Balanss

Kaks vanainimest istusid pargipingil ja siblisid kondiste sõrmedega pingile asetatud kuivanud samblapahmakas. Neist tunni jooksul kolm korda möödunud nooruke tervisejooksja tundis endas uudishimu tärkamas ja neljanda ringi ajal peatus ta vanainimeste juures, tegi paar paigal põlvetõste-jooksusammu, puhkis õhku ninasõõrmetest sisse-välja, et endale tähelepanu juhtida ning avas lõpuks kannatamatult suu: „Tere prouad!“

Näiliselt vanem, paksus puhvaikas ning viltides vanainimene (tema laup oli rängalt kortsudega kaetud ning üks silm uduhägune) kergitas pead tõstmata pilgu ja uuris noormeest tervema silmaga.

Enne kui ta vastata jõudis, jätkas noormees innukalt: „Millega siis kena päevakest sisustame?“

Teine, veidi väiksemat kasvu ning käbedama käekäiguga vanainimene vangutas pahaselt pead ja ignoreeris küsimust.

„Ma jooksin mööda ja jäi silma, et te korjate ravimtaimi siin, põdrasammalt justkui? Äkki saan abiks olla?“ jätkas noormees. „Toon poest paberkotikese. Kile sisse ravimtaimi panna ei passi.“

Vanem vanainimene vangutas samuti pahaselt pead ja siblis samblas edasi.

„Näib, et külm talv on tulekul? Kondid ütlevad, eks? Eks teie eas ole soe tee hea mõnus mekkida ka, külmal talveõhtul või sügisõhtul või üldse...ee...“

Piinlik vaikus.

„Mu vanaisa kasutas muide sammalt viltide täiteks. Nii oli soojem jää peal kala püüdmas käia. Oleks võinud ju ajalehti kasutada, aga ajalehed olid omal ajal kallid. Vist sama kallid kui nüüd. Teil muidugi on endale kohalikud lehed tellitud? Et sealt surmakuulutusi lugeda. Paberleht on ikka üks õige leht. Mu naabrinaisel on küll kohalik leht tellitud.“

Vanainimesed vangutasid mõlemad hukkamõistvalt pead.

Noormees jätkas: „Võin saladuskatte all jagada, et lisaks viltide toppimisele saab sammalt ka palkmajade palgivahede täitmiseks kasutada. Jällegi, on soojem. Tuul ei käi läbi. Noh...kui teil juhtub palkmaja olema...“

Kumbki vanainimene ei vastanud.

Kestvast, ignoreerimisest üha piinlikumaks muutuvast olukorrast pääseda sooviv noormees alustas taas põlvetõstejooksuga ja jättis viisakalt hüvasti. Rohkem ma neist iganditest mööda joosta ei kavatse, mõtles ta pahuralt. Balanss on paigast ära. Ja sügas minema.

Vanainimesed jätkasid samblas siblimist, kui väiksemat kasvu tädi korraga võidukalt hüüatas ja käe tõstis. Tema sõrmede vahelt paistis pisike tükk plastikut.

„Kätte sain, bitch please!“ ütles ta rahulolevalt.

Vanem vanainimene pahandas: „Küll need microSD kaardid tehakse pisikesed. Kaovad nii kergelt ära. Otsi nagu keedetud hernest liivakarjäärist.“

Ta võttis mälukaardi, kahmas käekotikesest välja moodsa õhukese tahvelarvuti, sisestas kaardi kaardipesasse ning lülitas tahvli sisse.

„LOL,“ pahvatas ta oma lemmikportaali avades. „Kass peeretab paha-aimamatule omanikule näkku!“

„LOL,“ kinnitas väiksemat kasvu vanainimene.