Meenutamaks üht neljajalgset sõpra, kes ühel päeval enam koju ei tulnud
Heili ärkas, sest miski tagus nagu tinakirst vastu laevaparrast. Oimukohtades. Terav ja piinav, varahommikune peavalu. Rõlge, mõtles ta, rõlge päev on alanud ja nagu kõik rõlged päevad, tundus see juba esimeste minutite järel talumatult pikk.
Ta kummutas öökapil vedeleva lahtise valuvaigisti kurku ning loputas selle klaasi leige ööveega alla.
Mõrtsukas!
Lapsed hüüdsid köögis midagi. Ta nägi neid ukseprao vahelt mööda lippamas, siis tungis kardinatega rüütatud aknast hoolimata lisavalgust sisse, sest Jürnas lükkas ukse lahti. Tal olid viigipüksid jalas ning valge särk seljas. Ta kammis käigult juukseid.
"Kohv on laual! Pean kiirustama. Viskan lapsed kooli ära."
Ta jõllitas korraks abikaasa poole ja ohkas siis sügavalt: "Sa näed välja nagu tapetud hüljes."
Heili ei vastanud. Ta tundis ennast nagu tapetud hüljes. Kellel on metallketiga tinapomm saba küljes. Ta ajas ennast higi järgi lõhnavas öösärgis püsti ja soovimata seda kohe vahetada, kahmas toolileenilt õhukese rohelise hommikumantli.
"Ma helistasin kliinikusse," teatas Jürnas särgikraed kohendades. "Nad on ootamas. 30 eurot läheb maksma. Sul on eks?"
Heili möödus mehest ja libistas tal vastust andmata käega üle puusa - parool selle kohta, et jah, tal oli 30 eurot ja enamgi veel.
"Emme!" hõikas kräsupäine Juss ja sibas talle vastu. Tal oli kassipoeg süles. "Vaata milline tuust!"
Heili naeratas väsinult.
Joonas sõi köögilaua taga viimast pannkooki. Ta heitis korraks ema ja isa poole hindava pilgu ning järeldades, et kõik on nii, nagu alati, keskendus mälumisele.
Kassimõrtsukas!
Need sõnad kummitasid Heili peas juba mitu päeva järjest. Ta kujutas ette, kuidas nõel väriseva loomakese kehasse tungib ning selle silmad siis, tasapisi, uduseks muutuvad. Või tapetakse
(kasuta sõna "vaigistatakse")
neid loomi kuidagi teisiti. Inimlikumal moel.
Sisimas oli ta veendunud, et sellist asja, nagu inimlikumal moel tapmine pole olemas, aga sa pead ju vabandusi otsima, eks. Need matavad süütunnet. Kanaliha suus enam ei kisenda, burgeri vahel ei röögi lihalõik ahastaval moel seakisa, silmadest rasune nire voolamas. Tehisnutt, nagu lihunikud seda nimetada armastasid.
Ta võttis Jussilt kassipoja vastu ning surus nurruva tuusti endale vastu rinda. Vigrik kobas käppadega tema kõhu ülaosa ning hakkas seda asjalikul moel masseerima.
Lapsed ei saa teada, mõtles ta. Ja töötas peas võimalikud valed läbi.
Ei tea küll, miks meie kassike ära jooksis. Läks Taani laevale. Kobis metsa rebastega mürama ja seal nad nüüd sügavad üksteise selgasid ning otsivad ajaviiteks kasukast kirpe. Naeruväärne.
"Okei!" Hõikas Jürnas. "Minek, poisid. Mul läheb kiireks! Või tahate bussiga minna?"
Sõna "bussiga" ajas lapsed tagajalgadele ning need said kingad kähku jalga, tuulemantlid selga.
Juss lehvitas, Joonas kallistas möödudes Heilit, Jürnas jagas hooletu põsemusi ning siis olid nad läinud. Esikus hõngus vaid veidi kirsilõhnalist näopesuvett, mis oli tema abikaasast jäänud ning Heili tundis, kuidas õhkkond oli peaaegu lämmatav. Ta asetas kassipoja maha ning läks läbi köögi panipaika, tegi ukse lahti ja lubas silmadel hämarusega harjuda.
Nende vana (ning vanadusest väsinud) kass, Plaaster, lamas nurka asetatud kaltsuvaibal ning tõstis vaevaliselt pead, ta avas suu, aga hääle asemel tuli sealt vaid sooja õhku. Hõredate karvadega kaetud, pisut tokris saba tegi vaid ühe kerge jõnksu.
Las ma olen siin, näis kass ütlevat. Las ma olen siin, sina seal ning las me oleme sel moel olemas.
Heili kummardus tema kohale, silitades käega looma jahedat pealage. Too müksas peaaegu vaevumärgatavalt vastu.
15 aastat ja ühtäkki oled sa vanaks jäänud. Vanaks nagu see kaltsuvaip sinu all. Ja korraga, nagu kõik vanad asjad, oled sa üsna ebaoluliseks muutunud. Ja sind visatakse ära, nagu visataks ära vana tool või jalgadeta laud.
Vigrik ronis kiunudes Heilist mööda ja toppis Plaastrile nina vastu tolle lõuga, mida väsinud loom kannatlikult talus. Siis ronis pisem kass nurrudes suuremale külje alla ning heitis kaltsuvaiba äärele külili. Ta üritas enda külge lakkuda, samas, kus Plaaster Heilile otsa vaatas.
Tinakirst naise peas lõi valjemini, põrutas parda küljest värvipuru lahti.
Kas ma pean tõepoolest veel ühe vaigisti võtma, mõtles Heili õudusega ja ohkas. Mida kiiremini ta selle rõlgusega ühele poole saab, seda kergem. Seda kergem tema jaoks. Vähemalt. Ta tundis ennast jumalana ja see tunne ei meeldinud talle. Üles ma su kasvatasin ja ära ma su lõpetan.
Neetud.
Ta läks tagasi kööki ja kallas endale kohvitassi sooja ning isegi lohutava sisu ühe sõõmuga kurku, vantsis siis tagasi magamistuppa ja väljus sealt dressides. Külmkapis leidusid mõned juustuviilud ning kobar viinamarju. Ta noppis paar mahlast pungil vilja, mässis need emotsioonitult juustuviilu sisse ja neelas isutult.
Ükskõik, millele ta ei mõelnud, kõik tegi haiget.
Lõppude lõpuks peab sellega kiiresti ühele poole saama ja siis on aega haletseda.
Loomal saab sel moel ka kergem.
Tal endal.
Lastel.
Vabandusi potsatas nagu rändlinde kevadisele heinamaale.
Ta võttis esikust õhtul pestud ja ikka veel pesuvahendi järgi lõhnava kandekasti, läks nagu halvas unenäos panipaika ja tõstis Vigriku Plaastri kõrvalt minema. Siis võttis ta vana kassi kõhu alt kinni ja lükkas ta (Plaaster ei avaldanud vastupanu ja isegi kui ta oleks seda soovinud, ei oleks tal selleks piisavalt jaksu jagunud) konteinerisse. Õhuavadega esipaneel naksatas kinni, plastikhaagid käisid tuhmide plõksatuste saatel pesadesse ja kandekast oli transportimise jaoks valmis.
Kastitäis mälestusi, mõtles Heili kibedalt Vigrikut silitades. Ta libistas käega üle konteineri sileda pinna.
Väike loomake vudis panipaigast välja ning veeretas ennast energiliselt mööda köögipõrandat.
Heili oli Plaastriga kümneid kordi veterinaari juures käinud. Mida vanemaks kass sai, seda enam ta selliste tavarutiini raputavate kõrvalepõigetega harjus. Esimestel kordadel kisendas meeleheitlikult, lõõtsutas ajutise vangikongi sees, roosa keel rinnani rippumas, roojas hirmust ning ahastusest. Üritas ennast vabadusse suruda, pressides nina nii sügavalt plastikusse lõigatud õhuavadesse kui suutis. Ei leppinud lohutamisega. Tasapisi, aasta-aastalt, jäi kaeblik kisa aga vaiksemaks, harvemaks, lõõtsutamine asendus üksikute tõmblustega, justkui saabunuks lõpuks teadmine, et rohuhaisulisest ruumist (torgatagu sind seal süstlaga või võetagu päraku kaudu temperatuuri), jõutakse alati tagasi koju, kaltsuvaibale, tagahoovi naatide vahele, toidukausi juurde. Sinna, kus on kodukassi hea koht.
Ainult, et sel korral tuleb Heili tagasi üksinda. See oli Jürnasi resoluutne soov. Ja väga ratsionaalne muidugi, sest vanad asjad visatakse ära. Ja elu valem nägi ette, et mõned vanad asjad, mida ära visata ei saa, süstitakse surnuks. Jürnas väljendas ennast nii: „Mu hing läheb lõhki, kui ma teda sel moel jõuetuna lamamas näen.“
Ta jättis lisamata, et see ei ole väga mugav. Vaatepilt.
Väljas karjus hiliskevad lindude kõri läbi. Sirelid lõhnasid väljakannatamatult teravalt ning hommikuse vihmasagara järel kasvav hein rohetas nagu oleks keegi selle pihustatava värvituubiga üle käinud. Päike, see väike särasilm, rõõmutses taevas, andmata märkigi sellest, et tema pinnal aurustub kõik Heilile tuttav hetkega. Kiiremini kui silmapilgu jooksul.
Ta asetas kandekasti oma kaheukselise Honda kõrvalistmele ja läks ringiga ümber sõiduki tagaosa, et juhiistmel maanduda. Vaid kaks tänavavahet, aga nii sai kiiremini.
Sõidukit juhtides kargas talle pähe masendav mõte. Kui Plaaster (kes siis veel Plaastri nime ei kandnud) neile toodi, oli sellest rõõmu tervel perekonnal. Nad jagasid seda, nagu maiustusebatooni. Lahkelt. Rõõmsal meelel. Ja nüüd. Nüüd oli tal ühtäkki terve toos soola ja kellega ta seda jagab. Neelab selle üksinda kõrist alla, raputab hingehaavadele.
Plaaster oli vait.
Sõit kestis mõned minutid (tänavad olid peale tööleruttamise maaniat sõidukitest hõredaks jäänud) ning ta parkis loomakliiniku ees, tühjal parkimisplatsil. Võttis kandekasti ja
Kassimõrtsukas! Kassimõrtsukas!
astus üle läve avarasse ruumi, mida sisustas vaid vastuvõtulett ning riiul erinevate kassitoidupakendite, mänguasjade ning muu lemmikloomakraamiga. Tinakirst tema peas trummeldas nüüd järelejätmatult, nagu kaalupomm, mida triibulises särgis, vuntsidega vanamees entusiastlikult tükkideks taguda üritab.
„Teil oli broneeritud?“ uuris sinises kitlis põsetätoveeringu ning peasuuruste kõrvarõngastega näitsik vastuvõtuletis.
Heili noogutas jõuetult ja asetas konteineri Plaastriga põrandale. Talle näis, et ta kuulis kassi häälitsemas, aga samas võis see ka tema enese magu olla.
„Malle!“ röögatas sinises kitlis näitsik. „Klient!“
Malle, alias doktor Seekord siis Süst, ilmus oma kabinetist rõõmsal ilmel ja tervitas Heilit. Ta lõhnas formaldehüüdi ning rooside järele, täiesti vastuoluline kooslus. Sobras riiulis ja võttis sealt ampulli, süstla ning eraldi pakendis nõela.
Meie kliinikus kasutame surmasüsti jaoks ainult puhtaid süstlaid, kargas Heilile pähe kurbkoomiline telereklaam. Meie kassid on isegi surres kõige õnnelikumad. Kinnita seda Mjäu. Ja Mjäu, joostes kassiparadiisi rohelistel hiireväljadel veab ennast tagajalgadele ning teeb käpaga pöial-püsti-liigutuse.
Jah, kass tegi nüüd tõesti häält. Heili kõrvad ei petnud teda.
See oli hale, aga väga konkreetne kräunatus. Võib olla, et looma viimane.
„Kolmkümmend eurot,“ teatas näitsik leti taga ja Heili ulatas kolm higist kortsunud kümnelist, nagu unenäos.
See ei tundnud ebatavaline, et nad omavahel rohkem ei vestelnud. Igal muul juhul küll, aga mitte nüüd. Sest see ei olnud kassitoidu hankeretk ega vaktsineerimine. See oli ühekordne rituaal, mille juurde käis ametlik toon, et hiljem oleks võimalik nägu teha, nagu poleks seda kõike üldse juhtunud. Üks paber, üks allkiri, üks eemaldus registrist. Võimalikult vähe siduvaid sõnu.
Ja siis lõi tinakrist tema peas laevapardast läbi. Värvid muutusid kirkamaks, mingi, teisest oluliselt erinev mõte, voolas vabadusse ja Heilile näis, et ta saab südamerabanduse, täpselt sel hetkel kui doktor Seekord siis Süst enda nõelamisvahendit kokku panema oli asunud.
Heili kummardus, haaras rohmakalt kandekasti, taganes sammukese ja pööras siis otsustavalt letile selja. Ta astus välja, jõudmata kuulda, kas talle midagi turjale hõigati või mitte, istus autosse ja oli pool tundi hiljem linnast väljas. Sõitis liivastel metsateedel, mida ta ei tundnud, mõõdukal kiirusel, mõõdukalt hingates.
Ta peatas sõiduki puisniitu meenutava võseriku kõrval ja tõstis transpordikasti autost välja, seejärel looma selle seest maapinnale.
Kass oli kas surnud või kohe minemas. Ta silmad olid poolavatud ja vaatasid Heilist mööda.
Nad veetsid niidul tunnikese, kuni enam mingit kahtlust ei jäänud.
Tinakirst oli peatunud. Polnud enam parrast, mida lõhkuda. Kajakad hüüdsid vaikselt, kabeli kellalöökide asemel, loomale sobivat järelhüüet.
Heili tõstis veel pehme elutu keha põõsa alla samblale ja tundis ennast üle pika aja tervena. Vabana.
See oli parim, mida sel päeval kolmekümne euro eest endale lubada sai.
Kubijal
29 mai kuni 7 juuni 2012
Ta kummutas öökapil vedeleva lahtise valuvaigisti kurku ning loputas selle klaasi leige ööveega alla.
Mõrtsukas!
Lapsed hüüdsid köögis midagi. Ta nägi neid ukseprao vahelt mööda lippamas, siis tungis kardinatega rüütatud aknast hoolimata lisavalgust sisse, sest Jürnas lükkas ukse lahti. Tal olid viigipüksid jalas ning valge särk seljas. Ta kammis käigult juukseid.
"Kohv on laual! Pean kiirustama. Viskan lapsed kooli ära."
Ta jõllitas korraks abikaasa poole ja ohkas siis sügavalt: "Sa näed välja nagu tapetud hüljes."
Heili ei vastanud. Ta tundis ennast nagu tapetud hüljes. Kellel on metallketiga tinapomm saba küljes. Ta ajas ennast higi järgi lõhnavas öösärgis püsti ja soovimata seda kohe vahetada, kahmas toolileenilt õhukese rohelise hommikumantli.
"Ma helistasin kliinikusse," teatas Jürnas särgikraed kohendades. "Nad on ootamas. 30 eurot läheb maksma. Sul on eks?"
Heili möödus mehest ja libistas tal vastust andmata käega üle puusa - parool selle kohta, et jah, tal oli 30 eurot ja enamgi veel.
"Emme!" hõikas kräsupäine Juss ja sibas talle vastu. Tal oli kassipoeg süles. "Vaata milline tuust!"
Heili naeratas väsinult.
Joonas sõi köögilaua taga viimast pannkooki. Ta heitis korraks ema ja isa poole hindava pilgu ning järeldades, et kõik on nii, nagu alati, keskendus mälumisele.
Kassimõrtsukas!
Need sõnad kummitasid Heili peas juba mitu päeva järjest. Ta kujutas ette, kuidas nõel väriseva loomakese kehasse tungib ning selle silmad siis, tasapisi, uduseks muutuvad. Või tapetakse
(kasuta sõna "vaigistatakse")
neid loomi kuidagi teisiti. Inimlikumal moel.
Sisimas oli ta veendunud, et sellist asja, nagu inimlikumal moel tapmine pole olemas, aga sa pead ju vabandusi otsima, eks. Need matavad süütunnet. Kanaliha suus enam ei kisenda, burgeri vahel ei röögi lihalõik ahastaval moel seakisa, silmadest rasune nire voolamas. Tehisnutt, nagu lihunikud seda nimetada armastasid.
Ta võttis Jussilt kassipoja vastu ning surus nurruva tuusti endale vastu rinda. Vigrik kobas käppadega tema kõhu ülaosa ning hakkas seda asjalikul moel masseerima.
Lapsed ei saa teada, mõtles ta. Ja töötas peas võimalikud valed läbi.
Ei tea küll, miks meie kassike ära jooksis. Läks Taani laevale. Kobis metsa rebastega mürama ja seal nad nüüd sügavad üksteise selgasid ning otsivad ajaviiteks kasukast kirpe. Naeruväärne.
"Okei!" Hõikas Jürnas. "Minek, poisid. Mul läheb kiireks! Või tahate bussiga minna?"
Sõna "bussiga" ajas lapsed tagajalgadele ning need said kingad kähku jalga, tuulemantlid selga.
Juss lehvitas, Joonas kallistas möödudes Heilit, Jürnas jagas hooletu põsemusi ning siis olid nad läinud. Esikus hõngus vaid veidi kirsilõhnalist näopesuvett, mis oli tema abikaasast jäänud ning Heili tundis, kuidas õhkkond oli peaaegu lämmatav. Ta asetas kassipoja maha ning läks läbi köögi panipaika, tegi ukse lahti ja lubas silmadel hämarusega harjuda.
Nende vana (ning vanadusest väsinud) kass, Plaaster, lamas nurka asetatud kaltsuvaibal ning tõstis vaevaliselt pead, ta avas suu, aga hääle asemel tuli sealt vaid sooja õhku. Hõredate karvadega kaetud, pisut tokris saba tegi vaid ühe kerge jõnksu.
Las ma olen siin, näis kass ütlevat. Las ma olen siin, sina seal ning las me oleme sel moel olemas.
Heili kummardus tema kohale, silitades käega looma jahedat pealage. Too müksas peaaegu vaevumärgatavalt vastu.
15 aastat ja ühtäkki oled sa vanaks jäänud. Vanaks nagu see kaltsuvaip sinu all. Ja korraga, nagu kõik vanad asjad, oled sa üsna ebaoluliseks muutunud. Ja sind visatakse ära, nagu visataks ära vana tool või jalgadeta laud.
Vigrik ronis kiunudes Heilist mööda ja toppis Plaastrile nina vastu tolle lõuga, mida väsinud loom kannatlikult talus. Siis ronis pisem kass nurrudes suuremale külje alla ning heitis kaltsuvaiba äärele külili. Ta üritas enda külge lakkuda, samas, kus Plaaster Heilile otsa vaatas.
Tinakirst naise peas lõi valjemini, põrutas parda küljest värvipuru lahti.
Kas ma pean tõepoolest veel ühe vaigisti võtma, mõtles Heili õudusega ja ohkas. Mida kiiremini ta selle rõlgusega ühele poole saab, seda kergem. Seda kergem tema jaoks. Vähemalt. Ta tundis ennast jumalana ja see tunne ei meeldinud talle. Üles ma su kasvatasin ja ära ma su lõpetan.
Neetud.
Ta läks tagasi kööki ja kallas endale kohvitassi sooja ning isegi lohutava sisu ühe sõõmuga kurku, vantsis siis tagasi magamistuppa ja väljus sealt dressides. Külmkapis leidusid mõned juustuviilud ning kobar viinamarju. Ta noppis paar mahlast pungil vilja, mässis need emotsioonitult juustuviilu sisse ja neelas isutult.
Ükskõik, millele ta ei mõelnud, kõik tegi haiget.
Lõppude lõpuks peab sellega kiiresti ühele poole saama ja siis on aega haletseda.
Loomal saab sel moel ka kergem.
Tal endal.
Lastel.
Vabandusi potsatas nagu rändlinde kevadisele heinamaale.
Ta võttis esikust õhtul pestud ja ikka veel pesuvahendi järgi lõhnava kandekasti, läks nagu halvas unenäos panipaika ja tõstis Vigriku Plaastri kõrvalt minema. Siis võttis ta vana kassi kõhu alt kinni ja lükkas ta (Plaaster ei avaldanud vastupanu ja isegi kui ta oleks seda soovinud, ei oleks tal selleks piisavalt jaksu jagunud) konteinerisse. Õhuavadega esipaneel naksatas kinni, plastikhaagid käisid tuhmide plõksatuste saatel pesadesse ja kandekast oli transportimise jaoks valmis.
Kastitäis mälestusi, mõtles Heili kibedalt Vigrikut silitades. Ta libistas käega üle konteineri sileda pinna.
Väike loomake vudis panipaigast välja ning veeretas ennast energiliselt mööda köögipõrandat.
Heili oli Plaastriga kümneid kordi veterinaari juures käinud. Mida vanemaks kass sai, seda enam ta selliste tavarutiini raputavate kõrvalepõigetega harjus. Esimestel kordadel kisendas meeleheitlikult, lõõtsutas ajutise vangikongi sees, roosa keel rinnani rippumas, roojas hirmust ning ahastusest. Üritas ennast vabadusse suruda, pressides nina nii sügavalt plastikusse lõigatud õhuavadesse kui suutis. Ei leppinud lohutamisega. Tasapisi, aasta-aastalt, jäi kaeblik kisa aga vaiksemaks, harvemaks, lõõtsutamine asendus üksikute tõmblustega, justkui saabunuks lõpuks teadmine, et rohuhaisulisest ruumist (torgatagu sind seal süstlaga või võetagu päraku kaudu temperatuuri), jõutakse alati tagasi koju, kaltsuvaibale, tagahoovi naatide vahele, toidukausi juurde. Sinna, kus on kodukassi hea koht.
Ainult, et sel korral tuleb Heili tagasi üksinda. See oli Jürnasi resoluutne soov. Ja väga ratsionaalne muidugi, sest vanad asjad visatakse ära. Ja elu valem nägi ette, et mõned vanad asjad, mida ära visata ei saa, süstitakse surnuks. Jürnas väljendas ennast nii: „Mu hing läheb lõhki, kui ma teda sel moel jõuetuna lamamas näen.“
Ta jättis lisamata, et see ei ole väga mugav. Vaatepilt.
Väljas karjus hiliskevad lindude kõri läbi. Sirelid lõhnasid väljakannatamatult teravalt ning hommikuse vihmasagara järel kasvav hein rohetas nagu oleks keegi selle pihustatava värvituubiga üle käinud. Päike, see väike särasilm, rõõmutses taevas, andmata märkigi sellest, et tema pinnal aurustub kõik Heilile tuttav hetkega. Kiiremini kui silmapilgu jooksul.
Ta asetas kandekasti oma kaheukselise Honda kõrvalistmele ja läks ringiga ümber sõiduki tagaosa, et juhiistmel maanduda. Vaid kaks tänavavahet, aga nii sai kiiremini.
Sõidukit juhtides kargas talle pähe masendav mõte. Kui Plaaster (kes siis veel Plaastri nime ei kandnud) neile toodi, oli sellest rõõmu tervel perekonnal. Nad jagasid seda, nagu maiustusebatooni. Lahkelt. Rõõmsal meelel. Ja nüüd. Nüüd oli tal ühtäkki terve toos soola ja kellega ta seda jagab. Neelab selle üksinda kõrist alla, raputab hingehaavadele.
Plaaster oli vait.
Sõit kestis mõned minutid (tänavad olid peale tööleruttamise maaniat sõidukitest hõredaks jäänud) ning ta parkis loomakliiniku ees, tühjal parkimisplatsil. Võttis kandekasti ja
Kassimõrtsukas! Kassimõrtsukas!
astus üle läve avarasse ruumi, mida sisustas vaid vastuvõtulett ning riiul erinevate kassitoidupakendite, mänguasjade ning muu lemmikloomakraamiga. Tinakirst tema peas trummeldas nüüd järelejätmatult, nagu kaalupomm, mida triibulises särgis, vuntsidega vanamees entusiastlikult tükkideks taguda üritab.
„Teil oli broneeritud?“ uuris sinises kitlis põsetätoveeringu ning peasuuruste kõrvarõngastega näitsik vastuvõtuletis.
Heili noogutas jõuetult ja asetas konteineri Plaastriga põrandale. Talle näis, et ta kuulis kassi häälitsemas, aga samas võis see ka tema enese magu olla.
„Malle!“ röögatas sinises kitlis näitsik. „Klient!“
Malle, alias doktor Seekord siis Süst, ilmus oma kabinetist rõõmsal ilmel ja tervitas Heilit. Ta lõhnas formaldehüüdi ning rooside järele, täiesti vastuoluline kooslus. Sobras riiulis ja võttis sealt ampulli, süstla ning eraldi pakendis nõela.
Meie kliinikus kasutame surmasüsti jaoks ainult puhtaid süstlaid, kargas Heilile pähe kurbkoomiline telereklaam. Meie kassid on isegi surres kõige õnnelikumad. Kinnita seda Mjäu. Ja Mjäu, joostes kassiparadiisi rohelistel hiireväljadel veab ennast tagajalgadele ning teeb käpaga pöial-püsti-liigutuse.
Jah, kass tegi nüüd tõesti häält. Heili kõrvad ei petnud teda.
See oli hale, aga väga konkreetne kräunatus. Võib olla, et looma viimane.
„Kolmkümmend eurot,“ teatas näitsik leti taga ja Heili ulatas kolm higist kortsunud kümnelist, nagu unenäos.
See ei tundnud ebatavaline, et nad omavahel rohkem ei vestelnud. Igal muul juhul küll, aga mitte nüüd. Sest see ei olnud kassitoidu hankeretk ega vaktsineerimine. See oli ühekordne rituaal, mille juurde käis ametlik toon, et hiljem oleks võimalik nägu teha, nagu poleks seda kõike üldse juhtunud. Üks paber, üks allkiri, üks eemaldus registrist. Võimalikult vähe siduvaid sõnu.
Ja siis lõi tinakrist tema peas laevapardast läbi. Värvid muutusid kirkamaks, mingi, teisest oluliselt erinev mõte, voolas vabadusse ja Heilile näis, et ta saab südamerabanduse, täpselt sel hetkel kui doktor Seekord siis Süst enda nõelamisvahendit kokku panema oli asunud.
Heili kummardus, haaras rohmakalt kandekasti, taganes sammukese ja pööras siis otsustavalt letile selja. Ta astus välja, jõudmata kuulda, kas talle midagi turjale hõigati või mitte, istus autosse ja oli pool tundi hiljem linnast väljas. Sõitis liivastel metsateedel, mida ta ei tundnud, mõõdukal kiirusel, mõõdukalt hingates.
Ta peatas sõiduki puisniitu meenutava võseriku kõrval ja tõstis transpordikasti autost välja, seejärel looma selle seest maapinnale.
Kass oli kas surnud või kohe minemas. Ta silmad olid poolavatud ja vaatasid Heilist mööda.
Nad veetsid niidul tunnikese, kuni enam mingit kahtlust ei jäänud.
Tinakirst oli peatunud. Polnud enam parrast, mida lõhkuda. Kajakad hüüdsid vaikselt, kabeli kellalöökide asemel, loomale sobivat järelhüüet.
Heili tõstis veel pehme elutu keha põõsa alla samblale ja tundis ennast üle pika aja tervena. Vabana.
See oli parim, mida sel päeval kolmekümne euro eest endale lubada sai.
Kubijal
29 mai kuni 7 juuni 2012
No comments:
Post a Comment