Kirsiküpsised

Jorss kandis viltkaabusid, mis lõhnasid kui kirsiküpsised, aga neljale naisele selline peenutsemine ei meeldinud. Nad teadsid, et Jorss on oma juuksed suuremas osas kaotanud - nagu ta kaabut kergitas oli kogu loodud ootusärevus tuules. Ainult kirsiküpsiste aroom hõljus õhus. Jorss ei meeldinud neljale naisele.

Jorsi tänane viltkaabu oli kollane, roepruuni randiga, Jorss oli randi taha haaknõelaga varese sabasule kinnitanud. Sulg surises tuules nagu jalgratta kodarate vahele lülatud mängukaart.Vurra-vurra kõndis Jorss mööda tänavat nelja naise poole ja need kuulsid teda juba eemalt tulemas.

„Kas ta täna jälle,“ ütles vanem naistest põlastusväärselt ja peitis punetava näo ajalehe esikülje taha.

“Kindlasti,“ ütlesid ülejäänud kolm ärevalt.

„Kas ta hoiab neid oma kübaras?“ päris noorim naistest pelglikult. „Mine tea, eks?“

Naised noogutasid ja katsid istudes täpselt terve pargipingi. Kaks neist olid endi vahele ajalehe laiali laotanud ja üritasid päevauudiseid lugeda, noorim heegeldas ja eatu naine istus lapsevanker kõrval. Lapsevankris olid pisikesed mustast plastmassist lillepotid lumikellukestega. Kümme krooni tükk. Odavamad kui teraleib.

Jorss jõudis naiste juurde, haaras taskutest kirsiküpsiseid ja asus neid ülespoole pööratud peopesadesse poetama, ise rõõmsalt mõmisedes.

„Võtke, olge lahked. Maitsvad. Ise küpsetasin.“

“Olge tänatud härra,“ tänasid naised, rõõmust punastades.

„Homseni!“ hõikas Jorss.

„Homseni!“ hõikasid naised.

„Vaat kus vahva,“ ütles noorim naistest.

„Jah, aga mis siis kui homme jälle jänesesitta toob?“ kahtles vanem.

Nad vaatasid Jorsile järgi ja too kummardus paaril korral, et maast midagi üles korjata ning kübarasse poetada.