22:22 (peatükid I-IV)

Aastatel 2007-2008 ilmus ajakirjas Spunk minu sulest 19 osa pikk järjejutt 22:22, mis oli suunatud nooremale lugejale. Vanade kriteeriumide põhjal keskmisele ja vanemale koolieale. Nüüd, seda teksti üle vaadates, tundus, et ta ei ole veel ajast ega arust, et seda kõlbab üle silmata küll. Veelgi enam, peaaegu keegi minu sõpradest ega tuttavatest pole seda teksti ilmselt näinud, kuna nad arusaadavatel põhjustel ei lugenud ajakirja Spunk. Panen ta üles mitmes jaos, osade kaupa, nii on lihtsam haarata. Tegu on ikkagi ca 76 000 tähemärgiga, mis tähendab kokku mitut tundi lugemist.

Kasutan toimetamata drafti, mis tähendab seda, et esineda võib vigu. 

22:22

Kaimar Palts

I

22:22 on fenomenaalne nähtus, umbes nagu kõhnavõitu siilid kõrvaklappidega Bassboost pluss Brian Adamsit kuulamas. Korduv 22:22 on veelgi harukordsem. Kui 22:22, ootamatud tuuletõmbused ja saladuslikul moel süttivad elektrilambid sind saadavad, siis oled sa ilmselt ise fenomenaalne, nagu need kõhnavõitu siilid, keda ma esimeses lauses mainisin.

Joonas ei pidanud ennast fenomenaalseks, tõtt-öelda ei pidanud ta end üldse millekski ega kellekski, sest Joonase külas olid kõik lihtsalt tavalised. Joonasele meeldis akvaariumi põhja latikaluudest laevavrakke ehitada – järvest püütud kiisad ujusid siis silmi punnitades ringi ja arutasid omavahel, kuidas ükski meeskonnaliige ei pääsenud. Lisaks meeldis Joonasele vanu flanellsärke kanda, ja kellele meist see siis ei meeldiks, kusjuures tema naabrinaine Hõlje pidas neid liiga pungiks riietuseks. Vähemalt nii ta seda nimetas. Liiga punk riietus.

„Poiss on täitsa metsikuks ära läinud,“ ütles Hõlje, pilgutas oma ainsat vasemat silma ja sidus põhupallinööri puuriida toetustala külge. Teise otsa vedas ta oma tareni, viskas silmuse läbi ootevalmis raudnaela küljeseinas ning hakkas veest raskeid aluspükse kuivama riputama.

Joonas külitas ühel küünarnukil aknalaual ja igavles. Maal on alati igav, teadis Joonas. Linnalapsed tulid maale kilgates, määrisid endid põlvist saati erakordselt poriseks, et siis vanematelt sõimata saada. Linnalaste jaoks oli maal ilmtingimata põnev. Maal olid veidrad vanamutid, pulstunud koerad, pesunöörid, viltused seinad, pudelipõhjadest valmistatud klaasloomade kogud, kärbsed joogiklaasis ja vanaisa klaassilm pudru võisilma sees. Pudrupupill, nagu vanaisa ise seda nimetas. Linnalastele pakkusid sellised asjad lõbu, maalapsed olid õnnelikud kobarkinos, supermarketi mänguasjade osakonnas, neile meeldis patrullivad politseimehi hiilida ja rulalt õnnetult kukkuda. Maalaste jaoks oli maal liiga tavaline.

Joonas külitas aknalaual ja oli täiesti selgusetu, kuhu algav päev suuna võtab. Naabrinaine heitis Joonase vanemate maja poole tigedusest keevaid pilke ja tundis nende uute plastikakende pärast tõsist kadedust. Tal endal olid akendel vanad puust raamid, nii et talvel vanu Kroonikaid lugedes puhus tuul talle otsa küünarnuki alla. Hõljel oli raha küll, tal polnud lihtsalt piisavalt ettevõtlikkust, et nii suurt asja nagu aken, vahetama hakata. Ta pelgas, et lõhkumise käigus võib klaas pudeneda ja tema kallihinnalised pojengid ribadeks lõigata. Hõlje abikaasa Vihur käis hommikust õhtuni kalal ja ei hoolinud majapidamisest sugugi. Tema pärast oleks võinud magamistoa seinad kalasoomustega katta ja tinakarbi kaane seest hommikukohvi juua.

„No mis teenusepakkuja sul siis on?“ küsis Joonas.

Hõlje peatus, rapsas siis pesutüki suurest veest puhtaks ja turtsatas maja poole: „Helisa, noh!“

„Mis ajakirju sa loed?“ uuris Joonas edasi.

„Mis see sinusse puutub!“ karjus Hõlje närviliselt. „Naisteajakirju loen! Telekava! Kroonikat!“

„Kas sa õpetaksid mind malet mängima?“ küsis Joonas.

„Las su oma isa õpetab sind!“ nähvas Hõlje, kes tegelikult ei osanud isegi malet mängida. Kunagi oli ta ühe sõbranna pool malendeid näinud, neid india puuskulptuurideks pidanud ja seda mainides hirmsasse häbisse jäänud. „Sinusugused punkarihakatised ei tohigi malet mängida!“

„Tere tädi Hõlje!“ kostis kõrge kurguhääl ja prillidega tüdruk nimega Liis ruttas üle muru. Liis oli Joonasest aasta vanem, kolmteist. Ta kandis ruudulist valge kraega särki, dresse ja hiirhalle botaseid.

„Veel lapsi,“ pomises Hõlje pahaselt, virutas kausi põhja valgunud vee suure kaarega lillepeenrasse ja marssis välisust paugutades tuppa.

„Tere Joonas!“ hüüdis Liis. „Pesu-Hõlje on jälle tige!“

“Pesu-Hõlje on alati tige,“ ütles Joonas. „Isegi siis kui me teda pesu riputamisel abistaksime, isegi siis oleks ta tige nagu herilaste käest nõelata saanud orav. Ja mis siis sul täna uut?“

„Linnalapsed on meil külas, istuvad elutoas, kõrvaklapid peas ja ei liiguta ka!“ vadistas Liis. „Ema keetis nõgestest teed. Mäesalu-mutt kukkus, kas tead, akent pestes sirelipõõsasse ja isa leidis metsast UFO.“

II

UFOde kohta teati minimaalselt – nad olid tavaliselt kettakujulised, keskmisest sõiduautost suuremad, pimestavate tuledega kaunistatud kettad, mis aeg-ajalt nende kodukohast üle sööstsid. Vahepeal kogunesid lendavad taldrikud veidra taevase kööginõude komplektina küla kohale, moodustasid peaaegu tabamatuid mustreid ja tiirutasid tunde vaikuses. Eriti maagiline vaatepilt avanes siis kui eemal välku loopis ja sähvatused läikivatelt metallkeredelt mitmekordselt peegeldusid. Pered kogunesid selliste vaatemängude ajaks küla lähedale mäenõlvakule, katsid piknikulauad (isegi pimedas) ja imetlesid „Vaprate ja Ilusate“ asemel müstilist vaatemängu.

„Sa ütled, et UFO vedeles lihtsalt metsas?“ küsis Joonas oma kõrvu uskumata.

„Sambla peal,“ seletas Liis. Ta lükkas Joonase eest ja ronis kribinal läbi akna tuppa, tatsas üle vaiba ja vajus nagu tühi kilekott tugitooli istuma.

„Ja mis siis sai?“ küsis Joonas. „Tulnukad tulid laserpüssidega välja, tigedad näod ees? Hakkasid ähvardama?“

„Noh,“ ütles Liis. „Ei. Isa rääkis, et ta kogus esmalt närvi, siis ronis põõsast välja ja tegi esimese ettejuhtunud luugi lahti.“

„Vapper mees,“ tunnustas Joonas. „Ega vähesed oleksid julgenud.“

„Noh, see polnud väga suur UFO ka,“ ütles Liis kätega vehkides. Nii umbes kaks furgoonautot. Noh, igatahes tegi ta luugi lahti ja vaatas sisse. Ja sees polnud eriti midagi. Paar paari pesemata sokke, üks poolenisti näritud puuoks ja kommipaberid.“

„Lahingurelvastust polnudki!“ oli Joonas jahmunud. „Ei mingeid märke invasioonist? Hiigelsuur pomm ikka oli?“

„Ei,“ ütles Liis. „Ja siis võttis isa oma seenekorvi ja tuli kiiresti, ilma üle õla tagasi vaatamata koju, sõi riisi riisikatega, jõi nõgeseteed, rääkis linnalastega ja läks magama. Ja mina arvasin, et pean sulle sellest kindlasti rääkima. Kes saladuse endale hoiab, sellel läheb leib kapis hallitama ja sipelgad kannavad tapeedi ka laiali.“

„Ei mingeid saladusi,“ ütles Joonas. „On väga oluline, et selline asi juhtus. Mul kohe TEKKIS selline tunne. UFO ei kuku ju lihtsalt „õhust“ mingi nimetu küla lähedale metsa. Sellistel asjadel on alati põhjus ja ma kavatsen selle välja uurida.“

“Kas sa julged?“ küsis Liis õlgu võdistades.

„Üksinda ei julgeks, ainult sinuga koos!“

Liis kukkus esmalt kahvatuks nagu pleekinud padi, siis tärkas temas uhkusealge ja ta kargas kikivarvule: „See on nii erakordselt põnev Joonas. Mul tuli veel üks mõte. Me peaksime selle loo lahendamiseks lausa mingi liidu looma. Aga liitu oleks ka liitlasi tarvis, eks!“

„Mitte mingil juhul ei saa hakkama kahe inimesega. Uurimismeeskonnas peaks olema vähemalt neli liiget, kellest üks ei tohiks mingil juhul Pesu-Hõlje olla. Ta ei usu ju nagunii peale köögitaldrikute muudesse lendavatesse agregaatidesse.“

Joonas mäletas, et kunagi väikese Joonasena oli ta juhtunud Pesu-Hõlje poole universaalõli laenama. Nagu ta ukse avas, lendas VIUH suur supitaldrik üle poisi pea murule. Siis järgnes Hõlje mees Vihur, kes kodust suure õngeridvakandamiga sirelitesse põgenes ning kurja näoga Pesu-Hõlje ise, kes karjus: „Ja kui ma veel diivanipadja alt latika leian, siis...!“

Sellest ajast alates kartis Joonas Pesu-Hõljet, seda enam, et universaalõli talle ei laenatud. Hoopis saadeti koju tikripõõsaid naadivartest puhastama.

„Mis sa linnalastest arvad?“ küsis Liis.

„Eks me peaks siis nende käest küsima, kas nad liitu liituda sooviksid,“ arvas Joonas. „Raha me ei küsi, aga lendavate taldrikute vastu võiks ikka huvi olla.“

Joonase enese huvi ei piirdunud ainult UFO-de vaatamisega. Ta ka vaatles neid ja märkis kõik vaatluste tulemused mustade kaantega kaustikusse. Kaustiku peale olid kleebitud Fox Mulderi ja Dana Scully vähendatud mõõtmetega poster (agendid seisid püstolid käes, salakavala pilguga majasuuruse tulnuka kõrval) ja ajalehtedest rebitud UFO-de pildid. Vaatlusi oli siiani kuuekümnel leheküljel, alates päevast, mil Joonas sai kümneseks. Mõne vaatluse all seisis ka Liisi nimi.

Joonas tiris sahtlist fotoka, hüppas kere soojendamiseks kuus korda üles-alla ja siis lidusid nad Liisiga kibekiiresti elutoast läbi karjudes Joonase vanematele: „No me siis läksime!“

Joonase isa Aleks ja ema Vilja, kes parasjagu kodukino abil uut romantilist komöödiat uudistasid, vangutasid ainult pead ja isegi ei märganud, kuidas dvd-mängija digitaalne infopaneel teatas, et film oli kestnud täpselt 22:22.

III

Kui Joonas ja Liis üle küla keskväljaku lippasid pani kõhukas poeomanik Reet Õunpalu just kaupluse välisust lukku. Ta lehvitas lastele ja hüüdis: „Homme tulge saia ostma, ma hindan tänased alla!“

Joonas karjus vastu: „Tänan ei!“

Liis lisas läbilõikavalt kileda häälega: „Need saiad on kõvad nagu jõhvikad tsemendis! Me murraksime oma noored hambad!“

„Tänamatud lapsed,“ pomises Reet Õunpalu ja hüüdis valju kõlava häälega: „Kui neid vees leotada, siis saab isegi imikule sööta!“

Joonas ja Liis kadusid nurga taha, lippasid kahe helepunaseks krohvitud paneelmaja vahelt läbi ja märkasid, kuidas konstaabel Lill enda ametiauto kapoti all midagi kõpitses. Eemal mängisid väikelapsed küla mänguväljakul ja rikas eramajaomanik Holger Tõrv rammis aia äärde maasse vaia tulbaga, kus seisis punaste trükitähtedega tekst KOERAD, LAPSED JA VÄLISMAALASED HOIDKU EEMALE. Joonas ja Liis ainult seirasid sündivat sörkjooksult, kiirustasid sekkumata Holger Tõrva villast mööda ja lipsasid lõpuks sisse rohelise plankaia väravast, rajasid endale kahe sõiduauto vahelt teed majani ja hõikasid tere Liisi emale, kes hullumeelse kiirusega lillepeenart rohis. Ema teretas vastu hüüdes lisaks: „Köögis on pannkoogid ja ebaküdooniamoos! Ja olge palun linnakatega viisakad, eks! Mulle näib küll, et nad on stressis! Mängige midagi koos. Viige nad majast välja. Ma ei kujuta kohe ettegi, kuidas nad järgnevad paar nädalat ainult toas oma pleiereid kuulavad!“

„Jah, ema!“ lubas Liis ja välisuks paugatas laste järel kinni.

Liisi maja meeldis Joonasele koledal kombel. Esmalt lõhnas siin kodusemalt kui tema enda pool – kipsi ja värske värvi lõhna asendas ravimtaimede aroom ja erinevate toitude lõhn, mis ei hajunud kunagi. Liisi emale meeldis toiduga katsetada. Ta küpsetas päevas umbes kolm korda kooki, toppis taigna sisse marju ja juurikaid, kallas kogu kupatuse üle vahukoore või glasuuriga, toppis katteks poolikuid aedvaarikaid ja võiga segatud halvaad. Tänased pannkoogid kubisesid sidrunikoore tükkidest ja katteks oli määritud ohtralt kohupiimakreemi. Koogikuhja kõrval seisis suur purk ülimagusa küdooniamoosiga ja linnalapsed õde-venda Gerd-Gerda passisid ülesöönud nägudega kookidest platood, mis isegi kahanevat ei paistnud. Vähemalt hetkeks olid kõrvaklapid kõrvaaukudest välja tiritud.

„Su ema on cool,“ leidis Gerd. „Ma ei taha enam hamburgerit näha ka!“

„No vahelduseks ikka kuluks üks ära,“ arvas Liis, kes elus vaid paaril korral suurde Hiidburgeri müügiketti viidud oli. „Juustuga või nii.“

„Ma olen täiesti otsas omadega,“ kurtis Gerda. „Me pole hommik otsa muud teinud kui söönud. Just siis kui kõik hakkab justkui otsa saama, tuleb su ema täiesti hämmastaval moel jälle uute asjadega. Ja ta ei pahanda absull, et me sööme. Kes see kutt sul kaasas on. Su kutt vä?“

„Sõber,“ ütles Liis ja läks näost punaseks nagu päikesetõus peedipõllu taga. „Saage tuttavaks. See on Joonas. Joonas, need on Gerd ja Gerda.“

„Mis värk on siis Joonas?“ küsis Gerd ja hüppas toolilt püsti. „Linnas oled üldse käinud vä?“

„Nojah, vahest on juhtunud,“ ütles Joonas punastades. Ta kartis veidi inimesi, kes teiste isiklikku turvakilpi eirasid ja kohe sõpradena käituma hakkasid. Ta ise üritas selline mitte olla.

„Lahe,“ kiitis Gerd. „Millega siis muidu kah tegeled? Kossu mängid? Kogud midagi? Ma ise kogun hambapastatuube.“

„Kui nõme,“ irvitas Gerda. „Tal on neid terve kapp täis. Normaalsed kutid koguvad ikka midagi lahedat.“

„No mida!“ vihastas Gerd. „Hambaid või? Niiti või? Hambaniiti või?“

„Ja hambaniit kuluks sulle ka ära, kihvad kollased nagu oleks kollatõbi kallal,“ ohkas Gerda. „Tead Joonas, ära pane tähele, et ta selline lahedik on. Tegelt saab ta maal tuusata teiste kallal. Linnas täitsa tavaline tagasihoidlik kutt.“

„Ma ei kogu midagi,“ oskas Joonas selle infovoo peale kosta. „Mul on teised huvid. Ma nimelt... Me nimelt Liisiga peame tulnukate tegemistel silma peal.“

IV

„Tõsiselt räägid või?“ jahmus Gerda. „Sa pead ikka soomlasi silmas tulnukate all, eks?“

„Ma pean silmas selliseid tüüpe, keda arvatakse, et olemas pole.“

„Noo ja on siis või?“ uuris Gerd, kes üritas veel üht pannkooki kõrist alla suruda, aga lõpuks kook võitis ja lendas pooleldi närituna taldrikule tagasi. „Liisi isa vähemalt arvas, et ta leidis hommikul metsast ühe lendava taldriku. Mina jälle arvasin, et vana viskab kildu. Humalakali on jube asi. Ajab meeled segi.“

„Isa ei oskagi nalja teha,“ ütles Liis. „Ja ta ei joo. Vähemalt mitte humalakalja. Ta ei loobi sõnu ka. Ta on veendunud, et iga liigne väljaöeldud lause tuleb hiljem mingi hädana tagasi.“

„Noh ja me Liisiga mõtlesime, et oleks tark nüüd metsas ära käia ja see taldrik üle vaadata,“ lisas Joonas. „Esmalt loome salaliidu, et tegevus oleks õigustatud ja siis teeme selle käigu ära. Te pole ju nagunii suures metsas käinud kunagi.“

„Pargis oli kolm puud,“ ütles Gerd. „See on juba nagu mets või mis?“

„Korruta see kolm üheks pannkoogiks kulunud jahuteradega,“ muigas Joonas. „Ja lisa hundid, kitsed, erakud, putukad, linnud, siilid ja metsinimesed. Vot see on mets.“

„Kõlab ohtlikult!“ pruuskas Gerd. „Lahe! Teeme ära. Muideks sa unustasid tulnukad lisada. Sellised limased, tigedad, peaaegu võitmatud! Grrr!“

„Siis teen ma ettepaneku luua nüüd ja siin TULNUKAUURIMISLIIT ja meie vanne oleks järgmine,“ ütles Joonas peaaegu pühaliku häälega. „Me lubame, et jälgime iga tulnukat ja ei lase tal kurja teha. Me lubame, et püüame tulnuka võimaluse korral kinni ja anname üle konstaabel Lillele. Me lubame, et ei tarbi alkohoolseid jooke ja tubakatooteid.“

„Milleks see viimane punkt?“ küsis Gerd.

„Igaks juhuks,“ vastas Joonas.

„Kas me peame nüüd seda vannet kordama ka?“ päris Gerda. „Tavaliselt ju korratakse. Kuskil sellises kohas, kus hääl vastu kajab. Mõnes kottpimedas keldris näiteks?“

„Ma arvan, et pole tarvis. Ja meil pole selleks aega ka.“ Joonas langetas mõtlemiseks pea. „Ma arvan, et ütleme koos midagi sellist, et siit saab alguse TULNUKAUURIMISLIIT!“

Nad ütlesid seda kõik koos ja tuba summutas nende sõnad, nii et keegi kõrvaline isik isegi mitte sosinat ei tabanud. Lõppude lõpuks oli see just salaliit ja salaliitude idee on nende salduseks jäämine.

„Ma tunnen ennast kohe kuidagi kindlamalt. Kui meil on liit, siis tähendab see ju seda, et me saame üksteisele loota, eks!“

„Jah Liis,“ lubas Joonas. „Ja me vajame vähemalt mingisugust varustust, et tulnukaid uurida, äärmisel juhul ka püüda. Binokkel on mul juba olemas.“

Pesu-Hõlje abikaasa Vihur valmistus tunnike hiljem õhtuseks latikapüügiks ja tal oli õnnestunud oma naise eest juba eesaeda hiilida. Hõlje triikis parasjagu toas pesu ja kuulas vinüülplaadimängija abil igihaljaid meloodiaid. Georg Ots lärmas piisavalt valjusti, nii et isegi üsna häälekas põgenemine oleks õnnestunud. Vihur oli aga oma kummikute ümber sokid mässinud ja liikus hääletult nagu indiaanlane jahil. Aias lendas sokipaar kõrvitsakupitsasse, sinna maandus ka labidateravik. Prisked mullaussid korjatud, liikus Vihur edasi lauavirna poole, pistis käe nõgesepõõsasse ja ei leidnud oma suureks üllatuseks ei võrku ega kahva.

„No on alles vanamoor,“ pomises Vihur tigedalt. „Nüüd on siis lõpuks mu peidiku avastanud.“

Umbes kilomeeter eemal tormasid neli kogu itsitades külast eemale. Üks oli endale kalavõrgu ümber mässinud ja teine viibutas hiilgelsuurt, õige pisut linaskite järgi lõhnavat kahva pea kohal nagu satelliitantenni.

„Oled sa kindel, et see Vihur ei pahanda?“ küsis Gerda, kes hanerivi lõpus kiirsammus.

„Kui me asjad tervelt ja kärata tagasi viime, hakkab ta lõpuks ise ka kahtlema, kas need üldse kadunud olid,“ ütles Joonas. „Ta peab seda ilmselgelt Hõlje trikiks. Hõlje on ta õngi varem ka ära peitnud. Ta ei kannata absoluutselt kalahaisu, kas teate. Muidugi oleks põnev teada, mis on see, mida ta kannatab. Mina näiteks olen tema meelest väike mõttetu punkar.“

Lapsed sammusid edasi üle heinamaa metsamüüri poole ja nad isegi ei aimanud, et mõned meetrid eemal jälgis neid lopsakast vaarikapuhmast eriti tige silmapaar.