Peaaegu vihase, märgatavalt vilava kütipilguga künnan tähepõldu
külvan ä täppe ja otsin võimalust, kuhu poetada _
loodan pisarsilmi, et koht on märgil % ses jadas
sest omanäoline on ju ülakomaga üllatada.
Ja märgid / ning { teeksid olematu piiril kõikuva sisu justkui põnevamaks
ideest niidetud tähed, mis seotakse sõnadeks
sõnad, mis pekstakse läbi ja neist imbunud mõtteterad
küpsevad su peas lõpuks leivaks
mida sa ei pea isegi kilest välja võtma.
Märgid, noh need märgid, on nagu seemned, mis pärast lihtsalt seedimata jäänuna väljutatakse.
Tuesday, June 19, 2012
Saturday, June 9, 2012
FILMIARVUSTUS Prometheus
Aasta (minu poolt, aga mitte ainult) oodatuim ulmefilm on lõpuks kinoekraanidel ja seda saab meil nautida nii uhkes 3D-s kui ka tagasihoidlikumas vanas heas 2D formaadis.
Prometheus ei ole märkimisväärselt hea ega halb film. Alieni saaga läitja Ridley Scott jääb siin küll vaid nimeks ekraanil (tundub, et tal pole isegi plaanis selle teosega endast tõsiseltvõetavat jälge jätta), meeldejäävad näitlejad on Michael Fassbender android Davidina, Idris Elba ükskõiksevõitu kaptenina (ükskõikne on lahe, ent mitte eriti usutav, nagu mitmed ebakõlad selle näiliselt üliolulise missiooni kestel - liiga palju korralagedust ja hoolimatust) ning Noomi Rapace, kes täidab ekraani rohkem oma ihu kui emotsioonide ning pingega. Ma ei mäleta enam tema tegelaskuju nime ja ma kirjutan seda lühikest arvustust vaid kaks tundi peale filmi lõputiitirte voolamist. Ja mul ei tekkinud ka erilist sidet ei tema ega ühegi teise tegelaskujuga. Vaid korraks, ühe ihuhorrorilõigu ajal (see võib olla ka filmi ainus moment, mis 12+ vanusepiirangut õigustab). Püsivate emotsioonide tekkepinnaks on Prometheus liiga kiire tempoga film. See püüab liiga laias žanrisektoris, et üks sihitud ja tabav tükk olla, millest on tuline kahju. Nii jagub kahe tunni sisse käputäis teaduslikku fantastikat, päästikunäljas ulmemärulit, õudusekillukesi ja seebiooperlikku draamat - too viimane on nõrgim lüli ega õigusta ennast sugugi. Kõike on liiga palju ja samas ikkagi liiga vähe. Puändid kukuvad läbi ja järgnevuses leidub ilmselgeid auke.
Prometheus ei ole märkimisväärselt hea ega halb film. Alieni saaga läitja Ridley Scott jääb siin küll vaid nimeks ekraanil (tundub, et tal pole isegi plaanis selle teosega endast tõsiseltvõetavat jälge jätta), meeldejäävad näitlejad on Michael Fassbender android Davidina, Idris Elba ükskõiksevõitu kaptenina (ükskõikne on lahe, ent mitte eriti usutav, nagu mitmed ebakõlad selle näiliselt üliolulise missiooni kestel - liiga palju korralagedust ja hoolimatust) ning Noomi Rapace, kes täidab ekraani rohkem oma ihu kui emotsioonide ning pingega. Ma ei mäleta enam tema tegelaskuju nime ja ma kirjutan seda lühikest arvustust vaid kaks tundi peale filmi lõputiitirte voolamist. Ja mul ei tekkinud ka erilist sidet ei tema ega ühegi teise tegelaskujuga. Vaid korraks, ühe ihuhorrorilõigu ajal (see võib olla ka filmi ainus moment, mis 12+ vanusepiirangut õigustab). Püsivate emotsioonide tekkepinnaks on Prometheus liiga kiire tempoga film. See püüab liiga laias žanrisektoris, et üks sihitud ja tabav tükk olla, millest on tuline kahju. Nii jagub kahe tunni sisse käputäis teaduslikku fantastikat, päästikunäljas ulmemärulit, õudusekillukesi ja seebiooperlikku draamat - too viimane on nõrgim lüli ega õigusta ennast sugugi. Kõike on liiga palju ja samas ikkagi liiga vähe. Puändid kukuvad läbi ja järgnevuses leidub ilmselgeid auke.
Milles siis asi? Prometheus ei kasuta mu meelest piisavalt Alieni saaga õlekõrsi, laenates nende asemel mujalt, juba kasutatud mõtteid, muutes näiteks saaga vaenuliku fauna liiga liigirohkeks ja keeruliseks (kes arenes kellest? ja kõik need muud küsimused). Dialoog ei ole väga terav ja tundub tihti lausa ebavajalik, liigselt lihtsamaid olukordi selgitav, samas kus film ise jätab vastamata enda poolt esitatud küsimustele. Teisalt on tegu keskmisest säravama teostusega. Maastikuvistad, sünged koridorid ja hallitanud Krakovi vorsti meenutavad kosmoselaevad loovad sobivalt masendava keskkonna - hästi palju halli, pruuni, kivi, liiva, tolmu, suitsu. Planeedi süngusele vastandina on Prometheuse interjöör kliiniliselt puhas, pinnad läigivad, värvikirevad ekraanid veiklevad pidevas infovoos. Siin on pildisügavusel ka oma tugiroll, kuigi 3D ei püsi kogu filmi vältel samal tasemel. "Saali tuuakse" detaile harva ning vahepeal ei ole ka maastiku reljeefsus paremini tajutav kui sügavusefektita kaedes.
Ma leppisin iseendaga juba mitu kuud tagasi kokku, et ma ei lähe seda filmi vaatama kui osa Alieni saagast, aga pigem samasse universumisse loodud ulmekat (nagu ka teadjad soovitasid). Ja sain siiski kerge pettumuse osaliseks. Prometheus on vaatemäng, mille sisse mahub liiga vähe sisu., liiga vähe Gigerit ja liiga palju erinevaid žanritahke ning mille päästab peamiselt kvaliteetne CGI (stseen, mille käigus liivatormimüür planeedi pinda lõhub, kummitab meeldivalt).
+ sobivalt sünge atmosfäär, see ei ole värvikirev Avatar
+ kvaliteetne CGI, valdavalt silmaköitev 3D kasutus
- nõrk, visklev sisu, mis ei jõua klisheekarakterite toel korralikke vastuseid pakkuvale lõpplahendusele
Vastamata küsimus teostuse rindelt: Mille pärast ometi oli tarvis Guy Pearce vanameheks meikida?
6/10
Thursday, June 7, 2012
Vanad asjad
Meenutamaks üht neljajalgset sõpra, kes ühel päeval enam koju ei tulnud
Heili ärkas, sest miski tagus nagu tinakirst vastu laevaparrast. Oimukohtades. Terav ja piinav, varahommikune peavalu. Rõlge, mõtles ta, rõlge päev on alanud ja nagu kõik rõlged päevad, tundus see juba esimeste minutite järel talumatult pikk.
Ta kummutas öökapil vedeleva lahtise valuvaigisti kurku ning loputas selle klaasi leige ööveega alla.
Mõrtsukas!
Lapsed hüüdsid köögis midagi. Ta nägi neid ukseprao vahelt mööda lippamas, siis tungis kardinatega rüütatud aknast hoolimata lisavalgust sisse, sest Jürnas lükkas ukse lahti. Tal olid viigipüksid jalas ning valge särk seljas. Ta kammis käigult juukseid.
"Kohv on laual! Pean kiirustama. Viskan lapsed kooli ära."
Ta jõllitas korraks abikaasa poole ja ohkas siis sügavalt: "Sa näed välja nagu tapetud hüljes."
Heili ei vastanud. Ta tundis ennast nagu tapetud hüljes. Kellel on metallketiga tinapomm saba küljes. Ta ajas ennast higi järgi lõhnavas öösärgis püsti ja soovimata seda kohe vahetada, kahmas toolileenilt õhukese rohelise hommikumantli.
"Ma helistasin kliinikusse," teatas Jürnas särgikraed kohendades. "Nad on ootamas. 30 eurot läheb maksma. Sul on eks?"
Heili möödus mehest ja libistas tal vastust andmata käega üle puusa - parool selle kohta, et jah, tal oli 30 eurot ja enamgi veel.
"Emme!" hõikas kräsupäine Juss ja sibas talle vastu. Tal oli kassipoeg süles. "Vaata milline tuust!"
Heili naeratas väsinult.
Joonas sõi köögilaua taga viimast pannkooki. Ta heitis korraks ema ja isa poole hindava pilgu ning järeldades, et kõik on nii, nagu alati, keskendus mälumisele.
Kassimõrtsukas!
Need sõnad kummitasid Heili peas juba mitu päeva järjest. Ta kujutas ette, kuidas nõel väriseva loomakese kehasse tungib ning selle silmad siis, tasapisi, uduseks muutuvad. Või tapetakse
(kasuta sõna "vaigistatakse")
neid loomi kuidagi teisiti. Inimlikumal moel.
Sisimas oli ta veendunud, et sellist asja, nagu inimlikumal moel tapmine pole olemas, aga sa pead ju vabandusi otsima, eks. Need matavad süütunnet. Kanaliha suus enam ei kisenda, burgeri vahel ei röögi lihalõik ahastaval moel seakisa, silmadest rasune nire voolamas. Tehisnutt, nagu lihunikud seda nimetada armastasid.
Ta võttis Jussilt kassipoja vastu ning surus nurruva tuusti endale vastu rinda. Vigrik kobas käppadega tema kõhu ülaosa ning hakkas seda asjalikul moel masseerima.
Lapsed ei saa teada, mõtles ta. Ja töötas peas võimalikud valed läbi.
Ei tea küll, miks meie kassike ära jooksis. Läks Taani laevale. Kobis metsa rebastega mürama ja seal nad nüüd sügavad üksteise selgasid ning otsivad ajaviiteks kasukast kirpe. Naeruväärne.
"Okei!" Hõikas Jürnas. "Minek, poisid. Mul läheb kiireks! Või tahate bussiga minna?"
Sõna "bussiga" ajas lapsed tagajalgadele ning need said kingad kähku jalga, tuulemantlid selga.
Juss lehvitas, Joonas kallistas möödudes Heilit, Jürnas jagas hooletu põsemusi ning siis olid nad läinud. Esikus hõngus vaid veidi kirsilõhnalist näopesuvett, mis oli tema abikaasast jäänud ning Heili tundis, kuidas õhkkond oli peaaegu lämmatav. Ta asetas kassipoja maha ning läks läbi köögi panipaika, tegi ukse lahti ja lubas silmadel hämarusega harjuda.
Nende vana (ning vanadusest väsinud) kass, Plaaster, lamas nurka asetatud kaltsuvaibal ning tõstis vaevaliselt pead, ta avas suu, aga hääle asemel tuli sealt vaid sooja õhku. Hõredate karvadega kaetud, pisut tokris saba tegi vaid ühe kerge jõnksu.
Las ma olen siin, näis kass ütlevat. Las ma olen siin, sina seal ning las me oleme sel moel olemas.
Heili kummardus tema kohale, silitades käega looma jahedat pealage. Too müksas peaaegu vaevumärgatavalt vastu.
15 aastat ja ühtäkki oled sa vanaks jäänud. Vanaks nagu see kaltsuvaip sinu all. Ja korraga, nagu kõik vanad asjad, oled sa üsna ebaoluliseks muutunud. Ja sind visatakse ära, nagu visataks ära vana tool või jalgadeta laud.
Vigrik ronis kiunudes Heilist mööda ja toppis Plaastrile nina vastu tolle lõuga, mida väsinud loom kannatlikult talus. Siis ronis pisem kass nurrudes suuremale külje alla ning heitis kaltsuvaiba äärele külili. Ta üritas enda külge lakkuda, samas, kus Plaaster Heilile otsa vaatas.
Tinakirst naise peas lõi valjemini, põrutas parda küljest värvipuru lahti.
Kas ma pean tõepoolest veel ühe vaigisti võtma, mõtles Heili õudusega ja ohkas. Mida kiiremini ta selle rõlgusega ühele poole saab, seda kergem. Seda kergem tema jaoks. Vähemalt. Ta tundis ennast jumalana ja see tunne ei meeldinud talle. Üles ma su kasvatasin ja ära ma su lõpetan.
Neetud.
Ta läks tagasi kööki ja kallas endale kohvitassi sooja ning isegi lohutava sisu ühe sõõmuga kurku, vantsis siis tagasi magamistuppa ja väljus sealt dressides. Külmkapis leidusid mõned juustuviilud ning kobar viinamarju. Ta noppis paar mahlast pungil vilja, mässis need emotsioonitult juustuviilu sisse ja neelas isutult.
Ükskõik, millele ta ei mõelnud, kõik tegi haiget.
Lõppude lõpuks peab sellega kiiresti ühele poole saama ja siis on aega haletseda.
Loomal saab sel moel ka kergem.
Tal endal.
Lastel.
Vabandusi potsatas nagu rändlinde kevadisele heinamaale.
Ta võttis esikust õhtul pestud ja ikka veel pesuvahendi järgi lõhnava kandekasti, läks nagu halvas unenäos panipaika ja tõstis Vigriku Plaastri kõrvalt minema. Siis võttis ta vana kassi kõhu alt kinni ja lükkas ta (Plaaster ei avaldanud vastupanu ja isegi kui ta oleks seda soovinud, ei oleks tal selleks piisavalt jaksu jagunud) konteinerisse. Õhuavadega esipaneel naksatas kinni, plastikhaagid käisid tuhmide plõksatuste saatel pesadesse ja kandekast oli transportimise jaoks valmis.
Kastitäis mälestusi, mõtles Heili kibedalt Vigrikut silitades. Ta libistas käega üle konteineri sileda pinna.
Väike loomake vudis panipaigast välja ning veeretas ennast energiliselt mööda köögipõrandat.
Heili oli Plaastriga kümneid kordi veterinaari juures käinud. Mida vanemaks kass sai, seda enam ta selliste tavarutiini raputavate kõrvalepõigetega harjus. Esimestel kordadel kisendas meeleheitlikult, lõõtsutas ajutise vangikongi sees, roosa keel rinnani rippumas, roojas hirmust ning ahastusest. Üritas ennast vabadusse suruda, pressides nina nii sügavalt plastikusse lõigatud õhuavadesse kui suutis. Ei leppinud lohutamisega. Tasapisi, aasta-aastalt, jäi kaeblik kisa aga vaiksemaks, harvemaks, lõõtsutamine asendus üksikute tõmblustega, justkui saabunuks lõpuks teadmine, et rohuhaisulisest ruumist (torgatagu sind seal süstlaga või võetagu päraku kaudu temperatuuri), jõutakse alati tagasi koju, kaltsuvaibale, tagahoovi naatide vahele, toidukausi juurde. Sinna, kus on kodukassi hea koht.
Ainult, et sel korral tuleb Heili tagasi üksinda. See oli Jürnasi resoluutne soov. Ja väga ratsionaalne muidugi, sest vanad asjad visatakse ära. Ja elu valem nägi ette, et mõned vanad asjad, mida ära visata ei saa, süstitakse surnuks. Jürnas väljendas ennast nii: „Mu hing läheb lõhki, kui ma teda sel moel jõuetuna lamamas näen.“
Ta jättis lisamata, et see ei ole väga mugav. Vaatepilt.
Väljas karjus hiliskevad lindude kõri läbi. Sirelid lõhnasid väljakannatamatult teravalt ning hommikuse vihmasagara järel kasvav hein rohetas nagu oleks keegi selle pihustatava värvituubiga üle käinud. Päike, see väike särasilm, rõõmutses taevas, andmata märkigi sellest, et tema pinnal aurustub kõik Heilile tuttav hetkega. Kiiremini kui silmapilgu jooksul.
Ta asetas kandekasti oma kaheukselise Honda kõrvalistmele ja läks ringiga ümber sõiduki tagaosa, et juhiistmel maanduda. Vaid kaks tänavavahet, aga nii sai kiiremini.
Sõidukit juhtides kargas talle pähe masendav mõte. Kui Plaaster (kes siis veel Plaastri nime ei kandnud) neile toodi, oli sellest rõõmu tervel perekonnal. Nad jagasid seda, nagu maiustusebatooni. Lahkelt. Rõõmsal meelel. Ja nüüd. Nüüd oli tal ühtäkki terve toos soola ja kellega ta seda jagab. Neelab selle üksinda kõrist alla, raputab hingehaavadele.
Plaaster oli vait.
Sõit kestis mõned minutid (tänavad olid peale tööleruttamise maaniat sõidukitest hõredaks jäänud) ning ta parkis loomakliiniku ees, tühjal parkimisplatsil. Võttis kandekasti ja
Kassimõrtsukas! Kassimõrtsukas!
astus üle läve avarasse ruumi, mida sisustas vaid vastuvõtulett ning riiul erinevate kassitoidupakendite, mänguasjade ning muu lemmikloomakraamiga. Tinakirst tema peas trummeldas nüüd järelejätmatult, nagu kaalupomm, mida triibulises särgis, vuntsidega vanamees entusiastlikult tükkideks taguda üritab.
„Teil oli broneeritud?“ uuris sinises kitlis põsetätoveeringu ning peasuuruste kõrvarõngastega näitsik vastuvõtuletis.
Heili noogutas jõuetult ja asetas konteineri Plaastriga põrandale. Talle näis, et ta kuulis kassi häälitsemas, aga samas võis see ka tema enese magu olla.
„Malle!“ röögatas sinises kitlis näitsik. „Klient!“
Malle, alias doktor Seekord siis Süst, ilmus oma kabinetist rõõmsal ilmel ja tervitas Heilit. Ta lõhnas formaldehüüdi ning rooside järele, täiesti vastuoluline kooslus. Sobras riiulis ja võttis sealt ampulli, süstla ning eraldi pakendis nõela.
Meie kliinikus kasutame surmasüsti jaoks ainult puhtaid süstlaid, kargas Heilile pähe kurbkoomiline telereklaam. Meie kassid on isegi surres kõige õnnelikumad. Kinnita seda Mjäu. Ja Mjäu, joostes kassiparadiisi rohelistel hiireväljadel veab ennast tagajalgadele ning teeb käpaga pöial-püsti-liigutuse.
Jah, kass tegi nüüd tõesti häält. Heili kõrvad ei petnud teda.
See oli hale, aga väga konkreetne kräunatus. Võib olla, et looma viimane.
„Kolmkümmend eurot,“ teatas näitsik leti taga ja Heili ulatas kolm higist kortsunud kümnelist, nagu unenäos.
See ei tundnud ebatavaline, et nad omavahel rohkem ei vestelnud. Igal muul juhul küll, aga mitte nüüd. Sest see ei olnud kassitoidu hankeretk ega vaktsineerimine. See oli ühekordne rituaal, mille juurde käis ametlik toon, et hiljem oleks võimalik nägu teha, nagu poleks seda kõike üldse juhtunud. Üks paber, üks allkiri, üks eemaldus registrist. Võimalikult vähe siduvaid sõnu.
Ja siis lõi tinakrist tema peas laevapardast läbi. Värvid muutusid kirkamaks, mingi, teisest oluliselt erinev mõte, voolas vabadusse ja Heilile näis, et ta saab südamerabanduse, täpselt sel hetkel kui doktor Seekord siis Süst enda nõelamisvahendit kokku panema oli asunud.
Heili kummardus, haaras rohmakalt kandekasti, taganes sammukese ja pööras siis otsustavalt letile selja. Ta astus välja, jõudmata kuulda, kas talle midagi turjale hõigati või mitte, istus autosse ja oli pool tundi hiljem linnast väljas. Sõitis liivastel metsateedel, mida ta ei tundnud, mõõdukal kiirusel, mõõdukalt hingates.
Ta peatas sõiduki puisniitu meenutava võseriku kõrval ja tõstis transpordikasti autost välja, seejärel looma selle seest maapinnale.
Kass oli kas surnud või kohe minemas. Ta silmad olid poolavatud ja vaatasid Heilist mööda.
Nad veetsid niidul tunnikese, kuni enam mingit kahtlust ei jäänud.
Tinakirst oli peatunud. Polnud enam parrast, mida lõhkuda. Kajakad hüüdsid vaikselt, kabeli kellalöökide asemel, loomale sobivat järelhüüet.
Heili tõstis veel pehme elutu keha põõsa alla samblale ja tundis ennast üle pika aja tervena. Vabana.
See oli parim, mida sel päeval kolmekümne euro eest endale lubada sai.
Kubijal
29 mai kuni 7 juuni 2012
Ta kummutas öökapil vedeleva lahtise valuvaigisti kurku ning loputas selle klaasi leige ööveega alla.
Mõrtsukas!
Lapsed hüüdsid köögis midagi. Ta nägi neid ukseprao vahelt mööda lippamas, siis tungis kardinatega rüütatud aknast hoolimata lisavalgust sisse, sest Jürnas lükkas ukse lahti. Tal olid viigipüksid jalas ning valge särk seljas. Ta kammis käigult juukseid.
"Kohv on laual! Pean kiirustama. Viskan lapsed kooli ära."
Ta jõllitas korraks abikaasa poole ja ohkas siis sügavalt: "Sa näed välja nagu tapetud hüljes."
Heili ei vastanud. Ta tundis ennast nagu tapetud hüljes. Kellel on metallketiga tinapomm saba küljes. Ta ajas ennast higi järgi lõhnavas öösärgis püsti ja soovimata seda kohe vahetada, kahmas toolileenilt õhukese rohelise hommikumantli.
"Ma helistasin kliinikusse," teatas Jürnas särgikraed kohendades. "Nad on ootamas. 30 eurot läheb maksma. Sul on eks?"
Heili möödus mehest ja libistas tal vastust andmata käega üle puusa - parool selle kohta, et jah, tal oli 30 eurot ja enamgi veel.
"Emme!" hõikas kräsupäine Juss ja sibas talle vastu. Tal oli kassipoeg süles. "Vaata milline tuust!"
Heili naeratas väsinult.
Joonas sõi köögilaua taga viimast pannkooki. Ta heitis korraks ema ja isa poole hindava pilgu ning järeldades, et kõik on nii, nagu alati, keskendus mälumisele.
Kassimõrtsukas!
Need sõnad kummitasid Heili peas juba mitu päeva järjest. Ta kujutas ette, kuidas nõel väriseva loomakese kehasse tungib ning selle silmad siis, tasapisi, uduseks muutuvad. Või tapetakse
(kasuta sõna "vaigistatakse")
neid loomi kuidagi teisiti. Inimlikumal moel.
Sisimas oli ta veendunud, et sellist asja, nagu inimlikumal moel tapmine pole olemas, aga sa pead ju vabandusi otsima, eks. Need matavad süütunnet. Kanaliha suus enam ei kisenda, burgeri vahel ei röögi lihalõik ahastaval moel seakisa, silmadest rasune nire voolamas. Tehisnutt, nagu lihunikud seda nimetada armastasid.
Ta võttis Jussilt kassipoja vastu ning surus nurruva tuusti endale vastu rinda. Vigrik kobas käppadega tema kõhu ülaosa ning hakkas seda asjalikul moel masseerima.
Lapsed ei saa teada, mõtles ta. Ja töötas peas võimalikud valed läbi.
Ei tea küll, miks meie kassike ära jooksis. Läks Taani laevale. Kobis metsa rebastega mürama ja seal nad nüüd sügavad üksteise selgasid ning otsivad ajaviiteks kasukast kirpe. Naeruväärne.
"Okei!" Hõikas Jürnas. "Minek, poisid. Mul läheb kiireks! Või tahate bussiga minna?"
Sõna "bussiga" ajas lapsed tagajalgadele ning need said kingad kähku jalga, tuulemantlid selga.
Juss lehvitas, Joonas kallistas möödudes Heilit, Jürnas jagas hooletu põsemusi ning siis olid nad läinud. Esikus hõngus vaid veidi kirsilõhnalist näopesuvett, mis oli tema abikaasast jäänud ning Heili tundis, kuidas õhkkond oli peaaegu lämmatav. Ta asetas kassipoja maha ning läks läbi köögi panipaika, tegi ukse lahti ja lubas silmadel hämarusega harjuda.
Nende vana (ning vanadusest väsinud) kass, Plaaster, lamas nurka asetatud kaltsuvaibal ning tõstis vaevaliselt pead, ta avas suu, aga hääle asemel tuli sealt vaid sooja õhku. Hõredate karvadega kaetud, pisut tokris saba tegi vaid ühe kerge jõnksu.
Las ma olen siin, näis kass ütlevat. Las ma olen siin, sina seal ning las me oleme sel moel olemas.
Heili kummardus tema kohale, silitades käega looma jahedat pealage. Too müksas peaaegu vaevumärgatavalt vastu.
15 aastat ja ühtäkki oled sa vanaks jäänud. Vanaks nagu see kaltsuvaip sinu all. Ja korraga, nagu kõik vanad asjad, oled sa üsna ebaoluliseks muutunud. Ja sind visatakse ära, nagu visataks ära vana tool või jalgadeta laud.
Vigrik ronis kiunudes Heilist mööda ja toppis Plaastrile nina vastu tolle lõuga, mida väsinud loom kannatlikult talus. Siis ronis pisem kass nurrudes suuremale külje alla ning heitis kaltsuvaiba äärele külili. Ta üritas enda külge lakkuda, samas, kus Plaaster Heilile otsa vaatas.
Tinakirst naise peas lõi valjemini, põrutas parda küljest värvipuru lahti.
Kas ma pean tõepoolest veel ühe vaigisti võtma, mõtles Heili õudusega ja ohkas. Mida kiiremini ta selle rõlgusega ühele poole saab, seda kergem. Seda kergem tema jaoks. Vähemalt. Ta tundis ennast jumalana ja see tunne ei meeldinud talle. Üles ma su kasvatasin ja ära ma su lõpetan.
Neetud.
Ta läks tagasi kööki ja kallas endale kohvitassi sooja ning isegi lohutava sisu ühe sõõmuga kurku, vantsis siis tagasi magamistuppa ja väljus sealt dressides. Külmkapis leidusid mõned juustuviilud ning kobar viinamarju. Ta noppis paar mahlast pungil vilja, mässis need emotsioonitult juustuviilu sisse ja neelas isutult.
Ükskõik, millele ta ei mõelnud, kõik tegi haiget.
Lõppude lõpuks peab sellega kiiresti ühele poole saama ja siis on aega haletseda.
Loomal saab sel moel ka kergem.
Tal endal.
Lastel.
Vabandusi potsatas nagu rändlinde kevadisele heinamaale.
Ta võttis esikust õhtul pestud ja ikka veel pesuvahendi järgi lõhnava kandekasti, läks nagu halvas unenäos panipaika ja tõstis Vigriku Plaastri kõrvalt minema. Siis võttis ta vana kassi kõhu alt kinni ja lükkas ta (Plaaster ei avaldanud vastupanu ja isegi kui ta oleks seda soovinud, ei oleks tal selleks piisavalt jaksu jagunud) konteinerisse. Õhuavadega esipaneel naksatas kinni, plastikhaagid käisid tuhmide plõksatuste saatel pesadesse ja kandekast oli transportimise jaoks valmis.
Kastitäis mälestusi, mõtles Heili kibedalt Vigrikut silitades. Ta libistas käega üle konteineri sileda pinna.
Väike loomake vudis panipaigast välja ning veeretas ennast energiliselt mööda köögipõrandat.
Heili oli Plaastriga kümneid kordi veterinaari juures käinud. Mida vanemaks kass sai, seda enam ta selliste tavarutiini raputavate kõrvalepõigetega harjus. Esimestel kordadel kisendas meeleheitlikult, lõõtsutas ajutise vangikongi sees, roosa keel rinnani rippumas, roojas hirmust ning ahastusest. Üritas ennast vabadusse suruda, pressides nina nii sügavalt plastikusse lõigatud õhuavadesse kui suutis. Ei leppinud lohutamisega. Tasapisi, aasta-aastalt, jäi kaeblik kisa aga vaiksemaks, harvemaks, lõõtsutamine asendus üksikute tõmblustega, justkui saabunuks lõpuks teadmine, et rohuhaisulisest ruumist (torgatagu sind seal süstlaga või võetagu päraku kaudu temperatuuri), jõutakse alati tagasi koju, kaltsuvaibale, tagahoovi naatide vahele, toidukausi juurde. Sinna, kus on kodukassi hea koht.
Ainult, et sel korral tuleb Heili tagasi üksinda. See oli Jürnasi resoluutne soov. Ja väga ratsionaalne muidugi, sest vanad asjad visatakse ära. Ja elu valem nägi ette, et mõned vanad asjad, mida ära visata ei saa, süstitakse surnuks. Jürnas väljendas ennast nii: „Mu hing läheb lõhki, kui ma teda sel moel jõuetuna lamamas näen.“
Ta jättis lisamata, et see ei ole väga mugav. Vaatepilt.
Väljas karjus hiliskevad lindude kõri läbi. Sirelid lõhnasid väljakannatamatult teravalt ning hommikuse vihmasagara järel kasvav hein rohetas nagu oleks keegi selle pihustatava värvituubiga üle käinud. Päike, see väike särasilm, rõõmutses taevas, andmata märkigi sellest, et tema pinnal aurustub kõik Heilile tuttav hetkega. Kiiremini kui silmapilgu jooksul.
Ta asetas kandekasti oma kaheukselise Honda kõrvalistmele ja läks ringiga ümber sõiduki tagaosa, et juhiistmel maanduda. Vaid kaks tänavavahet, aga nii sai kiiremini.
Sõidukit juhtides kargas talle pähe masendav mõte. Kui Plaaster (kes siis veel Plaastri nime ei kandnud) neile toodi, oli sellest rõõmu tervel perekonnal. Nad jagasid seda, nagu maiustusebatooni. Lahkelt. Rõõmsal meelel. Ja nüüd. Nüüd oli tal ühtäkki terve toos soola ja kellega ta seda jagab. Neelab selle üksinda kõrist alla, raputab hingehaavadele.
Plaaster oli vait.
Sõit kestis mõned minutid (tänavad olid peale tööleruttamise maaniat sõidukitest hõredaks jäänud) ning ta parkis loomakliiniku ees, tühjal parkimisplatsil. Võttis kandekasti ja
Kassimõrtsukas! Kassimõrtsukas!
astus üle läve avarasse ruumi, mida sisustas vaid vastuvõtulett ning riiul erinevate kassitoidupakendite, mänguasjade ning muu lemmikloomakraamiga. Tinakirst tema peas trummeldas nüüd järelejätmatult, nagu kaalupomm, mida triibulises särgis, vuntsidega vanamees entusiastlikult tükkideks taguda üritab.
„Teil oli broneeritud?“ uuris sinises kitlis põsetätoveeringu ning peasuuruste kõrvarõngastega näitsik vastuvõtuletis.
Heili noogutas jõuetult ja asetas konteineri Plaastriga põrandale. Talle näis, et ta kuulis kassi häälitsemas, aga samas võis see ka tema enese magu olla.
„Malle!“ röögatas sinises kitlis näitsik. „Klient!“
Malle, alias doktor Seekord siis Süst, ilmus oma kabinetist rõõmsal ilmel ja tervitas Heilit. Ta lõhnas formaldehüüdi ning rooside järele, täiesti vastuoluline kooslus. Sobras riiulis ja võttis sealt ampulli, süstla ning eraldi pakendis nõela.
Meie kliinikus kasutame surmasüsti jaoks ainult puhtaid süstlaid, kargas Heilile pähe kurbkoomiline telereklaam. Meie kassid on isegi surres kõige õnnelikumad. Kinnita seda Mjäu. Ja Mjäu, joostes kassiparadiisi rohelistel hiireväljadel veab ennast tagajalgadele ning teeb käpaga pöial-püsti-liigutuse.
Jah, kass tegi nüüd tõesti häält. Heili kõrvad ei petnud teda.
See oli hale, aga väga konkreetne kräunatus. Võib olla, et looma viimane.
„Kolmkümmend eurot,“ teatas näitsik leti taga ja Heili ulatas kolm higist kortsunud kümnelist, nagu unenäos.
See ei tundnud ebatavaline, et nad omavahel rohkem ei vestelnud. Igal muul juhul küll, aga mitte nüüd. Sest see ei olnud kassitoidu hankeretk ega vaktsineerimine. See oli ühekordne rituaal, mille juurde käis ametlik toon, et hiljem oleks võimalik nägu teha, nagu poleks seda kõike üldse juhtunud. Üks paber, üks allkiri, üks eemaldus registrist. Võimalikult vähe siduvaid sõnu.
Ja siis lõi tinakrist tema peas laevapardast läbi. Värvid muutusid kirkamaks, mingi, teisest oluliselt erinev mõte, voolas vabadusse ja Heilile näis, et ta saab südamerabanduse, täpselt sel hetkel kui doktor Seekord siis Süst enda nõelamisvahendit kokku panema oli asunud.
Heili kummardus, haaras rohmakalt kandekasti, taganes sammukese ja pööras siis otsustavalt letile selja. Ta astus välja, jõudmata kuulda, kas talle midagi turjale hõigati või mitte, istus autosse ja oli pool tundi hiljem linnast väljas. Sõitis liivastel metsateedel, mida ta ei tundnud, mõõdukal kiirusel, mõõdukalt hingates.
Ta peatas sõiduki puisniitu meenutava võseriku kõrval ja tõstis transpordikasti autost välja, seejärel looma selle seest maapinnale.
Kass oli kas surnud või kohe minemas. Ta silmad olid poolavatud ja vaatasid Heilist mööda.
Nad veetsid niidul tunnikese, kuni enam mingit kahtlust ei jäänud.
Tinakirst oli peatunud. Polnud enam parrast, mida lõhkuda. Kajakad hüüdsid vaikselt, kabeli kellalöökide asemel, loomale sobivat järelhüüet.
Heili tõstis veel pehme elutu keha põõsa alla samblale ja tundis ennast üle pika aja tervena. Vabana.
See oli parim, mida sel päeval kolmekümne euro eest endale lubada sai.
Kubijal
29 mai kuni 7 juuni 2012
Subscribe to:
Posts (Atom)