Juhuslikult

Väga punktuaalselt ilmuda
ei maksa
Nad on lihtsalt liiga odavad
need määratud hetked

Hilinejat märkavad kõik
Kes tuleb varem,
see riskib märkamatuks jääda
ja punktuaalselt ilmuda
ei maksa
rõhutan veelkord

Täiesti juhuslikult
nagu kõikvõimsa vikati ette
see on ainus võimalus
Ei mingit ettemääratust
Ei mingeid illusioone


Kingad jätad ukse taha

Morbiidsed nüansid

ehk mõni surm on siis teisest pisut parem?
aga küsismus pole alati selles, kas mindi hiljem või varem
ega selles, kes leinas rohkem
kes rohkem piinu talus
kelle võttis hommik ja kelle südaöö
kelle haual on marmorplaat ja kellele
lüüakse kabelikella kõlavamalt kui teistele
kellel kui palju maha jäi
kellel kui palju tegemata
kellel aktsiad
kellel ärid
kellel armastus
kellel ebaõnn
kellel heateod, mis tänaseni tunnustuseta
kellel taak, mida kanti ja kanti
kellel pikk tee ja kelle jaoks lõppes kõik juba enne algust
kes jäi lõpueel pimedaks ja kes isegi ei näinud selle maailma valgust

***

Ma tunnen, et need read vajavad põhjalikuks marineerimiseks selgitust. 

Kui mu ema kümmekond aastat tagasi suri, astus umbes pool aastat peale matuseid mu juurde üks võõras mutike. Linnas. Võib olla bussipeatuses, võib olla poes. Ei mäleta. Astus mu juurde ja küsis mu nime. 

Ütlesin talle.

Ta küsis järgmiseks, kas ma olen kadunukese poeg.

Vastasin, et olen küll. 

Ta oli hiljuti kuulnud, et mu ema jäi haigusele alla ja avaldas kaastunnet. Ja ütles seejärel lause, mis mind alati ärevaks teeb.

"Hea oli, et suri nii kiiresti. Ei pidanud rohkem kannatama."

Ega ta sellega midagi halba ei mõelnud. Mutikesed ikka ütlevad selliseid asju. See on kombeks. Nad ei plaanigi, et võiks teisiti. Lisaks on see ilmselt (ma küll ei saa hästi aru, mis nurga alt) viisakas ning näitab poolehoidu (mulle selgitati hiljem nii), kuigi ma ise ei näe, et ma kellegi kaotanud lähedastele sel moel ütlema läheks. Läbi minu kogemuste tundub see kohatu. Ma ju ei tea, kas oli hea, et suri nii kiiresti või ei olnud. Minu jaoks ei ole lähedase surm kunagi teretulnud külaline olnud. Võib olla sobib nii öelda eriti eaka inimese lahkumise puhul... Kui sobib.

Sest tegelikult see ei olnud hea, et suri nii kiiresti. Ja ma ei lokka sugugi egoismist. Lähedase vaatenurgast pole minek vast kuigi tihti hea või lihtne.

Nädalake enne surma, kui ema oma haiglavoodi serval veel täiesti kõbus välja nägi ja me rääkisime väga maistest asjadest, ütles ta mulle: "Ikka hirmsasti tahaks, et paar aastat veel antaks." 

Ja ta kõlas ääretult siiralt.

Täiesti ebatavaline

Hirm elult peksa saada sunnib mind vahetevahel masohhistlikke otsuseid langetama.
Mõte relvade omamisest tekitab minus turvatunde.
Muus osas olen täiesti ebatavaline.

Jäämegi tahtma

Tselluleedi
nii vitaalne ja melk
astub su manu
küsib, ehk ühes
meie kasvataks kanu
teeks asju koos
pere looks
kuid sina ei soovi
ütled, et eks sa ise siis proovi
elada koos päikesevarjuga

sul on sihiks
blond piitsavars
vitaalne ja melk
et astud ta manu
ja pakud kooselu
kasvataks kanu
teeks asju koos
pere looks
kuid tema ei soovi
ütleb, et eks sa ise siis proovi

peeglist vahib vastu pterodaktülus

Viga süsteemis

Hakkasin mõtlema, kas minus ikka on piisavalt palju väärtusi, et olla oma serverite jaoks ideaalne terminal. Naiivne ei maksa muidugimõista olla. Ideaalseid alluvaid, teatavasti ei ole olemas. On olemas ideaalsevõitu, keskpärased ja need, kes peale esimest kuud oma CV uuesti posti panema peavad. Kui sa tõepoolest oled ideaalne alluv, siis oled sa tõenäoliselt hoopis juht, kelle jaoks seda küsimust püstitama ei pea.

Ma kaalun võimalust, et võin olla ideaalsevõitu, vahetevahel ka keskpärane terminal.

Minu oskused on pigem oskused erinevates olukordades toime tulla, kui mingid detailsed üldteadmised mingitest asjadest. Ma ei ole kunagi aastaarve oluliseks pidanud: kui tarvis, ütleb neid veebiportaal, mida loen. Ma ei ole kunagi eriti suurt hulka valemeid ajukurdude vahele juurutanud, sest elus mängitakse kõige olulisemad valemid tavaliselt vastavalt olukorrale ümber. Mul ei ole väga hästi arenenud võimet nimesid meelde jätta ja nii ma ei tea ausalt ka kõiki ministreid peast ette lugeda, ei tea tänavate asukohti oma kodulinnas, ei tea taimede nimetusi ladina keeles. Ega nimeta riikide pealinnasid vigu tegemata. See kahandab kahtlemata mu väärtust informatiivse vestluspartnerina, aga ilmselt mitte kindlate tööülesannetega terminalina.

Ma tean üht inimest, kes selliste üldteadmiste järgi inimesi liigitada püüdis. Moodustas väärtusetabeleid, järjestusi, kes kui palju tema enda hinnangul olulisi üldivasid teadis. Testis. Testid pandi tulemuste selgudes järjekorda, aga neid, vähemalt minu teada, ei avalikustatud. Mina keeldusin testi täitmast, sest ma ei tahtnud ennast rumalana näidata. Spikrit muidugi kasutada ei tohtinud (see oleks testi eesmärgi põrmustanud), kuigi mu kaine mõistus karjub, et selline lähenemine on käigult tegutsedes väiklane, sest spikerid kasutame me päevast päeva. Kasutas ja kasutab ka selle testi koostaja.

Niisiis. Kui ma ei tea, siis tean päris hästi, kuidas teada saada. Kiiresti. Vahepeal tean enne seda kui küsimus esitatakse, vahepeal loen mustreid, prognoosin situatsioone, töötan nagu madaam kristallkuuliga. Mu tööspetsiifika on selline, et mul ei olegi eriti aega mõtiskleda. Ma tulistan kiiresti ja kui ma ei tea midagi, ei saa millestki aru, siis viskan kiiremas korras õnge vette.

Hindaksin ennast kõrgelt, kui ei oleks viga programmis.

Viga, mis teeb minust kuuleka roboti ja (üsna suure tõenäosusega) igavese alluja igasugusel liinitööl.

Mingid piirid on minu jaoks paika panemata, kuid ma töötan selles suunas, et leida endas võime küsimusi sel moel esitada, et ma neile ka vastused saan. See on enda eest võitlemisel, enese kehtestamisel hirmus oluline ja ma ei valda seda kunsti nii hästi, et ma võiksin ähvarduste viimasteks hetkedeks varumise lõpetada – ideaalvariant: ähvardan juba täna ja saan oma tahtmise eile. Sotsiaalfoobia välistab küsimuste esitamise, teinekord õigetes olukordades, sootumaks.

Mu autismile kalduv mina on ajapikku selgeks saanud, et sõnu loopida ei ole mõtet.

Tean, et kannatada ka ei maksa. Ja sõnu loopida.

Niisiis vangun kannatlikkuse, murdumine ja vaikimise kolmedimensioonilisel piirialal, nagu vana paks vaip koridoris. Seal kuskil, päris terminali all hõõgub vaevumärgatav tuli, aga...

Täna see veel lõkkele ei löö. Kunagi ehk...

Iseenese alluv oleksin selle hetkeni meeleldi. On, mille pillikeeli pingule kruvida. Võib olla on need keeled katkematud, küll hirmsasti vinguvad (ja kui vahetevahel tulistataksegi, siis vaid väga vaikselt, läbi introvertsuse summutite), aga katkematud. Kes teab.

22:22 (peatükid V-VIII)

V

Kui TULNUKAUURIMILIIDU nelik oleks tulevaid sündmusi kasvõi aimanud, oleksid nad ilmselt otsa ringi keeranud ja hoopis MAASIKASÖÖMISLIIDU moodustanud. Või midagi veel ohutumat. Teadmatus oli paraku õnnis seisund, mis lubas, et kõik läheb plaanipäraselt.

Kui lapsed heinamaalt metsa astusid, hakkas kerget seenevihma kallama, nii et konnad rõõmust krooksuma pistsid ja enda igapäevased konnatoimetused unustasid. Sadu rabistas vastu samblase metsatee veeres vedelevaid plekkpurke justkui neid sinna pillanud hooletuid matkalisi noomides.

„Kas me peame veel kaugele minema?“ küsis Gerda õige pisut murelikul toonil. „Varsti hakkab pimedaks minema. Linnas ei lubata öösiti ringi liikuda. Tänavad on pätte täis noh.“

„Jaa!“ ütles Joonas. „Maal on ka hundid, karud ja oravad. Ja hull metsavaht.“

„Te pole hullust metsavahist kuulnud?“ oli Liis linnalaste imestunud ilmete peale imestunud. „Teda pole muidugi olemas, aga väiksemaid lapsi hoiab see legend igatahes metsast eemal.“

„Ma loodan jubedusi,“ ütles Gerd. „Et see on üks surnukahvatu lugu.“

„Vahest isegi selline, mida enne ööd metsa minnes rääkida ei tasuks,“ hoiatas Joonas.

„Rääkige ikka!“ hüüdsid Gerd ja Gerda läbisegi. „Siis räägime me teile ka mõne linnalegendi.“

„No kui just nii, siis võib küll,“ ütles Joonas endiselt kiirsammult. „Nüüd tuleb...“

LUGU HULLUST METSAVAHIST

Esitab Joonas.

„Hull metsavaht, kelle nimi oli Saarem, polnud esmalt üldse rohkem hull kui meie hetkel. Tal oli keskmiselt tore naine ja siis olid tal otseloomulikult ka kanavarbad. Suures metsas tallamisest noh. Metsavahi ülesanne oli metsas korda hoida, seda siis ilma püssi ja käeraudadeta. Isegi kirves oli langetamist vajavate puude märgistamiseks. Pisike selline. Roostes teraga. Metsavahi naisele ei meeldinud mets tõttöelda üldse. Ta oli metsas puhtalt armastuse pärast, aga vahepeal juhtub nii, et armastus läheb lihtsalt üle. Saarem polnud rumal mees - aimas, et midagi on teoksil. Naine kadus tihtipeale ööseks metsa, tuli tagasi üleni higisena, saepuruga kaetud, nagu oleks kopra moel suuri puid langetanud. Kui Saarem uuris, kuhu naine kadus, vastas see napilt et käis pohli noppimas, mida mees eriti ei uskunud, sest oli maikuu. No igatahes valdas Saaremit tasapisi õõv - oli ju temagi näinud hirmsaid filme libahuntidest ja muudest elukatest. Kuidas need lihtsalt kodust ära kadusid, et siis saaki jahtimas käia. Ja ühel hommikul kui naine ennast vargsi sängist üles ajas ja metsa hiilis, kalpsaski Saarem nagu noor jänes tal kannul.“

„Kui õudne,“ sosistas Gerda.

„Tasa,“ sisistas Joonas. „Kes vahele segab, sellele teevad sitikad keele peale supermarketi.“

„Lõpuks, peale tunnikest jälitamist jõudsid nad enam vähem samal ajal suurele metsalagendikule, kus vedeles kõiksugu tööriistu ja puuprahti. Saarem arvas esmalt, et naine on peast segi läinud ja langetab asja ees teist taga metsa. Siis nägi ta midagi hirmutavat. Lagendiku ääres seisis...“

„Pealuu!“ karjatas Gerda. „Vihmausse täis tünn! Michael Jackson!“

„Ole vait!“ kurjustas Gerd, kes nüüd tegelikult juba väga kartis.

„Lagendiku ääres seisis mitmete nädalate töö tagajärjena puusepistatud suur vanker, mille ette olid rakendatud metskitsed, mägrad, rebased, isegi mõned tokris karva ja vilavate pilkudega oravad. Saarem ei pidanud seda vaatepilti nähes minutit ka vastu, tormas põõsast välja ja hüüdis naist. See pööras ehmunult ringi ja kargas nagu kahest rästikust puretuna vankrisse.

„Anna mulle andeks,“ hüüdis naine. „Mina enam nende sääskede ja sõnajalgade keskel olla ei suuda! Lähen ära linna loomadega!“

Ja oravad karjusid: „Käbidieet, kamoon!“

Ja kogu kupatus tormas paigalt minema, sealjuures üle Saaremi metsas tallamisest niigi valusate varvaste sõites. Saarem jälitas veeremit mitu tundi, kuni jaks otsa sai, siis hakkas kurvalt ümisedes ringiratast käima, õmbles endale käbidest ülikonna ja ei naasnud kunagi koju. Surnud ta igatahes pole. Käib ringi, naerab ogaralt ja hirmutab tänaseni neid, kes rämpsu maha loobivad.“

VI

„Iseäranis imelik lugu,“ nentis Gerd. „Ma ootasin küll midagi viskekirveste ja pagevate teismelistega, aga niimoodi põgenev naine on kindlasti ka hirmus.“

„Tavaliselt põgenevad vist mehed hoopis naiste juurest,“ ütles Liis, kes kogu lugu üsna kurval ilmel kuulanud oli. Esiteks teadis ta enam vähem kõike peast, välja arvatud need detailid, mida Joonas jutustades muuta armastas. Teiseks oli ta enda isa jalga lasknud, mille peale küll ema ütles, et nad tütrega kahekesi ka kenasti hakkama saavad. Ja Joonase isa oli tema vastu väga kena. Pakkus alati sidrunimeega immutatud kaerakooki, lahjat ühepajatoitu ja kohta Joonase pere söögilauas.

„Meie naabritel põgenesid koerad ära,“ ütles Gerda. „Aga see on juba see linnalegend, kus öösiti tänavatel kari hulkuvaid penisid jõlgub. Keegi pole neid näinud, aga vahepeal märgatakse südaööl mõnel kiviseinal kiiresti pageva karja varje. Need on hüljatud ja halvasti koheldud loomad. Lõrisevad sellised.“

„Aitab juba“ torises Gerd. „Need pole lood ega midagi. Kuhu siis märul jääb!“

„Märul,“ ütles laste teele astunud väike lumivalge kogu ja vehkis meeletult kätega.

„Hull metsavaht!“ karjatas Gerd ja üritas mustikapõõsasse varjuda. Ta pikad koivad ei mahtunud sinna kuidagi.

„See on midagi enamat!“ hüüdsid Liisi-Gerdat võpsikusse põgenedes ja lõid säärekondid üsnas valusasti vastu lendtaldriku äärt ära.

Ainult Joonas jäi paigale ja uudistas, küll külmavärinate saatel, olendit, kes mitte mingil juhul maist päritolu olla ei saanud. Ta oli selleks liiga pisike, liiga valge ja kandis liiga pisikestest pohlalehtedest kootud rüüd. Nöbinina peal säras kaks teematsilma ja nina all võbises hämmastavalt kahvatu paar vuntse.

„Te oletegi,“ pobises Joonas kätt ulatades kohmetult. „Ma polnud muidugi päris kindel. A vahva igatahes. Mina olen Joonas. TULNUKAUURIMISLIIDU looja. See seal mustikavarte vahel on meie märulimees Gerd. Ise ka peaaegu tulnukas siinkadis. Need kaks tüdrukut, noh need, kes siiapoole hiilivad, need on Liis ja Gerda. Ja sinu...pthüi, TEIE nimi oleks...“

„Horacio.“ ütles pisike mehike. „Horacio Matadores. Teie teenistuses.“

„Kas te tulite meile otsa tegema?“ värises Gerd. Ta julges pea põõsast välja pista, aga jäi igaks juhuks siiski kaitsepositsioonile. Ekspeditsiooni tuli turvata ja seega oli esmatähtis just turvaja ise. „Tulite mõõga ja tulega! Meie maju lammutama ja marju sööma!“

„Mitte päris,“ ütles Horacio ja vudis närviliselt lendtaldriku juurde, tõstis seal luuke ja lõi metallkeret jalaga. „Mootor kurivaim ütles üles. Mingi naturaalkiirendi kärssas vist läbi ja see kauss ju ei püsi ilma üleval. Igavene jama ma ütlen. Kõik puhtad sokid on otsas ja süüa pole ka midagi. Üritasin kohalike talumeeste käest abi paluda, aga need jooksid esmalt majadesse sisse ja siis välja. Kukkusid muudkui pildistama. Välguga lõid poolpimedaks mu paganad. See siis on see Maa kurikuulus külalislahkus. Ma mäletan küll seda ekspeditsiooni, mille dinosaurused nahka pistsid ja need, kes Bermuuda kolmnurgas maandusid, neid pole enam üldse nähtud. Ja siis see Roswelli jama. Ma kohe ei jaksa. Tüütan teid vist oma jutuga, mis?“

„Üldsegi mitte isand Horacio,“ hüüatas Joonas innukalt. Ta oli ootamatust kohtumisest nii raputatud, et ei suutnud isegi korralikult hingata. Ta pelgas hirmsasti, et tulnukas õhku haihtub või kännuks muutub. Tal oli umbes samapalju küsimusi kui meie lugupeetud õpetajarahval kooliõpilastele ja ta lihtsalt pidi vähemalt osa vastustest saama. Näiteks, kas Kuu on tehislik ja kas Veenuse tagumisel küljel kasvatatakse viigimarju?

Selle asemel küsis ta hoopis: „Kas te süüa soovite? Sööte te üldse putru või viinereid? Ma ei tea, mingeid köömnetega küpsiseid või?“

„Rämpstoit,“ torises Horacio. „No kõht on hirmus tühi küll. Kui just midagi muud ei pakuta.“

„Ideaalne!“ rõõmustas Joonas. „Me peame uurimisobjekti koju toimetama, et teda toita ja siis uurida.“

„Ja palun mind mitte uurimisobjektiks nimetada,“ lisas Horacio kurjalt. „Ma olen ikkagi üliolend.“

„Muidugi mitte,“ noogutas Joonas innukalt.

„Kutsuge mind Horacioks,“ lubas Horacio armulikult.

Vaid mõned meetrid eemal prõksatas kuivanud oks kellegi jala all ja kui Joonas oleks pilgu maha heitnud, oleks ta märganud kaht rida sipelgaid, mõlemas reas 22 putukat. Isegi kui lapsed oleksid sipelgaid tähele pannud, poleks nad vaatepilti hoiatuseks pidada osanud.

VII

Vihm lakkas. Nelik vantsis nüüd läbi õhtuhämara metsa tagasi küla poole, Joonas Horacio nimelise tulnukaga ees ja ülejäänud kolm last kõhkleval sammul mõned meetrid tagapool kobaras. Külalist pommitati kõiksugu küsimustega, millest suuremale osale see kas tobedalt vastas või siis üldse midagi mõistlikku kosta ei osanud.

Külast läbi ei mindud – see veel puudunuks, kui mõni unevaevuste käes piinlev vanatädi oleks kummalist rongkäiku märganud. Õnneks asus Joonase maja üsna küla servas ja oli kahest küljest kõrge kuusehekiga piiratud, nii et õuealale astudes olid tulnukauurijad üleliigsete pilkude eest varjatud. Elutoas põles tuli ja kambakesi läbi eesukse minek ei tulnud kõne alla.

„Ma teen katet ja lähen eest,“ kamandas Joonas. „Teie minge maja tagant. Liis teab küll, kus mu aken on. Jätsin selle hommikul haagist lahti. Ja viige palun keegi võrgud-kahvad Pesu-Hõlje aeda tagasi.“

Kui ülejäänud kamp tulnukaga maja taha kadus, lükkas Joonas eesukse lahti, viskas ketsid käigult jalast ja sammus elutuppa, kus isa ja ema telerist parasjagu hilisõhtust mõrvamüsteeriumi nautisid. Hercule Poirot tormas tavapäratult pikkade sammudega kahtlusaluste suunas ja loopis neid asitõenditega.

„Joonas,“ mainis isa. „Nii hilja.“

Ja ema ütles: „Erakordselt põnev on see sakslaste töötlus Poirot lugudest. Jääd ka vaatama või?“

Sakslaste Poirot karjus pidevalt: „Halt!“ Lisaks karjumisele valdas ta karated ja kihutas madala sportautoga läbi tules lõõmavate põõsaste.

„Mkm,“ vastas Joonas, mis tähendas, et tal pole plaaniski nutika karatedetektiivi seltsis logelema jääda. „Ma lähen ja söön täna toas.“

„Kartulid on köögis pannil,“ juhatas ema. „Külmikust saad kurki ja mahla. Vaata ise veel midagi lisaks.“

Joonas mõõtis neli sammu kööki, vaatas sobivat anumat leidmaks ringi, haaras siis väiksema sebratriibulise pesukausi ja kuhjas selle head-paremat täis. Ta hiilis kikivarvul köögist välja ja lipsas ühe noormehe kohta ebanormaalselt piraka einega herilaskärmelt toa ukse vahelt sisse. Ei või iial teada, kuidas vanemad reageerivad, märgates, et nende laps on ootamatult palju sööma hakanud.

Samal ajal ei saanud naabrimees Vihur und, kuna tema kallis kaasa norskas nagu nohus raudteerong. Kogu korter värises ebameeldivalt ja maavärinate automaatsed seirejaamad üle maa mõõtsid terve jada tugevaid võnkeid, millest mõned professorid järeldasid, et uus jääaeg on peagi tulemas. Ka Vihuri hinges valitses omamoodi jäine olek – oma kalavarustuse kaotanud, tundis ta end lausa ärevalt ja ärev inimene ei saa sugugi und. Ta proovis palderjanitilku ja hõõrus pöialde taga olevaid unepunkte - ei midagi. Lõpuks tõusis torisedes sängist, läks paljaste taldade latsudes kööki, tiris tabureti akna alla, võttis istet ja vaatas väga väsinud pilgul välja.

Vihm oli lakanud ja mõned nahkhiired tiirutasid lageda taeva all, vurisedes väga vaikselt ka aknast mööda. Naabrite pool säras pooltes taredes elektrivalgus. Poisikese toa aken oli lisaks kõigele pärani lahti ja ruumist paistis tihedat sagimist. Vihur heitis pilgu oma elektroonilise käekella valgustatud tabloole ja see näitas 22:22. Vihur ei osanud kellaajast muud järeldada, kui et oli väga hilja ja kõik normaalsed inimesed maailmas ja mujal oleksid pidanud sügavalt magama.

„Küll see laps on loll,“ torises Vihur uniselt. Ta ei teadnud täpselt, miks Joonas loll olema pidanuks, aga nii öelda tundus rahustav.

Siis kissitas Vihur silmi.

Ja ajas ennast toolilt püsti.

Uni oli läinud nagu kümnekas peale lotopileti ostmist.

Lapsi oli toas neli, ei siiski viis. Joonas, Liis ja kaks sellist, keda ta kunagi varem näinud polnud. Kõikide kalamehelugude tagatipuks vudis seal ringi veel üks väiksem laps, vaat et üleni ebardlikult valge ja juusteta pirnikujulise peaga. Justkui eriti suurt kasvu imik. Vihur näpistas ennast küünarnukist. Kui tegu oli albiinolapsega, nagu ta arvas, siis tere tulemast uudistesaate tipplugu. Ja Vihur tormas olukorra üle pikemalt juurdlemata telefoni juurde, et valida Zinaida Iva, maailma parima naisdiktori ja toimetaja number.

VIII

„Kurgid on mõrud,“ nurises Horacio ja krimpsutas nina. Ta oli toidukoorma hävitamisega poolele teele jõudnud. „Mis seal ikka, kõhutäide seegi.“

„Te olete ka varem kurke söönud?“ küsis Gerda.

„Kahjuks küll,“ vastas Horacio, endal suu poolenisti leivapudi täis. „Madallendudel sai peenramaadelt närkismiseks kaasa haaratud. Ei saa küll öelda, et oleks nii kihvtised olnud.“

„Kastmata pinnas teeb kurgid mõruks,“ teadis Gerd. „Meile koolis õpetati.“

„Mida te ometi jaurate!“ pahandas Joonas, kes lukustatud ukse juures passis. „Ema ja isa pole kurgid, pthüi, kurdid ma tahtsin öelda. Ja üleüldse, mis plaan meil on.“

„Igatahes peaks meil olema üllad eesmärgid,“ arvas Liis. „TULNUKAUURIMISLIIT võiks näiteks ka tulnukate päästimise ja abistamisega tegelda.“

„No süüa ta juba sai,“ irvitas Gerd. „Nüüd on katsete aeg. Tulnukkatsed. Topime talle näiteks nuuskpiiritust ninna ja vaatame kuidas reageerib. Äkki hakkab poolduma või ajab idusid.“

Horacio jättis hetkeks mälumise ja heitis linnapoisile hävitava pilgu.

„Või siis aitame teda,“ parandas Gerd kiiresti ja astus igaks juhuks sammukese tagasi.

„Asi on nüüd selline, et ma peaksin hiljemalt selle perioodi lõpuks Alfa tähesüsteemis olema,“ sekkus Horacio tõsisel toonil. „Põhiline on varuosad hankida. Ma ei tohiks sellest ilmselt iitsatada, aga ma täidan üsna olulist missiooni. Ma vean midagi, mis peab õigel ajal õiges paigas olema.“

„Ma loodan, et mitte röövitud inimesi,“ ütles Liis.

„Inimeste röövimisega pole meil midagi pistmist,“ pahandas Horacio. „Samas PIMEDATE NENDE kohta ma seda kinnitada ei julgeks.“ Ta lõpetas kanakoiva, viskas kondi tagasi pesukausi põhja mõne poolpõlenud kartulinässu kõrvale ja ajas ennast püsti, tatsas siis mõtlikult mööda diivaniesist vaipa edasi-tagasi.

„Kes on PIMEDAD NEED?“ küsis Gerd vastust juba ette kartes.

„PIMEDAD NEED on koledad,“ ütles Horacio. „Ma pean silmas, ikka täiesti talumatud olevused. Esivanemad räägivad, et nende koduplaneet jäi päikesetormidele ette. Päikesetormid teevad nägijatest pimedad ja pettunud pimedatest said aegamisi PIMEDAD NEED. See tähendab seda, et nad on hirmus pikaealised, elavad miljoneid aastaid. Ja püüa sa mittenägijana kasvõi mõni kuu vastu pidada. Nemad olid tugevad, pidasid vastu tuhandeid aastaid, aga muutusid oma kaotuse pärast üha tigedamaks. Käsikäes kurjusega tekkisid neil üleloomulikud võimed, lisameeled. Midagi sellist, mis lubab neil meist paremini hakkama saada. Mingil moel tajuvad nad maailma ka läbi oma pimeduse. Ma imestan, et nad veel siin pole.“

„Miks nad peaksid?“ küsis Gerd väriseva häälega.

„Väga tõenäoliselt tahavad nad seda, mida ma vean.“

„Mis viib meid taas küsimuseni,“ ütles Joonas. „Mida te siis veate?“

„Kui ma ise ka sellest täpselt aru saaksin,“ püüdis Horacio selgitada. „Põhimõtteliselt on see pisike roheline kuubik, aga selle sees on midagi kosmilise koodi sarnast. Midagi, mis hoiab ilmaruumi koos, kontrollib protsesse. No näiteks seda, kuidas liiguvad planeedid ja inimsaatused.“

„Keeruline,“ maigutas Gerd suud. Tal oli esimeses klassis kahe õuna kokkulugemisega raskusi olnud.

„Kuubik käib seadmesse, mida kontrollivad VALVURID,“ jätkas Horacio. „Jama on selles, et kui kuubikut ja koodi muukida, siis saaks ajalugu ja saatust muuta. See on justkui ajamasin. Loomulikult ei käiks ei teie ega minu mõistus sellest üle, aga PIMEDAD NEED on väga kaua olemas olnud. Sellest ajast kui minu kes teab kui vanavanavanaisa veel laserhällis langevaid tähti luges. PIMEDAD NEED võivad kosmilist koodi vabalt väänata, et oma nägemine tagasi saada või siis veel midagi enamat.“

„Sa tahad öelda, et nad võivad juba Maal olla?“ jahmus Joonas.

Horacio noogutas: „Nad võivad hetkel vabalt aknast sisse jõllitada ja oma tuhandet hammast kiristada. Võililli nad siia igatahes noppima ei tulnud.“

17 kevadist hetke

kui su lumevaip tuisus viimast jaksu kokku võttes kriipivalt kevadet peletab, aprillis
kui esimene jääpurikas päikesekiirtest läbistatuna topeltvikerkaare heidab
kevadest pöörane tokris rändkass, kes kuseb rõõmust kiredes su maja esikusse ja sa eriti ei pahandagi
viimane õnnetu hang hoovinurgas higistamas, nagu viie veaga platsilt haihtuv korvpallur
huumuse ja kõdu peen aroom peale esimest vihmasadu
vana roostes labidas, mis maasse lüües jääkihti ei taba kõlab kui summutist tulistatud lask
ninna tungiv lehtede põletamise ving, kuskil eemal, kerge suitsulont
O3(uppercase)
ridamisi istujaid Tartu raekoja platsil, sest nüüd nad saavad seda endale lubada
kerge põrutus löökaugu läbimisel
värvilise õhupalliga tänaval koperdavad lapsed - mingi erakonna telknikud on juba aktiviseerunud
reha, sahisemas läbi sügisest jäänud lehe- ning okkarisu, nagu kandlemäng
varahommikul kriiskav koor, mees-? ei linnu-, linnu segakoor
suurveest jõllitav ront, millel passib üksik mõtliku ilmega päevakoer

avatud akende vahel ruttav tuuleiil, pühkimas tubadesse kogunenud pimedust ja väsimust

see hingekriipivalt kibemagus tunne, et veel paar nädalat ja otsas ta ongi
selleks korraks 

Narkovastase võitluse erirühma kroonikad: mai

Kevadweed on pääsend valla
tasapisi tobi tossab
nagu põleks kulu, taamal
üksik miilits nukralt ohkab