Lahendus.

Roman püüdis kõigest väest, aga kala ei saanud. Kui supilaud tühjaks jääma peaks, siis tuleks vähemalt seeni korjata, kuid Roman seeni ei tundnud.

“Kukeseened on kollased,” selgitati talle.

Roman noogutas. Ta teadis, et kukeseened on kollased. Aga kuidas neid näiteks teistest kollastest eristada? Keeruline. Tuleks välimääraja metsa kaasa võtta. Roman ei osanud korralikult lugeda, ainult veerida ja pildid olid välimäärajas sellised, nagu otsituks antud seeneliike politseinike poolt fotoroboti järgi taga. Molud kõigil joonistatud, piirjooned selged, seenekesed perfektsed. Tigu polnud ühelgi peal ega rõvedaid ämblikke kübara all peidus.

“Pilviku kübar on noorelt munajas, siis aga avaneb vihmavarjukujuliselt ja lõpuks viskab ääred ülespoole. Kõik pilvikud ei sobi kohe pannile panna. Mõned on isegi peale kupatamist kergelt mürgised.”

Roman käis seenel ja andis alla. Ta ei suutnud piltide järgi ühtki seent tuvastada. Ta käis turul ja ei riskinud puravikke osta, kuna pooltel oli kahtlaselt roosa jalg. Saatanapuravik. Mürgine. Surmavalt.

Kala ei näkanud.

Kuidas ma oma pere ära toidan, nuputas Roman. Äkki korjaks juurikaid ja keedaks suppi? Looduslähedane toitumine teeb pea selgeks ja hoiab kaalu tasakaalus. Aga kust ma tean, mida korjata?

Niiviisi mõtiskledes läks Roman lõpuks üsna närviliseks, viskas õnge üle õla ja hakkas kodu poole astuma. Peas ainult sumises. Kuidas ja kuidas. Õngeridva ots kippus muudkui okstesse takerduma ja kohalikud inimesed vahtisid teda põlastava pilguga, kui ta üle Aksel Roomani nisupõllu lõikas.

“Miks sa kala ei toonud,” üürgas naine kodus. “Aga mina olen näljas. Aga mina olen alasti. Aga mina ei saa endale kataloogist riideid tellida. Vaata milline ma olen. Üleni kärnas ja malaaria on mul. Tööl sa ei käi, kala sa püüda ei oska, lastel tuleb fosforipuudus.”

“Ei võtnud,” vabandas Roman.

“Hommikul vara oleks minema pidanud,” karjatas naine. “Ma olen juba kuuest peale peedipeenraga ullitanud.”

“Tubli,” kiitis Roman ja sõitis linna.

Ta läks oma vana krigiseva jalgrattaga ja isegi see polnud temaga ühel meelel, kuna kett käis pidevalt maha ja kummid susisesid pooltühjaks. Aga tuli alles vändata, et vana vokk mäest üles veaks ennast.

Lähen linna ja tapan enda ära, mõtles Roman. Ma olen sellest elust väsinud. Miski mul ei õnnestu, millekski ma ei kõlba. Ma olen vaene, andetu, siga, olukorraga leppija, alatu saadanas, töörahva häbiplekk, punane, neeger, pea nagu õhupall, silmaring nii kitsas nagu sipelgate kõrvaltee. Milleks elada ses julmas maailmas. Seeni ma ei tunne, kala ma ei saa, naine ja lapsed on näljas. Onn laguneb. Remonti teha ei jaksa, õppida enam ei suuda. Milleks ma kasulik olen? Hingan tööinimeste hapnikku. Saastan nende maad, kuigi saaksin seda teha ka mõne meetri sügavuses, kus ma kellelegi ette ei jääks. Siin on ainus lahendus mahasuremine.

Linn oli muidugimõista rahvast pungil. Inimestele meeldis suvel napilt riides käia. Ilusad naised lasid bikiinide väel mööda tänavaid ringi, persed meeleolukalt latsumas, mehed ainult jõllitasid ja jooksid peadega vastu laternaposte. Need kes parasjagu rikkad ei olnud hakkasid just rikkaks saama. Seda oli näha. Nad särasid. Jooksid rahapatakate, laenulepingute ja testamentidega ringi keha higist nõretamas. Ei olnud neil vaja ei seeni korjata ega kalal käia.

Roman levis mööda seinaääri vilusse hoides ja haises. Ta polnud ennast pikemat aega pesnud. Milleks vett solkida, mõtles ta. Ma ei hakka emakest loodust alandama oma saastakihiga. Las matavad mu koos sellega maa alla.

Ühel eriti ilusal kõrvaltänaval jäi Roman suursugust klaasist maja imetlema. Ta seisis aia ääres ja vaatas kuidas noorpere muruplatsil lõbutses. Samal ajal kui isa sõpradega mingit ülimaitsvat nektarit mekkis, tegeles ema ilusa ilma puhul õue toodud treeningmasinal oma kõhulihaste pumpamisega ning lapsed ajasid üksteist kastmisvoolikuga taga. Vett pritsis taevani ja kõigil oli lõbu laialt.

“Dollar kukkus!” hüüdis mees oma naisele läpaka tagant.

“Oo kallis!” kiljus naine.

“Issi, issi , osta meile nüüd purjekas!” palusid lapsed läbisegi.

Isa puhkes naerma: “Siis ma peaks ju teile tükikese merd ka ostma.”

Roman muheles endamisi. Näed siis. On ka rikaste rahakusel ots ja äär.

“Eks ma ostan teile siis Läänemere ära,” lubas isa lahkelt ja terve perekond puhkes naerma. Südamest. Klaasist maja säras päikese käes. Kõik viis korrust.

Kui haiget see kõik Romanile tegi! Ta teadis, et kogu maa kuulub rikastele ja tema on sellel lihtsalt üks kakand, kes on laiaks litsumata seetõttu, et ta oma lauatüki all vaikselt podiseb. Kuni keegi sellele teise külje keerab ja ta neile ette jääb.

Roman hakkas nukralt äärelinna poole astuma. Lõbusad inimesed kihutasid temast oma uhiuute ja särvate (Turtlewax) autodega mööda ja lehvitasid.

“Maailm on nii imekena!” hüüdsid nad. “Suvi on võrratu. Kuidas küll päike võtab ja lained paitavad. Kui nüüd üks tuuleke ka veel tuleks.”

Roman ei lehvitanud kellelegi. Ta kõndis pea norus ja mõtles, kus oleks kõige kindlam surmale vastu astuda. Võib olla rannas? Minna ja uppuda. Jätta see kõik seljataha.

Mõeldud tehtud. Roman läks, jättis jalgratta põõsastesse, roomas mööda rannaliiva lainetuse poole ja kobis vette. Vesi oli vaese inimese jaoks külm nagu alati. Isegi päike läks pilve taha ja vihma hakkas tibutama. Ei saa vaene ennast ilusa ilmaga ära ka uputada. Oleks see viimane hetk vähemalt imeilus nagu muinasjuttudes. Aga sitta sest ilmast, mõtles Roman. Ega ma enam ümber küll mõtlema ei hakka. Uputan enda ära ja asi korras. Vesi mind lõpuks neelab.

Kui lained Romani pea kohal kokku lõid ja tema kopsud veega täitusid, kukkus kell.

Roman leidis ennast klassikalisest tunnelist, mille ühest otsast kumas valgust, teisest aga paistis terve maakera kätte ära. Lisaks kõigele kummalisele ilmus tema kõrvale kadunud vanaema vaim. Väga pahatahtlikult meelestatud.

“Ah sa põrglane,” kurtis vanaema vaim. “No mis sa siiakanti otsid? Ega siin sinusuguseid vaeseid ei taheta. Mis sa ikka sinna paradiisi poole trügid? Seal on kõik kristallist ja portselanist. Valvurid ei lase sind sissegi.”

“Vanaema!” hüüatas Roman. “Kas ma olen surnud?”

“Sa oled sama olemas kui mina,” seletas vanaema. “Ja sama vaene kui mina. Ei pääse sa siin ei paradiisi ega põrgusse.”

“Aga ma arvasin, et peale surma on kõigega lõpp,” kurtis Roman. “Et on vaikus. Et pole enam rikkaid ega vaeseid, ei rõõme ega muresid.”

“Looda sa!” pruuskas vanaema naerda. “Peale surma on rikkad veel rikkamad ja vaesed veel vaesemad. Rikkad ja head lähevad paradiisi, rikkad ja õelad põrgusse. Vaese inimese jaoks kohta ei ole. Meie ulbime niisama ringi. Siinsamas tunnelis.”

Nad hõljusid tükk aega vaikides. Siis tormas neist mööda toosama klaasmaja perekond, kõik gaasiplahvatuses oma maised kehad kaotanud. Neil oli suur rutt paradiisi jõudmisega, nii ei suvatsenud nad tunnelis hõljuvate arvukate vaeste poole isegi vaadata, rääkimata teretamisest või lühemast viisakusvestlusest.

“Näed,” kõristas vanaema vaim. “Miski pole muutunud.”

“Kaua me siin niiviisi siis ukerdama peame?” küsis Roman paanikasse sattudes.

“A kust mina tean,” nähvas vanaema. “Keegi pole ütlema tulnud.”

“Maal saaksin ma vähemalt kalale minna,” ohkas Roman. “Mu naine igatseb mind taga ja kõik lapsed ka kindlasti.”

“Kes see käskis sul ennast ära tappa,” porises vanaema. “Kui sul hästi veab, siis tehakse sulle hetkel suust suhu hingamist ja masseeritakse südant, vastasel juhul…”

Roman lõi silmad lahti. Lõõtsutas. Köhis portsu vett kopsudest välja. Läkastas.

Rikkad askeldasid tema ümber oma kalli aparatuuriga, kiljusid erutatult ja pildistasid teda. Nad olid tema riided seljast kiskunud ja ta mõnusalt kareda käterätikuga kinni katnud. Üks väga rikas arst noogutas talle ja lausus: “Õnnelik hing. Mõned sekundid veel ja sa oleksid kadunud olnud.”

Täiesti kadunud, mõtles Roman. Küll nad on head ja abivalmid rikkad inimesed.

Üks tüütu ajakirjanikunäss oli meedikute müürist läbi murnud ja kükitas diktofon peos Romani kõrvale maha.

“Te pääsesite üle noatera,” kudrutas ajakirjanik. “Mis on esimene asi, mida te teha kavatsete?”

Roman seedis natuke ja vastas siis kavalalt naeratades: “Ma ei tea veel kuidas, aga ma kavatsen kindlasti rikkaks saada.”

Inimmass nende ümber hakkas pisarsilmi plaksutama.