Saturday, June 9, 2012

FILMIARVUSTUS Prometheus

Aasta (minu poolt, aga mitte ainult) oodatuim ulmefilm on lõpuks kinoekraanidel ja seda saab meil nautida nii uhkes 3D-s kui ka tagasihoidlikumas vanas heas 2D formaadis.

Prometheus ei ole märkimisväärselt hea ega halb film. Alieni saaga läitja Ridley Scott jääb siin küll vaid nimeks ekraanil (tundub, et tal pole isegi plaanis selle teosega endast tõsiseltvõetavat jälge jätta), meeldejäävad näitlejad on Michael Fassbender android Davidina, Idris Elba ükskõiksevõitu kaptenina (ükskõikne on lahe, ent mitte eriti usutav, nagu mitmed ebakõlad selle näiliselt üliolulise missiooni kestel - liiga palju korralagedust ja hoolimatust) ning Noomi Rapace, kes täidab ekraani rohkem oma ihu kui emotsioonide ning pingega. Ma ei mäleta enam tema tegelaskuju nime ja ma kirjutan seda lühikest arvustust vaid kaks tundi peale filmi lõputiitirte voolamist. Ja mul ei tekkinud ka erilist sidet ei tema ega ühegi teise tegelaskujuga. Vaid korraks, ühe ihuhorrorilõigu ajal (see võib olla ka filmi ainus moment, mis 12+ vanusepiirangut õigustab). Püsivate emotsioonide tekkepinnaks on Prometheus liiga kiire tempoga film. See püüab liiga laias žanrisektoris, et üks sihitud ja tabav tükk olla, millest on tuline kahju. Nii jagub kahe tunni sisse käputäis teaduslikku fantastikat, päästikunäljas ulmemärulit, õudusekillukesi ja seebiooperlikku draamat - too viimane on nõrgim lüli ega õigusta ennast sugugi. Kõike on liiga palju ja samas ikkagi liiga vähe. Puändid kukuvad läbi ja järgnevuses leidub ilmselgeid auke. 


Milles siis asi? Prometheus ei kasuta mu meelest piisavalt Alieni saaga õlekõrsi, laenates nende asemel mujalt, juba kasutatud mõtteid, muutes näiteks saaga vaenuliku fauna liiga liigirohkeks ja keeruliseks (kes arenes kellest? ja kõik need muud küsimused). Dialoog ei ole väga terav ja tundub tihti lausa ebavajalik, liigselt lihtsamaid olukordi selgitav, samas kus film ise jätab vastamata enda poolt esitatud küsimustele. Teisalt on tegu keskmisest säravama teostusega. Maastikuvistad, sünged koridorid ja hallitanud Krakovi vorsti meenutavad kosmoselaevad loovad sobivalt masendava keskkonna - hästi palju halli, pruuni, kivi, liiva, tolmu, suitsu. Planeedi süngusele vastandina on Prometheuse interjöör kliiniliselt puhas, pinnad läigivad, värvikirevad ekraanid veiklevad pidevas infovoos. Siin on pildisügavusel ka oma tugiroll, kuigi 3D ei püsi kogu filmi vältel samal tasemel. "Saali tuuakse" detaile harva ning vahepeal ei ole ka maastiku reljeefsus paremini tajutav kui sügavusefektita kaedes.


Ma leppisin iseendaga juba mitu kuud tagasi kokku, et ma ei lähe seda filmi vaatama kui osa Alieni saagast, aga pigem samasse universumisse loodud ulmekat (nagu ka teadjad soovitasid). Ja sain siiski kerge pettumuse osaliseks. Prometheus on vaatemäng, mille sisse mahub liiga vähe sisu., liiga vähe Gigerit ja liiga palju erinevaid žanritahke ning mille päästab peamiselt kvaliteetne CGI (stseen, mille käigus liivatormimüür planeedi pinda lõhub, kummitab meeldivalt).

+ sobivalt sünge atmosfäär, see ei ole värvikirev Avatar
+ kvaliteetne CGI, valdavalt silmaköitev 3D kasutus
- nõrk, visklev sisu, mis ei jõua klisheekarakterite toel korralikke vastuseid pakkuvale lõpplahendusele
Vastamata küsimus teostuse rindelt: Mille pärast ometi oli tarvis Guy Pearce vanameheks meikida?

6/10

No comments:

Post a Comment