Lohutajakarud

Ema kattis paljaste taldadega samblapehmust, kiilus ennast läbi mustikavarte, vabarnapuhmaste, niiske õhu, mida rabast õhtuootel üha peale voolas. Ta jooksis kiiresti, piisavalt kiiresti, et öösärk tema seljas tuules vaikselt sabisema hakkaks, pilku tagasi pööramata, sõrmed kramplikult rusikasse surutud, mitu nädalat vana küünelakk osakestena pudenemas, pikad värvimata juuksed tuules lehvimas nagu ribakardinad. Jooksis peaaegu hingetuna. 

Õhtu tema ümber oli samuti hingetu, oma värvides, oma kurjakuulutavalt nukrates toonides, mis isegi üksikud võimalikud soojemad armutult kägistasid. Sookailud olid tavapärase mattrohelise asemel hallikassinised, koor männitüvedel näis süsimustana, vastassuunas kihutav võsariba temast vasemal kulges roostes okastraadikogumina, millest küünitasid välja üksikud longus lehtedega oksad. See oleks kõigi tunnuste järgi võinud olla unenägu. Oleks. Ei olnud. Kuid see polnud unenäost ka väga kaugel. Selle kohta oleks võidud kosta (armulikud, elavama kujutlusvõimega inimesed) – unenäoline olukord. Üsna ebatõenäoline, aga ilmselgelt miski, mis siiski linade vahele ja padjale ei kuulu. 

 Ta imestas selle üle, kui kaua ta oli juba mõõduka kiirusega tormanud, peaaegu väsimust tundmata. Talle näis, et ramm kasvas iga sammuga ja ühel õnnelikul momendil lööb ta ennast kurjast dimensioonist välja, päikesepaistesse, sooja suveõhku, kus muredest saavad heeliumiga täidetud punased õhupallid, mida tõsise olemisega, veidi tokris karvaga lohutajakarud üksteise järel käppade vahelt lahti päästavad ja karjuvad: „Lehvitagem nüüd kõik. Sealt nad lähevad. Viha, vimm ja tirilirilimm!“ Ta kõõksatas korraks lohutajakarude mõtte peale (see oli kindlasti naerukõõks, aga kõlas nagu oleks keegi tühja kastrulisse suruõhku lasknud) ja surus end sarapuutihnikust hetkega läbi, nagu inimrammvai. Oksad kriipisid tema nägu, peksid tervendavalt nagu saunata vihad, siis jõudis ta lagendikule ja seisatas esimest korda, ehk poole tunni jooksul. Või oli ta kauem jooksnud? Päevi? Nädalaid? Ainult loetud minuteid? Ta lasi ennast küüru, maandas käed põlvedele ja ahmis sisse metsikut tukslemist, lihaspingete vabanemist, ootamatut lõtvumist, pulsi ärevat kiirenemist ja siis pidurdumist. Ta ei ahminud õhku, kuid hingas siiski kiiresti. Veri trummeldas langetatud otsmikul, rinnad pakitsesid, jalatallad kihisesid nagu oleks need gaseeritud joogi sisse kastetud. Ja siis, seda planeerimata, hakkas ta uuesti, seekord küll pisut aeglasemalt sörkima, sest lagendik oli täis kände ja oksarisu. 

Aastaid vana raieplats õigustas sammu aeglustamist, talle kargasid pähe rästikud, augud maapinnas, paakunud mullast turritavad teravad oksaodateravikud, raietööliste poolt unustatud ja poolenisti samblasse mattunud roostes saeketid. Tigedad ja mittekoostöövalmis metsakuklased. Kõik need asjad, vana pele, vaenulikud taldadele, katmata ja puha. „Parema meelega jookseksin üle sinililli täis luha.“ „Üldiselt on ka luhal ohtuderikas,“ kostis vanem, eriti tokris karvaga prillid-ninal-lohutajakaru, keda teised Silmikuks kutsusid. „Luhal ja metsas joostes tuleks jalas kanda vähemalt ketse kui mitte kummikuid, eks. Isegi kui kummikud pole linnaproua jaoks piisavalt moekad jalanõud.“ „Jalanõu on hüva nõu,“ pomises ta jooksult. „Kuid jätke mind nüüd rahule, jätke tõesti, jätke järele, käige oma seenetanud luhale lohutajakarud.“ Enesega vestlemine tundus hüsteerilisena. Ta ei olnud, taas kord, Silmiku nimelisest karvakogumist kuigi kaugel, kuigi tõtt öelda (ta kinnitas seda endale hullumeelse innukusega) polnud mingit Silmikut olemas ja lohutajakarude idee oli talle pähe karanud joostes, kas adrenaliini üleküllusest või mingist eriti tõsisest veast ajus. Nad olid tasapisi oma mõtteid tema omadesse segama hakanud ja ennast lõpuks sisse seadnud. Üks neist võttis eriti tihti sõna. Teised lohutajakarud jälgisid arutelu vaikides eemalt ajusoppidest, nad kortsutasid kulmu ja olid mingil põhjusel parajalt porised. 

 

EI MINGEID KARUSID ENAM! 

 Talle näis, et järgmise võsaviiru taga laiutab veel üks lagendik, aga kui ta oli ennast floorakaosest osavalt läbi murdnud, seejuures suurt viga saamata, imekombel endiselt ka jalataldu vigastamata, leidis ta end ootamatult heinaselt teepervelt, üksikute karuputkelehtede vahelt, mida ta edenedes osavalt ignoreeris. Lihtsalt ületatava kraavi taga algas pihta kitsas asfaldiriba, mis näis piisavalt lai kahe sõidurea jaoks, aga mingeid eraldusjooni (teemaalinguid, ütlesid karud) ta ei täheldanud. Ninna lõi pisut, õige pisut õrna kütusehõngu. Kas möödunud või lähenevast sõidukist. Kust oleksid astunud või astuksid välja inimesed, kes tuleksid mulle appi, mõtles ta. Või siis väljuks sealt miski mitte eriti sõbralik, millel oleks ees vaid viisakas, naeratav mask. Ja maski taga, seal elutseb madudena väänlev soolikakogum, mis haiseb kergelt mentooli järele. „Usalda ainult iseennast,“ mainis Silmik. „Võõrastele kuuluvatesse sõidukitesse ei istu, eks,“ lausus teine lohutajakaru, kes püüdis talle läbi heina lähemale hiilida ja tal käest haarata. Kolmas, kõige porisem karu ei öelnud midagi. Näis, et ta ei ole isegi kõnevõimeline ja ometi tundus ta kõige lähemal passivat. Isegi kui ta ei üritanud tema käest krabada ega targutanud. Loomulikult oli tarvis võimalusel kohe hääletada. Ainult et seda sõidukit, mida ta ennast pöörates märkas, polnud erilist mõtet hääletama hakata, sest see seisis paigal. Pragunenud tuuleklaasilt peegeldas vastu terve maailm, kaks parempoolset ust olid poolenisti avatud, esirehvid peatunud teepeenrast eemal ja kivist kilomeetripost näis olevat juhiistme ees sügavale kapotti kaevunud, seda embas suur hulk moondunud metalli. Numbrimärk vedeles eemal, asfaldi ja heina piiril asuval liivaribal, nagu pitser sündmuskohale. Tema käsi otsis kiiresti ja automaatselt mobiiltelefoni embust, et abi kutsuda, aga siis meenus talle, et tal oli seljas kõigest õhuke taskuteta öösärk ja isegi kui ta joostes mobiili rusikas hoidnud oli, vedeles see küllap samblapõues igirahus, sest suurest metsast ei leia pisikest kõnejulka üles isegi need, kes heinakuhjast meeleheitlikult ent positiivselt totral lootusrikkal meelel võrgunõela otsivad. Kui suur see heinakuhi lõpuks ikka olla saab, metsa kõrval? 

 „Üldiselt, khm-khm, saavad nad mobiiltelefone positsioneerida,“ pomises Silmik prille kohendades. „See käib nii, et...“ „Nad saavad sulle helistada ja vaikses metsas kuuled sa helinat kaugele,“ pakkus teine lohutajakaru olematu olendi kohta üsna hea idee välja. „Nii leiad mobiiltelefoni üsna lihtsalt. Aga sellisel juhul, peaks muidugi olema keegi, kes helistab, eks. Mis sorti ringtjuun sul oligi?“ „Nokia tjuun,“ pomises ta. „Nokia tirilirilimm.“ „Tirilirilimm!“ hüüdsid lohutajakarud kooris. Kaks karu. Kolmas, kõige vaiksem ja ohmuvõitu ei kommenteerinud. Ta koperdas sõidukile lähemale ja hõikas: „On seal keegi?“ Isegi kui seal keegi oli, ei suvatsenud ta enda kohalolekust inimkeeli-helehääli märku anda. Mis siis, kui seal passivad, lausa varitsevad, nugade ja kirvestega varustatud kurjad inimesed, karjus aju ettevaatlikkusest nõretades soolikamadude rindele tagasi pöördudes. Mis siis kui sa saad abi asemel hoopis lühikese ja letaalse abielu roostevaba terasega, mis! Lähendes ja veidi valjemini: „On seal keegi!“ Ta märkas tumedat kogu hämaras salongis rooli kohal (võimalik, et see oli kõrgemat sorti istme kaelatugi) ja vakatas, peatus, astus sammukese tagasi, kergelt tasakaalust väljas sammukese vasemale, vaarudes. Talle näis, et siulett liigutas end veidi ja kähises vaevukuuldavalt. „Vaevalt küll,“ pomises Silmik ja lõi ajalehe valla. Seal, esiküljel, laiutas trükitähtedega laotud pealkiri: INIMKOGU AUTOS EI LIIGUTANUD ENNAST, TEILE VAID TUNDUS NII!

 Jah, mulle vaid tundus nii, mõtles ta õhtupäikese loojudes, kätega olematud tolmuebemeid eemale tõrjudes, ettevaatlikult külg ees purjetades, sõidukile lähenemist planeerides.

Ta kuulatas veelkord, kuid ümbrus vaikis nagu kohitsetud kustukumm. Linnud magasid, mõttetühjad, et visuaalselt köitvad sulerüüs pead tiibade all, lohutajakarud oma koopas seadsid end unele, kiskusid valla suure koitanud villateki ja püüdsid ennast sinna sisse mässida, nii et kered kaetud said, kuid pisikesed roosad käpaalused padjakesed tema vaimuilmale imetleda jäeti. Mitte veel, pomises ta. „On aeg,“ kinnitas Silmik ja keeras ajalehe enda pea alla padjatorbikuks. Ta märkas esikaanel, suurte tähtedega uudise (INIMKOGU AUTOS EI LIIGUTANUD ENNAST, TEILE VAID TUNDUS NII!) all pilti. Pildil oli sõiduauto. Sama sõiduauto, mida ta jõllitas. Ohtlikke asju täis (või siis täiesti ohutuid asju täis) sõiduauto, milles istus vähemalt üks inimkogu, mis lohutajakarude meedia järgi ennast küll sugugi ei liigutanud. Ta istus, endiselt ettevaatlikult ning aegamisi, teepeenrale ja laenas uinunud Silmiku pea alt (karu poolavas korraks pahuralt silmad, ent sulges need siis sügavalt ohates) ajalehte, voltis selle lahti ja asus lugema. Ühe keskpärase pealtvaataja jaoks istus ta justkui kangestunud koolnukeha, selg ebaloomulikult taha painutatud, kaks kätt ebamugavalt ette sirutatud, tühjust haarates, lõug püsti. Tema silmamunad liikusid kiiresti paremalt vasemale, vasemalt paremale, lohutajakarude meediaväljaande kaaneloo esimest lõiku ahmides.

 INIMKOGU AUTOS EI LIIGUTANUD ENNAST, TEILE VAID TUNDUS NII!

 Lohutajakarudele teadolevatel andmetel sõitsid nad teelt välja. Isane inimene põrkas kokkupõrke inertsist peaga tuuleklaasi, armutult, killud koorisid tema kortsunud otsmikult viimasegi märgi lähenevast keskeast, isase inimese parem käsi jäi sissepoole kooldunud metallriba vahele ja rebiti otsast nagu vastihutud raudsae ette sattunud rabarberivars.

Veri täitis maailmaruumi ja ujutas jalamati üle nagu hiidlaine. Surm jõudis enne kui sekundiosuti astme võrra edasi nõksatada jõudis. Ta hingas oma viimase hingetõmbe ja vajus siis sinna, kuhu minnes alati viimane hingetõmme tehti. See päris viimane, kõige viimasem, ei enam kunagi. Emane inimene väljus tagumiselt istmelt, seisis veidi sambana paigal, justkui olukorda hinnates ja sööstis siis ootamatult peast haarates metsa, pillates oma taskust mobiiltelefoni. Ta otsaesine kattus terava hirmuhigiga, kui toimunu tasapisi mälusoppidest lekkides taastuma hakkas. Kõige pisem ja rumalam inimene, rumal pigem oma vanuse kui millegi muu tõttu, paiskus esiistmelt, kus ta turvavööga kinnitamata istunud oli, kägaras istme ette, murdes ereda raksatusega parema käe kämblaluu ja küünarvarre, peaaegu sünkroonis, ning vajus samuti pimedusse. Tema otsaesine maandus lohutavalt, lausa kevadiselt soojas püdelas vereloigus. Jätkub järgmisel leheküljel. Tulptekst esileheküljel lõppes. Selle alla oli olematu küljendaja paigutanud reklaamikasti kirjaga: NAD LAULSID ENNE ÕNNETUST TOREDAT LAULU KOLMEST KARUST. Ta libistas sellest silmad üle, kiirustades lehekülge pöörama. Kõige pisem ja rumalam inimene hingas veel... Ta heitis olematu ajalehe nõgestesse ja tormas haavatud loomana kisendades... Kui aegunud oli lohutajakarude meediaväljaanne!!!???? ...sõiduki poole, jalad risti-rästi, nagu teda kästi, ei olnud asjad veel halvasti, aga kaugel sellest, et hästi. Ta rebis poolenisti avali oleva küljeukse viimase võimaluseni lahti. Paakunud vere aroom, mis meenutas veidi pulliverebatoonikese oma, lõi talle vastu, ühes häirivalt maheda roojalehaga, mida hoovas juhiistmelt. 

Ta üritas mitte oma abikaasa moondunud surnukeha poole vaadata, sirutas käed kõrvalistme alla ja puudutas SOOJA kergelt värisevat säärt. Teise käega korjas ta üles mobiiltelefoni, millel oli olemas levi ja mis oli helistamisvalmis. „Jumal tänatud,“ pomises ta. 

Kusagil eriti sügaval mälusopis olid lohutajakarud ennast lõplikult magama murisenud, nad ümisesid rahuolevalt ja tatistasid oma karva niiskeks, unes ajalehti ribadeks rebides, neist kardinaid valmistades, nendega aknaid ja uksi kattes, nii et nad mõneks ajaks varjule jääksid. Lohutajakarudel polnud kombeks asjadesse sekkuda kui lootus takistas veidigi sisutusel, korratusel, võimatult teravatel väärmõtetel peale tungimast. Homme ei mäleta meid enam keegi, mõtlesid nad, ja see on hea.  

Novell on lisaks ilmunud ka veebialmanahhis "Poogen"