Kartulid ehk ühe päeva korje kroonika

08.00 

Madala maamaja uks avanes masendava krääksatusega, peletades hommikuiva otsivad koduvarblased eemale. Musta-hallikirju krants niitmata naturaalsel murul pööras pead, ajas neli kontsirget jalga vaevaliselt kõhu alla, lonkis siis peremehe poole. Hall botik lõi trepi ülemiselt astmelt tühja viinapudeli veerema - klaas tegi kivil enneolematult jõledat häält, justkui oleks suur seltskond juute saanidega mööda sõitnud, peatus lõpuks murul, kus Peni nurkral moel selle kaela lakkuma asus. “Neh,” nentis Jaak pead vangutades. Riietumine oli raskelt läinud. Veel raskemalt läks päikesele silma vaatamine. Oli, jumal hoidku, septembrikuu lõpp ometigi. Pohmellis silmadele olnuks vihm leebem. Pilvine ilm ka. Paljas naabrimutt koos... hea küll, hea küll, lõpp sellistele mõtetele! “Neh,” ütles Jaak, astus murule nagu igieast kange saepukk, jalad praktiliselt säärest sirged. Jalgu katsid hallid tööpüksid, rohelised kaitseninadeta kummikud, seljas oli vana auklik vatikuub ja selle all odav, kaheksa nööbiaugu ja kolme puuduva nööbiga triiksärk. Nägu klappis riietuse üldhalli juurde, samasugune trööstitu - unised silmad, konksnina, terav habemeta lõug, kortsus laup ja kaht paarituvat mullamutti meenutav mütsilodu olematuid juukseid varjamas. Õuele sõitis hall Honda Civic. 

08.10 

Civicust ronis välja unesegane aga entusiastliku suhtumisega Artur. Ta haigutas ja oli Jaagu vend. “Kurradi varrajane,” polnud ta üldse millegagi rahul nagu ikka ja liikus poolpõikleval sammul ootamatust ilmumisest innustunud Penist mööda. “Jälle joonud jah?” “Võehh,” ütles Jaak õlgu raputades. Nagu roninuks seal miljonid kihulased. Oksehoog järgnes oksehoole, iiveldus ähvardas magu seest tirida, aga polnud mida oksendada. Peale ohtrast viinast läbiimbunud maomahla ei pakutud midagi, mida murule ladustada. Maomahl tõusis ainult korraks, nagu eriti laisk tööline ja uinus siis taas mao seinu ärritama. Kui Jaak vaid seisis, maksimaalselt minutis paar korda hingates, siis Artur lõhkus ringi nagu pöörane. Hoovinurgas, vanade sirelite ja kuuriseina vahel seisis T25 traktor, millega sai näiteks külapoodi viina tooma minna või siis läbi nõgesevälja salakavalalt peitunud tiiki sõita. Ja sellega sai ka... “Kartuleid võtta,” ütles Artur. “Ja mitte vähe. Ma üksi ei hakka. Kust mina tean, kuidas seda naftat kontrollitakse ja siis veel agregaatide ühendamine. Ma ei taha. Ei saa.” Jaak sai ennast lõpuks liikuma. Nüüd tegi ta samme peotantsija kiiruse ning osavusega, tassides madalast majast õue laua ja selle ümber maja seina äärest puupingid. Siis läks ta tuppa kohvi keetma, samas kus Artur viljapuuaias ringkäiku tegi ja igast õunast tüki hammustanuna selle lihtsalt minema viskas. Tõbras, eks! 

08.45 

Õuele sõitis veel üks auto. Kollane, ebanormaalselt kollane Ford Escort 1984, kole kandiline, ei teeninud oma juhi huve ka. Keegi ei osanud nimetada kaht põhjust, miks see olemas oleks pidanud olema, aga masina juht Holger teadis muid asju. Ta teadis, et laupäeval oli külas kombeks lõikusi, kolimisi, pesupäevi ja sügiskünde läbi viia. Ta teadis, et laupäeva kutsuti vanarahva suus puulpäiväks. Ta teadis, et laupäev tähistab töönädala lõpp-päeva. EE köide 5 kinnitas nii. Holger ei saanud sellest kõigest suurt sotti. Ta arutas, kas suguvõsa ja tuttavatega kartulite võtmine on ikka piisavalt laupäevane tegevus. Ta oli linnas seinale roovituse kinnitamine pooleli. Tema naisel oli ka midagi pooleli, ta ei teadnud mis täpsemalt. Luule-Vulp vupsas autost välja. Tagumistest ustest kaks poissi, Tuumen ja Leik, üks plikatirts ka, Vigle nimeline. Kogu kamp, et mul lihtsam kirjeldada oleks, kandis sarnaseid siniseid mustrita dresse, väljaveninud põlve ja küünarnukikohtadega, pigem vanglarõivaste moodi, aga sobivaid ka põllul pläterdamiseks. Tuumen kimas üle muru nagu niiduk ja surus nimetissõrmed Peni kõrvadesse. Leik otsis silmadega midagi, mida lõhkuda ja Vigle tundis ennast peale hommikust jogurtit halvasti. Tegelikult olid omleti jaoks kasutatud munad +1 päev üle kõlblik-kuni-tähtaja seisnud, botulismita, rõvedad ja ebatervislikud. Munad munenud kana polnud loomulikult milleski süüdi. “Maaõhk,” kaebas Luule-Vulp ja mõtles heldimusega oma mehe suguelundile. Siis pookis ta selle mõttes oma naabrimehe külge ja oli rahul. Holger kamandas lapsi, kes teda kuulda ei võtnud, läks siis T25 manu, tiris kapotiluugi üles, kontrollis nafta olemasolu (26 liitrit umbkaudu), ühendas rootori ja tegi proovikäivitamise. T25 ärkas kohe, ajades õhku mustemast mustemat suitsu, justkui oleks keemiavabriku suur tulekahi taas süttinud. 

09.00 

Õuele sõitis kolmas sõiduauto. Roheline rahvavagun Golf. Sellest väljus kaks naist, esimene suure kuhja kilekottidega täis sööki, mille kirjeldamiseks mul aega pole. Noh kana, sibulavõileivad, siirup, midagi sarnast. Teine naine nägi vaeva, et iseennast kanda. Ta oli oma mehe teada 138 kilogrammi raske, mistõttu mees sekretäriga (kellegi teise sekretäriga) Maldeviididel sinihallitusjuustust kiigelauda valmistada vorpis. Kohtunikud muigasid salamisi ja pidasid kogu ettevõtmist idiotismi madalamaks astmeks. Nidia kandis söögid Jaagu poolt toodud lauale, lisas kandikud, lõikelauad ja möllas nagu tantstõves keeritsuss hakkides, määrides, viilutades. Lapsed ja Peni haarasid killukesi-ribakesi, said vastu näppe, karjusid pahaselt. Sulinda kulges pekke õõtsutades ja ilma autode vahele takerdumata edukalt majani, jäi siis uksepiitadega jänni ja otsustas lõpuks tarre mitte kippuda. T25 möirgas nagu tige elajas taudi ajal, lapsed lippasid selle kannul kui saarmad ja Artur käis targutades kabiini kõrval. “Kuradi hagijas,” kobises ta. “No ma ei saa ju,” ohkis Holger roolist. “Üks küünal on omadega mäel.” Jaak pidas peenikest naeru, aga kandis siiski sületäie ämbreid ja metallkorve murule, mistõttu suurem osa neist kohe ka kinnastes kätega minema kanti.

09.30

Kartulipõld laius maja taga, 60 vagu õudusi neile, kes endid upakile ajada ei saanud. Kogu seltskond üritas üksteisele tõestada, kuidas nad ikka üldse kohe ei suuda. Kuidas eile tööl õlitünni tirimisest mingi naks läbi käis. Selline terav. Selinda ei suutnud kummarduda, kuna tema pankranniku suurune kõhuvolt riivina ülakehale ette käis. “Kuidas siis saab?” küsis Artur, kellele paksud inimesed üle kõige nalja tegid. “Veeretad ennast mööda vagusid või? Heh!” T25 juhiga, kaheksa korjajat ja Peni. Selline bande liikus ärahirmutatud heinamaad mööda objektile. Töö kardab tegijat sama palju kui tegija tööd – progressi polnud seega lootagi. 

10.00

Peale esimese vao lahtilükkamist täitus maapind kuldkollaste mugulatega, mil ei paistunud isegi suurt mulda küles olevat. Mõned kartulid olid poleks läinud (loomulik kadu) ja mõned jäid maa sisse (kus need mullamuttide saagiks langesid), enamus vedeles pinnal sama laisalt kui korjajad tööle eelpausi pidasid. Joodi kaasavõetud viina. Mitte lapsed. Jaak, Artur ja Holger küll. Eriti Jaak, kel R, L ja K,P,T, G,B,D segi minema hakkasid. Melinda ja Luule-Vulp istusid kummuli keeratud ämbritel, olid vait. Nad polnud varem kohtunud ja ei osanud isegi ilmast rääkida. Ilm oli endiselt vastutulelik, 22 ja päikesepaisteline. Nidia sügas Peni silmalau pealt, siis turjalt ja küljelt, mis loomale eriti meeldis. Mõned kirbud leidsid tee naisterahva rõivastele, aga selles polnud midagi õhtulehepõnevat. Samal ajal kui lapsed mulda sõid ja muid lollusi tegid sugenes meeste vahel järgmine arulage keskustelu. “Vorp,” ütles Artur ja irvitas. “Vorp oleks ideaalne.” “Sa ainult narrid,” pahanes Holger. “Minu laste nimed on ekstravagantsed. Mitte mingi Mari või Aino või ma ei tea mis puss. Ja meil ei tule neljandat. Juhad lõigati läbi noh.” “Jaa,” targutas Jaak, kes hakkas Viru Viinast üsna kaameks jääma. “Seda et...mörh...ronisid üles mööda seda posti...irr ja irr... endal käpad püsti ja siis tead jalaga niuh...” 

11.00 

 Peale tunnist tõsist pausi seisis kartulikottide armaada hirmunult himurate pilkude all – napp progress, 5 kotitäit kümnelt vaolt, ähvardas olematuks kahaneda, kuna suurem osa kohaletulnutest soovisid oma osa, soovitavalt +1 kott ülejäägiga. Et saaks sööki rohkem vorpida ja siis minema visata. “Minu pere peab vähemalt 6 kotti saama,” nõudis Holger, kelle peres kartuleid ei söödud. “Minu naine, minu lapsed!” “Sinu!” ütles Jaak ähvardavalt ja sihtis venda sõrmega. “Minu!” “Mina pean ikkagi tärklisedieeti,” kaebas Melinda väga vaikselt. “Aurutan, keedan, ronin vanni kuuma keeduvette. Sisse. Mugulad annan naabritele.” “Raisk...amine,” teatas Artur. “Sa oled nii suur ja nilbe, et mul on lihtsalt imelik sinuga siin rääkida. Sa oled, ausalt ka, suur nagu Kuu.” “Ja sina oled kuri mees,” vihastas nüüd Nidia, kes üldiselt ka pakse inimesi ei sallinud. “Mulk kinni va hark!” karjus Artur kõrisõlme jõnksutades. “Tõmban sulle kartulikoti pähe, siis räägi edasi.” 

12.00 

 Kartulisaak oli Arturi sõnul parem kui mullu ja oluliselt parem kui tunamullu, kui maha pandi kolm ja üles võeti 2,5 kotti. Kartulisaagid olid kõikide meelest alati paremad kui mullu – keegi ei mäletanud täpselt, kuidas eelmised talgud lõppesid, kui palju kartuleid üksteise pihta loobiti, palju naabrid viinauimas õdede-vendade tagant varastasid, isegi seda mitte, palju neid maa sisse jäi. “Täna,” ütles Artur tähtsalt. “Täna peab keegi meist kaineks jääma. Mina pakun naisi.” “Unusta ära,” ülbitses Nidia, kes jumal teab kust liitrise veini välja villinud oli. Seda joodi üle pudelisuu, naistetrio hakkas saavutama seisu, mida padujoodikud vindiseks nimetasid. “Kainemaks,” parandas Artur ja keeras otse vao vahel uuel poolesel korgi pealt, samas kus T25 temast mööda sööstis, mullapuru puistates. “Üks väike tinunn ei tee paha, onju Jaak.” Jaak oli Peni kohale kummardunud, vaatas loomale sügavalt silma ja rääkis talle. “...kuukelme endiselt...ei saa, sest et ei saa...kartulid...jah kartulid...ise viirenid...viinedir...viinerid kile seest välja...” 

14.00 

Resultaat – 16 kotti ja läbitud 50 vagu. Korvidega korje oli muutumas korvideta kakerdamiseks. Lapsed, keda enam talitseda ei püütud jooksid põllult minema, vallutasid korjajaid ootava laua ja kukkusid sööke sisse ahmima. Esmalt mugiti ära sidrunikattega kook, siis läksid kommid ja präänikud, lõpuks täisvõileivad kurgi- ja vorstikattega. Purjus Holger oli T25 kabiinist välja kukkunud, traktor ise lamas külili mäenuka all, kus järsud parempöörded füüsikaseaduste tõttu kunagi õnnestuda ei saanud. Jaak, kes oli täiesti aru kaotanud ajas Arturit mööda heinamaad taga, arvates, et tegu on tema ammulahkunud emaga. Ta oli pundi ohakavarsi haaranud ja kavatses vanamoori tublisti nüpeldada. “Jäta nüüd jama!” kisendas Artur. “Ema!” jõrises Jaak jooksult rotveileri kombel ja lõõtsutas. “See...nagu õuduse vilm! Tagasi kust tulid. Pea...seisma. Las ma nüpeldan sind...üleannetu!” Melinda, kes oli kõige vähem purjakil, üritas kartulikotte põllumaa servale vedada, aga ajas suurema osa neist ümber ja tallas mugulad oma hiiglaslike jalataldadega tagasi maa sisse, isegi sügavamale kui need esialgu olnud olid. 

16.00 

Suurem osa korjerahvast oli ebakaines olekus. Magasid teised vagude vahel või murul, lapsed lippasid ringi ja pasteerisid kõiki joodikuid tavotist ja hapukoorest kruvitud seguga. 

20.00 

Nüüd tukkus kogu seltskond. Mõned lamasid ka süvaunes. Isegi lapsed olid kartulikottidele kobinud ja norskasid. Põllul valitses kaos. Panged kõikjal kuhu need kukkunud olid, siin seal seljastkistud ja mulda tallatud riidehilbud, tühjad pudelid, upakil T25 ja mugulad, kõikjal mugulad. Peni lonkis ühe magaja juurest teise juurde, nuusutas neid ja kiunus. Ta polnud järjekordselt õhtusööki saanud, lõpuks lõi käpaga ja hakkas ühest poolikust metallkorvist kartuleid krõmpsutama. Päris ebameeldiva maitsega junnid, aga täitsid kõhtu vähemalt. 

20.02

Põõsad läksid laiali ja Antonius Tutt koos oma suguvõsaga vajus peenramaa lahingutandrile. Neil olid kaasas suuremat sorti pajuvitstest kastid ja pereema käsk mitte mingi hinna eest häält teha. Kogu saagi kokkusaamine võttis aega 20 minutit, siis kadusid fantoomid sama ootamatult kui olid ilmunud.