Viga süsteemis

Hakkasin mõtlema, kas minus ikka on piisavalt palju väärtusi, et olla oma serverite jaoks ideaalne terminal. Naiivne ei maksa muidugimõista olla. Ideaalseid alluvaid, teatavasti ei ole olemas. On olemas ideaalsevõitu, keskpärased ja need, kes peale esimest kuud oma CV uuesti posti panema peavad. Kui sa tõepoolest oled ideaalne alluv, siis oled sa tõenäoliselt hoopis juht, kelle jaoks seda küsimust püstitama ei pea.

Ma kaalun võimalust, et võin olla ideaalsevõitu, vahetevahel ka keskpärane terminal.

Minu oskused on pigem oskused erinevates olukordades toime tulla, kui mingid detailsed üldteadmised mingitest asjadest. Ma ei ole kunagi aastaarve oluliseks pidanud: kui tarvis, ütleb neid veebiportaal, mida loen. Ma ei ole kunagi eriti suurt hulka valemeid ajukurdude vahele juurutanud, sest elus mängitakse kõige olulisemad valemid tavaliselt vastavalt olukorrale ümber. Mul ei ole väga hästi arenenud võimet nimesid meelde jätta ja nii ma ei tea ausalt ka kõiki ministreid peast ette lugeda, ei tea tänavate asukohti oma kodulinnas, ei tea taimede nimetusi ladina keeles. Ega nimeta riikide pealinnasid vigu tegemata. See kahandab kahtlemata mu väärtust informatiivse vestluspartnerina, aga ilmselt mitte kindlate tööülesannetega terminalina.

Ma tean üht inimest, kes selliste üldteadmiste järgi inimesi liigitada püüdis. Moodustas väärtusetabeleid, järjestusi, kes kui palju tema enda hinnangul olulisi üldivasid teadis. Testis. Testid pandi tulemuste selgudes järjekorda, aga neid, vähemalt minu teada, ei avalikustatud. Mina keeldusin testi täitmast, sest ma ei tahtnud ennast rumalana näidata. Spikrit muidugi kasutada ei tohtinud (see oleks testi eesmärgi põrmustanud), kuigi mu kaine mõistus karjub, et selline lähenemine on käigult tegutsedes väiklane, sest spikerid kasutame me päevast päeva. Kasutas ja kasutab ka selle testi koostaja.

Niisiis. Kui ma ei tea, siis tean päris hästi, kuidas teada saada. Kiiresti. Vahepeal tean enne seda kui küsimus esitatakse, vahepeal loen mustreid, prognoosin situatsioone, töötan nagu madaam kristallkuuliga. Mu tööspetsiifika on selline, et mul ei olegi eriti aega mõtiskleda. Ma tulistan kiiresti ja kui ma ei tea midagi, ei saa millestki aru, siis viskan kiiremas korras õnge vette.

Hindaksin ennast kõrgelt, kui ei oleks viga programmis.

Viga, mis teeb minust kuuleka roboti ja (üsna suure tõenäosusega) igavese alluja igasugusel liinitööl.

Mingid piirid on minu jaoks paika panemata, kuid ma töötan selles suunas, et leida endas võime küsimusi sel moel esitada, et ma neile ka vastused saan. See on enda eest võitlemisel, enese kehtestamisel hirmus oluline ja ma ei valda seda kunsti nii hästi, et ma võiksin ähvarduste viimasteks hetkedeks varumise lõpetada – ideaalvariant: ähvardan juba täna ja saan oma tahtmise eile. Sotsiaalfoobia välistab küsimuste esitamise, teinekord õigetes olukordades, sootumaks.

Mu autismile kalduv mina on ajapikku selgeks saanud, et sõnu loopida ei ole mõtet.

Tean, et kannatada ka ei maksa. Ja sõnu loopida.

Niisiis vangun kannatlikkuse, murdumine ja vaikimise kolmedimensioonilisel piirialal, nagu vana paks vaip koridoris. Seal kuskil, päris terminali all hõõgub vaevumärgatav tuli, aga...

Täna see veel lõkkele ei löö. Kunagi ehk...

Iseenese alluv oleksin selle hetkeni meeleldi. On, mille pillikeeli pingule kruvida. Võib olla on need keeled katkematud, küll hirmsasti vinguvad (ja kui vahetevahel tulistataksegi, siis vaid väga vaikselt, läbi introvertsuse summutite), aga katkematud. Kes teab.