Mõtlemisainet

Oli plaanis see lugu Elades Ekraanil blogis avaldada, aga see kippus tolle ajaveebi teemadevalikust liiga kaugele, mistõttu jäi ta õhku rippuma. Mitte enam. Kes loeb, see loeb.

Ma vestan teile uudistele ja arvustustele vahelduseks ühe päris kurja loo, võtke hetkeks aeg maha, lugege, mõtelge kaasa ja suhtuge sellesse kui äratusse. See lugu võiks alata sõnadega elas kord ning ma ei näe mingit põhjust, miks see peaks teisiti olema.

Niisiis. Elas kord sõjaveteranist invaliid, kelle pärisnime keegi ei teadnud, aga keda rahvasuus tunti kui Vilevana. Vilevana oli oma hüüdnime teeninud Teises maailmasõjas võideldes, kus ta mürsuga pihta sai ja kõndimisvõime kaotas. Lisaks raskele füüsilisele puudele lisandus ka vaimne, mees ei talunud hiljem mingit sorti vilistavaid või undavaid helisid, reageeris neile alati järsult tõmbluste, raevu ja hirmuga. Meie sellest küllap sügavamalt aru ei saa, vähemalt enne mitte kui meie endi ümber tapamoon vilisenud pole. Sõjaveteranina veetis ta mingi osa oma rahuajal elatud ajast pisikese poekese ees luudadega kaubeldes, ratastoolis, valugrimass näol, veidi segane pilk silmis. Kõhnana, koosnedes rohkem luudest ja nahast. Istus oma tööpostil toidu jaoks kopikaid kogudes ja maailm kihutas temast mööda, isegi ajal, mil maailm veel ei kihutanud.

Poe lähedal, kus Vilevana kasevitstest seotud hõredaid, põimitud nööriga seotud luudasid müütas, asus kahekorruseline koolimaja. Kooli õpilased teadsid Vilevana väga hästi, sest temast mööduti tänaval tihti, teadsid ka tema kommet vilistamise peale endast kontrollimatult välja minna, mingis osas muutus vanur mitmetele kõneaine pakkumise kõrval toredaks ajaviiteks, atraktsiooniks. Ratastoolis vanamehest joosti provotseerides mööda, vilistati tema poole, sõrmede vahelt ja terava plastikvile abil, nii et vanur hirmust ja raevust poolsõgedana õpilasi jälitama hakkas. See oli valitud seltskonna jaoks põnev tegevus ning pakkus teravamaid elamusi kui vahetunnil mööda aulat ringiratast jalutamine. Vilevana ratastool polnud nii kiire kui laste jalad, tema jalutuskepp ei ulatanud pahategijaid karistama, aga ta üritas ikkagi kõigest väest. Aukus nägu higine, lõõtsutades, ratastooli kätega nagu katkist tanki edasi sundides, oli ta narritajatest alati paar sammu maas. Samal ajal kui adrenaliinikütid tänaval oma mängu mängisid, oli pool koolimaja õpilaskonnast hoone tänavapoolsetele akendele kogunenud, elades sündivale ergutushüüete ning vilekoori saatel kaasa, samal ajal kui mõned möödujad tänaval lapsi korrale kutsuda püüdsid. Tulemusteta.

See juhtus ühel korral, mitmel, kui mitmel täpselt, seda ma ei mäleta. Mingil hetkel saabus teade vanahärra surmast, mille peale kellegi kulm isegi ei kerkinud. Aasta võis olla umbes 1988. Videomängudest teati siis umbes sama palju kui kahetuumalistest protsessoritest ning iPhone neljanda mudeli stardikampaaniast. Tollal süüdistati noorte julmuses, hoolimatuses ja vägivallalembuses hoopis mängufilme ning kriminaalromaane.