„Ema!“
Vooklevad udukogud. Punase planeedi tagant kummitav surmatähe tuhm kuma kiusab ta silmi ja näeb välja nagu udusesse atmosfääri tõusev suits. Ta jälgib seda veidi ja otsustab edasi liikuda. See käib lihtsalt. Kui ennast varvastelt liikuma lükata, siis kaetaks vahemaid kiiremini kui muud olendid suudaksid ja isegi mõista suudaksid.
„Ema!“ hüüab ta nüüd nõudlikumalt. Ta on värske, kiire, sale, voolujooneline, kuju ja vormita, kuigi ta võib kuju võtta ja vormi kujundada. Ta on siiski habras, nagu kõik lapsed, nii habras, et võib häbenemata ema hüüda.
Ta on kaks või kolm korda üleannetult hoogu andnud, nii et ümbrus äratundmatuseni muutub – jah, igiöö on endiselt üks ja sama, kas olla universumi lõpu alguses või teispool kiiskavaid kassitähti, aga kuma, see on erinev. Mõned tähtedest põlevad eredalt, aga kustuvad kiiresti nagu oleks neile ootamatult rähm silmanurka läinud. Justkui pilgutaks keegi korraks ja siis on laud igaveseks suletud.
Tähedraakonite koloonia on suur ja haaramatu. Seda on ema talle õpetanud. Nad on kogult suured, võimalik, et suurimad kogu universumis, kuigi kes täpselt öelda oskaks. Nii hiiglaslikul lõpmatusel, nagu ilmaruum, peavad olema oma salasopid, kus peituvad tõsiselt suured ja ehk igavikust palju pikema elueaga olendid. Ta unistab sellistega kohtumisest, aga seniste rännakute kestel, on ta vaid tähetolmu neelanud, supernoovade surmas supelnud, päikestest läbi puurinud ja end planeetide ümber keeristormidest koosnevaks udumassiks kerinud. Kõike seda juba piisavalt ja nüüd soovib ta tagasi omade juurde.
„Ema!“ hõikab ta nüüd kolmandat korda, aga vastust ei tule. Ehk on ta üleliia paljudel kordadel end varvastelt liikuma lükanud ja kolooniast eemaldunud. Nii kaugele, et ta ei suuda neid püüda ei haledate ulgude ega telepaatiaga. Tema ümber laiub kosmiline ookean, igas suunas on vaid tähed, ühed mis asuvad käeulatuses ja teised, mis on püüdmatult kaugel.
Ta ei tea palju aega möödunud on, ta pole harjunud aega lugema, sest ta ei taba täpselt aja mõistet. Kui liikuda lõpmatuses ei oma hulgad ega aeg mingit paikapanevat tähtsust. Samuti perioodid - kaua, väheke, igavik. Samuti mahud - suur, väike, haaramatu. Võimalik, et ta ema teab enam. Lõpmatuses loeb aga üldiselt vaid lõpmatus ise. Seega liigub ta mõnda aega vaikuses, püüdes ülikuuma ürgtähe päikesekiiri, soojendades end suures kollases kumas, minnes nii lähedale, et tunneb end kõrgete temperatuuride aroomi tundvat.
„Kas sa oled eksinud?“
Esmalt arvab väike tähedraakon, et hääl jõuab temani päikese seest, siis kiikab ta kumast eemale ja märkab kahe suurema planeedi vahel hõljuvat tähedraakonit. See on sama kogukas isend kui ta isegi. Ja ta on tähedraakon, sellest saab väike tähedraakon aru, sest on oma koloonias kümneid tähedraakoneid näinud. Võõras toetub lõuaga pisemale planeedile ja kiikab kavalal pilgul päikesepaistes peesitajat. Ta on mis iganes, aga mitte tema enda kolooniast. Ta on nii huvitav, et väike tähedraakon unustab korraks kaotatud ema ja annab varvastega kerge tõuke.
„Kes sa oled?“ küsib ta nalja pärast urisedes ja võõra ümber tiirutades. „Kas sa oled ka omadest eemale kolinud?“
„Ma pole eksinud,“ selgitab võõras tähedraakon, kes näib olevat umbes sama eatu kui väike tähedraakon. „Aga sina?“ Tema hääles pole killukestki muret.
„Arvan küll,“ ütleb väike tähedraakon. „Suur ruum on eksimiseks päris paras koht. Ma pole kaugeltki kõikjal olnud, kuigi ma olen olnud peaaegu kõikjal. Ma arvan.“
„Kas sul on keegi kuskil?“ küsib võõras tähedraakon. „Minu omad olid ja nüüd enam mitte. Ma tean, et me mängisime ja lippasime läbi mitmete galaktikate ja kuidagi said suuremad ette.“
„Mul on ema,“ ütleb väike tähedraakon. „Meie kõigi ema. See, kes on suurem kui meie kõik. Sa võiksid lõputult liikuda ja poleks ikka temast eemale jõudnud. Mina vist jõudsin. Ma kutsun teda, aga ta ei vasta. Ma püüan talle mõelda, aga ei taba teda. Küllap jõudsin lõpuks eemale. Mitte et ma oleksin soovinud, aga ma olen vist liiga uudishimulik. Me liigume, aga mitte nii kiiresti kui ma sooviksin. Ma tahan rohkem näha, aga nemad on alati ametis oma ülesannete täitmisega.“
Nad vaikivad mõnda aega, häbenedes enam öelda, ehk isegi mõne pisema planeedi paar eluiga.
„Tähedraakonite kood,“ pomiseb võõras korraga. „Tähedraakonite kood näeb ette, et kunagi peame me omade seast lahkuma.“
“Kunagi jah,“ nõustub väike tähedraakon. „Aga seda pole igaviku jooksul juhtunud. Ema räägib alati, et see aeg tuleb nii paljude kosmiliste ajastute pärast, et pole tarvis muretseda. Et igavikulises mõistes ei juhtu seda ilmselt kunagi.“
„Aga kunagi pidi see juhtuma,“ arvab võõras. „Ja täna oleme me siin. Kahekesi. Ükski tähedraakon ei saa olla üksik. See kehtib ükskõik kui suurte kohta, eks? Kogu universumis pole paika üksikute jaoks, sest me saame oma ülesandeid täita vaid mitmekesi.“
„Jah, aga ema ütles, et see juhtub tõepoolest nii meeletu hulga aja pärast, et ma ei peaks muretsema,“ nuuksatab väike tähedraakon. „Ma oleksin pidanud teadma, mida teha. Mis on mu ülesanne? Ma ei tea seda. Ma lihtsalt tahan oma koonu mõne tähe sisse pista ja selle unenägudes sorida. Ma ei taha olla asjalik nagu mu ema ja galaktikaid luua.“
„See on veider,“ ütleb võõras. „Ma tean, et ma pean kohtuma kellegagi, kes suudab päikest elus hoida. Mul endal on teistsugune eesmärk.“
„Ma püüdsin luua kuud, aga see põles ära. Kunagi.“
„Ikka veider. Aga tundub, et sa oled pigem soojendaja. Märkad sa, et päikesed tõmbavad sind enam ligi kui planeedid? Ma tunnen juba eemalt, et sa oled soojendaja. Kui ma sind märkasin passisid sa päikese sees. Mina ei kannata sellele isegi lähedale lennata. See palavus ajab mu ärevaks.“
„Võib olla olen ma soojendaja? Kuigi ma ei suuda isegi telepaatias nii tugev olla, et oleksin su lähenemist kuulnud. Ja telepaatias on mu ema tugev. Ta suhtleb hõimudega, ilma neid kunagi nägemata.“
„Aga sa püüa veel,“ arvab võõras. „Püüa minu mõtteid kuulata. Kui sa oled jäetud, siis peaksid sa valmis olema. Ma püüan sind aidata.“
Väike tähedraakon üritab, aga kõikjal on vaid vaikus. Ta kuuleb kuidas ajalinnud laisalt mööda lendavad, suundudes udukogude poole. Nad kannavad kaasas meeletul hulgal kosmilist prahti, olles justkui sanitarid, paratamatult puistates prahti kõikjale, kust nad läbi lendavad. Tee, mida tuntakse surmateena.
„Püüa mu mõtted kuulata,“ kordab võõras. „Ja ma näitan sulle, mis on minu eesmärgiks. Mina suudan vaat seda.“ Ta keskendub ja loob kolm kõige pisemat armsamat roosat planeeti, mida väike tähedraakon eales näinud on. „Ma panen nad ümber su päikese tiirlema, kui sa selle üles soojendad. Sellest võiks saada meie päikesesüsteemi algus. Ühe tiivalöögi jooksul elavad seal põlvkonnad täiesti veidraid olendeid, nende jaoks terve igavik, meie jaoks osa meie igavikust.“
Väike tähedraakon lükkab end varvastega võõra tugiplaneetide küljest minema ja maandub päikese sees. Ta keskendub, avab end ja lõõskab soojust niigi palavasse katlasse. Poolenisti surnud täht kogub jaksu, aga hääbub siis taas. Väike tähedraakon üritab veel ja veel, aga tema pingutused ei kanna tulemust. Sama hästi võiks ta kogu universumit painutada soovida. Ta võtab metsikult urisedes kümnendat korda hoogu, koondab kogu oma jaksu tähele. Korraks, viivuks vaid, tundub, et kuma lööb tõeliselt lõkkele, aga siis põleb päike taas nii hämaralt, et ümbruskond muutub lausa pimedaks.
„Neil seal on halvasti.“ osutab võõras kurvalt roosade planeetide poole. „Pole piisavalt soojust. Pole piisavalt valgust. Nad surevad.“
Kuigi miljonite pisiolendite surm ei tähenda väikese tähedraakoni jaoks midagi, ta lihtsalt ei taju nende olemasolemise ja kadumise traagikat, teeb mõte hukkuvast universumist ta nurkaks ja mõtlikuks.
Võib olla, mõtleb ta, kui ma väga väga pingutaksin. Võib olla siis suudaksin ma selle tähe läita? Kõik tähedraakonid enne mind on seda suutnud. Kõik soojendajad. Enne sadade päikeste loomist, enne ühe ja esimese loomist, on nad läitnud surevaid, nii et kogu ilmaruum vilgub ja vilgub nagu oleks miljardid jääkristallid öömustale tähekangale kallatud. Ja tema, väike tähedraakon, peab ka oma tähega hakkama saama. Sest tähedraakonite saatuseks on universumit elus hoida, mitte sel hääbuda lasta.
„Ära sa väga pinguta,“ hoiatab võõras.
Väike tähedraakon teab, et nad ei kao, aga võivad lihtsalt oma jõu kaotada. Seetõttu on tarvis lugematul hulgal tähedraakoneid. Et nad saaksid oma jaksu säästa, et igaühe jaoks jaguks osa ilmaruumist. Ema rääkis kunagi ammu tähedraakonist, kes armus enda loodud päikesesüsteemi sedavõrd, et ei suutnud sel surra lasta. Erinevalt tähedraakonitest, ei püsi päikesesüsteemid igavesti. Kord läidetud ja taasläidetud päike elab vaid mõnda aega, et siis kaduda. Südamlik tähedraakon ei suutnud oma hõimuga kaasa minna. Kui nende planeedid surid ja orbiidilt kadusid, ujus ta vaikuses nurrudes oma tähe juurde, puhus selle viimast korda hõõguma ja kaotas kogu oma jõu. Tema hõim käis edasi tagasi liikudes mitme kosmilise ajastu järel vaatamas, kuidas vaeseke pool-elutu pilguga kuuma gaasipilve kallistas, aga nad tulid järjest harvem ja harvem. Esialgu silmitsesid teda, siis liikusid lihtsalt mööda, ka viimasel korral, universumi uutesse avarustesse rännates. Ega südamlik tähedraakon ei hoolinudki külaskäikudest. Ta kallistas midagi, mis oli tema enda looming, tema enda elu, tema enda igavik. Ta oli andnud iseennast igavikule ja oma loomingule. Võib olla oli see tähedraakonite viimane ülesanne. Kellegi, kes on eakam kui mõned eakamad ja südamlik tähedraakon ujus ema sõnul universumis ringi juba siis, kui väikese tähedraakoni ema veel väike tähedraakon oli. Veelgi varem kui väga väga ammu.
Väike tähedraakon ei soovi oma jaksu kaotada.
Ta läheneb päikesele, võttis hoogu, keskendub mitte leegi intensiivsusele, vaid selle kestvusele. Ja päike...
...päike lööb lõpuks särama. See lausa plahvatab miljonites punase varjundites, kiiskab eredamalt kui kunagi varem.
„Hakkama sain!“ hüüab väike tähedraakon ja tunneb siis, kuidas tema ema soe hingeõhk päikesele viimase laengu annab.
„Või et keegi läks oma sünnipäeval universumit avastama,“ ütleb ema rahulikul toonil. Alles sa saabusid ja mauhh, kadunud.“
„Või nii,“ pomiseb võõras. „Ja tema räägib meil, et ei suuda päikest süüdata. Ilmselgelt pole ta see, keda ma oodanud olen. Kuigi mõne aja pärast saab ta ehk selleks, kes hoolitseb kõikide ülejäänud tähedraakonite eest. Veider, aga ma tajun temas ülimat rahu, võimet keskenduda.“
„Ta on süütaja,“ ütleb ema. „Mida me oleme nüüd näinud. Aga tavaliselt ei süüta nad enne vanemate kadumist isegi mitte oma saba. Tema on teistsugune.“
Väike tähedraakon ei kuula talle ebaolulist jutuajamist. Tal on ema leidmise üle liiga hea meel, isegi siis kui ta leiti tegelikult ema poolt. Ta tiirutab ümber hiiglasliku esikäpa, mis libiseb parasjagu ajalindudega kaasa. Ajalinnud, suured jurakad, on liiga loiud, et tema mängukatsetega liituda, aga üks neist, ilmselt parve liider, peatub korraks, heidab unise pilgu ja raputab pead. Ajalinnud on väga tundlikud igasuguste muudatuste suhtes. Eriti raputavad neid muudatused tulevikus.
„Ma ei tunneta selles pisikeses midagi halba,“ kurdab ajalindude liider endamisi. „Veider on see, et ma ei tunneta temas ka midagi head.“
„Ema, ema! Liigume juba!“ hüüab väike tähedraakon kannatamatult nagu kõik väikesed lapsed. Ta tahab hirmsasti midagi korda saata ja see miski saab olema oluliselt suurejoonelisem kui sureva päikese elustamine. Kunagi hiljem siiski.
Vooklevad udukogud. Punase planeedi tagant kummitav surmatähe tuhm kuma kiusab ta silmi ja näeb välja nagu udusesse atmosfääri tõusev suits. Ta jälgib seda veidi ja otsustab edasi liikuda. See käib lihtsalt. Kui ennast varvastelt liikuma lükata, siis kaetaks vahemaid kiiremini kui muud olendid suudaksid ja isegi mõista suudaksid.
„Ema!“ hüüab ta nüüd nõudlikumalt. Ta on värske, kiire, sale, voolujooneline, kuju ja vormita, kuigi ta võib kuju võtta ja vormi kujundada. Ta on siiski habras, nagu kõik lapsed, nii habras, et võib häbenemata ema hüüda.
Ta on kaks või kolm korda üleannetult hoogu andnud, nii et ümbrus äratundmatuseni muutub – jah, igiöö on endiselt üks ja sama, kas olla universumi lõpu alguses või teispool kiiskavaid kassitähti, aga kuma, see on erinev. Mõned tähtedest põlevad eredalt, aga kustuvad kiiresti nagu oleks neile ootamatult rähm silmanurka läinud. Justkui pilgutaks keegi korraks ja siis on laud igaveseks suletud.
Tähedraakonite koloonia on suur ja haaramatu. Seda on ema talle õpetanud. Nad on kogult suured, võimalik, et suurimad kogu universumis, kuigi kes täpselt öelda oskaks. Nii hiiglaslikul lõpmatusel, nagu ilmaruum, peavad olema oma salasopid, kus peituvad tõsiselt suured ja ehk igavikust palju pikema elueaga olendid. Ta unistab sellistega kohtumisest, aga seniste rännakute kestel, on ta vaid tähetolmu neelanud, supernoovade surmas supelnud, päikestest läbi puurinud ja end planeetide ümber keeristormidest koosnevaks udumassiks kerinud. Kõike seda juba piisavalt ja nüüd soovib ta tagasi omade juurde.
„Ema!“ hõikab ta nüüd kolmandat korda, aga vastust ei tule. Ehk on ta üleliia paljudel kordadel end varvastelt liikuma lükanud ja kolooniast eemaldunud. Nii kaugele, et ta ei suuda neid püüda ei haledate ulgude ega telepaatiaga. Tema ümber laiub kosmiline ookean, igas suunas on vaid tähed, ühed mis asuvad käeulatuses ja teised, mis on püüdmatult kaugel.
Ta ei tea palju aega möödunud on, ta pole harjunud aega lugema, sest ta ei taba täpselt aja mõistet. Kui liikuda lõpmatuses ei oma hulgad ega aeg mingit paikapanevat tähtsust. Samuti perioodid - kaua, väheke, igavik. Samuti mahud - suur, väike, haaramatu. Võimalik, et ta ema teab enam. Lõpmatuses loeb aga üldiselt vaid lõpmatus ise. Seega liigub ta mõnda aega vaikuses, püüdes ülikuuma ürgtähe päikesekiiri, soojendades end suures kollases kumas, minnes nii lähedale, et tunneb end kõrgete temperatuuride aroomi tundvat.
„Kas sa oled eksinud?“
Esmalt arvab väike tähedraakon, et hääl jõuab temani päikese seest, siis kiikab ta kumast eemale ja märkab kahe suurema planeedi vahel hõljuvat tähedraakonit. See on sama kogukas isend kui ta isegi. Ja ta on tähedraakon, sellest saab väike tähedraakon aru, sest on oma koloonias kümneid tähedraakoneid näinud. Võõras toetub lõuaga pisemale planeedile ja kiikab kavalal pilgul päikesepaistes peesitajat. Ta on mis iganes, aga mitte tema enda kolooniast. Ta on nii huvitav, et väike tähedraakon unustab korraks kaotatud ema ja annab varvastega kerge tõuke.
„Kes sa oled?“ küsib ta nalja pärast urisedes ja võõra ümber tiirutades. „Kas sa oled ka omadest eemale kolinud?“
„Ma pole eksinud,“ selgitab võõras tähedraakon, kes näib olevat umbes sama eatu kui väike tähedraakon. „Aga sina?“ Tema hääles pole killukestki muret.
„Arvan küll,“ ütleb väike tähedraakon. „Suur ruum on eksimiseks päris paras koht. Ma pole kaugeltki kõikjal olnud, kuigi ma olen olnud peaaegu kõikjal. Ma arvan.“
„Kas sul on keegi kuskil?“ küsib võõras tähedraakon. „Minu omad olid ja nüüd enam mitte. Ma tean, et me mängisime ja lippasime läbi mitmete galaktikate ja kuidagi said suuremad ette.“
„Mul on ema,“ ütleb väike tähedraakon. „Meie kõigi ema. See, kes on suurem kui meie kõik. Sa võiksid lõputult liikuda ja poleks ikka temast eemale jõudnud. Mina vist jõudsin. Ma kutsun teda, aga ta ei vasta. Ma püüan talle mõelda, aga ei taba teda. Küllap jõudsin lõpuks eemale. Mitte et ma oleksin soovinud, aga ma olen vist liiga uudishimulik. Me liigume, aga mitte nii kiiresti kui ma sooviksin. Ma tahan rohkem näha, aga nemad on alati ametis oma ülesannete täitmisega.“
Nad vaikivad mõnda aega, häbenedes enam öelda, ehk isegi mõne pisema planeedi paar eluiga.
„Tähedraakonite kood,“ pomiseb võõras korraga. „Tähedraakonite kood näeb ette, et kunagi peame me omade seast lahkuma.“
“Kunagi jah,“ nõustub väike tähedraakon. „Aga seda pole igaviku jooksul juhtunud. Ema räägib alati, et see aeg tuleb nii paljude kosmiliste ajastute pärast, et pole tarvis muretseda. Et igavikulises mõistes ei juhtu seda ilmselt kunagi.“
„Aga kunagi pidi see juhtuma,“ arvab võõras. „Ja täna oleme me siin. Kahekesi. Ükski tähedraakon ei saa olla üksik. See kehtib ükskõik kui suurte kohta, eks? Kogu universumis pole paika üksikute jaoks, sest me saame oma ülesandeid täita vaid mitmekesi.“
„Jah, aga ema ütles, et see juhtub tõepoolest nii meeletu hulga aja pärast, et ma ei peaks muretsema,“ nuuksatab väike tähedraakon. „Ma oleksin pidanud teadma, mida teha. Mis on mu ülesanne? Ma ei tea seda. Ma lihtsalt tahan oma koonu mõne tähe sisse pista ja selle unenägudes sorida. Ma ei taha olla asjalik nagu mu ema ja galaktikaid luua.“
„See on veider,“ ütleb võõras. „Ma tean, et ma pean kohtuma kellegagi, kes suudab päikest elus hoida. Mul endal on teistsugune eesmärk.“
„Ma püüdsin luua kuud, aga see põles ära. Kunagi.“
„Ikka veider. Aga tundub, et sa oled pigem soojendaja. Märkad sa, et päikesed tõmbavad sind enam ligi kui planeedid? Ma tunnen juba eemalt, et sa oled soojendaja. Kui ma sind märkasin passisid sa päikese sees. Mina ei kannata sellele isegi lähedale lennata. See palavus ajab mu ärevaks.“
„Võib olla olen ma soojendaja? Kuigi ma ei suuda isegi telepaatias nii tugev olla, et oleksin su lähenemist kuulnud. Ja telepaatias on mu ema tugev. Ta suhtleb hõimudega, ilma neid kunagi nägemata.“
„Aga sa püüa veel,“ arvab võõras. „Püüa minu mõtteid kuulata. Kui sa oled jäetud, siis peaksid sa valmis olema. Ma püüan sind aidata.“
Väike tähedraakon üritab, aga kõikjal on vaid vaikus. Ta kuuleb kuidas ajalinnud laisalt mööda lendavad, suundudes udukogude poole. Nad kannavad kaasas meeletul hulgal kosmilist prahti, olles justkui sanitarid, paratamatult puistates prahti kõikjale, kust nad läbi lendavad. Tee, mida tuntakse surmateena.
„Püüa mu mõtted kuulata,“ kordab võõras. „Ja ma näitan sulle, mis on minu eesmärgiks. Mina suudan vaat seda.“ Ta keskendub ja loob kolm kõige pisemat armsamat roosat planeeti, mida väike tähedraakon eales näinud on. „Ma panen nad ümber su päikese tiirlema, kui sa selle üles soojendad. Sellest võiks saada meie päikesesüsteemi algus. Ühe tiivalöögi jooksul elavad seal põlvkonnad täiesti veidraid olendeid, nende jaoks terve igavik, meie jaoks osa meie igavikust.“
Väike tähedraakon lükkab end varvastega võõra tugiplaneetide küljest minema ja maandub päikese sees. Ta keskendub, avab end ja lõõskab soojust niigi palavasse katlasse. Poolenisti surnud täht kogub jaksu, aga hääbub siis taas. Väike tähedraakon üritab veel ja veel, aga tema pingutused ei kanna tulemust. Sama hästi võiks ta kogu universumit painutada soovida. Ta võtab metsikult urisedes kümnendat korda hoogu, koondab kogu oma jaksu tähele. Korraks, viivuks vaid, tundub, et kuma lööb tõeliselt lõkkele, aga siis põleb päike taas nii hämaralt, et ümbruskond muutub lausa pimedaks.
„Neil seal on halvasti.“ osutab võõras kurvalt roosade planeetide poole. „Pole piisavalt soojust. Pole piisavalt valgust. Nad surevad.“
Kuigi miljonite pisiolendite surm ei tähenda väikese tähedraakoni jaoks midagi, ta lihtsalt ei taju nende olemasolemise ja kadumise traagikat, teeb mõte hukkuvast universumist ta nurkaks ja mõtlikuks.
Võib olla, mõtleb ta, kui ma väga väga pingutaksin. Võib olla siis suudaksin ma selle tähe läita? Kõik tähedraakonid enne mind on seda suutnud. Kõik soojendajad. Enne sadade päikeste loomist, enne ühe ja esimese loomist, on nad läitnud surevaid, nii et kogu ilmaruum vilgub ja vilgub nagu oleks miljardid jääkristallid öömustale tähekangale kallatud. Ja tema, väike tähedraakon, peab ka oma tähega hakkama saama. Sest tähedraakonite saatuseks on universumit elus hoida, mitte sel hääbuda lasta.
„Ära sa väga pinguta,“ hoiatab võõras.
Väike tähedraakon teab, et nad ei kao, aga võivad lihtsalt oma jõu kaotada. Seetõttu on tarvis lugematul hulgal tähedraakoneid. Et nad saaksid oma jaksu säästa, et igaühe jaoks jaguks osa ilmaruumist. Ema rääkis kunagi ammu tähedraakonist, kes armus enda loodud päikesesüsteemi sedavõrd, et ei suutnud sel surra lasta. Erinevalt tähedraakonitest, ei püsi päikesesüsteemid igavesti. Kord läidetud ja taasläidetud päike elab vaid mõnda aega, et siis kaduda. Südamlik tähedraakon ei suutnud oma hõimuga kaasa minna. Kui nende planeedid surid ja orbiidilt kadusid, ujus ta vaikuses nurrudes oma tähe juurde, puhus selle viimast korda hõõguma ja kaotas kogu oma jõu. Tema hõim käis edasi tagasi liikudes mitme kosmilise ajastu järel vaatamas, kuidas vaeseke pool-elutu pilguga kuuma gaasipilve kallistas, aga nad tulid järjest harvem ja harvem. Esialgu silmitsesid teda, siis liikusid lihtsalt mööda, ka viimasel korral, universumi uutesse avarustesse rännates. Ega südamlik tähedraakon ei hoolinudki külaskäikudest. Ta kallistas midagi, mis oli tema enda looming, tema enda elu, tema enda igavik. Ta oli andnud iseennast igavikule ja oma loomingule. Võib olla oli see tähedraakonite viimane ülesanne. Kellegi, kes on eakam kui mõned eakamad ja südamlik tähedraakon ujus ema sõnul universumis ringi juba siis, kui väikese tähedraakoni ema veel väike tähedraakon oli. Veelgi varem kui väga väga ammu.
Väike tähedraakon ei soovi oma jaksu kaotada.
Ta läheneb päikesele, võttis hoogu, keskendub mitte leegi intensiivsusele, vaid selle kestvusele. Ja päike...
...päike lööb lõpuks särama. See lausa plahvatab miljonites punase varjundites, kiiskab eredamalt kui kunagi varem.
„Hakkama sain!“ hüüab väike tähedraakon ja tunneb siis, kuidas tema ema soe hingeõhk päikesele viimase laengu annab.
„Või et keegi läks oma sünnipäeval universumit avastama,“ ütleb ema rahulikul toonil. Alles sa saabusid ja mauhh, kadunud.“
„Või nii,“ pomiseb võõras. „Ja tema räägib meil, et ei suuda päikest süüdata. Ilmselgelt pole ta see, keda ma oodanud olen. Kuigi mõne aja pärast saab ta ehk selleks, kes hoolitseb kõikide ülejäänud tähedraakonite eest. Veider, aga ma tajun temas ülimat rahu, võimet keskenduda.“
„Ta on süütaja,“ ütleb ema. „Mida me oleme nüüd näinud. Aga tavaliselt ei süüta nad enne vanemate kadumist isegi mitte oma saba. Tema on teistsugune.“
Väike tähedraakon ei kuula talle ebaolulist jutuajamist. Tal on ema leidmise üle liiga hea meel, isegi siis kui ta leiti tegelikult ema poolt. Ta tiirutab ümber hiiglasliku esikäpa, mis libiseb parasjagu ajalindudega kaasa. Ajalinnud, suured jurakad, on liiga loiud, et tema mängukatsetega liituda, aga üks neist, ilmselt parve liider, peatub korraks, heidab unise pilgu ja raputab pead. Ajalinnud on väga tundlikud igasuguste muudatuste suhtes. Eriti raputavad neid muudatused tulevikus.
„Ma ei tunneta selles pisikeses midagi halba,“ kurdab ajalindude liider endamisi. „Veider on see, et ma ei tunneta temas ka midagi head.“
„Ema, ema! Liigume juba!“ hüüab väike tähedraakon kannatamatult nagu kõik väikesed lapsed. Ta tahab hirmsasti midagi korda saata ja see miski saab olema oluliselt suurejoonelisem kui sureva päikese elustamine. Kunagi hiljem siiski.
Kolmas kuni neljas juuni, aastal 2007, Võrus
No comments:
Post a Comment