1
Elektriliinid vihmas tekitavad illusiooni vastupidisest – nad kihutavad sombusesse Lõuna-Eesti maastikku ja sina, autojuht, seisad neljal rattal, nende kulgemist seirates. Lihtsalt seisad, su vasem käsi embab polsterdusega rooliratast ja vasem sirvib autostereost kümnete jaamade seast seda olematut välja. Sa kujutad ette oma näo peegeldust tuuleklaasilt – väsinud silmad, üksikud kortsud, rõhutamas su armastust murede vastu, ununenud naerukurrud ja horisontaalkriipsuks surutud suu, mis räägib rohkem siis kui ta vaikib. Ja nina. Me ei tohi unustada nina. Kui hästi läheb, siis on ta terve, kuigi sa imestad kindlasti selle üle, kuidas ta selles möllus murdmata on jäänud ja kuidas murdmata ninaga isik teistele möllus osalejatele siiamaani kaasatav on tundunud. Möllu all pead sa silmas elumöllu, rühkivat massi tänavatel, rühkivat massi kontorites, kus inimesed istuvad ja masinad tööd teevad, tuttavaid kes küsivad sinult midagi isiklikku, samas kella vaadates, müüjaid, kes ei küsi midagi, ent on su lihased sugulased, uudistavaid võõraid, kes on ainsad inimesed, kes sulle terve pika päeva vältel tähelepanu pööravad. Ühel hetkel tabad sa ära, et tegu on kõigest vaabaga sõnal vabadus ja leiad, et su käed on liiga nõrgad selleks, et kivimüüre laiali lükata. Seejärel istud sa oma autosse, aga selle mootori võimsusest jääb paakunud ilme maharaputamiseks väheks, nii et sa lased end kanda elektriliinidel ja istud ise rahus ja vaikuses, vista taustal, mida su kõrval aegamisi lahti rullitakse.
2
Sel momendil taipasin ma, et armastan asfalti enam kui kunagi varem, armastan isegi ideed, et linn on selle sünnitanud, kuna ma olen liiga mugav selleks, et pageda kilomeetreid üle kõnnumaa. Kõige veidram on see, et kui kõneleksin ajast mis ulatub kahe kuu taha, oleks see hoopis teistsuguse maiguga lugu, täis mahedust ja julgustavat neooni, aga ajaokste hargnemise kohal võib sulle varem või hiljem mõni murdunud ja kuivanud raag ette jääda. Siis loeb vaid puine ots, mis on nagu su elu, habras ja ülejäänud lehestikuga mitte haakuv.
Kuidas ma sain niiviisi teha?
„Kuidas sa said niiviisi teha?“ küsis ta minu käest ja ma ei osanud midagi kosta, sest ma tegin kõik endast oleneva, ehk viivuke viivitades ja peljates, aga see on inimlik. Kõik viivitavad ja pelgavad korraks kui nad peavad soovile kangelane olla alla vanduma ning kümnete silmapaaride all õhukesele jääkihile astuvad. See polnud kangelastegu. See polnud soov silma paista – no kurat, sellisel hetkel ei mõtle sa kohe kindlasti soojale ja turvalisele telestuudiole. Sel hetkel pole sa veel aasta elupäästja, lihtsalt üks lollpea, kelle oks asub turvaliselt tüvele lähedal ja sa isegi ei aima, et järgnevad hargnemised toimuvad halastamatu kiirusega, finaaliks küsimused, millele ei saa vastata ja vastused, mis ei lohuta kedagi.
Igal juhul astusin ma viiendal märtsil jääle, mis oli piisavalt õhuke, et mitte kanda hooletut plikatirtsu, kes seda oma üle mõistuse ihutud uiskudega halastamatult mõnitas. Ta tegi uljal viisil mõned uhked kaared kui ma Kaarli pargi poolt lähenesin ning vajus läbi jää täpselt sel momendil kui ma oma sõiduauto ust kinni tõmbamas olin. Hetk veel ja see oleks kõigest märkimist mittevääriv lugu mõistlikkuse piirini õnnelikust ajakirjanikust, kes elab oma pisiprobleemidest pikitud elu, nurisedes kileviinerite üle mis ei kooru.
Taevas jõekääru kohal muutus pahaendeliselt punaseks, rõhutades raagus puudemüüri haletsevat ühtehoidlikkust ning kõrged appihüüded tapsid üksikute jalutavate paaride sosina olematuks. Metamorfoos rahulikust hoiatavani. Mul olid jalas libeda tallaga peokingad ning seljas pruun, päris õhuke ülikond, mu süda lõi seda kiiremini, mida aeglasemalt ma kaldale lähemale tõttasin, lootes, et keegi kangelaslikum minust mööda sööstab, aga ei... Nad hangusid. Olid jääfiguurideks tarretunud, pilgud peatunud mitte uisuplikal, aga minul.
Mida ta järgmiseks teeb?
Siis tajusin ma ära selle muutuse, kus tald ühelt pinnalt teisele astudes su mõistusse kiilu lööb – osa sinust jääb kaldale, osa tõttab edasi. Selge mõtlemine taandub ja sa lihtsalt liigud eesmärgi poole nagu rida binaarkoodi, millel pole käitumiseks mingit valikuvabadust. Sinu programmeerija on kaldale jäänud.
Ma libistasin taldu mööda kohati karedat, kohati plusskraadidest vesiseks muutunud jääjõuetust ja jõudsin lahvanduse servale. Pind mu jalge all käitus nagu garantiiaja ületanud klaaspaneel, pragunes, raksatas mu südamelöögid rütmist välja, valmistas mind ette supluseks – kaks uppumas on seltskond, ei keegi pea üksi surema siin. Mis?
Mu käsi sirutus välja, ma haarasin kõhnast randmest ja sikutasin plikatirtsu ühe ropsuga lahvandusest välja (kõlatu aplaus kaldastuudios) – pind meie all karjus mulle kriginate ja raksatuste keeles ähvardusi, hirmutas mind enam kui miski muu siin ilmas varem, aga ma olin kurt, ei kuulnud ega kuulanud ega isegi näinud. Mu pilk oli kiindunud taevasse, seejärel jääserva (kuuldav ohhetus kaldastuudios), seejärel nagu lifti sattununa sogasesse pruuni hägusse, mis haaras mu enesesse kui pruun jäine vatitekk – tuimestava toimega. Kolm sekundit. Vesi tungis läbi rõivaste ja kleepus mu kiirustamisest tuliseks köetud kere külge nagu nahk.
Kuid ma suutsin mõelda vaid üht. Kus on see ranne? Ma tundsin vaid üht ja see oli mu enese.
3
„Kuidas sa said niiviisi teha?“ küsis ta minu käest ja ma ei osanud midagi kosta, sest ma tegin kõik endast oleneva, ehk viivuke viivitades ja peljates, aga see on inimlik. Aga ta küsis seda ikkagi, sest kelle käest ta siis küsinud oleks. Ikkagi isa. „Ta oli hädas, kuidas sa said korraga egoistlikult käituda?“
Tõde koosnes, nagu ikka, mitmest tahust. Randmed võivad murduda, see kivikõva ranne võib õigupoolest kord ise abikätt vajada. Jah, ma jaksasin jääjõuetuse sisse oma rusikatega pääsutee taguda, ei mingit eneseõigustamist. Jääkülm vesi mõjus mu binaarkoodile viirusena, nagu su AVG võib poolel teel võimuparaadi lõpuni nakatatud saada. Korraga olin ma ametis iseenese päästmisega ja peale mind tulgu või veeuputus või neelaku jäine üsk kõik, keda ta siiamaani enese jaoks varuks hoidnud. Seda, et ma läksin, ei näinud enam keegi, ma isegi mitte. Kõigi süüdistavad pilgud. Mürk! Tragöödia on lõppenud, nüüd loopigem arvustustenooli ja ülehomme, oma pere seltsis tatraputru helpides ei tule see elu õnnetu pisidetail enam isegi meelde. See küsimus. Et kuidas ma sain niiviisi teha?
Aga mina mäletan seda ka ülehomme ja ülejärgmisel aastal. Kui mitte lauset, siis seda pilku. Kindlasti.
4
Suurema osa maiste jamade lahendamiseks on seadused kirjutamata.
5
Parim mida sa teha oskad, on põgenemine. Aga seda vaid füüsiliseks lõdvestumiseks. Nii istud sa näiliselt rahulikult roolis, mööduvate elektriliinide ja üllatustevaba maastiku taustal, planeerid hooletut möödasõitu... Mis? Muidugi mitte. Sul ei jagu südikust! Mõte lüliti ootamatust nullseisust tundub vabastav, aga tulemuse võimaluste hulk hirmutab. Kindlasti pole see 1+1=2. Ja siis leiad sa lahenduse. Kui mitte enese jaoks, siis laiemas plaanis kindlasti. Tarvis pole muud kui tibakest empaatiavõimet, võimet transformeeruda, saada osakeseks ülejäänud massist, läbi nende silmade, ruumist, läbi selle tahkude. Sa pole enam sina ise, sa oled autojuht maanteel täis pisikesi sõidukeid, osana teede võrgustikust, mis jooksevad linnadesse ja läbi nende, linnadesse, mis kiiskavad satelliitfotol öhe oma valgusreostust, valgusreostust, mis sureb ülejäänud ilmaruumi särasse nagu üle kruiisilaeva parda Läänemerre visatud suitsukoni. Ja kes oled sina? Tugev ranne või nõrk? Mis tähtsust sel enam on? Sellise mastaabiga kaardil loeb vaid kosmiline kiirgus ja mõne kogukama musta augu paratamatu agressioon ümbritseva suhtes.
Elektriliinid vihmas tekitavad illusiooni vastupidisest – nad kihutavad sombusesse Lõuna-Eesti maastikku ja sina, autojuht, seisad neljal rattal, nende kulgemist seirates. Lihtsalt seisad, su vasem käsi embab polsterdusega rooliratast ja vasem sirvib autostereost kümnete jaamade seast seda olematut välja. Sa kujutad ette oma näo peegeldust tuuleklaasilt – väsinud silmad, üksikud kortsud, rõhutamas su armastust murede vastu, ununenud naerukurrud ja horisontaalkriipsuks surutud suu, mis räägib rohkem siis kui ta vaikib. Ja nina. Me ei tohi unustada nina. Kui hästi läheb, siis on ta terve, kuigi sa imestad kindlasti selle üle, kuidas ta selles möllus murdmata on jäänud ja kuidas murdmata ninaga isik teistele möllus osalejatele siiamaani kaasatav on tundunud. Möllu all pead sa silmas elumöllu, rühkivat massi tänavatel, rühkivat massi kontorites, kus inimesed istuvad ja masinad tööd teevad, tuttavaid kes küsivad sinult midagi isiklikku, samas kella vaadates, müüjaid, kes ei küsi midagi, ent on su lihased sugulased, uudistavaid võõraid, kes on ainsad inimesed, kes sulle terve pika päeva vältel tähelepanu pööravad. Ühel hetkel tabad sa ära, et tegu on kõigest vaabaga sõnal vabadus ja leiad, et su käed on liiga nõrgad selleks, et kivimüüre laiali lükata. Seejärel istud sa oma autosse, aga selle mootori võimsusest jääb paakunud ilme maharaputamiseks väheks, nii et sa lased end kanda elektriliinidel ja istud ise rahus ja vaikuses, vista taustal, mida su kõrval aegamisi lahti rullitakse.
2
Sel momendil taipasin ma, et armastan asfalti enam kui kunagi varem, armastan isegi ideed, et linn on selle sünnitanud, kuna ma olen liiga mugav selleks, et pageda kilomeetreid üle kõnnumaa. Kõige veidram on see, et kui kõneleksin ajast mis ulatub kahe kuu taha, oleks see hoopis teistsuguse maiguga lugu, täis mahedust ja julgustavat neooni, aga ajaokste hargnemise kohal võib sulle varem või hiljem mõni murdunud ja kuivanud raag ette jääda. Siis loeb vaid puine ots, mis on nagu su elu, habras ja ülejäänud lehestikuga mitte haakuv.
Kuidas ma sain niiviisi teha?
„Kuidas sa said niiviisi teha?“ küsis ta minu käest ja ma ei osanud midagi kosta, sest ma tegin kõik endast oleneva, ehk viivuke viivitades ja peljates, aga see on inimlik. Kõik viivitavad ja pelgavad korraks kui nad peavad soovile kangelane olla alla vanduma ning kümnete silmapaaride all õhukesele jääkihile astuvad. See polnud kangelastegu. See polnud soov silma paista – no kurat, sellisel hetkel ei mõtle sa kohe kindlasti soojale ja turvalisele telestuudiole. Sel hetkel pole sa veel aasta elupäästja, lihtsalt üks lollpea, kelle oks asub turvaliselt tüvele lähedal ja sa isegi ei aima, et järgnevad hargnemised toimuvad halastamatu kiirusega, finaaliks küsimused, millele ei saa vastata ja vastused, mis ei lohuta kedagi.
Igal juhul astusin ma viiendal märtsil jääle, mis oli piisavalt õhuke, et mitte kanda hooletut plikatirtsu, kes seda oma üle mõistuse ihutud uiskudega halastamatult mõnitas. Ta tegi uljal viisil mõned uhked kaared kui ma Kaarli pargi poolt lähenesin ning vajus läbi jää täpselt sel momendil kui ma oma sõiduauto ust kinni tõmbamas olin. Hetk veel ja see oleks kõigest märkimist mittevääriv lugu mõistlikkuse piirini õnnelikust ajakirjanikust, kes elab oma pisiprobleemidest pikitud elu, nurisedes kileviinerite üle mis ei kooru.
Taevas jõekääru kohal muutus pahaendeliselt punaseks, rõhutades raagus puudemüüri haletsevat ühtehoidlikkust ning kõrged appihüüded tapsid üksikute jalutavate paaride sosina olematuks. Metamorfoos rahulikust hoiatavani. Mul olid jalas libeda tallaga peokingad ning seljas pruun, päris õhuke ülikond, mu süda lõi seda kiiremini, mida aeglasemalt ma kaldale lähemale tõttasin, lootes, et keegi kangelaslikum minust mööda sööstab, aga ei... Nad hangusid. Olid jääfiguurideks tarretunud, pilgud peatunud mitte uisuplikal, aga minul.
Mida ta järgmiseks teeb?
Siis tajusin ma ära selle muutuse, kus tald ühelt pinnalt teisele astudes su mõistusse kiilu lööb – osa sinust jääb kaldale, osa tõttab edasi. Selge mõtlemine taandub ja sa lihtsalt liigud eesmärgi poole nagu rida binaarkoodi, millel pole käitumiseks mingit valikuvabadust. Sinu programmeerija on kaldale jäänud.
Ma libistasin taldu mööda kohati karedat, kohati plusskraadidest vesiseks muutunud jääjõuetust ja jõudsin lahvanduse servale. Pind mu jalge all käitus nagu garantiiaja ületanud klaaspaneel, pragunes, raksatas mu südamelöögid rütmist välja, valmistas mind ette supluseks – kaks uppumas on seltskond, ei keegi pea üksi surema siin. Mis?
Mu käsi sirutus välja, ma haarasin kõhnast randmest ja sikutasin plikatirtsu ühe ropsuga lahvandusest välja (kõlatu aplaus kaldastuudios) – pind meie all karjus mulle kriginate ja raksatuste keeles ähvardusi, hirmutas mind enam kui miski muu siin ilmas varem, aga ma olin kurt, ei kuulnud ega kuulanud ega isegi näinud. Mu pilk oli kiindunud taevasse, seejärel jääserva (kuuldav ohhetus kaldastuudios), seejärel nagu lifti sattununa sogasesse pruuni hägusse, mis haaras mu enesesse kui pruun jäine vatitekk – tuimestava toimega. Kolm sekundit. Vesi tungis läbi rõivaste ja kleepus mu kiirustamisest tuliseks köetud kere külge nagu nahk.
Kuid ma suutsin mõelda vaid üht. Kus on see ranne? Ma tundsin vaid üht ja see oli mu enese.
3
„Kuidas sa said niiviisi teha?“ küsis ta minu käest ja ma ei osanud midagi kosta, sest ma tegin kõik endast oleneva, ehk viivuke viivitades ja peljates, aga see on inimlik. Aga ta küsis seda ikkagi, sest kelle käest ta siis küsinud oleks. Ikkagi isa. „Ta oli hädas, kuidas sa said korraga egoistlikult käituda?“
Tõde koosnes, nagu ikka, mitmest tahust. Randmed võivad murduda, see kivikõva ranne võib õigupoolest kord ise abikätt vajada. Jah, ma jaksasin jääjõuetuse sisse oma rusikatega pääsutee taguda, ei mingit eneseõigustamist. Jääkülm vesi mõjus mu binaarkoodile viirusena, nagu su AVG võib poolel teel võimuparaadi lõpuni nakatatud saada. Korraga olin ma ametis iseenese päästmisega ja peale mind tulgu või veeuputus või neelaku jäine üsk kõik, keda ta siiamaani enese jaoks varuks hoidnud. Seda, et ma läksin, ei näinud enam keegi, ma isegi mitte. Kõigi süüdistavad pilgud. Mürk! Tragöödia on lõppenud, nüüd loopigem arvustustenooli ja ülehomme, oma pere seltsis tatraputru helpides ei tule see elu õnnetu pisidetail enam isegi meelde. See küsimus. Et kuidas ma sain niiviisi teha?
Aga mina mäletan seda ka ülehomme ja ülejärgmisel aastal. Kui mitte lauset, siis seda pilku. Kindlasti.
4
Suurema osa maiste jamade lahendamiseks on seadused kirjutamata.
5
Parim mida sa teha oskad, on põgenemine. Aga seda vaid füüsiliseks lõdvestumiseks. Nii istud sa näiliselt rahulikult roolis, mööduvate elektriliinide ja üllatustevaba maastiku taustal, planeerid hooletut möödasõitu... Mis? Muidugi mitte. Sul ei jagu südikust! Mõte lüliti ootamatust nullseisust tundub vabastav, aga tulemuse võimaluste hulk hirmutab. Kindlasti pole see 1+1=2. Ja siis leiad sa lahenduse. Kui mitte enese jaoks, siis laiemas plaanis kindlasti. Tarvis pole muud kui tibakest empaatiavõimet, võimet transformeeruda, saada osakeseks ülejäänud massist, läbi nende silmade, ruumist, läbi selle tahkude. Sa pole enam sina ise, sa oled autojuht maanteel täis pisikesi sõidukeid, osana teede võrgustikust, mis jooksevad linnadesse ja läbi nende, linnadesse, mis kiiskavad satelliitfotol öhe oma valgusreostust, valgusreostust, mis sureb ülejäänud ilmaruumi särasse nagu üle kruiisilaeva parda Läänemerre visatud suitsukoni. Ja kes oled sina? Tugev ranne või nõrk? Mis tähtsust sel enam on? Sellise mastaabiga kaardil loeb vaid kosmiline kiirgus ja mõne kogukama musta augu paratamatu agressioon ümbritseva suhtes.
No comments:
Post a Comment