Meenutamaks pronksiööd

Esmalt töötasid asjad teistviisi. Sotsiaalmeedia aseaineks olid pesu kuivama riputavad naabrinaised, Interneti asemel kaanisime end ajalehtedest täis, kuulasime raadiot, lasime emotsioonidel lennata kinos ja raamatukogus. Info, võrreldes tänasega, levis nagu päikesekuumale asfaldile liimitud tigu. Selleks, et sõnumikulutuli ootamatult lahti päästa, pidi olema vähemalt 20. august aastal 1991.

Mul on ähmaselt meeles üks stseenike ühistranspordist, kollane väsinud olemisega tolmune Ikarus tulvil murelikke nägusid, tasasel häälel vestlemist, küsimusi, spekulatsioone, kõhklevaid vastuseid. See oli tavapärasest erinev, sest üksikute ilmast kõnelevate, toidupoodi ja kalmistule ruttavate mutikeste asemel kõmises seekord terve bussitäis rahvast nagu summ joobes metsmesilasi ja mõtteid vahetati ka võhivõõraste vahel. Minu, 13. aastat vana nolgi, kõrvu jõudsid tookord vaid üksikud lausekatked, sest tõenäoliselt täitsid suurema jao mu mõttelaost poest ostetav võrkpall ning õhtuks planeeritud kokkusaamine sõpradega.

„...hakatakse meilgi tapma...“

„...tankikolonn juba liigub Tallinna poole...“

Sõnad lõid vaid osaliselt rusuva õhkkonna. Püütud lausekatketel polnud minu jaoks väga kindlat tähendust, erakordne ja tajutav oli vaid see, kuidas suletud ruum järsku olulist uudist jagas ja selle bussiuste avanedes igasse ilmakaarde edasi kandis nagu gripiviiruse. Siis levik vaibus paikselt, aga kees edasi igal pool, kus inimesed kokku juhtusid, kodudes, töökohtades, tänavanurkadel. Midagi kurja oli sündimas.

Tundub olevat sedaviisi, et väike rahvas saab kõige paremini kokku ikka siis kui on põhjust seljad vastakuti suruda. Me võime igapäevaselt iriseda ettevõtjate ja töötajate üle, mõnitada ühtviisi tänaseid ja eilseid peaministreid ning tõsieluhüsteerikutest meediapitsereid, vinguda igal võimalikul juhul, harjumuspäraselt mitte rahul olla, aga kui saabub otsustav moment seljad kokku lüüa, siis me teeme seda, justkui tiriks meid nähtamatu kuuluvusmagnet. Me teeme seda tahes tahtmata, käskimata. Tahaks loota, et ka täna, mil mõned ehk tunnevad, et Eesti Vabariiki enam ei ole, et on vaid Ühendatud Euroopa Vabariigid, mis lüpsavad sulakulda, magusat edupiima ja eurosid kõigist sajast kikkis ettevõtlusnibust. Et Euroopa on õnnelik selili püherdav lehm ja Eestimaa on pisike must laik selle seljal. Tundub loomulik ja eluterve loota, et see on kestev hoolimata poliitikat kõrvetanud mürareostusest ja masust, mõningasest väljarändest ja kerkivatest hindadest.

2007. aasta aprillis oli kokkuhoiuinstikt veel alles. Küll veidi teistsuguses olukorras, hoopis teistsuguse kriisi ajal. Ma olin siis 29. aastane. Sotsiaalmeedia püsis tookord peamiselt Orkutis, aga Internet oli juba kõikjal. Rahvast täis Ikarus oli muutunud kommentaariumiks ja kommentaariumis (kui see avatud oli) kogunesid inimesed, kes rääkisid, muretsesid, hoolisid. Me püsisime koos uudiseid lugedes, infokilde leivaviilukatena jagades, soojaks räägitud telefonide otsas, isegi kui olime südmustekeerisest väljas, Eesti erinevates servades, ärkvel, vaim erekteerunud ja jälgisime mitmeid öid uinumata pealinnas toimuvat ning ega tookordsed spekulatsioonid ei erinenudki kuigi palju 1991. aasta omadest. Räägiti taas ja pisut hirmununa sellest, kuidas Venemaa reageerida võib, spekuleeriti vägede sissetoomise üle ja pajatati sellest, et taas kord tuleb minna ning mõned juba ongi pealinna kaitsma rutanud. Aastakümneid juurdunud hirm lõi välja, ühes sellega ka unustatud legendiks muutunud sööme-kasvõi-kartulikoori-entusiasm.

Seljad pandi taas kokku.

Sellised me oleme. Eestlased. Tavalised, kodused, rõõmsad, nukrad, tagasihoidlikud, meeldivad eestlased. Jääb mulje, et koos rohkem halvas kui heas ja ega see nii halb polegi, eks. Meie pisike maa on servast servani peidetud entusiasmi täis, hibernatsioonis entusiasmi, sellist, mis ärkab harva, aga on ärgates muljetavaldav, terav, alati välja puhanud. Hallidel aladel nagistajatele ja kahtlejatele võiks aga serveerida Valku pisut värskendatud sõnalises jõujoogis: „Ükskord ja tegelikult päris mitmel korral oleme me juba võitnud. Küllap võidame edaspidigi.“