V
Kui TULNUKAUURIMILIIDU
nelik oleks tulevaid sündmusi kasvõi aimanud, oleksid nad ilmselt
otsa ringi keeranud ja hoopis MAASIKASÖÖMISLIIDU moodustanud. Või
midagi veel ohutumat. Teadmatus oli paraku õnnis seisund, mis lubas,
et kõik läheb plaanipäraselt.
Kui lapsed heinamaalt
metsa astusid, hakkas kerget seenevihma kallama, nii et konnad
rõõmust krooksuma pistsid ja enda igapäevased konnatoimetused
unustasid. Sadu rabistas vastu samblase metsatee veeres vedelevaid
plekkpurke justkui neid sinna pillanud hooletuid matkalisi noomides.
„Kas me peame veel
kaugele minema?“ küsis Gerda õige pisut murelikul toonil. „Varsti
hakkab pimedaks minema. Linnas ei lubata öösiti ringi liikuda.
Tänavad on pätte täis noh.“
„Jaa!“ ütles Joonas.
„Maal on ka hundid, karud ja oravad. Ja hull metsavaht.“
„Te pole hullust
metsavahist kuulnud?“ oli Liis linnalaste imestunud ilmete peale
imestunud. „Teda pole muidugi olemas, aga väiksemaid lapsi hoiab
see legend igatahes metsast eemal.“
„Ma loodan jubedusi,“
ütles Gerd. „Et see on üks surnukahvatu lugu.“
„Vahest isegi selline,
mida enne ööd metsa minnes rääkida ei tasuks,“ hoiatas Joonas.
„Rääkige ikka!“
hüüdsid Gerd ja Gerda läbisegi. „Siis räägime me teile ka mõne
linnalegendi.“
„No kui just nii, siis
võib küll,“ ütles Joonas endiselt kiirsammult. „Nüüd
tuleb...“
LUGU HULLUST
METSAVAHIST
Esitab Joonas.
„Hull metsavaht, kelle
nimi oli Saarem, polnud esmalt üldse rohkem hull kui meie hetkel.
Tal oli keskmiselt tore naine ja siis olid tal otseloomulikult ka
kanavarbad. Suures metsas tallamisest noh. Metsavahi ülesanne oli
metsas korda hoida, seda siis ilma püssi ja käeraudadeta. Isegi
kirves oli langetamist vajavate puude märgistamiseks. Pisike
selline. Roostes teraga. Metsavahi naisele ei meeldinud mets
tõttöelda üldse. Ta oli metsas puhtalt armastuse pärast, aga
vahepeal juhtub nii, et armastus läheb lihtsalt üle. Saarem polnud
rumal mees - aimas, et midagi on teoksil. Naine kadus tihtipeale
ööseks metsa, tuli tagasi üleni higisena, saepuruga kaetud, nagu
oleks kopra moel suuri puid langetanud. Kui Saarem uuris, kuhu naine
kadus, vastas see napilt et käis pohli noppimas, mida mees eriti ei
uskunud, sest oli maikuu. No igatahes valdas Saaremit tasapisi õõv
- oli ju temagi näinud hirmsaid filme libahuntidest ja muudest
elukatest. Kuidas need lihtsalt kodust ära kadusid, et siis saaki
jahtimas käia. Ja ühel hommikul kui naine ennast vargsi sängist
üles ajas ja metsa hiilis, kalpsaski Saarem nagu noor jänes tal
kannul.“
„Kui õudne,“
sosistas Gerda.
„Tasa,“ sisistas
Joonas. „Kes vahele segab, sellele teevad sitikad keele peale
supermarketi.“
„Lõpuks, peale
tunnikest jälitamist jõudsid nad enam vähem samal ajal suurele
metsalagendikule, kus vedeles kõiksugu tööriistu ja puuprahti.
Saarem arvas esmalt, et naine on peast segi läinud ja langetab asja
ees teist taga metsa. Siis nägi ta midagi hirmutavat. Lagendiku
ääres seisis...“
„Pealuu!“ karjatas
Gerda. „Vihmausse täis tünn! Michael Jackson!“
„Ole vait!“ kurjustas
Gerd, kes nüüd tegelikult juba väga kartis.
„Lagendiku ääres
seisis mitmete nädalate töö tagajärjena puusepistatud suur
vanker, mille ette olid rakendatud metskitsed, mägrad, rebased,
isegi mõned tokris karva ja vilavate pilkudega oravad. Saarem ei
pidanud seda vaatepilti nähes minutit ka vastu, tormas põõsast
välja ja hüüdis naist. See pööras ehmunult ringi ja kargas nagu
kahest rästikust puretuna vankrisse.
„Anna mulle andeks,“
hüüdis naine. „Mina enam nende sääskede ja sõnajalgade keskel
olla ei suuda! Lähen ära linna loomadega!“
Ja oravad karjusid:
„Käbidieet, kamoon!“
Ja kogu kupatus tormas
paigalt minema, sealjuures üle Saaremi metsas tallamisest niigi
valusate varvaste sõites. Saarem jälitas veeremit mitu tundi, kuni
jaks otsa sai, siis hakkas kurvalt ümisedes ringiratast käima,
õmbles endale käbidest ülikonna ja ei naasnud kunagi koju. Surnud
ta igatahes pole. Käib ringi, naerab ogaralt ja hirmutab tänaseni
neid, kes rämpsu maha loobivad.“
VI
„Iseäranis imelik
lugu,“ nentis Gerd. „Ma ootasin küll midagi viskekirveste ja
pagevate teismelistega, aga niimoodi põgenev naine on kindlasti ka
hirmus.“
„Tavaliselt põgenevad
vist mehed hoopis naiste juurest,“ ütles Liis, kes kogu lugu üsna
kurval ilmel kuulanud oli. Esiteks teadis ta enam vähem kõike
peast, välja arvatud need detailid, mida Joonas jutustades muuta
armastas. Teiseks oli ta enda isa jalga lasknud, mille peale küll
ema ütles, et nad tütrega kahekesi ka kenasti hakkama saavad. Ja
Joonase isa oli tema vastu väga kena. Pakkus alati sidrunimeega
immutatud kaerakooki, lahjat ühepajatoitu ja kohta Joonase pere
söögilauas.
„Meie naabritel
põgenesid koerad ära,“ ütles Gerda. „Aga see on juba see
linnalegend, kus öösiti tänavatel kari hulkuvaid penisid jõlgub.
Keegi pole neid näinud, aga vahepeal märgatakse südaööl mõnel
kiviseinal kiiresti pageva karja varje. Need on hüljatud ja halvasti
koheldud loomad. Lõrisevad sellised.“
„Aitab juba“ torises
Gerd. „Need pole lood ega midagi. Kuhu siis märul jääb!“
„Märul,“ ütles
laste teele astunud väike lumivalge kogu ja vehkis meeletult kätega.
„Hull metsavaht!“
karjatas Gerd ja üritas mustikapõõsasse varjuda. Ta pikad koivad
ei mahtunud sinna kuidagi.
„See on midagi enamat!“
hüüdsid Liisi-Gerdat võpsikusse põgenedes ja lõid säärekondid
üsnas valusasti vastu lendtaldriku äärt ära.
Ainult Joonas jäi
paigale ja uudistas, küll külmavärinate saatel, olendit, kes mitte
mingil juhul maist päritolu olla ei saanud. Ta oli selleks liiga
pisike, liiga valge ja kandis liiga pisikestest pohlalehtedest kootud
rüüd. Nöbinina peal säras kaks teematsilma ja nina all võbises
hämmastavalt kahvatu paar vuntse.
„Te oletegi,“ pobises
Joonas kätt ulatades kohmetult. „Ma polnud muidugi päris kindel.
A vahva igatahes. Mina olen Joonas. TULNUKAUURIMISLIIDU looja. See
seal mustikavarte vahel on meie märulimees Gerd. Ise ka peaaegu
tulnukas siinkadis. Need kaks tüdrukut, noh need, kes siiapoole
hiilivad, need on Liis ja Gerda. Ja sinu...pthüi, TEIE nimi
oleks...“
„Horacio.“ ütles
pisike mehike. „Horacio Matadores. Teie teenistuses.“
„Kas te tulite meile
otsa tegema?“ värises Gerd. Ta julges pea põõsast välja pista,
aga jäi igaks juhuks siiski kaitsepositsioonile. Ekspeditsiooni tuli
turvata ja seega oli esmatähtis just turvaja ise. „Tulite mõõga
ja tulega! Meie maju lammutama ja marju sööma!“
„Mitte päris,“ ütles
Horacio ja vudis närviliselt lendtaldriku juurde, tõstis seal luuke
ja lõi metallkeret jalaga. „Mootor kurivaim ütles üles. Mingi
naturaalkiirendi kärssas vist läbi ja see kauss ju ei püsi ilma
üleval. Igavene jama ma ütlen. Kõik puhtad sokid on otsas ja süüa
pole ka midagi. Üritasin kohalike talumeeste käest abi paluda, aga
need jooksid esmalt majadesse sisse ja siis välja. Kukkusid muudkui
pildistama. Välguga lõid poolpimedaks mu paganad. See siis on see
Maa kurikuulus külalislahkus. Ma mäletan küll seda ekspeditsiooni,
mille dinosaurused nahka pistsid ja need, kes Bermuuda kolmnurgas
maandusid, neid pole enam üldse nähtud. Ja siis see Roswelli jama.
Ma kohe ei jaksa. Tüütan teid vist oma jutuga, mis?“
„Üldsegi mitte isand
Horacio,“ hüüatas Joonas innukalt. Ta oli ootamatust kohtumisest
nii raputatud, et ei suutnud isegi korralikult hingata. Ta pelgas
hirmsasti, et tulnukas õhku haihtub või kännuks muutub. Tal oli
umbes samapalju küsimusi kui meie lugupeetud õpetajarahval
kooliõpilastele ja ta lihtsalt pidi vähemalt osa vastustest saama.
Näiteks, kas Kuu on tehislik ja kas Veenuse tagumisel küljel
kasvatatakse viigimarju?
Selle asemel küsis ta
hoopis: „Kas te süüa soovite? Sööte te üldse putru või
viinereid? Ma ei tea, mingeid köömnetega küpsiseid või?“
„Rämpstoit,“ torises
Horacio. „No kõht on hirmus tühi küll. Kui just midagi muud ei
pakuta.“
„Ideaalne!“ rõõmustas
Joonas. „Me peame uurimisobjekti koju toimetama, et teda toita ja
siis uurida.“
„Ja palun mind mitte
uurimisobjektiks nimetada,“ lisas Horacio kurjalt. „Ma olen
ikkagi üliolend.“
„Muidugi mitte,“
noogutas Joonas innukalt.
„Kutsuge mind
Horacioks,“ lubas Horacio armulikult.
Vaid mõned meetrid eemal
prõksatas kuivanud oks kellegi jala all ja kui Joonas oleks pilgu
maha heitnud, oleks ta märganud kaht rida sipelgaid, mõlemas reas
22 putukat. Isegi kui lapsed oleksid sipelgaid tähele pannud, poleks
nad vaatepilti hoiatuseks pidada osanud.
VII
Vihm lakkas. Nelik
vantsis nüüd läbi õhtuhämara metsa tagasi küla poole, Joonas
Horacio nimelise tulnukaga ees ja ülejäänud kolm last kõhkleval
sammul mõned meetrid tagapool kobaras. Külalist pommitati kõiksugu
küsimustega, millest suuremale osale see kas tobedalt vastas või
siis üldse midagi mõistlikku kosta ei osanud.
Külast läbi ei mindud –
see veel puudunuks, kui mõni unevaevuste käes piinlev vanatädi
oleks kummalist rongkäiku märganud. Õnneks asus Joonase maja üsna
küla servas ja oli kahest küljest kõrge kuusehekiga piiratud, nii
et õuealale astudes olid tulnukauurijad üleliigsete pilkude eest
varjatud. Elutoas põles tuli ja kambakesi läbi eesukse minek ei
tulnud kõne alla.
„Ma teen katet ja lähen
eest,“ kamandas Joonas. „Teie minge maja tagant. Liis teab küll,
kus mu aken on. Jätsin selle hommikul haagist lahti. Ja viige palun
keegi võrgud-kahvad Pesu-Hõlje aeda tagasi.“
Kui ülejäänud kamp
tulnukaga maja taha kadus, lükkas Joonas eesukse lahti, viskas
ketsid käigult jalast ja sammus elutuppa, kus isa ja ema telerist
parasjagu hilisõhtust mõrvamüsteeriumi nautisid. Hercule Poirot
tormas tavapäratult pikkade sammudega kahtlusaluste suunas ja loopis
neid asitõenditega.
„Joonas,“ mainis isa.
„Nii hilja.“
Ja ema ütles:
„Erakordselt põnev on see sakslaste töötlus Poirot lugudest.
Jääd ka vaatama või?“
Sakslaste Poirot karjus
pidevalt: „Halt!“ Lisaks karjumisele valdas ta karated ja kihutas
madala sportautoga läbi tules lõõmavate põõsaste.
„Mkm,“ vastas Joonas,
mis tähendas, et tal pole plaaniski nutika karatedetektiivi seltsis
logelema jääda. „Ma lähen ja söön täna toas.“
„Kartulid on köögis
pannil,“ juhatas ema. „Külmikust saad kurki ja mahla. Vaata ise
veel midagi lisaks.“
Joonas mõõtis neli
sammu kööki, vaatas sobivat anumat leidmaks ringi, haaras siis
väiksema sebratriibulise pesukausi ja kuhjas selle head-paremat
täis. Ta hiilis kikivarvul köögist välja ja lipsas ühe noormehe
kohta ebanormaalselt piraka einega herilaskärmelt toa ukse vahelt
sisse. Ei või iial teada, kuidas vanemad reageerivad, märgates, et
nende laps on ootamatult palju sööma hakanud.
Samal ajal ei saanud
naabrimees Vihur und, kuna tema kallis kaasa norskas nagu nohus
raudteerong. Kogu korter värises ebameeldivalt ja maavärinate
automaatsed seirejaamad üle maa mõõtsid terve jada tugevaid
võnkeid, millest mõned professorid järeldasid, et uus jääaeg on
peagi tulemas. Ka Vihuri hinges valitses omamoodi jäine olek – oma
kalavarustuse kaotanud, tundis ta end lausa ärevalt ja ärev inimene
ei saa sugugi und. Ta proovis palderjanitilku ja hõõrus pöialde
taga olevaid unepunkte - ei midagi. Lõpuks tõusis torisedes
sängist, läks paljaste taldade latsudes kööki, tiris tabureti
akna alla, võttis istet ja vaatas väga väsinud pilgul välja.
Vihm oli lakanud ja mõned
nahkhiired tiirutasid lageda taeva all, vurisedes väga vaikselt ka
aknast mööda. Naabrite pool säras pooltes taredes elektrivalgus.
Poisikese toa aken oli lisaks kõigele pärani lahti ja ruumist
paistis tihedat sagimist. Vihur heitis pilgu oma elektroonilise
käekella valgustatud tabloole ja see näitas 22:22. Vihur ei osanud
kellaajast muud järeldada, kui et oli väga hilja ja kõik
normaalsed inimesed maailmas ja mujal oleksid pidanud sügavalt
magama.
„Küll see laps on
loll,“ torises Vihur uniselt. Ta ei teadnud täpselt, miks Joonas
loll olema pidanuks, aga nii öelda tundus rahustav.
Siis kissitas Vihur
silmi.
Ja ajas ennast toolilt
püsti.
Uni oli läinud nagu
kümnekas peale lotopileti ostmist.
Lapsi oli toas neli, ei
siiski viis. Joonas, Liis ja kaks sellist, keda ta kunagi varem
näinud polnud. Kõikide kalamehelugude tagatipuks vudis seal ringi
veel üks väiksem laps, vaat et üleni ebardlikult valge ja juusteta
pirnikujulise peaga. Justkui eriti suurt kasvu imik. Vihur näpistas
ennast küünarnukist. Kui tegu oli albiinolapsega, nagu ta arvas,
siis tere tulemast uudistesaate tipplugu. Ja Vihur tormas olukorra
üle pikemalt juurdlemata telefoni juurde, et valida Zinaida Iva,
maailma parima naisdiktori ja toimetaja number.
VIII
„Kurgid on mõrud,“
nurises Horacio ja krimpsutas nina. Ta oli toidukoorma hävitamisega
poolele teele jõudnud. „Mis seal ikka, kõhutäide seegi.“
„Te olete ka varem
kurke söönud?“ küsis Gerda.
„Kahjuks küll,“
vastas Horacio, endal suu poolenisti leivapudi täis. „Madallendudel
sai peenramaadelt närkismiseks kaasa haaratud. Ei saa küll öelda,
et oleks nii kihvtised olnud.“
„Kastmata pinnas teeb
kurgid mõruks,“ teadis Gerd. „Meile koolis õpetati.“
„Mida te ometi
jaurate!“ pahandas Joonas, kes lukustatud ukse juures passis. „Ema
ja isa pole kurgid, pthüi, kurdid ma tahtsin öelda. Ja üleüldse,
mis plaan meil on.“
„Igatahes peaks meil
olema üllad eesmärgid,“ arvas Liis. „TULNUKAUURIMISLIIT võiks
näiteks ka tulnukate päästimise ja abistamisega tegelda.“
„No süüa ta juba
sai,“ irvitas Gerd. „Nüüd on katsete aeg. Tulnukkatsed. Topime
talle näiteks nuuskpiiritust ninna ja vaatame kuidas reageerib. Äkki
hakkab poolduma või ajab idusid.“
Horacio jättis hetkeks
mälumise ja heitis linnapoisile hävitava pilgu.
„Või siis aitame
teda,“ parandas Gerd kiiresti ja astus igaks juhuks sammukese
tagasi.
„Asi on nüüd selline,
et ma peaksin hiljemalt selle perioodi lõpuks Alfa tähesüsteemis
olema,“ sekkus Horacio tõsisel toonil. „Põhiline on varuosad
hankida. Ma ei tohiks sellest ilmselt iitsatada, aga ma täidan üsna
olulist missiooni. Ma vean midagi, mis peab õigel ajal õiges paigas
olema.“
„Ma loodan, et mitte
röövitud inimesi,“ ütles Liis.
„Inimeste röövimisega
pole meil midagi pistmist,“ pahandas Horacio. „Samas PIMEDATE
NENDE kohta ma seda kinnitada ei julgeks.“ Ta lõpetas kanakoiva,
viskas kondi tagasi pesukausi põhja mõne poolpõlenud kartulinässu
kõrvale ja ajas ennast püsti, tatsas siis mõtlikult mööda
diivaniesist vaipa edasi-tagasi.
„Kes on PIMEDAD NEED?“
küsis Gerd vastust juba ette kartes.
„PIMEDAD NEED on koledad,“ ütles Horacio. „Ma pean silmas, ikka täiesti talumatud olevused. Esivanemad räägivad, et nende koduplaneet jäi päikesetormidele ette. Päikesetormid teevad nägijatest pimedad ja pettunud pimedatest said aegamisi PIMEDAD NEED. See tähendab seda, et nad on hirmus pikaealised, elavad miljoneid aastaid. Ja püüa sa mittenägijana kasvõi mõni kuu vastu pidada. Nemad olid tugevad, pidasid vastu tuhandeid aastaid, aga muutusid oma kaotuse pärast üha tigedamaks. Käsikäes kurjusega tekkisid neil üleloomulikud võimed, lisameeled. Midagi sellist, mis lubab neil meist paremini hakkama saada. Mingil moel tajuvad nad maailma ka läbi oma pimeduse. Ma imestan, et nad veel siin pole.“
„Miks nad peaksid?“
küsis Gerd väriseva häälega.
„Väga tõenäoliselt
tahavad nad seda, mida ma vean.“
„Mis viib meid taas
küsimuseni,“ ütles Joonas. „Mida te siis veate?“
„Kui ma ise ka sellest
täpselt aru saaksin,“ püüdis Horacio selgitada. „Põhimõtteliselt
on see pisike roheline kuubik, aga selle sees on midagi kosmilise
koodi sarnast. Midagi, mis hoiab ilmaruumi koos, kontrollib
protsesse. No näiteks seda, kuidas liiguvad planeedid ja
inimsaatused.“
„Keeruline,“ maigutas
Gerd suud. Tal oli esimeses klassis kahe õuna kokkulugemisega
raskusi olnud.
„Kuubik käib
seadmesse, mida kontrollivad VALVURID,“ jätkas Horacio. „Jama on
selles, et kui kuubikut ja koodi muukida, siis saaks ajalugu ja
saatust muuta. See on justkui ajamasin. Loomulikult ei käiks ei teie
ega minu mõistus sellest üle, aga PIMEDAD NEED on väga kaua olemas
olnud. Sellest ajast kui minu kes teab kui vanavanavanaisa veel
laserhällis langevaid tähti luges. PIMEDAD NEED võivad kosmilist
koodi vabalt väänata, et oma nägemine tagasi saada või siis veel
midagi enamat.“
„Sa tahad öelda, et
nad võivad juba Maal olla?“ jahmus Joonas.
Horacio noogutas: „Nad
võivad hetkel vabalt aknast sisse jõllitada ja oma tuhandet hammast
kiristada. Võililli nad siia igatahes noppima ei tulnud.“
No comments:
Post a Comment