Aprillinali

Täna, umbes südaöö paiku, lüüakse aprillil ootamatult jalad alt. Lööjaks on kõige hea tooja, rohelises põimseelikus mai, kes nalja ei mõista.

Meenutamaks pronksiööd

Esmalt töötasid asjad teistviisi. Sotsiaalmeedia aseaineks olid pesu kuivama riputavad naabrinaised, Interneti asemel kaanisime end ajalehtedest täis, kuulasime raadiot, lasime emotsioonidel lennata kinos ja raamatukogus. Info, võrreldes tänasega, levis nagu päikesekuumale asfaldile liimitud tigu. Selleks, et sõnumikulutuli ootamatult lahti päästa, pidi olema vähemalt 20. august aastal 1991.

Mul on ähmaselt meeles üks stseenike ühistranspordist, kollane väsinud olemisega tolmune Ikarus tulvil murelikke nägusid, tasasel häälel vestlemist, küsimusi, spekulatsioone, kõhklevaid vastuseid. See oli tavapärasest erinev, sest üksikute ilmast kõnelevate, toidupoodi ja kalmistule ruttavate mutikeste asemel kõmises seekord terve bussitäis rahvast nagu summ joobes metsmesilasi ja mõtteid vahetati ka võhivõõraste vahel. Minu, 13. aastat vana nolgi, kõrvu jõudsid tookord vaid üksikud lausekatked, sest tõenäoliselt täitsid suurema jao mu mõttelaost poest ostetav võrkpall ning õhtuks planeeritud kokkusaamine sõpradega.

„...hakatakse meilgi tapma...“

„...tankikolonn juba liigub Tallinna poole...“

Sõnad lõid vaid osaliselt rusuva õhkkonna. Püütud lausekatketel polnud minu jaoks väga kindlat tähendust, erakordne ja tajutav oli vaid see, kuidas suletud ruum järsku olulist uudist jagas ja selle bussiuste avanedes igasse ilmakaarde edasi kandis nagu gripiviiruse. Siis levik vaibus paikselt, aga kees edasi igal pool, kus inimesed kokku juhtusid, kodudes, töökohtades, tänavanurkadel. Midagi kurja oli sündimas.

Tundub olevat sedaviisi, et väike rahvas saab kõige paremini kokku ikka siis kui on põhjust seljad vastakuti suruda. Me võime igapäevaselt iriseda ettevõtjate ja töötajate üle, mõnitada ühtviisi tänaseid ja eilseid peaministreid ning tõsieluhüsteerikutest meediapitsereid, vinguda igal võimalikul juhul, harjumuspäraselt mitte rahul olla, aga kui saabub otsustav moment seljad kokku lüüa, siis me teeme seda, justkui tiriks meid nähtamatu kuuluvusmagnet. Me teeme seda tahes tahtmata, käskimata. Tahaks loota, et ka täna, mil mõned ehk tunnevad, et Eesti Vabariiki enam ei ole, et on vaid Ühendatud Euroopa Vabariigid, mis lüpsavad sulakulda, magusat edupiima ja eurosid kõigist sajast kikkis ettevõtlusnibust. Et Euroopa on õnnelik selili püherdav lehm ja Eestimaa on pisike must laik selle seljal. Tundub loomulik ja eluterve loota, et see on kestev hoolimata poliitikat kõrvetanud mürareostusest ja masust, mõningasest väljarändest ja kerkivatest hindadest.

2007. aasta aprillis oli kokkuhoiuinstikt veel alles. Küll veidi teistsuguses olukorras, hoopis teistsuguse kriisi ajal. Ma olin siis 29. aastane. Sotsiaalmeedia püsis tookord peamiselt Orkutis, aga Internet oli juba kõikjal. Rahvast täis Ikarus oli muutunud kommentaariumiks ja kommentaariumis (kui see avatud oli) kogunesid inimesed, kes rääkisid, muretsesid, hoolisid. Me püsisime koos uudiseid lugedes, infokilde leivaviilukatena jagades, soojaks räägitud telefonide otsas, isegi kui olime südmustekeerisest väljas, Eesti erinevates servades, ärkvel, vaim erekteerunud ja jälgisime mitmeid öid uinumata pealinnas toimuvat ning ega tookordsed spekulatsioonid ei erinenudki kuigi palju 1991. aasta omadest. Räägiti taas ja pisut hirmununa sellest, kuidas Venemaa reageerida võib, spekuleeriti vägede sissetoomise üle ja pajatati sellest, et taas kord tuleb minna ning mõned juba ongi pealinna kaitsma rutanud. Aastakümneid juurdunud hirm lõi välja, ühes sellega ka unustatud legendiks muutunud sööme-kasvõi-kartulikoori-entusiasm.

Seljad pandi taas kokku.

Sellised me oleme. Eestlased. Tavalised, kodused, rõõmsad, nukrad, tagasihoidlikud, meeldivad eestlased. Jääb mulje, et koos rohkem halvas kui heas ja ega see nii halb polegi, eks. Meie pisike maa on servast servani peidetud entusiasmi täis, hibernatsioonis entusiasmi, sellist, mis ärkab harva, aga on ärgates muljetavaldav, terav, alati välja puhanud. Hallidel aladel nagistajatele ja kahtlejatele võiks aga serveerida Valku pisut värskendatud sõnalises jõujoogis: „Ükskord ja tegelikult päris mitmel korral oleme me juba võitnud. Küllap võidame edaspidigi.“

Stambid

Pühendan Xanaxile (1mg) - parimale legaalsele ravimist inspiratsiooniallikale koosmõjus keskkonnaga.

Soe suveõhtu oli tulvil tumepunast hiiglust pikas loojangus, mille taustal tuhanded siluetid end mustast mäeküljest ülespoole hiivasid - aegamisi, justkui uniste kodatigude karavan. Neil vaatas neid puupingikesel istudes ja kiskus takjalehest punutud järjehoidjal rippkiude küljest, ükshaaval, nagu ka temal poleks kiiret. Ta oli nõlvakust kilomeetreid eemal, aga lahkuvate sipelgahordide sebimine paistis taevaekraanil välja - seal eemal läksid nad kindlapeale kiiremini kui talle paistis. Astunuks seal mõni üksik rännuline, poleks ta seda isegi märganud, ehk alles siis kui too lõkke läitnuks. Aga täna - tuhanded tõrvikusilmad ärevate jaanimardikatena ja nende all kirevad saatused, peamiselt aga hirm.

Hirm oli see, mis sundis inimesi minema, oma kodadest tuld kustutama, lapsi käevangu võtma ja olulisi esemeid pakkima. Nad olid kaasa võtnud mälestusi - niipalju kui Neil teadis olid neile just mälestused olulised ja mälestused ei kaalunud midagi. Nad olid lihtsad inimesed, päev päevalt elajad, sellised, kes kustutasid tule juba enne õhtuhämaruse saabumist ja rääkisid enne uinumist tunde salapärases akendest tubade kottpimedusse langevas kuuvalguses. Nad olid inimesed, kes hoolisid ja ei hoolinud samas üldse.

Neil oli oma palkmaja künkale ehitanud, nii paistis talle väikelinn alati kätte ja tema maja kõrval kõrgus toosama mäenõlvak, mille taga külma asfaldiga kaetud magistraal kummitas - kirjanikuna lootis ta värskest panoraamist alati inspiratsiooni ammutada. Ta istus vahest tunde piipu kiskudes rõdul võrkkiiges, õõtsutas end öötuule rütmis ja kirjutas paberile kümneid seosetuid lauseid, sidus neid omavahel. Linna tuled sõid ennast mäekülje varjust välja ja need paistsid halogeenlampidena kaevupõhjast, eredalt, piirjoonteta. Talle meeldis see vaatepilt - nagu ta kord Raigile maininud oli, meenutas see tähistaeva kohal istumist ja ta ei teadnud nimetada kodanikke, kes oleks seda peale tema endale lubada saanud.

Jah, ma olen ideaalse paiga leidnud.

Ta mõtles Raigile ja too tuligi eemalt, taskulamp käes, läbi pimeduse. Rohi sumises tema jalge all mardikatest ja valgusvihust hullunud liblikad tantsisid tema ümber surmaballi avavalssi.

"Terekest vana!" hüüdis Raig. "Kas hakkame ka astuma?"

"Hiljavõitu, kas pole," vastas Neil. "Ma lubasin endale, et ei lähe ennem kui olen selle hetke paberile pannud. Sa oled ju ometigi nõus, et see on meenutamist väärt."

"No ma ei tea, kuidas sinuga on, aga kõrbenud paberilt nüüd vaevalt keegi seda lugeda saab," arvas Raig. "Ma juba kujutan ette, kuidas tuul tuha laiali puhub. Sina nimetad seda kindlasti ka loominguks."

"Kas poleks vahva," õhkas Neil. "Sa oled praktilise inimese kohta ideedest tulvil. Kas sa pole kunagi kahtlustanud, et sul vere asemel trükimust veenides voolab?"

"Naljamees," pomises Raig. "Kuule tõepoolest kah nüüd, ära naljata. Hakkame minema."

Neil vaatas teda pikalt, kui Raig endale taskulambi valgusvihu pööras, ikka selleks, et oma murelikku ilmet rõhutada. Raig oli ärev. Ta oli ka äraolev ja see oli tema suurim viga. Tema nägi kriisiolukordades põhjust ärevuseks, Neil nautis neid. Ta ütles: "Kui inimesega midagi erakordset ei juhtu, siis pole ta võimeline ka midagi erakordset kirjutama, eks. Meie, inimeste, suurim häda on see, et me jookseme harukordse eest tihtipeale minema. Noh, mina ei kavatse. Ma olen paigas nagu kaks tonni rauamaaki. Ma ei usu hetkeks kah, et sina see labidas tahaksid olla."

Raig vangutas pead.

"Nii et hakka sammuma ja ma kirjutan kohe siia lehele, näed siiasamasse, et Raig läks veidi kahetseval ilmel. Kahjuks mitte kahetsuses juhtuva nägematajäämise pärast, teda tegi murelikuks hoopis kirjanik. Kuidas tundub? Ma võin muidugi ka mõne tabavama nime kasutusele võtta - kuidas oleks Gavalieri? Või Robertino Magalazzi?"

Raig kadus tagurpidi pimedusse, ta kustutas isegi taskulambi, et lahkumine pikale ei veniks. Kui ta on pimeduses, on ta läinud.

"Kuidas on võimalik, et sa kardad seda, mille kohta sa tead rohkem kui tundmatut?" hõikas Neil talle järele, aga Raig ei vastanud, sest tegelikult pelgas ta ühtviisi mõlemat.

"Ja ratastooli mäkkelükkamine oleks su jaoks nagunii liiast, nii et ära kahetse midagi!"

Kuus kuud tagasi...

...ilutses Borenheimis talv. Neil nautis lumivalget rõdult ja kõlgutas oma jalgu uhkelt üle puitrinnatise. Tal oli seljas näriliste nahast õmmeldud soe mantel ja jalas villase voodriga teksased. Matilde passis plastikkelgul kui see lund kahte lehte laiali lüües künkast alla kihutas ja ümises laulda:

"Võta see ja viska teist,
üks on lollim ikka meist!
Ei pada katlata ei saa
ja mina su`ta hakkama!"

Sõnad Neil, viis Matilde. Sõnad jäid alati samaks, viis muutus iga laulmiskorraga. Kui Matildel oli nina krimpsus, jorises ta aeglasemalt, kui söök õnnestuma kippus, laulis ta kiiruga ja Neil irvitas pliidi juures kaasa. Ta pakkus alati, et kirjutab mõne salmi veel lisaks, aga Matilde arvas, et nende nelja reaga on kõikide inimeste kohta kõik öeldud.

"Sa oled geenius, mu kallis!"

"No mine tea nüüd."

"Ma teangi. See on kirjutatud sinu juustesse ja su silma vikerkestadele. Ja sa pead tunnistama, et ka mina pole kõige hullem."

"Jah, naisuke. Mis puutub inimeste ülekiitmisse, siis oled sa tšempion."

"Parem ülekiidetud inimene kui ülekeedetud eine."

Umbes nii nad vestlesid. Neil ja tema naine, kes käis linnast, sest oli mehe elustiilist vaimustusse sattunud. Neil oli endaga aus - vähesed eelistavad kindalaegast autole ja tal polnud isegi seda esimest. Tal olid tema veider elustiil, päevakava puudumine, distsiplineerimatus, tema sulg ja paber, tema sisustamata toad ja mürgine naljasoon. Ta oli mees, keda naised ei näinud. Isegi mitte need unistajad-mälestajad-mäletsejad Borenheimis. Kuigi neile olid eelkõige elamused tähtsad, kasvasid viimased ikka välja Neili jaoks kummalistest võõrastest asjadest, nagu kirsipunane lumivalge katusega sõiduauto, kivimaja klaaspuidust fassaad ja imekallis aaga kristallbasseini tehislikus riimvees.

Neil oli asjade seisuga rahul, kuigi paljud tema asemel käinuksid kirikus palvel, et ülemistelt veidigi õnne ja rõõmu paluda. Neil oli maksimalistist minimalist - selles peitus kogu tema salapärane valmidus kannatada ja halvas parimat näha.

Järv polnud Neilile miskipärast varem silma hakanud, alles sel raudkülmal päeval, mil Matilde oma kelguga jääl maandus, ise imepisike ja veelgi eemal siples jääsulbi sees õnnetu täpike.

Etskae, mõtles Neil. Keegi on uppumas.

Ja ta hüüdis nii nagu kõri võttis Matildele: "Kas keegi on uppumas?"

Matilde aga juba jooksis, nii et kelk lendas eemale ja jäi kollase markerina lumele lebama. Ta jooksis nagu jäähaldjas, lumetolm jalge ümber pöörlemas, punased kiharad lehvimas kui hõbeniidist tolmuluud. Ta jooksis hetkel, mil kindalaeka-sõiduki-dilemma-naised oleksid jooksnud kaldale telefonide juurde. Ta jooksis, nagu Neil sel hetkel tundis, minema nii tema, kui tema armastuse eest. Jooksis jääl, mis oleks pidanud meetripaksune olema, aga ometi peitis see endas vähemalt üht seletamatut lahvandust, milles keegi ulpis. Küllap appi hüüdes ja abi lootes. Neil ei kuulnud ja seetõttu ei kuulnud Matilde ka tema karjutud küsimust.

Neil sööstis rõdult kui titaanvedru, kahlas läbi seinaäärse lumevalli, haaras käigult kaasa nööripuntra kuuriseina najalt ning imestas sisimas uhkust tundes, et tema armas on niiväga tema moodi. Ta sihtis kelku - leivapuru, mille Matilde oli jätnud ja vajutas saapad raevukalt läbi lumekooriku, neli korda sekundis. Sprint polnud ta parim ala, aga ta arvas, et jookseb hetkel minimaalselt kullale, isegi tema hingeõhk lõhnas autasu järele - loomulikult luust ja lihast autasu, sest medaleid Neil ei väärtustanud. Mingil momendil seadis ta sammud kelgu libisemisjälje sisse, saavutas veelgi enam kiirust, kukkus korraks käpuli ning ajas ennast lumest puhastamata taas jooksujalule. Ta oli kõigest poolel mäel kui Matilde juba lahvanduse äärele kõhuli viskas ja oma käe välja sirutas.

Kirjaniku suurim hirm ja halastus on stambid. Sa ei tohi oma ideid taaskasutada, sest raamaturiiuli ja prügikorvi koht on igas majapidamises määratud, aga keegi ei keela sul stampe vormida, nii et nendest kellegi teise hirm saaks. Neil teadis, et elu koosneb stampidest. Neil oli kindel, et stambid varitsesid pigem igapäevases melus kui mängufilmides. Stambid olid tegelikult teda lapsest peale tabanud nagu ettemääratud kaalupommid. Tema esimene jalgpall sõideti hooletu juhi poolt lapikuks, tema esimene armastus suures linnas ei sallinud oma armastuse armastust väikelinnade vastu, tema sõiduauto kütusepaak sai tühjaks raudteerööpaid ületades. Neil oli veendunud, et tema elu suurim STAMP seisab alles ees, küsimus oli selles, millal see oma üllatushambad tema rikutud kogemustepagasisse lööb. Et see lõplikult ning armutult loogika puudumisele alistada.

Niisiis nägi Neil eemalt, kuidas Matilde stambina, selle asemel, et uppuja veest välja tirida, ise jääsulbi sisse libises. Nägu ees, kuid Neil ei karjunud. Ta oli lummatud. Järve teisel kaldal olid mõned sõidukid peatunud. Inimesed sebisid ärevalt ringi, ilmselt helistati, aga jääle ei tormanud keegi. Hoolimata sellest, et lahvandus oli neile lähemal kui Neilile. Stambid olid jäises vees uppumas ja stambid nautisid tasuta etendust kaldalt.

Ma kirjutan teist, mõtles Neil jooksult raevukalt. Ma manan teile kaela ahelõnnetuse maanteel ja kaheksast üks saab ratastoolis ülejäänute matuseid kaeda. Ma nimetan selle loo "Heade kavatsuste ärasaatmiseks". Ta silmanurgast voolasid pingutusepisarad kui ta kaldaäärsele jääle hüppas, pind isegi ei pragunenud ja lahvandusest paistis vaid üks peanupp. Mustad jäätunud juuksed.

Üks kuu hiljem...

...astus Raig palatisse, käes kasutu kimp õlgedest flanelli riietatud nukke. Kuigi ta oli peaagu kindel sellise külakosti kasutuses, ei osanud ta kirjanikule muud viia.

Neil oli poolistukil veidrate mustritega padja najal ja kirjutas musta pastakaga A4 formaadis paberilehele märkmeid. Raig püüdis könte mitte märgata, aga teki all oli jalgade jaoks liiga vähe. Jumal tänatud, et inspiratsioon peast sõltub, mõtles ta kerge paanikaga ja istus taburetile Neili öökapi kõrval. Palatikaaslasest vanatoi põrnitses neid tigedalt, ajas ennast siis rögisedes püsti ja läks kõkisüüdistava ilmega kordiori jalutama.

"Ma olin see," alustas Raig ja Neil noogutas, suu kriipsuna teeseldud ükskõiksust peegeldamas.

"Ma lootsin, et ma teid kunagi näha saan," ütles Neil. "Mees, kes teise elu nimel kahest olulisest asjast loobuma peab on ometigi selle elu tähelepanu väärt. Ma hakkasin juba kartma, et mu kaotused on oluliselt suuremad."

"Ma tõin teile kingituse," ütles Raig. "Töökaaslased arvasid, et te olete sedasorti mees, kes sellistest asjadest lugu peab." Ta ulatas õlgedest nukud punastades Neilile.

"Sellistest ja väikesest talisuplusest," mainis Neil kibedalt, kavatsuseta külalise niigi kõhklevat seisundit veelgi enam kõikuma lüüa. Ta parandas ennast kiiresti: "Ma tegin muidugi nalja. Ma olen selline inimene. Ärge arvake, et ma sisimas nii muretu olen, kui need pakasest põletatud põsed välja näitama kipuvad."

"Ma tahtsin teid tänada," ütles Raig kohmetult. "Ja ma tahtsin küsida, kas on midagi, mida ma teie heaks teha saaksin."

"Noh, kui ma asjade peale viha peaksin, siis te võite selle kirurgisae järve uputada ja peale seda järve tühjaks lasta," ütles Neil. "Teisest küljest ei muuda sellised asjad suurt midagi. Väike vaimne rahulolu, et ma saan teie ebamugavuse otsas talluda on maksimum, mida te saate mu avitamiseks teha. Ja te juba pakute seda mulle. Nii et tänud."

"Kui ta poleks reageerinud, oleksin ma ilmselt servast lahti lasknud," tunnistas Raig. "Seal oli liiga külm selleks, et kinnihoidmise üle muret tunda. Aga ma nägin, et keegi on tulekul ja see andis jõudu."

"Noh, eks see andis mulle ka jõudu, kui ta liikuma hakkas," ütles Neil. "Ma ei oska seda sõnadesse panna. Ma parem kirjutan sellest."

Nad vaikisid ja akna all põõsastes hakkas kevadlind kriiskama, peletades jääd kõikvõimalikest kohtadest, ent kummalisel kombel mitte Raigi ja Neili rinnust. Kui kamakat oleks kaaluda saanud, olnuks see hauaplaadi raskune, sulamatu, alatiseks tahutud, graveeritud ja hinge pressitud. Saabuv suvi seda ei murra, selge see.

“Eile öösel,” muutis Neil järsku teemat. “Eile öösel juhtusin ma kokku kirjandusjumalannaga. Teate, selliseid asju juhtub ikka kui olete kirjanik. Ta hõljus läbi avatud ukse sisse ja meenutas mulle kedagi kallist. Ma ei liialda, kui ütlen, et ta nägi välja nagu kaame Matilde, selle erinevusega, et ta polnud seda mitte. Aga ta tuli ja küsis, kes selles intsindndis süüdi oli? Liiga nõrgad käsivarred? Ajanappus? Inimeste saamatus, tahtmatus sekkuda, sest sekkumine on tüütute viis erakute erakordseid ettevõtmisi segada? Ma pidin selle üle mõtlema. Isegi pikemalt mõtlema. Oli see teie süü? Alates hetkest, kui te järvejääle astusite. Või hoopis Matilde möödapanek teid märgata. Või kõik need tolvanid, kes järve teisel kaldal meie rabelemist jälgisid, ohhetasid kui kolmest vaid kaks naases, ohhetasid, tundsid end äärmiselt nigelalt ja hakkasid seejärel kiiresti hingehaavu ravima (jumal tänatud ei mu pere täna turvaliselt suletud uste taga õhtueinet naudib)? Ja siis küsis ta ootamatult, kuidas ma sooviksin Matildat mälestada? Ja kas te teate, ma pole eales end nii absoluutse nullina tundnud.”

“Iga kirjanik saab ühel korral oma jumalannalt abi,” teadis Raig. “Concefere palus seda oma viimaste teoste kaitsmiseks. Nende ümber ehitati teemantsammas, mis seisab tänaseni puutumatult. Seda võiks lõhkuda, aga inimesed, mida lähemale nad sambale jõuavad, seda enam kaob huvi midagi ette võtta.”

“Ma tean,” noogutas Neil. Padi tema pea all tundus väga muljutuna. Ta oli selle võimaliku lohklikkuse kuklaga välja pigistanud ja täitev poroloon käitus alatu, sihitu pannkoogina. “Ma ei tea, kas te teate, ilmselt mitte, kui oluline oli Matilda mulle kaaslase ja toetajana? Sama oluline kui teie enda elukaaslane teile, Raig. On teil elukaaslane?”

Raig noogutas ja tundis kuida puna temas peituva süütunde tema põskedele laiali venitas. Seda oli palati suhtelises hämaruses võimalik siiski märgata.

“Siis te teate,” ütles Neil. “Ma ei jaksa siin üles lugema hakata, mida ta oma elu jooksul tegi ja saavutas. Igal juhul oli seda piisavalt palju, et mitte sellist külma stamplõppu väärida. Eks? Ja siis ma küsisin oma jumalannalt, kas ta suudaks juurida välja kogu selle hamba, muuta meie orus asuva linna korraks krematooriumi gaasiahjuks, põletada Matilda külmunud mälestus taas elavaks.”

“Te palusite linna põletada?” Raig näis kohkunud, aga mitte eriti üllatunud. Reginald de Foree, tuntud õuduskirjanik oli oma jumalannalt palunud, et peale tema surma tema truudusetu abikaasa jäämägede keskele saadetaks, et ta ei sureks ega elaks. Et ta seisaks seal, paljad beebiroosad jalad vastu külmunud pinda ja vannuks mitu igavikku jutti, et ei armasta kedagi teist kui oma meest ja kõik neid, kes tema meest meenutasid või ei meenutanud. Kirjanike valikud võisid olla kas väga ekstreemsed või siis samuti ekstreemsed, veelgi ekstreemsemal viisil. Linna põletamine vähemalt oli.

“Suvel,” ütles Neil. “Ma pole ebaõiglane mees. Las see olla vabatahtlikuks purgatooriumiks. Ma annan teile loa inimestele teatada, see ka ise teadmiseks võtta ja siis on teil võimalik kas saatusele alla vanduda ja jääda või siis lahkuda. Ma ei kahtle hetkeks ka, et keegi teist ei näe teil seda süüd, millest minu pilk läbi puurib ja et te põgenete nagu oleks tuli lahti (Neil muigas). Lõpuks olen mina see koormakaamel, kes maha jääb, sest ma ei kahtle teie süütuses, seega ka mitte enese omas.”

Hingehaavade ilutulestik

Kui Raig Neili pilgete saatel öhe kadus, tundis Neil esimest korda tungivat soovi talle järgneda, seda enam, et nad polnud hoolimata juhtunust vaenujalale astunud. Matilda tundus kuue kuu kaugusel oleva udukoguna ja ta ei mäletanud osaliselt enam seda viha, mis teda põletussoovini viis. Jäänud valu oli torkiv, ebamäärane, nagu tuimestatud hambanärv – sa tead ja tunned, et ta on olemas, aga see ei määra eriti su valikuid.

Teisalt oli ta üksinda, võimetu ülejäänud parvega vastuvoolu ujuma, võimetu koos nendega isegi pärivoolu mõtlema, nii et lõpuks uskus ta siiski, et oli leidnud ideaalse paiga, ideaalse soovi ja ideaalse hetke kõige sidumiseks.

Ta asetas pildiraami paberilehe alusena oma põlvedele, sikutas pastaka vutlarist, hingas sügavalt sisse (rohkem ta välja ei hinga) ja hakkas kirjutama...
Mäeküljed on nüüd põgenikest tühjad, üksikute tulesäras akendega hooned ootavad veel viimast reekviemi, tulepõrgut, mis algab pihta linna keskväljakult ja levib kiiresti, aga mitte nii kiiresti, et mina seda ei näeks, üle tuhandete lootuste, rõõmu, valu ja üldse kõige maise. See on absoluutselt valge leek, nii tuline, et selle kohta ei saa mingil juhul kasutada suvalisi omadussõnu leksikonist. See haarab enese sisse kõik ja kõik mis sellest väljub on eimiski. Hetkega. See on nii...

Neli sünget lugu vol 4: Omakasupüüdmatu Tiina

Tiina käis Romaga esimest korda kohtamas. Roma tõi Tiinale lilli, koos istuti linna kohal kõrguval müüriotsal ja vaadati läbi pilvede kumavat halli kuud. Noorte ümber tiirutasid armuvalus metskassid ja nahkhiired sabistasid vaevukuuldavalt ööõhus.

„Kui palju sa mind ikka armastad?“ uuris Roma.

„Väga palju,“ tunnistas Tiina. Sina oled mulle kõige olulisem. Mitte miski muu siin maailmas.“

„Isegi siis kui mul õnnevagunit pole?“ küsis Roma arglikult.

„Isegi siis,“ õhkas Tiina. „Mis mul autost. Armastus on oluline. Armastus ja sõprus.“

„Ega ei häiri sind ka see, et olen ühest silmast pime ja kannatan pideva puhituse all?“

Tiina kallistas Romat.

„Tähtis on see, mis on inimese sees ja kõik muu jääb armastuse sfääridest välja,“ ütles ta õndsal toonil.

Roma sai õhtust igati positiivse laengu, käis järgmisel päeval mööda linna ringi nagu totakas ja kiitis kõigile kui vahva pruut tal on. Läks isegi nii kaugele, et tellis kohaliku ajalehe reklaamiküljele pisikese surmakuulutuse suuruse ruudukese, kuhu lasi trükkida ROMA + TIINA.

Järgmisel õhtul Tiina kohtama ei tulnud.

Roma istus veel tunde müüril, seltsiks vaid nukrad armuvalus kassid ja peaaegu vaiksed nahkhiired. Ta püüdis Tiinale helistada, aga tüdruku mobiiltelefon oli välja lülitatud. Ta püüdis positiivset hoiakut säilitada, aga kõrvus kumises ajalehe sekretäri kuri hääl: „Iga täht läheb maksma viis krooni. Kui raami ümber soovite siis veel lisaks viiskümmend.“

Roma oli raami soovinud.

Järgmisel hommikul oli maailm must kui söekaevuri särgiesine. Roma vedas end vaevu tööle ja ei tihanud inimestele silma vaadata, sest talle tundus, et kogu linn irvitas tema enneaegse rõõmupurske üle.

Töölt tulles nägi ta Tiinat. Vilksamisi. Tiina libises mööda voolujoonelises, erilise läikega sinises madalas sportautos. Auto roolis istus puhvsoengu ja sügavate silmadega noormees.

Tõbras, mõtles Roma kibestunult. Või et ei hooli välimusest ja autost.

Et kätte maksta, asus Roma tööd rabama, teenis Soomes ja Aafrikas, isegi Islandil. Hülgerasvast läbiimbununa, mitu kosmeetilist ilulõikust läbinuna, kaks aastat hiljem koju tagasi jõudes ostis ta linna autosalongist kõige voolujoonelisema, eriti läikiva Porsche. Linnas tiirutades sattus ta peale Tiinale, alustas vestlust ja nad lõpetasid taas müüril.

„Kui palju sa mind nüüd armastad?“ uuris Roma.

„Väga palju,“ tunnistas Tiina. Sina oled mulle kõige olulisem. Mitte miski muu siin maailmas.“

„Koos mu õnnevaguniga?“ küsis Roma.

„Jah,“ õhkas Tiina. „Auto on just peamine. Auto ja kindlustatus.“

„Ja nüüd olen ma nägija ja kõhugaasidest vaba.“

Tiina kallistas Romat.

Aga järgmisel õhtul ikkagi kohtama ei tulnud.

Roma, maruvihane ja löödud, tormas piigat otsima ja leidis ta lõpuks päev hiljem jõekäärust asotsiaalse väljanägemisega tüübiga amelemas.

Roma tõttas ummisjalu, tatiniit ninast rippumas, pisarad kihutamas, otse paarikese juurde ja vehkis kätega.

„Ise sa ütlesid, et oled omakasupüüdmatu!“ kisendas ta süüdistavalt. „Pool oma elu olen su peale maha matnud. Miski ei sobi!“

„Ma olengi omakasupüüdmatu,“ ütles Tiina täiesti siiralt. „Lihtsalt üle ühe päeva kestvad suhted pole mu jaoks.“

Il gatto in me

kassid on nagu mina

mitte ainult seetõttu,

et

neil on toredad kõrvad

ja neil on tore nina,

aga nad on ka

iseloomult minu moodi

umbes,

et

süüa, siis mängida, magama voodi

(ja nii see kordub ja kordub ja kordub)

kord õrnad,

siis jälle isepäised

silmad küll kalkuleerivalt jäised

kuid sees keeb mootor,

mis paneb su enese nurrumootorigi käima

Neli sünget lugu vol 3: Valdo ja küpsisepuru

Ema oli kuri.

Valdo sai sellest aru, sest ema suunurgad kiskusid lõualuu ligi ja ülahuule kohal, tatirennis vilkus üksik higipiisk. Ema käis harjaga mööda tuba ringi ja pühkis nagu oleks kohe külalised tulemas. Tegelikult oli kell kaks öösel ja Valdo istus öörõivastes sängi veerel.

„Palju kordi ma sulle olen rääkinud, et öösel küpsiseid ei söö!“ pahandas ema pilku tõstmata.

Valdo lasi pea norgu ja sorkis varbaga sinist Selga ümbrispaberit. Ajas selle lõpuks sängiserva alla ja oli kuss.

„Hommikust õhtuni pean tööl käima, aga ei saa öösel ka rahu. Alati üks puru kõikjal. Vot nüüd on nii, et homme jään mina koju ja sina lähed hoopis sinna kuradi kiluvabrikusse.“

Ema ajas ennast sirgu ja kortsutas kulmu.

Ja kinnitas: „Ja ongi nii. Homme lähed nüüd sina tööle. Mina pudistan kodus küpsiseid, vot!“

Valdo nuttis veidi enne magamajäämist, pesi hommikul hambad, käis WC-s, sõi pannkooke ja sirutas käe nurka, kus passis tavaliselt tema koolikott.

Kotti polnud.

„Koti ma põletasin ära,“ ütles ema, kes oli sel hommikul eriti leebes meeleolus. Istus rahulolevalt köögilaua otsas ja luges ajalehte. „Mine nüüd tööle. Kell saab juba kaheksa.“

Kiluvabriku direktor juhtus erakordselt kuri ja asjalik mees olema. Ei hoolinud ta ühti sellest, et ema lapse tööle saatis. Kõigest kümneaastase ehk, aga tööjõud ju! Pistis poisi kohe pakkeliini taha ja sõimas näo täis.

Väike Valdo vaatas õudusega tuhandete kilude surnud silmadesse ja tihkus nutta, toppis kalakesi karpidesse ja saatis need edasi liiniülemale, kes automaatika abil karbid sulges. Hais oli hingemattev.

Kella nelja paiku õhtul avastas väsinud käte ja peanupuga Valdo liinil pisikese kilu kes saba siputas. Avas oma väikese suu ja üritas õhku ahmida. Nagu oleks soovinud sõna võtta.

„Oi,“ ütles Valdo ja pistis kilu taskusse, vaatas siis kartlikult ringi ja kihutas koju. Endal mõte peas trummeldamas, kalal on paha, kalal on paha.

Jõudnud koju, tormas Valdo oma tuppa, sikutas kilupoja taskust välja, tiris pakist küpsise ja riivis kalal suu puru täis.

„Söö nüüd ometi,“ õiendas Valdo. „Muidu sured ära. Söö kõht täis, siis saad tagasi ujuma.“

Kala suri siiski. Lämbus, kui täpsem olla.

Õhtul käis ema taas harjaga tuba mööda ringi, ise pahane kui kõu.

„Homme lähed ikka kooli. Ei pane see tööl käimine ka lapsele mõistust pähe. Alatasa üks puru siin ja seal.“

Üks mõte: Linnamees metsas

On fotomehed, linnumehed ja on ka linnamehed. Linnamees, erinevalt foto- või linnumeestest, läheb metsa vaid mobiiltelefon (pildistamisvahendina) taskus ja paneb endale sihiteadlikult jalga sellised jalanõud, mis ei luba mudamülkas koperdada. Kui ta pildistab, nii et pildistamisvahendit pole peaaegu ollagi (nagu pilt näitab), siis peamiselt neid objekte, mis eest ära ei jookse (näiteks need toredad puuseened kännul) ja mida saab eriti mugavalt kadreerida. Linnamehest tekstitreiali eesmärk on inspiratsiooni kogumine, miks ka mitte kaadrite abil, sest kuni tänase päevani tegi ta seda peamiselt hetki iseenese mällu püüdes. Kirjaniku jaoks on olulised mõlemad. Kauem settinud info muutub mahlakamaks ja vahutab nagu joomisküps kali, lisades dimensioone, mis on pärit mujalt ning haakuvad peateemaga õhkõrnalt, lubades sel moel fiktsioonil fakti üle võidutseda. Nii saab sündmusest peaaegu väljemõeldis, millest jookseb läbi üksik reaalsusniit. Pilt, samas, kehastab tõde - selle põhjal saab laiskusehetkel näha seda, kuidas oli ning kuidas täpselt oli. Millimeetri piirilt. Vähemalt selles osas, mis jääb kaadrisse. Täpselt nii. Nutitelefonist on korraga saanud vahend, mis aitab mind ulatuses, mida selle tegijad ette näinud ei ole - see aitab kirjutada, isegi siis kui seda ei kasutata teksti sisestamiseks, aga hoopis pildi tegemiseks. Tõend allpool.

Tänud Peetrile, kes oma pildiretkel ühe jahihoos linnamehe kinni püüdis.

FOTO: Peeter Jõeloo

Neli sünget lugu vol 2: Endel ja rääkiv kana

Endlil oli rääkiv kana.

Kui Endel hommikuti tööle läks võttis ta kana kilekotiga kaasa ja see kaagutas kõigile: „Vaadake lolli, vaadake lolli, tööle näed läheb! Mina ei tee üldse tööd, aga teri pudeneb nagu vihma taevast. Elan mõnusasti ära. Sõidan kilekotis, maailm õõtsub, aga näed üks loll veab mind.“

Sel moel kaagutas kana mitu kuud järjest.

Endli töökaaslased viskasid alati höövlid käest ja naersid, nii et saepuru lendas.

Endel vihastas lõpuks õudselt ja ütles kanale: „Kodus me veel vaatame. Alandad mind sedaviisi töökaaslaste ees. Mina toidan sind, aga sind muud ei tee kui narrid.“

Kana muigas ainult ähvarduste peale ja kaagutas veel koledama häälega: „Pökääk-tööl, pökääk-tööööl.“

Endel oli vait ja näost hall kui tsement. Lõpuks tõstis peale järjekordset töökaaslaste pilgetest üleujutatud tööpäeva kana kodus köögilauale ja hakkas usinasti sahtlite kallal askeldama. Kana, arvates, et söömaaeg on taas käes, muutus veidi tagasihoidlikumaks ja päris: „Kas täna pakutakse jälle teri? Pakutakse teri taas?“

„Ei,“ ütles Endel pead vangutades ja väitsa järgi pilku painutades. „Täna mitte. Täna tuleb lihtsalt tera.“

Neli sünget lugu vol 1: Mamma lihapood

Kui vargad tulid, pidi mamma nende tegutsemist abitult pealt vaatama. Ta küll õiendas pättidega, aga ega ratastoolis inimesel pole eales nii palju võimu kui mustades maskides lillevarastel. Vargad käisid mamma puuet ära kasutades kahel korral nädalas, neljapäeval ja esmaspäeval, sest siis toodi poodi värsket kaupa. Võib öelda, et lilled ei jõudnud isegi närtsima hakata, kui need juba akendest ja ustest välja veeti.

Ühel õhtul tulid vargad taas. Mitte ei murdnud sisse, aga tulid inimese moel eesuksest. Hakkasid kohe nelke kuhjadesse laduma ja toppisid ananassipuu kaasa võetud poekärusse.

„Te olete pahad,“ noomis mamma. „Inimesed kurdavad, et mul letid alati tühjad. Mis lillepood see üldse selline on.“

„Eks muuda siis ärisuunda,“ targutasid vargad. „Küllap me veame hea meelega telekaid või püksinööpe ka minema. Ausalt öeldes on see anemoonidega jamamine ära tüüdanud juba.“

„Aga teeme hoopistükkis nii.“ pani mamma ette. „Te olete nüüd juba pikemat aega mu poest varastanud, eks...“

„Kaks aastat umbes,“ täpsustasid vargad kooris. Üsna uhkelt.

„...Lõpuks oleks aeg ka tulusid jagama hakata. Ütleme, varastatud kraami müügi kasumist saan ma nelikümmend protsenti endale. Seda pole palju. Lisaks hakkate te, poisid, mulle poest süüa tooma, pesu pesema, teete korteris remondi, vannitate mind ja lihvite puujala läikima. Põhimõtteliselt olete te selleks lausa kohustatud. Ei ole ma politseisse teatanud, ei ole ma teie pihta püssist lasknud. Mõnes mõttes juba omad ju. Nagu perekond.“

Mamma ohkas rahulolevalt, kärutas ratastooli kiiresti varaste juurde ja embas neid istudes.

Vargad olid kohmetunud, ei lausunud musta ega valget.

„Te võite mu muidugi maha ka lüüa, eks see lahendus ole teil juba peast läbi lipsanud, aga siis ei telli keegi teile lilli mida varastada ja mõnes teises kaupluses lüüakse teid endid maha. Küllap see kõrvalmaja saiapoe Nikolai ise oma kärbikuga teil põlved sodiks laseks. Mina jälle, heatahtlik vanainimene, pakun teile võimalust koostööks. Kuidas siis jääb?“ päris mamma.

Vargad kõhklesid.

“No ei tea nüüd,“ ütles vanem varastest. „Mul on endal suur pere. Noorem poiss läheb just sügisel kooli ja naine on kõhust paks. Ei tea nüüd ikka, kas jääb aega.“

„Hoolimata sellest, et sa oled oma suurt perekonda kaks aastat minu lillerahadega toitnud ja mina olen saiakoorikut söönud. Mul pole isegi hambaid ju. Igemetega olen nätsutanud ja vaasist mürgist lillevett peale joonud.“ Mamma oli väga pahane.

„Ja minul tuleb ülikoolis sess,“ ütles teine varas ja nihkus ukse poole. „Palju on õppida tarvis. Palju. Tõesti palju.“

“Ja mina,“ ütles kolmas. „Ma pean homme kohalikus omavalitsuses istungi läbi viima. Kohe kuidagi ei vea välja selline abistamise idee. Me ikka parema meelega laseme jalga, jah.“

Mamma vangutas pead.

„No kui see ikka üldse ei sobi, siis on mul teile üks pakkumine veel tegelikult.“

„Jah,“ elavnesid vargad. „Kuulame huviga.“

„Nikolai!“ röögatas mamma enneolematult valjult. Nagu oleks tänaval korraga kõikide sõiduautode signaalpasunad lõhki läinud.

Järgmisel hommikul kogunes rahvas poe ümber, muusika mängis, lapsed lõid tantsu, vanainimesed kalpsasid kükk-kõnnis jenkat tantsida.

Kunstnik vedas end redelil kiiva ja heitis küsiva pilgu mamma poole.

“Sai otse või?“

„Nihutage natuke paremale,“ hüüdis mamma vastu. „No nüüd sai küll silt sirgu. Väga hea. Astuge edasi kallid kunded.“

Sildil oli kirjas MAMMA LIHAPOOD – VÄRSKE RÖÖVLIPRAAD avamise puhul ERITI SOODSALT.

Edukas põgenemine

1

Elektriliinid vihmas tekitavad illusiooni vastupidisest – nad kihutavad sombusesse Lõuna-Eesti maastikku ja sina, autojuht, seisad neljal rattal, nende kulgemist seirates. Lihtsalt seisad, su vasem käsi embab polsterdusega rooliratast ja vasem sirvib autostereost kümnete jaamade seast seda olematut välja. Sa kujutad ette oma näo peegeldust tuuleklaasilt – väsinud silmad, üksikud kortsud, rõhutamas su armastust murede vastu, ununenud naerukurrud ja horisontaalkriipsuks surutud suu, mis räägib rohkem siis kui ta vaikib. Ja nina. Me ei tohi unustada nina. Kui hästi läheb, siis on ta terve, kuigi sa imestad kindlasti selle üle, kuidas ta selles möllus murdmata on jäänud ja kuidas murdmata ninaga isik teistele möllus osalejatele siiamaani kaasatav on tundunud. Möllu all pead sa silmas elumöllu, rühkivat massi tänavatel, rühkivat massi kontorites, kus inimesed istuvad ja masinad tööd teevad, tuttavaid kes küsivad sinult midagi isiklikku, samas kella vaadates, müüjaid, kes ei küsi midagi, ent on su lihased sugulased, uudistavaid võõraid, kes on ainsad inimesed, kes sulle terve pika päeva vältel tähelepanu pööravad. Ühel hetkel tabad sa ära, et tegu on kõigest vaabaga sõnal vabadus ja leiad, et su käed on liiga nõrgad selleks, et kivimüüre laiali lükata. Seejärel istud sa oma autosse, aga selle mootori võimsusest jääb paakunud ilme maharaputamiseks väheks, nii et sa lased end kanda elektriliinidel ja istud ise rahus ja vaikuses, vista taustal, mida su kõrval aegamisi lahti rullitakse.

2

Sel momendil taipasin ma, et armastan asfalti enam kui kunagi varem, armastan isegi ideed, et linn on selle sünnitanud, kuna ma olen liiga mugav selleks, et pageda kilomeetreid üle kõnnumaa. Kõige veidram on see, et kui kõneleksin ajast mis ulatub kahe kuu taha, oleks see hoopis teistsuguse maiguga lugu, täis mahedust ja julgustavat neooni, aga ajaokste hargnemise kohal võib sulle varem või hiljem mõni murdunud ja kuivanud raag ette jääda. Siis loeb vaid puine ots, mis on nagu su elu, habras ja ülejäänud lehestikuga mitte haakuv.

Kuidas ma sain niiviisi teha?

„Kuidas sa said niiviisi teha?“ küsis ta minu käest ja ma ei osanud midagi kosta, sest ma tegin kõik endast oleneva, ehk viivuke viivitades ja peljates, aga see on inimlik. Kõik viivitavad ja pelgavad korraks kui nad peavad soovile kangelane olla alla vanduma ning kümnete silmapaaride all õhukesele jääkihile astuvad. See polnud kangelastegu. See polnud soov silma paista – no kurat, sellisel hetkel ei mõtle sa kohe kindlasti soojale ja turvalisele telestuudiole. Sel hetkel pole sa veel aasta elupäästja, lihtsalt üks lollpea, kelle oks asub turvaliselt tüvele lähedal ja sa isegi ei aima, et järgnevad hargnemised toimuvad halastamatu kiirusega, finaaliks küsimused, millele ei saa vastata ja vastused, mis ei lohuta kedagi.

Igal juhul astusin ma viiendal märtsil jääle, mis oli piisavalt õhuke, et mitte kanda hooletut plikatirtsu, kes seda oma üle mõistuse ihutud uiskudega halastamatult mõnitas. Ta tegi uljal viisil mõned uhked kaared kui ma Kaarli pargi poolt lähenesin ning vajus läbi jää täpselt sel momendil kui ma oma sõiduauto ust kinni tõmbamas olin. Hetk veel ja see oleks kõigest märkimist mittevääriv lugu mõistlikkuse piirini õnnelikust ajakirjanikust, kes elab oma pisiprobleemidest pikitud elu, nurisedes kileviinerite üle mis ei kooru.

Taevas jõekääru kohal muutus pahaendeliselt punaseks, rõhutades raagus puudemüüri haletsevat ühtehoidlikkust ning kõrged appihüüded tapsid üksikute jalutavate paaride sosina olematuks. Metamorfoos rahulikust hoiatavani. Mul olid jalas libeda tallaga peokingad ning seljas pruun, päris õhuke ülikond, mu süda lõi seda kiiremini, mida aeglasemalt ma kaldale lähemale tõttasin, lootes, et keegi kangelaslikum minust mööda sööstab, aga ei... Nad hangusid. Olid jääfiguurideks tarretunud, pilgud peatunud mitte uisuplikal, aga minul.

Mida ta järgmiseks teeb?

Siis tajusin ma ära selle muutuse, kus tald ühelt pinnalt teisele astudes su mõistusse kiilu lööb – osa sinust jääb kaldale, osa tõttab edasi. Selge mõtlemine taandub ja sa lihtsalt liigud eesmärgi poole nagu rida binaarkoodi, millel pole käitumiseks mingit valikuvabadust. Sinu programmeerija on kaldale jäänud.

Ma libistasin taldu mööda kohati karedat, kohati plusskraadidest vesiseks muutunud jääjõuetust ja jõudsin lahvanduse servale. Pind mu jalge all käitus nagu garantiiaja ületanud klaaspaneel, pragunes, raksatas mu südamelöögid rütmist välja, valmistas mind ette supluseks – kaks uppumas on seltskond, ei keegi pea üksi surema siin. Mis?

Mu käsi sirutus välja, ma haarasin kõhnast randmest ja sikutasin plikatirtsu ühe ropsuga lahvandusest välja (kõlatu aplaus kaldastuudios) – pind meie all karjus mulle kriginate ja raksatuste keeles ähvardusi, hirmutas mind enam kui miski muu siin ilmas varem, aga ma olin kurt, ei kuulnud ega kuulanud ega isegi näinud. Mu pilk oli kiindunud taevasse, seejärel jääserva (kuuldav ohhetus kaldastuudios), seejärel nagu lifti sattununa sogasesse pruuni hägusse, mis haaras mu enesesse kui pruun jäine vatitekk – tuimestava toimega. Kolm sekundit. Vesi tungis läbi rõivaste ja kleepus mu kiirustamisest tuliseks köetud kere külge nagu nahk.

Kuid ma suutsin mõelda vaid üht. Kus on see ranne? Ma tundsin vaid üht ja see oli mu enese.

3

„Kuidas sa said niiviisi teha?“ küsis ta minu käest ja ma ei osanud midagi kosta, sest ma tegin kõik endast oleneva, ehk viivuke viivitades ja peljates, aga see on inimlik. Aga ta küsis seda ikkagi, sest kelle käest ta siis küsinud oleks. Ikkagi isa. „Ta oli hädas, kuidas sa said korraga egoistlikult käituda?“

Tõde koosnes, nagu ikka, mitmest tahust. Randmed võivad murduda, see kivikõva ranne võib õigupoolest kord ise abikätt vajada. Jah, ma jaksasin jääjõuetuse sisse oma rusikatega pääsutee taguda, ei mingit eneseõigustamist. Jääkülm vesi mõjus mu binaarkoodile viirusena, nagu su AVG võib poolel teel võimuparaadi lõpuni nakatatud saada. Korraga olin ma ametis iseenese päästmisega ja peale mind tulgu või veeuputus või neelaku jäine üsk kõik, keda ta siiamaani enese jaoks varuks hoidnud. Seda, et ma läksin, ei näinud enam keegi, ma isegi mitte. Kõigi süüdistavad pilgud. Mürk! Tragöödia on lõppenud, nüüd loopigem arvustustenooli ja ülehomme, oma pere seltsis tatraputru helpides ei tule see elu õnnetu pisidetail enam isegi meelde. See küsimus. Et kuidas ma sain niiviisi teha?

Aga mina mäletan seda ka ülehomme ja ülejärgmisel aastal. Kui mitte lauset, siis seda pilku. Kindlasti.

4

Suurema osa maiste jamade lahendamiseks on seadused kirjutamata.

5

Parim mida sa teha oskad, on põgenemine. Aga seda vaid füüsiliseks lõdvestumiseks. Nii istud sa näiliselt rahulikult roolis, mööduvate elektriliinide ja üllatustevaba maastiku taustal, planeerid hooletut möödasõitu... Mis? Muidugi mitte. Sul ei jagu südikust! Mõte lüliti ootamatust nullseisust tundub vabastav, aga tulemuse võimaluste hulk hirmutab. Kindlasti pole see 1+1=2. Ja siis leiad sa lahenduse. Kui mitte enese jaoks, siis laiemas plaanis kindlasti. Tarvis pole muud kui tibakest empaatiavõimet, võimet transformeeruda, saada osakeseks ülejäänud massist, läbi nende silmade, ruumist, läbi selle tahkude. Sa pole enam sina ise, sa oled autojuht maanteel täis pisikesi sõidukeid, osana teede võrgustikust, mis jooksevad linnadesse ja läbi nende, linnadesse, mis kiiskavad satelliitfotol öhe oma valgusreostust, valgusreostust, mis sureb ülejäänud ilmaruumi särasse nagu üle kruiisilaeva parda Läänemerre visatud suitsukoni. Ja kes oled sina? Tugev ranne või nõrk? Mis tähtsust sel enam on? Sellise mastaabiga kaardil loeb vaid kosmiline kiirgus ja mõne kogukama musta augu paratamatu agressioon ümbritseva suhtes.

Kirsiküpsised

Jorss kandis viltkaabusid, mis lõhnasid kui kirsiküpsised, aga neljale naisele selline peenutsemine ei meeldinud. Nad teadsid, et Jorss on oma juuksed suuremas osas kaotanud - nagu ta kaabut kergitas oli kogu loodud ootusärevus tuules. Ainult kirsiküpsiste aroom hõljus õhus. Jorss ei meeldinud neljale naisele.

Jorsi tänane viltkaabu oli kollane, roepruuni randiga, Jorss oli randi taha haaknõelaga varese sabasule kinnitanud. Sulg surises tuules nagu jalgratta kodarate vahele lülatud mängukaart.Vurra-vurra kõndis Jorss mööda tänavat nelja naise poole ja need kuulsid teda juba eemalt tulemas.

„Kas ta täna jälle,“ ütles vanem naistest põlastusväärselt ja peitis punetava näo ajalehe esikülje taha.

“Kindlasti,“ ütlesid ülejäänud kolm ärevalt.

„Kas ta hoiab neid oma kübaras?“ päris noorim naistest pelglikult. „Mine tea, eks?“

Naised noogutasid ja katsid istudes täpselt terve pargipingi. Kaks neist olid endi vahele ajalehe laiali laotanud ja üritasid päevauudiseid lugeda, noorim heegeldas ja eatu naine istus lapsevanker kõrval. Lapsevankris olid pisikesed mustast plastmassist lillepotid lumikellukestega. Kümme krooni tükk. Odavamad kui teraleib.

Jorss jõudis naiste juurde, haaras taskutest kirsiküpsiseid ja asus neid ülespoole pööratud peopesadesse poetama, ise rõõmsalt mõmisedes.

„Võtke, olge lahked. Maitsvad. Ise küpsetasin.“

“Olge tänatud härra,“ tänasid naised, rõõmust punastades.

„Homseni!“ hõikas Jorss.

„Homseni!“ hõikasid naised.

„Vaat kus vahva,“ ütles noorim naistest.

„Jah, aga mis siis kui homme jälle jänesesitta toob?“ kahtles vanem.

Nad vaatasid Jorsile järgi ja too kummardus paaril korral, et maast midagi üles korjata ning kübarasse poetada.

Vanad vs tehnika

Arvutiga vanaisa sittagi ei läbi saa,

nagu Kanter kaugust viskab IDE-kõvakettaga,

juhtmetest teeb pruudipärja, prose ventilaatorist

agregaadi, võimaldab mis salaviina ajamist.

Kartulid ehk ühe päeva korje kroonika

08.00 

Madala maamaja uks avanes masendava krääksatusega, peletades hommikuiva otsivad koduvarblased eemale. Musta-hallikirju krants niitmata naturaalsel murul pööras pead, ajas neli kontsirget jalga vaevaliselt kõhu alla, lonkis siis peremehe poole. Hall botik lõi trepi ülemiselt astmelt tühja viinapudeli veerema - klaas tegi kivil enneolematult jõledat häält, justkui oleks suur seltskond juute saanidega mööda sõitnud, peatus lõpuks murul, kus Peni nurkral moel selle kaela lakkuma asus. “Neh,” nentis Jaak pead vangutades. Riietumine oli raskelt läinud. Veel raskemalt läks päikesele silma vaatamine. Oli, jumal hoidku, septembrikuu lõpp ometigi. Pohmellis silmadele olnuks vihm leebem. Pilvine ilm ka. Paljas naabrimutt koos... hea küll, hea küll, lõpp sellistele mõtetele! “Neh,” ütles Jaak, astus murule nagu igieast kange saepukk, jalad praktiliselt säärest sirged. Jalgu katsid hallid tööpüksid, rohelised kaitseninadeta kummikud, seljas oli vana auklik vatikuub ja selle all odav, kaheksa nööbiaugu ja kolme puuduva nööbiga triiksärk. Nägu klappis riietuse üldhalli juurde, samasugune trööstitu - unised silmad, konksnina, terav habemeta lõug, kortsus laup ja kaht paarituvat mullamutti meenutav mütsilodu olematuid juukseid varjamas. Õuele sõitis hall Honda Civic. 

08.10 

Civicust ronis välja unesegane aga entusiastliku suhtumisega Artur. Ta haigutas ja oli Jaagu vend. “Kurradi varrajane,” polnud ta üldse millegagi rahul nagu ikka ja liikus poolpõikleval sammul ootamatust ilmumisest innustunud Penist mööda. “Jälle joonud jah?” “Võehh,” ütles Jaak õlgu raputades. Nagu roninuks seal miljonid kihulased. Oksehoog järgnes oksehoole, iiveldus ähvardas magu seest tirida, aga polnud mida oksendada. Peale ohtrast viinast läbiimbunud maomahla ei pakutud midagi, mida murule ladustada. Maomahl tõusis ainult korraks, nagu eriti laisk tööline ja uinus siis taas mao seinu ärritama. Kui Jaak vaid seisis, maksimaalselt minutis paar korda hingates, siis Artur lõhkus ringi nagu pöörane. Hoovinurgas, vanade sirelite ja kuuriseina vahel seisis T25 traktor, millega sai näiteks külapoodi viina tooma minna või siis läbi nõgesevälja salakavalalt peitunud tiiki sõita. Ja sellega sai ka... “Kartuleid võtta,” ütles Artur. “Ja mitte vähe. Ma üksi ei hakka. Kust mina tean, kuidas seda naftat kontrollitakse ja siis veel agregaatide ühendamine. Ma ei taha. Ei saa.” Jaak sai ennast lõpuks liikuma. Nüüd tegi ta samme peotantsija kiiruse ning osavusega, tassides madalast majast õue laua ja selle ümber maja seina äärest puupingid. Siis läks ta tuppa kohvi keetma, samas kus Artur viljapuuaias ringkäiku tegi ja igast õunast tüki hammustanuna selle lihtsalt minema viskas. Tõbras, eks! 

08.45 

Õuele sõitis veel üks auto. Kollane, ebanormaalselt kollane Ford Escort 1984, kole kandiline, ei teeninud oma juhi huve ka. Keegi ei osanud nimetada kaht põhjust, miks see olemas oleks pidanud olema, aga masina juht Holger teadis muid asju. Ta teadis, et laupäeval oli külas kombeks lõikusi, kolimisi, pesupäevi ja sügiskünde läbi viia. Ta teadis, et laupäeva kutsuti vanarahva suus puulpäiväks. Ta teadis, et laupäev tähistab töönädala lõpp-päeva. EE köide 5 kinnitas nii. Holger ei saanud sellest kõigest suurt sotti. Ta arutas, kas suguvõsa ja tuttavatega kartulite võtmine on ikka piisavalt laupäevane tegevus. Ta oli linnas seinale roovituse kinnitamine pooleli. Tema naisel oli ka midagi pooleli, ta ei teadnud mis täpsemalt. Luule-Vulp vupsas autost välja. Tagumistest ustest kaks poissi, Tuumen ja Leik, üks plikatirts ka, Vigle nimeline. Kogu kamp, et mul lihtsam kirjeldada oleks, kandis sarnaseid siniseid mustrita dresse, väljaveninud põlve ja küünarnukikohtadega, pigem vanglarõivaste moodi, aga sobivaid ka põllul pläterdamiseks. Tuumen kimas üle muru nagu niiduk ja surus nimetissõrmed Peni kõrvadesse. Leik otsis silmadega midagi, mida lõhkuda ja Vigle tundis ennast peale hommikust jogurtit halvasti. Tegelikult olid omleti jaoks kasutatud munad +1 päev üle kõlblik-kuni-tähtaja seisnud, botulismita, rõvedad ja ebatervislikud. Munad munenud kana polnud loomulikult milleski süüdi. “Maaõhk,” kaebas Luule-Vulp ja mõtles heldimusega oma mehe suguelundile. Siis pookis ta selle mõttes oma naabrimehe külge ja oli rahul. Holger kamandas lapsi, kes teda kuulda ei võtnud, läks siis T25 manu, tiris kapotiluugi üles, kontrollis nafta olemasolu (26 liitrit umbkaudu), ühendas rootori ja tegi proovikäivitamise. T25 ärkas kohe, ajades õhku mustemast mustemat suitsu, justkui oleks keemiavabriku suur tulekahi taas süttinud. 

09.00 

Õuele sõitis kolmas sõiduauto. Roheline rahvavagun Golf. Sellest väljus kaks naist, esimene suure kuhja kilekottidega täis sööki, mille kirjeldamiseks mul aega pole. Noh kana, sibulavõileivad, siirup, midagi sarnast. Teine naine nägi vaeva, et iseennast kanda. Ta oli oma mehe teada 138 kilogrammi raske, mistõttu mees sekretäriga (kellegi teise sekretäriga) Maldeviididel sinihallitusjuustust kiigelauda valmistada vorpis. Kohtunikud muigasid salamisi ja pidasid kogu ettevõtmist idiotismi madalamaks astmeks. Nidia kandis söögid Jaagu poolt toodud lauale, lisas kandikud, lõikelauad ja möllas nagu tantstõves keeritsuss hakkides, määrides, viilutades. Lapsed ja Peni haarasid killukesi-ribakesi, said vastu näppe, karjusid pahaselt. Sulinda kulges pekke õõtsutades ja ilma autode vahele takerdumata edukalt majani, jäi siis uksepiitadega jänni ja otsustas lõpuks tarre mitte kippuda. T25 möirgas nagu tige elajas taudi ajal, lapsed lippasid selle kannul kui saarmad ja Artur käis targutades kabiini kõrval. “Kuradi hagijas,” kobises ta. “No ma ei saa ju,” ohkis Holger roolist. “Üks küünal on omadega mäel.” Jaak pidas peenikest naeru, aga kandis siiski sületäie ämbreid ja metallkorve murule, mistõttu suurem osa neist kohe ka kinnastes kätega minema kanti.

09.30

Kartulipõld laius maja taga, 60 vagu õudusi neile, kes endid upakile ajada ei saanud. Kogu seltskond üritas üksteisele tõestada, kuidas nad ikka üldse kohe ei suuda. Kuidas eile tööl õlitünni tirimisest mingi naks läbi käis. Selline terav. Selinda ei suutnud kummarduda, kuna tema pankranniku suurune kõhuvolt riivina ülakehale ette käis. “Kuidas siis saab?” küsis Artur, kellele paksud inimesed üle kõige nalja tegid. “Veeretad ennast mööda vagusid või? Heh!” T25 juhiga, kaheksa korjajat ja Peni. Selline bande liikus ärahirmutatud heinamaad mööda objektile. Töö kardab tegijat sama palju kui tegija tööd – progressi polnud seega lootagi. 

10.00

Peale esimese vao lahtilükkamist täitus maapind kuldkollaste mugulatega, mil ei paistunud isegi suurt mulda küles olevat. Mõned kartulid olid poleks läinud (loomulik kadu) ja mõned jäid maa sisse (kus need mullamuttide saagiks langesid), enamus vedeles pinnal sama laisalt kui korjajad tööle eelpausi pidasid. Joodi kaasavõetud viina. Mitte lapsed. Jaak, Artur ja Holger küll. Eriti Jaak, kel R, L ja K,P,T, G,B,D segi minema hakkasid. Melinda ja Luule-Vulp istusid kummuli keeratud ämbritel, olid vait. Nad polnud varem kohtunud ja ei osanud isegi ilmast rääkida. Ilm oli endiselt vastutulelik, 22 ja päikesepaisteline. Nidia sügas Peni silmalau pealt, siis turjalt ja küljelt, mis loomale eriti meeldis. Mõned kirbud leidsid tee naisterahva rõivastele, aga selles polnud midagi õhtulehepõnevat. Samal ajal kui lapsed mulda sõid ja muid lollusi tegid sugenes meeste vahel järgmine arulage keskustelu. “Vorp,” ütles Artur ja irvitas. “Vorp oleks ideaalne.” “Sa ainult narrid,” pahanes Holger. “Minu laste nimed on ekstravagantsed. Mitte mingi Mari või Aino või ma ei tea mis puss. Ja meil ei tule neljandat. Juhad lõigati läbi noh.” “Jaa,” targutas Jaak, kes hakkas Viru Viinast üsna kaameks jääma. “Seda et...mörh...ronisid üles mööda seda posti...irr ja irr... endal käpad püsti ja siis tead jalaga niuh...” 

11.00 

 Peale tunnist tõsist pausi seisis kartulikottide armaada hirmunult himurate pilkude all – napp progress, 5 kotitäit kümnelt vaolt, ähvardas olematuks kahaneda, kuna suurem osa kohaletulnutest soovisid oma osa, soovitavalt +1 kott ülejäägiga. Et saaks sööki rohkem vorpida ja siis minema visata. “Minu pere peab vähemalt 6 kotti saama,” nõudis Holger, kelle peres kartuleid ei söödud. “Minu naine, minu lapsed!” “Sinu!” ütles Jaak ähvardavalt ja sihtis venda sõrmega. “Minu!” “Mina pean ikkagi tärklisedieeti,” kaebas Melinda väga vaikselt. “Aurutan, keedan, ronin vanni kuuma keeduvette. Sisse. Mugulad annan naabritele.” “Raisk...amine,” teatas Artur. “Sa oled nii suur ja nilbe, et mul on lihtsalt imelik sinuga siin rääkida. Sa oled, ausalt ka, suur nagu Kuu.” “Ja sina oled kuri mees,” vihastas nüüd Nidia, kes üldiselt ka pakse inimesi ei sallinud. “Mulk kinni va hark!” karjus Artur kõrisõlme jõnksutades. “Tõmban sulle kartulikoti pähe, siis räägi edasi.” 

12.00 

 Kartulisaak oli Arturi sõnul parem kui mullu ja oluliselt parem kui tunamullu, kui maha pandi kolm ja üles võeti 2,5 kotti. Kartulisaagid olid kõikide meelest alati paremad kui mullu – keegi ei mäletanud täpselt, kuidas eelmised talgud lõppesid, kui palju kartuleid üksteise pihta loobiti, palju naabrid viinauimas õdede-vendade tagant varastasid, isegi seda mitte, palju neid maa sisse jäi. “Täna,” ütles Artur tähtsalt. “Täna peab keegi meist kaineks jääma. Mina pakun naisi.” “Unusta ära,” ülbitses Nidia, kes jumal teab kust liitrise veini välja villinud oli. Seda joodi üle pudelisuu, naistetrio hakkas saavutama seisu, mida padujoodikud vindiseks nimetasid. “Kainemaks,” parandas Artur ja keeras otse vao vahel uuel poolesel korgi pealt, samas kus T25 temast mööda sööstis, mullapuru puistates. “Üks väike tinunn ei tee paha, onju Jaak.” Jaak oli Peni kohale kummardunud, vaatas loomale sügavalt silma ja rääkis talle. “...kuukelme endiselt...ei saa, sest et ei saa...kartulid...jah kartulid...ise viirenid...viinedir...viinerid kile seest välja...” 

14.00 

Resultaat – 16 kotti ja läbitud 50 vagu. Korvidega korje oli muutumas korvideta kakerdamiseks. Lapsed, keda enam talitseda ei püütud jooksid põllult minema, vallutasid korjajaid ootava laua ja kukkusid sööke sisse ahmima. Esmalt mugiti ära sidrunikattega kook, siis läksid kommid ja präänikud, lõpuks täisvõileivad kurgi- ja vorstikattega. Purjus Holger oli T25 kabiinist välja kukkunud, traktor ise lamas külili mäenuka all, kus järsud parempöörded füüsikaseaduste tõttu kunagi õnnestuda ei saanud. Jaak, kes oli täiesti aru kaotanud ajas Arturit mööda heinamaad taga, arvates, et tegu on tema ammulahkunud emaga. Ta oli pundi ohakavarsi haaranud ja kavatses vanamoori tublisti nüpeldada. “Jäta nüüd jama!” kisendas Artur. “Ema!” jõrises Jaak jooksult rotveileri kombel ja lõõtsutas. “See...nagu õuduse vilm! Tagasi kust tulid. Pea...seisma. Las ma nüpeldan sind...üleannetu!” Melinda, kes oli kõige vähem purjakil, üritas kartulikotte põllumaa servale vedada, aga ajas suurema osa neist ümber ja tallas mugulad oma hiiglaslike jalataldadega tagasi maa sisse, isegi sügavamale kui need esialgu olnud olid. 

16.00 

Suurem osa korjerahvast oli ebakaines olekus. Magasid teised vagude vahel või murul, lapsed lippasid ringi ja pasteerisid kõiki joodikuid tavotist ja hapukoorest kruvitud seguga. 

20.00 

Nüüd tukkus kogu seltskond. Mõned lamasid ka süvaunes. Isegi lapsed olid kartulikottidele kobinud ja norskasid. Põllul valitses kaos. Panged kõikjal kuhu need kukkunud olid, siin seal seljastkistud ja mulda tallatud riidehilbud, tühjad pudelid, upakil T25 ja mugulad, kõikjal mugulad. Peni lonkis ühe magaja juurest teise juurde, nuusutas neid ja kiunus. Ta polnud järjekordselt õhtusööki saanud, lõpuks lõi käpaga ja hakkas ühest poolikust metallkorvist kartuleid krõmpsutama. Päris ebameeldiva maitsega junnid, aga täitsid kõhtu vähemalt. 

20.02

Põõsad läksid laiali ja Antonius Tutt koos oma suguvõsaga vajus peenramaa lahingutandrile. Neil olid kaasas suuremat sorti pajuvitstest kastid ja pereema käsk mitte mingi hinna eest häält teha. Kogu saagi kokkusaamine võttis aega 20 minutit, siis kadusid fantoomid sama ootamatult kui olid ilmunud.

Viljade kasvukuud

Meil aias kasvas redis august, kuid mais.

Lohutajakarud

Ema kattis paljaste taldadega samblapehmust, kiilus ennast läbi mustikavarte, vabarnapuhmaste, niiske õhu, mida rabast õhtuootel üha peale voolas. Ta jooksis kiiresti, piisavalt kiiresti, et öösärk tema seljas tuules vaikselt sabisema hakkaks, pilku tagasi pööramata, sõrmed kramplikult rusikasse surutud, mitu nädalat vana küünelakk osakestena pudenemas, pikad värvimata juuksed tuules lehvimas nagu ribakardinad. Jooksis peaaegu hingetuna. 

Õhtu tema ümber oli samuti hingetu, oma värvides, oma kurjakuulutavalt nukrates toonides, mis isegi üksikud võimalikud soojemad armutult kägistasid. Sookailud olid tavapärase mattrohelise asemel hallikassinised, koor männitüvedel näis süsimustana, vastassuunas kihutav võsariba temast vasemal kulges roostes okastraadikogumina, millest küünitasid välja üksikud longus lehtedega oksad. See oleks kõigi tunnuste järgi võinud olla unenägu. Oleks. Ei olnud. Kuid see polnud unenäost ka väga kaugel. Selle kohta oleks võidud kosta (armulikud, elavama kujutlusvõimega inimesed) – unenäoline olukord. Üsna ebatõenäoline, aga ilmselgelt miski, mis siiski linade vahele ja padjale ei kuulu. 

 Ta imestas selle üle, kui kaua ta oli juba mõõduka kiirusega tormanud, peaaegu väsimust tundmata. Talle näis, et ramm kasvas iga sammuga ja ühel õnnelikul momendil lööb ta ennast kurjast dimensioonist välja, päikesepaistesse, sooja suveõhku, kus muredest saavad heeliumiga täidetud punased õhupallid, mida tõsise olemisega, veidi tokris karvaga lohutajakarud üksteise järel käppade vahelt lahti päästavad ja karjuvad: „Lehvitagem nüüd kõik. Sealt nad lähevad. Viha, vimm ja tirilirilimm!“ Ta kõõksatas korraks lohutajakarude mõtte peale (see oli kindlasti naerukõõks, aga kõlas nagu oleks keegi tühja kastrulisse suruõhku lasknud) ja surus end sarapuutihnikust hetkega läbi, nagu inimrammvai. Oksad kriipisid tema nägu, peksid tervendavalt nagu saunata vihad, siis jõudis ta lagendikule ja seisatas esimest korda, ehk poole tunni jooksul. Või oli ta kauem jooksnud? Päevi? Nädalaid? Ainult loetud minuteid? Ta lasi ennast küüru, maandas käed põlvedele ja ahmis sisse metsikut tukslemist, lihaspingete vabanemist, ootamatut lõtvumist, pulsi ärevat kiirenemist ja siis pidurdumist. Ta ei ahminud õhku, kuid hingas siiski kiiresti. Veri trummeldas langetatud otsmikul, rinnad pakitsesid, jalatallad kihisesid nagu oleks need gaseeritud joogi sisse kastetud. Ja siis, seda planeerimata, hakkas ta uuesti, seekord küll pisut aeglasemalt sörkima, sest lagendik oli täis kände ja oksarisu. 

Aastaid vana raieplats õigustas sammu aeglustamist, talle kargasid pähe rästikud, augud maapinnas, paakunud mullast turritavad teravad oksaodateravikud, raietööliste poolt unustatud ja poolenisti samblasse mattunud roostes saeketid. Tigedad ja mittekoostöövalmis metsakuklased. Kõik need asjad, vana pele, vaenulikud taldadele, katmata ja puha. „Parema meelega jookseksin üle sinililli täis luha.“ „Üldiselt on ka luhal ohtuderikas,“ kostis vanem, eriti tokris karvaga prillid-ninal-lohutajakaru, keda teised Silmikuks kutsusid. „Luhal ja metsas joostes tuleks jalas kanda vähemalt ketse kui mitte kummikuid, eks. Isegi kui kummikud pole linnaproua jaoks piisavalt moekad jalanõud.“ „Jalanõu on hüva nõu,“ pomises ta jooksult. „Kuid jätke mind nüüd rahule, jätke tõesti, jätke järele, käige oma seenetanud luhale lohutajakarud.“ Enesega vestlemine tundus hüsteerilisena. Ta ei olnud, taas kord, Silmiku nimelisest karvakogumist kuigi kaugel, kuigi tõtt öelda (ta kinnitas seda endale hullumeelse innukusega) polnud mingit Silmikut olemas ja lohutajakarude idee oli talle pähe karanud joostes, kas adrenaliini üleküllusest või mingist eriti tõsisest veast ajus. Nad olid tasapisi oma mõtteid tema omadesse segama hakanud ja ennast lõpuks sisse seadnud. Üks neist võttis eriti tihti sõna. Teised lohutajakarud jälgisid arutelu vaikides eemalt ajusoppidest, nad kortsutasid kulmu ja olid mingil põhjusel parajalt porised. 

 

EI MINGEID KARUSID ENAM! 

 Talle näis, et järgmise võsaviiru taga laiutab veel üks lagendik, aga kui ta oli ennast floorakaosest osavalt läbi murdnud, seejuures suurt viga saamata, imekombel endiselt ka jalataldu vigastamata, leidis ta end ootamatult heinaselt teepervelt, üksikute karuputkelehtede vahelt, mida ta edenedes osavalt ignoreeris. Lihtsalt ületatava kraavi taga algas pihta kitsas asfaldiriba, mis näis piisavalt lai kahe sõidurea jaoks, aga mingeid eraldusjooni (teemaalinguid, ütlesid karud) ta ei täheldanud. Ninna lõi pisut, õige pisut õrna kütusehõngu. Kas möödunud või lähenevast sõidukist. Kust oleksid astunud või astuksid välja inimesed, kes tuleksid mulle appi, mõtles ta. Või siis väljuks sealt miski mitte eriti sõbralik, millel oleks ees vaid viisakas, naeratav mask. Ja maski taga, seal elutseb madudena väänlev soolikakogum, mis haiseb kergelt mentooli järele. „Usalda ainult iseennast,“ mainis Silmik. „Võõrastele kuuluvatesse sõidukitesse ei istu, eks,“ lausus teine lohutajakaru, kes püüdis talle läbi heina lähemale hiilida ja tal käest haarata. Kolmas, kõige porisem karu ei öelnud midagi. Näis, et ta ei ole isegi kõnevõimeline ja ometi tundus ta kõige lähemal passivat. Isegi kui ta ei üritanud tema käest krabada ega targutanud. Loomulikult oli tarvis võimalusel kohe hääletada. Ainult et seda sõidukit, mida ta ennast pöörates märkas, polnud erilist mõtet hääletama hakata, sest see seisis paigal. Pragunenud tuuleklaasilt peegeldas vastu terve maailm, kaks parempoolset ust olid poolenisti avatud, esirehvid peatunud teepeenrast eemal ja kivist kilomeetripost näis olevat juhiistme ees sügavale kapotti kaevunud, seda embas suur hulk moondunud metalli. Numbrimärk vedeles eemal, asfaldi ja heina piiril asuval liivaribal, nagu pitser sündmuskohale. Tema käsi otsis kiiresti ja automaatselt mobiiltelefoni embust, et abi kutsuda, aga siis meenus talle, et tal oli seljas kõigest õhuke taskuteta öösärk ja isegi kui ta joostes mobiili rusikas hoidnud oli, vedeles see küllap samblapõues igirahus, sest suurest metsast ei leia pisikest kõnejulka üles isegi need, kes heinakuhjast meeleheitlikult ent positiivselt totral lootusrikkal meelel võrgunõela otsivad. Kui suur see heinakuhi lõpuks ikka olla saab, metsa kõrval? 

 „Üldiselt, khm-khm, saavad nad mobiiltelefone positsioneerida,“ pomises Silmik prille kohendades. „See käib nii, et...“ „Nad saavad sulle helistada ja vaikses metsas kuuled sa helinat kaugele,“ pakkus teine lohutajakaru olematu olendi kohta üsna hea idee välja. „Nii leiad mobiiltelefoni üsna lihtsalt. Aga sellisel juhul, peaks muidugi olema keegi, kes helistab, eks. Mis sorti ringtjuun sul oligi?“ „Nokia tjuun,“ pomises ta. „Nokia tirilirilimm.“ „Tirilirilimm!“ hüüdsid lohutajakarud kooris. Kaks karu. Kolmas, kõige vaiksem ja ohmuvõitu ei kommenteerinud. Ta koperdas sõidukile lähemale ja hõikas: „On seal keegi?“ Isegi kui seal keegi oli, ei suvatsenud ta enda kohalolekust inimkeeli-helehääli märku anda. Mis siis, kui seal passivad, lausa varitsevad, nugade ja kirvestega varustatud kurjad inimesed, karjus aju ettevaatlikkusest nõretades soolikamadude rindele tagasi pöördudes. Mis siis kui sa saad abi asemel hoopis lühikese ja letaalse abielu roostevaba terasega, mis! Lähendes ja veidi valjemini: „On seal keegi!“ Ta märkas tumedat kogu hämaras salongis rooli kohal (võimalik, et see oli kõrgemat sorti istme kaelatugi) ja vakatas, peatus, astus sammukese tagasi, kergelt tasakaalust väljas sammukese vasemale, vaarudes. Talle näis, et siulett liigutas end veidi ja kähises vaevukuuldavalt. „Vaevalt küll,“ pomises Silmik ja lõi ajalehe valla. Seal, esiküljel, laiutas trükitähtedega laotud pealkiri: INIMKOGU AUTOS EI LIIGUTANUD ENNAST, TEILE VAID TUNDUS NII!

 Jah, mulle vaid tundus nii, mõtles ta õhtupäikese loojudes, kätega olematud tolmuebemeid eemale tõrjudes, ettevaatlikult külg ees purjetades, sõidukile lähenemist planeerides.

Ta kuulatas veelkord, kuid ümbrus vaikis nagu kohitsetud kustukumm. Linnud magasid, mõttetühjad, et visuaalselt köitvad sulerüüs pead tiibade all, lohutajakarud oma koopas seadsid end unele, kiskusid valla suure koitanud villateki ja püüdsid ennast sinna sisse mässida, nii et kered kaetud said, kuid pisikesed roosad käpaalused padjakesed tema vaimuilmale imetleda jäeti. Mitte veel, pomises ta. „On aeg,“ kinnitas Silmik ja keeras ajalehe enda pea alla padjatorbikuks. Ta märkas esikaanel, suurte tähtedega uudise (INIMKOGU AUTOS EI LIIGUTANUD ENNAST, TEILE VAID TUNDUS NII!) all pilti. Pildil oli sõiduauto. Sama sõiduauto, mida ta jõllitas. Ohtlikke asju täis (või siis täiesti ohutuid asju täis) sõiduauto, milles istus vähemalt üks inimkogu, mis lohutajakarude meedia järgi ennast küll sugugi ei liigutanud. Ta istus, endiselt ettevaatlikult ning aegamisi, teepeenrale ja laenas uinunud Silmiku pea alt (karu poolavas korraks pahuralt silmad, ent sulges need siis sügavalt ohates) ajalehte, voltis selle lahti ja asus lugema. Ühe keskpärase pealtvaataja jaoks istus ta justkui kangestunud koolnukeha, selg ebaloomulikult taha painutatud, kaks kätt ebamugavalt ette sirutatud, tühjust haarates, lõug püsti. Tema silmamunad liikusid kiiresti paremalt vasemale, vasemalt paremale, lohutajakarude meediaväljaande kaaneloo esimest lõiku ahmides.

 INIMKOGU AUTOS EI LIIGUTANUD ENNAST, TEILE VAID TUNDUS NII!

 Lohutajakarudele teadolevatel andmetel sõitsid nad teelt välja. Isane inimene põrkas kokkupõrke inertsist peaga tuuleklaasi, armutult, killud koorisid tema kortsunud otsmikult viimasegi märgi lähenevast keskeast, isase inimese parem käsi jäi sissepoole kooldunud metallriba vahele ja rebiti otsast nagu vastihutud raudsae ette sattunud rabarberivars.

Veri täitis maailmaruumi ja ujutas jalamati üle nagu hiidlaine. Surm jõudis enne kui sekundiosuti astme võrra edasi nõksatada jõudis. Ta hingas oma viimase hingetõmbe ja vajus siis sinna, kuhu minnes alati viimane hingetõmme tehti. See päris viimane, kõige viimasem, ei enam kunagi. Emane inimene väljus tagumiselt istmelt, seisis veidi sambana paigal, justkui olukorda hinnates ja sööstis siis ootamatult peast haarates metsa, pillates oma taskust mobiiltelefoni. Ta otsaesine kattus terava hirmuhigiga, kui toimunu tasapisi mälusoppidest lekkides taastuma hakkas. Kõige pisem ja rumalam inimene, rumal pigem oma vanuse kui millegi muu tõttu, paiskus esiistmelt, kus ta turvavööga kinnitamata istunud oli, kägaras istme ette, murdes ereda raksatusega parema käe kämblaluu ja küünarvarre, peaaegu sünkroonis, ning vajus samuti pimedusse. Tema otsaesine maandus lohutavalt, lausa kevadiselt soojas püdelas vereloigus. Jätkub järgmisel leheküljel. Tulptekst esileheküljel lõppes. Selle alla oli olematu küljendaja paigutanud reklaamikasti kirjaga: NAD LAULSID ENNE ÕNNETUST TOREDAT LAULU KOLMEST KARUST. Ta libistas sellest silmad üle, kiirustades lehekülge pöörama. Kõige pisem ja rumalam inimene hingas veel... Ta heitis olematu ajalehe nõgestesse ja tormas haavatud loomana kisendades... Kui aegunud oli lohutajakarude meediaväljaanne!!!???? ...sõiduki poole, jalad risti-rästi, nagu teda kästi, ei olnud asjad veel halvasti, aga kaugel sellest, et hästi. Ta rebis poolenisti avali oleva küljeukse viimase võimaluseni lahti. Paakunud vere aroom, mis meenutas veidi pulliverebatoonikese oma, lõi talle vastu, ühes häirivalt maheda roojalehaga, mida hoovas juhiistmelt. 

Ta üritas mitte oma abikaasa moondunud surnukeha poole vaadata, sirutas käed kõrvalistme alla ja puudutas SOOJA kergelt värisevat säärt. Teise käega korjas ta üles mobiiltelefoni, millel oli olemas levi ja mis oli helistamisvalmis. „Jumal tänatud,“ pomises ta. 

Kusagil eriti sügaval mälusopis olid lohutajakarud ennast lõplikult magama murisenud, nad ümisesid rahuolevalt ja tatistasid oma karva niiskeks, unes ajalehti ribadeks rebides, neist kardinaid valmistades, nendega aknaid ja uksi kattes, nii et nad mõneks ajaks varjule jääksid. Lohutajakarudel polnud kombeks asjadesse sekkuda kui lootus takistas veidigi sisutusel, korratusel, võimatult teravatel väärmõtetel peale tungimast. Homme ei mäleta meid enam keegi, mõtlesid nad, ja see on hea.  

Novell on lisaks ilmunud ka veebialmanahhis "Poogen"

Facespooked

i tried to remember how your face looked
but all i saw was facebook

kubijal, 2. aprillil 2012

Mõtlemisainet

Oli plaanis see lugu Elades Ekraanil blogis avaldada, aga see kippus tolle ajaveebi teemadevalikust liiga kaugele, mistõttu jäi ta õhku rippuma. Mitte enam. Kes loeb, see loeb.

Ma vestan teile uudistele ja arvustustele vahelduseks ühe päris kurja loo, võtke hetkeks aeg maha, lugege, mõtelge kaasa ja suhtuge sellesse kui äratusse. See lugu võiks alata sõnadega elas kord ning ma ei näe mingit põhjust, miks see peaks teisiti olema.

Niisiis. Elas kord sõjaveteranist invaliid, kelle pärisnime keegi ei teadnud, aga keda rahvasuus tunti kui Vilevana. Vilevana oli oma hüüdnime teeninud Teises maailmasõjas võideldes, kus ta mürsuga pihta sai ja kõndimisvõime kaotas. Lisaks raskele füüsilisele puudele lisandus ka vaimne, mees ei talunud hiljem mingit sorti vilistavaid või undavaid helisid, reageeris neile alati järsult tõmbluste, raevu ja hirmuga. Meie sellest küllap sügavamalt aru ei saa, vähemalt enne mitte kui meie endi ümber tapamoon vilisenud pole. Sõjaveteranina veetis ta mingi osa oma rahuajal elatud ajast pisikese poekese ees luudadega kaubeldes, ratastoolis, valugrimass näol, veidi segane pilk silmis. Kõhnana, koosnedes rohkem luudest ja nahast. Istus oma tööpostil toidu jaoks kopikaid kogudes ja maailm kihutas temast mööda, isegi ajal, mil maailm veel ei kihutanud.

Poe lähedal, kus Vilevana kasevitstest seotud hõredaid, põimitud nööriga seotud luudasid müütas, asus kahekorruseline koolimaja. Kooli õpilased teadsid Vilevana väga hästi, sest temast mööduti tänaval tihti, teadsid ka tema kommet vilistamise peale endast kontrollimatult välja minna, mingis osas muutus vanur mitmetele kõneaine pakkumise kõrval toredaks ajaviiteks, atraktsiooniks. Ratastoolis vanamehest joosti provotseerides mööda, vilistati tema poole, sõrmede vahelt ja terava plastikvile abil, nii et vanur hirmust ja raevust poolsõgedana õpilasi jälitama hakkas. See oli valitud seltskonna jaoks põnev tegevus ning pakkus teravamaid elamusi kui vahetunnil mööda aulat ringiratast jalutamine. Vilevana ratastool polnud nii kiire kui laste jalad, tema jalutuskepp ei ulatanud pahategijaid karistama, aga ta üritas ikkagi kõigest väest. Aukus nägu higine, lõõtsutades, ratastooli kätega nagu katkist tanki edasi sundides, oli ta narritajatest alati paar sammu maas. Samal ajal kui adrenaliinikütid tänaval oma mängu mängisid, oli pool koolimaja õpilaskonnast hoone tänavapoolsetele akendele kogunenud, elades sündivale ergutushüüete ning vilekoori saatel kaasa, samal ajal kui mõned möödujad tänaval lapsi korrale kutsuda püüdsid. Tulemusteta.

See juhtus ühel korral, mitmel, kui mitmel täpselt, seda ma ei mäleta. Mingil hetkel saabus teade vanahärra surmast, mille peale kellegi kulm isegi ei kerkinud. Aasta võis olla umbes 1988. Videomängudest teati siis umbes sama palju kui kahetuumalistest protsessoritest ning iPhone neljanda mudeli stardikampaaniast. Tollal süüdistati noorte julmuses, hoolimatuses ja vägivallalembuses hoopis mängufilme ning kriminaalromaane.