ehk mõni surm on siis teisest pisut parem?
aga küsismus pole alati selles, kas mindi hiljem või varem
ega selles, kes leinas rohkem
kes rohkem piinu talus
kelle võttis hommik ja kelle südaöö
kelle haual on marmorplaat ja kellele
lüüakse kabelikella kõlavamalt kui teistele
kellel kui palju maha jäi
kellel kui palju tegemata
kellel aktsiad
kellel ärid
kellel armastus
kellel ebaõnn
kellel heateod, mis tänaseni tunnustuseta
kellel taak, mida kanti ja kanti
kellel pikk tee ja kelle jaoks lõppes kõik juba enne algust
kes jäi lõpueel pimedaks ja kes isegi ei näinud selle maailma valgust
***
Ma tunnen, et need read vajavad põhjalikuks marineerimiseks selgitust.
Kui mu ema kümmekond aastat tagasi suri, astus umbes pool aastat peale matuseid mu juurde üks võõras mutike. Linnas. Võib olla bussipeatuses, võib olla poes. Ei mäleta. Astus mu juurde ja küsis mu nime.
Ütlesin talle.
Ta küsis järgmiseks, kas ma olen kadunukese poeg.
Vastasin, et olen küll.
Ta oli hiljuti kuulnud, et mu ema jäi haigusele alla ja avaldas kaastunnet. Ja ütles seejärel lause, mis mind alati ärevaks teeb.
"Hea oli, et suri nii kiiresti. Ei pidanud rohkem kannatama."
Ega ta sellega midagi halba ei mõelnud. Mutikesed ikka ütlevad selliseid asju. See on kombeks. Nad ei plaanigi, et võiks teisiti. Lisaks on see ilmselt (ma küll ei saa hästi aru, mis nurga alt) viisakas ning näitab poolehoidu (mulle selgitati hiljem nii), kuigi ma ise ei näe, et ma kellegi kaotanud lähedastele sel moel ütlema läheks. Läbi minu kogemuste tundub see kohatu. Ma ju ei tea, kas oli hea, et suri nii kiiresti või ei olnud. Minu jaoks ei ole lähedase surm kunagi teretulnud külaline olnud. Võib olla sobib nii öelda eriti eaka inimese lahkumise puhul... Kui sobib.
Sest tegelikult see ei olnud hea, et suri nii kiiresti. Ja ma ei lokka sugugi egoismist. Lähedase vaatenurgast pole minek vast kuigi tihti hea või lihtne.
Nädalake enne surma, kui ema oma haiglavoodi serval veel täiesti kõbus välja nägi ja me rääkisime väga maistest asjadest, ütles ta mulle: "Ikka hirmsasti tahaks, et paar aastat veel antaks."
Ja ta kõlas ääretult siiralt.
No comments:
Post a Comment