Nutiajastul (mil "tulevik on juba eile" - andke mulle andeks, et ma seda üleleierdatud lauset ikka veel parafraseerin) lendavad rakendused pildist kiiremini kui too vana, seintelt krohvi puistav koolihoone. Mille tekstuurid minu jaoks vahepeal juba kadunud olid, aga ma leidsin nad nüüd korraks taas. Nutitelefoni abil. Ja jagasin teistelegi. Elagu Endomondo ajastu!
No comments:
Post a Comment