Neli sünget lugu vol 3: Valdo ja küpsisepuru

Ema oli kuri.

Valdo sai sellest aru, sest ema suunurgad kiskusid lõualuu ligi ja ülahuule kohal, tatirennis vilkus üksik higipiisk. Ema käis harjaga mööda tuba ringi ja pühkis nagu oleks kohe külalised tulemas. Tegelikult oli kell kaks öösel ja Valdo istus öörõivastes sängi veerel.

„Palju kordi ma sulle olen rääkinud, et öösel küpsiseid ei söö!“ pahandas ema pilku tõstmata.

Valdo lasi pea norgu ja sorkis varbaga sinist Selga ümbrispaberit. Ajas selle lõpuks sängiserva alla ja oli kuss.

„Hommikust õhtuni pean tööl käima, aga ei saa öösel ka rahu. Alati üks puru kõikjal. Vot nüüd on nii, et homme jään mina koju ja sina lähed hoopis sinna kuradi kiluvabrikusse.“

Ema ajas ennast sirgu ja kortsutas kulmu.

Ja kinnitas: „Ja ongi nii. Homme lähed nüüd sina tööle. Mina pudistan kodus küpsiseid, vot!“

Valdo nuttis veidi enne magamajäämist, pesi hommikul hambad, käis WC-s, sõi pannkooke ja sirutas käe nurka, kus passis tavaliselt tema koolikott.

Kotti polnud.

„Koti ma põletasin ära,“ ütles ema, kes oli sel hommikul eriti leebes meeleolus. Istus rahulolevalt köögilaua otsas ja luges ajalehte. „Mine nüüd tööle. Kell saab juba kaheksa.“

Kiluvabriku direktor juhtus erakordselt kuri ja asjalik mees olema. Ei hoolinud ta ühti sellest, et ema lapse tööle saatis. Kõigest kümneaastase ehk, aga tööjõud ju! Pistis poisi kohe pakkeliini taha ja sõimas näo täis.

Väike Valdo vaatas õudusega tuhandete kilude surnud silmadesse ja tihkus nutta, toppis kalakesi karpidesse ja saatis need edasi liiniülemale, kes automaatika abil karbid sulges. Hais oli hingemattev.

Kella nelja paiku õhtul avastas väsinud käte ja peanupuga Valdo liinil pisikese kilu kes saba siputas. Avas oma väikese suu ja üritas õhku ahmida. Nagu oleks soovinud sõna võtta.

„Oi,“ ütles Valdo ja pistis kilu taskusse, vaatas siis kartlikult ringi ja kihutas koju. Endal mõte peas trummeldamas, kalal on paha, kalal on paha.

Jõudnud koju, tormas Valdo oma tuppa, sikutas kilupoja taskust välja, tiris pakist küpsise ja riivis kalal suu puru täis.

„Söö nüüd ometi,“ õiendas Valdo. „Muidu sured ära. Söö kõht täis, siis saad tagasi ujuma.“

Kala suri siiski. Lämbus, kui täpsem olla.

Õhtul käis ema taas harjaga tuba mööda ringi, ise pahane kui kõu.

„Homme lähed ikka kooli. Ei pane see tööl käimine ka lapsele mõistust pähe. Alatasa üks puru siin ja seal.“