Roman püüdis
kõigest väest, aga kala ei saanud. Kui supilaud tühjaks jääma
peaks, siis tuleks vähemalt seeni korjata, kuid Roman seeni ei
tundnud.
“Kukeseened
on kollased,” selgitati talle.
Roman
noogutas. Ta teadis, et kukeseened on kollased. Aga kuidas neid
näiteks teistest kollastest eristada? Keeruline. Tuleks välimääraja
metsa kaasa võtta. Roman ei osanud korralikult lugeda, ainult
veerida ja pildid olid välimäärajas sellised, nagu otsituks antud
seeneliike politseinike poolt fotoroboti järgi taga. Molud kõigil
joonistatud, piirjooned selged, seenekesed perfektsed. Tigu polnud
ühelgi peal ega rõvedaid ämblikke kübara all peidus.
“Pilviku
kübar on noorelt munajas, siis aga avaneb vihmavarjukujuliselt ja
lõpuks viskab ääred ülespoole. Kõik pilvikud ei sobi kohe
pannile panna. Mõned on isegi peale kupatamist kergelt mürgised.”
Roman käis
seenel ja andis alla. Ta ei suutnud piltide järgi ühtki seent
tuvastada. Ta käis turul ja ei riskinud puravikke osta, kuna pooltel
oli kahtlaselt roosa jalg. Saatanapuravik. Mürgine. Surmavalt.
Kala ei
näkanud.
Kuidas ma
oma pere ära toidan, nuputas Roman. Äkki korjaks juurikaid ja
keedaks suppi? Looduslähedane toitumine teeb pea selgeks ja hoiab
kaalu tasakaalus. Aga kust ma tean, mida korjata?
Niiviisi
mõtiskledes läks Roman lõpuks üsna närviliseks, viskas õnge üle
õla ja hakkas kodu poole astuma. Peas ainult sumises. Kuidas ja
kuidas. Õngeridva ots kippus muudkui okstesse takerduma ja kohalikud
inimesed vahtisid teda põlastava pilguga, kui ta üle Aksel Roomani
nisupõllu lõikas.
“Miks sa
kala ei toonud,” üürgas naine kodus. “Aga mina olen näljas.
Aga mina olen alasti. Aga mina ei saa endale kataloogist riideid
tellida. Vaata milline ma olen. Üleni kärnas ja malaaria on mul.
Tööl sa ei käi, kala sa püüda ei oska, lastel tuleb
fosforipuudus.”
“Ei
võtnud,” vabandas Roman.
“Hommikul
vara oleks minema pidanud,” karjatas naine. “Ma olen juba kuuest
peale peedipeenraga ullitanud.”
“Tubli,”
kiitis Roman ja sõitis linna.
Ta läks oma
vana krigiseva jalgrattaga ja isegi see polnud temaga ühel meelel,
kuna kett käis pidevalt maha ja kummid susisesid pooltühjaks. Aga
tuli alles vändata, et vana vokk mäest üles veaks ennast.
Lähen linna
ja tapan enda ära, mõtles Roman. Ma olen sellest elust väsinud.
Miski mul ei õnnestu, millekski ma ei kõlba. Ma olen vaene, andetu,
siga, olukorraga leppija, alatu saadanas, töörahva häbiplekk,
punane, neeger, pea nagu õhupall, silmaring nii kitsas nagu
sipelgate kõrvaltee. Milleks elada ses julmas maailmas. Seeni ma ei
tunne, kala ma ei saa, naine ja lapsed on näljas. Onn laguneb.
Remonti teha ei jaksa, õppida enam ei suuda. Milleks ma kasulik
olen? Hingan tööinimeste hapnikku. Saastan nende maad, kuigi
saaksin seda teha ka mõne meetri sügavuses, kus ma kellelegi ette
ei jääks. Siin on ainus lahendus mahasuremine.
Linn oli
muidugimõista rahvast pungil. Inimestele meeldis suvel napilt riides
käia. Ilusad naised lasid bikiinide väel mööda tänavaid ringi,
persed meeleolukalt latsumas, mehed ainult jõllitasid ja jooksid
peadega vastu laternaposte. Need kes parasjagu rikkad ei olnud
hakkasid just rikkaks saama. Seda oli näha. Nad särasid. Jooksid
rahapatakate, laenulepingute ja testamentidega ringi keha higist
nõretamas. Ei olnud neil vaja ei seeni korjata ega kalal käia.
Roman levis
mööda seinaääri vilusse hoides ja haises. Ta polnud ennast
pikemat aega pesnud. Milleks vett solkida, mõtles ta. Ma ei hakka
emakest loodust alandama oma saastakihiga. Las matavad mu koos
sellega maa alla.
Ühel eriti
ilusal kõrvaltänaval jäi Roman suursugust klaasist maja imetlema.
Ta seisis aia ääres ja vaatas kuidas noorpere muruplatsil lõbutses.
Samal ajal kui isa sõpradega mingit ülimaitsvat nektarit mekkis,
tegeles ema ilusa ilma puhul õue toodud treeningmasinal oma
kõhulihaste pumpamisega ning lapsed ajasid üksteist
kastmisvoolikuga taga. Vett pritsis taevani ja kõigil oli lõbu
laialt.
“Dollar
kukkus!” hüüdis mees oma naisele läpaka tagant.
“Oo kallis!” kiljus naine.
“Issi,
issi , osta meile nüüd purjekas!” palusid lapsed läbisegi.
Isa puhkes
naerma: “Siis ma peaks ju teile tükikese merd ka ostma.”
Roman
muheles endamisi. Näed siis. On ka rikaste rahakusel ots ja äär.
“Eks ma
ostan teile siis Läänemere ära,” lubas isa lahkelt ja terve
perekond puhkes naerma. Südamest. Klaasist maja säras päikese
käes. Kõik viis korrust.
Kui haiget
see kõik Romanile tegi! Ta teadis, et kogu maa kuulub rikastele ja
tema on sellel lihtsalt üks kakand, kes on laiaks litsumata
seetõttu, et ta oma lauatüki all vaikselt podiseb. Kuni keegi
sellele teise külje keerab ja ta neile ette jääb.
Roman hakkas
nukralt äärelinna poole astuma. Lõbusad inimesed kihutasid temast
oma uhiuute ja särvate (Turtlewax) autodega mööda ja lehvitasid.
“Maailm on nii imekena!” hüüdsid nad. “Suvi on võrratu. Kuidas küll päike võtab ja lained paitavad. Kui nüüd üks tuuleke ka veel tuleks.”
Roman ei
lehvitanud kellelegi. Ta kõndis pea norus ja mõtles, kus oleks
kõige kindlam surmale vastu astuda. Võib olla rannas? Minna ja
uppuda. Jätta see kõik seljataha.
Mõeldud
tehtud. Roman läks, jättis jalgratta põõsastesse, roomas mööda
rannaliiva lainetuse poole ja kobis vette. Vesi oli vaese inimese
jaoks külm nagu alati. Isegi päike läks pilve taha ja vihma hakkas
tibutama. Ei saa vaene ennast ilusa ilmaga ära ka uputada. Oleks see
viimane hetk vähemalt imeilus nagu muinasjuttudes. Aga sitta sest
ilmast, mõtles Roman. Ega ma enam ümber küll mõtlema ei hakka.
Uputan enda ära ja asi korras. Vesi mind lõpuks neelab.
Kui lained
Romani pea kohal kokku lõid ja tema kopsud veega täitusid, kukkus
kell.
Roman leidis
ennast klassikalisest tunnelist, mille ühest otsast kumas valgust,
teisest aga paistis terve maakera kätte ära. Lisaks kõigele
kummalisele ilmus tema kõrvale kadunud vanaema vaim. Väga
pahatahtlikult meelestatud.
“Ah sa
põrglane,” kurtis vanaema vaim. “No mis sa siiakanti otsid? Ega
siin sinusuguseid vaeseid ei taheta. Mis sa ikka sinna paradiisi
poole trügid? Seal on kõik kristallist ja portselanist. Valvurid ei
lase sind sissegi.”
“Vanaema!”
hüüatas Roman. “Kas ma olen surnud?”
“Sa oled
sama olemas kui mina,” seletas vanaema. “Ja sama vaene kui mina.
Ei pääse sa siin ei paradiisi ega põrgusse.”
“Aga ma
arvasin, et peale surma on kõigega lõpp,” kurtis Roman. “Et on
vaikus. Et pole enam rikkaid ega vaeseid, ei rõõme ega muresid.”
“Looda sa!” pruuskas vanaema naerda. “Peale surma on rikkad veel rikkamad ja vaesed veel vaesemad. Rikkad ja head lähevad paradiisi, rikkad ja õelad põrgusse. Vaese inimese jaoks kohta ei ole. Meie ulbime niisama ringi. Siinsamas tunnelis.”
Nad hõljusid
tükk aega vaikides. Siis tormas neist mööda toosama klaasmaja
perekond, kõik gaasiplahvatuses oma maised kehad kaotanud. Neil oli
suur rutt paradiisi jõudmisega, nii ei suvatsenud nad tunnelis
hõljuvate arvukate vaeste poole isegi vaadata, rääkimata
teretamisest või lühemast viisakusvestlusest.
“Näed,”
kõristas vanaema vaim. “Miski pole muutunud.”
“Kaua me
siin niiviisi siis ukerdama peame?” küsis Roman paanikasse
sattudes.
“A kust mina tean,” nähvas vanaema. “Keegi pole ütlema tulnud.”
“A kust mina tean,” nähvas vanaema. “Keegi pole ütlema tulnud.”
“Maal
saaksin ma vähemalt kalale minna,” ohkas Roman. “Mu naine
igatseb mind taga ja kõik lapsed ka kindlasti.”
“Kes see
käskis sul ennast ära tappa,” porises vanaema. “Kui sul hästi
veab, siis tehakse sulle hetkel suust suhu hingamist ja masseeritakse
südant, vastasel juhul…”
Roman lõi
silmad lahti. Lõõtsutas. Köhis portsu vett kopsudest välja.
Läkastas.
Rikkad
askeldasid tema ümber oma kalli aparatuuriga, kiljusid erutatult ja
pildistasid teda. Nad olid tema riided seljast kiskunud ja ta
mõnusalt kareda käterätikuga kinni katnud. Üks väga rikas arst
noogutas talle ja lausus: “Õnnelik hing. Mõned sekundid veel ja
sa oleksid kadunud olnud.”
Täiesti kadunud, mõtles Roman. Küll nad on head ja abivalmid rikkad inimesed.
Üks tüütu
ajakirjanikunäss oli meedikute müürist läbi murnud ja kükitas
diktofon peos Romani kõrvale maha.
“Te
pääsesite üle noatera,” kudrutas ajakirjanik. “Mis on esimene
asi, mida te teha kavatsete?”
Roman seedis
natuke ja vastas siis kavalalt naeratades: “Ma ei tea veel kuidas,
aga ma kavatsen kindlasti rikkaks saada.”
Inimmass
nende ümber hakkas pisarsilmi plaksutama.
No comments:
Post a Comment