Buss

Kes meist ei näeks aeg-ajalt luupainajaid. Minu omad on vahepeal väga käegakatsutavad, segunenud mingite igivanade mõtetega, klisheedega siit ja sealt, piisavalt roostesed, et neid hommikul ärgates põsest väljapuretud veremaiguga keelel tunda oleks. Selle konkreetse, bussiteemalise ajend oli ilmselt minu ja Marguse kunagine uitidee selle kohta, et hilised bussid sõidavad tõenäoliselt ringi ilma juhita. Mõttest sai häiriv unenägu, unenäost järgnev jutuke...

Ma läksin enne hämarat välja, selleks, et ennast stressist vabaks jalutada. Sügisõhtud ei pruugi selleks kõige parem aeg olla, aga kui sa otsid momenti aastas, kus aeg justkui peatuks, hakkavad võimalused pihta just septembris. Jaanuar olnuks parim valik, aga ilmselgelt polnud mul septembri lõpus jaanuari soovi peale õhust võtta. Oleksin võinud oodata, aga kes ikka ootaks liinil ainukest bussi, mis on just Torontost tulema hakanud ja ootaja ise passib Tartu-Tallinna maanteel. Niisiis leppisin ma sellega, et riskin vihma, sureva looduse ning õhtu suhtelise süngusega, juhul kui suudan sellest midagi head välja noppida.

Head?

Täiesti aimamatu muidugi. See, kuidas aju meelte kaudu ennast pilve tõmbab on alati rulett. Piisab ühest lõhnaaistingust, et lapsepõlv ajaloost tagasi tuua (mööduv väikeauto eredas päikesepaistes, tolmusel külateel). Piisab ühest vaatekillust mosaiigis, et pruunist kasepuust saaks leegitsev sõnum lõuendil. Kunagi ei ole päris nii olnud, et on vaid halb. Kuigi väga tihti on olnud peamiselt halb. Tavaliselt on miski, mis musta kardinat veidi kergitab. Üks tagasihoidlik klaasike limonaadi keset läga, kui lubate.

Ma seadsin sammud mööda kergelt niisket metsateed kohaliku järve poole, kerge vihm vastu dressipluusi topeltkapuutsi rabistamas ja ootasin, et minu kandu valgustav liikumisanduriga õuevalgusti mind tare hubasusest lõplikult lahti rebiks. Kui see ennast lõpuks kustutada suvatses (astusin meelega veidi aeglasemalt), olin ma kaelani sügises ja mind tabas korraks too pelk tunne, et tagasi minna oleks soojem (ja turvalisem) kui edasi. Lihtsam. Aga ma ei läinud.

Seisatasin alles pervel, millest allpool laius veeväli, peaaegu klaassile, nüüd kui vihm korraks lakanud oli.

Järve teisel kaldal logistas mööda teed viimane õhtune buss. Rida valgustatud aknaid, täiesti inimtühi, niipaljukest kui mu pilk püüdis. Istujate või seisjate siluette ei eristunud. Logistas äärmiselt aeglaselt, nagu poleks tal kuhugi kiiret. Loogiline põhjendus peitus teekattes, mis oli rängalt auklik ja sundis kõiki sõidukijuhte jalga gaasipedaalilt tõstma. See oli omamoodi takistusrada, mis sind lihtsalt pahandas, või siis, kui sul juhtus kiire olema, marru ajas. Või kui see su sõiduki ära lõhkus, hoidku selle eest. Aga bussi liikumises oli miskit tõsiselt valesti. See venis, siis näis peaaegu peatuvat, venis veidi edasi ja (see võis vabalt mu ettekujutuse vili olla) avas vahepeal uksi. Avas ja sulges.

Loomulikult oli (pidi olema) too viimane mu pettekujutelm. Samas, kes neid viimase ringi bussijuhte teab. Teevad lubamatult vindist nalja või siis irvitab hoopis hüdraulika nende üle. Pimedas on bussid sama salapärased kui tabamatu vari, mida sa silmanurgast märkad ja hiljem isegi hinnata ei oska, oli see olemas või mitte.

Jälgisin logistamist veel minutit paar, siis kadus aknarida lõpuks mu vaateväljast metsa varju ja alles jäi vaikus. Vaikus ja hämarus, mida lõhkus veel vaid üksik heledam öötaeva peegelduslaik järve pinnal.

Ma võpatasin järsult kui mingi olend metsas kileda häälega karjatas. Nagu oleks noateravikuga mööda koolitahvlit veetud.

Aju manas tõenäoliselt süütule linnukesele või metselajale hoopis teistsuguse näo. See võis olla sünkmustade silmadega ebatavaliselt pikk ning kõhn pime bussijuht, kes seal puude vahel eksleb, kätega pimeduses kobab, otsib kaela, mille ümber klammerduda. Ja kui ta seda teeb, siis on tema vöökoht kõigest su kaela kõrgusel.

"Selles metsas olemiseks peab sul pilet olema! Kui ei, siis pigistan elu välja, sest pimeduses piletita olla sa`i saa!"

Väristasin selle totra mõtte peale õlgu ja selle asemel, et tagasi koju sammuda, otsustasin minna ringiga. Vihma ei sadanud endiselt, mul polnud isegi mitte jahe, kuigi pealtungiv ööõhk seda kindlasti oli. Polnud mingit põhjust jalutuskäiku enneaegselt lõpetada ja nii ma sammusin ning mõlgutasin mõtteid. Kirusin veidi isegi seda, et ma ei olnud varem tulnud, sest korraga läks nii pimedaks, et vaadata polnud enam midagi. Ja kuulda oli ka vaid rõivaste sahinat ja mu enese kähisevat hingamist. Stressist vabaks? Vaevalt küll.

Metsatee läks üle asfaldiks.

Ja nahk mu seljal sujuvalt kananahaks.

Järgneva haarasin ma sekundite jooksul:

Teel, otse mu ees, seisis tume nurruv ristkülik. Piisavalt suur, et selles kohe buss ära tunda. Ja põlevate punaste piduritulede valgel peegeldas see kollast. Veidi tuledest ülalpool paistis silma hõbedane märk "Ikarus". Uksed olid avatud. Salongist voogas tuhmi valgust ning ma arvasin end muusikat kuulvat. See võis olla Ivo Linna surematu "Laula mu laulu", mis voogas, vahepeal peaaegu kuuldamatuks muutudes, siis valjemini.

Seal istub...

bussijuht, ebatavaliselt pikka kasvu bussijuht, pea rinnale vajunud, sünkmustad silmad peaaegu suletud, kondised sõrmed rooliratta külge klammerdunud

...keegi.

Hirm oli peaaegu halvav.

See rääkis väga selgete fantaasiapiltidena. Pikad hambad moondusid veelgi pikemaks, küünistest said metallterad, verest must haisev bituumen, mida nutsid oma silmadest sajad näotud reisijad. Nende nahad olid istmekateteks nülitud, nende hambad rippusid lõhnakuuse kohal, nende varbad klõbisesid ühes rütmis vastu metallpõrandat, mida mööda voolas halvaks läinud rõlgelt haisev õlu.

Kohe juhtub midagi.

Aga midagi ei juhtunud. Esialgu mitte.

Astusin, sest ma olen piisavalt õudusfilme näinud, sammukese tagasil, selle asemel, et bussi lähemalt uudistama minna. Sest oleme ausad, sõidukis, mis seisab valel ajal vales kohas, olles ammu käibelt korjatud, vanarauakuubikuks surutud ja ära sulatatud, pole midagi julgustavat. Ikarus, mida ei tohiks isegi olemas olla, on täpselt selline asi, mis peaks su otsa ringi pöörama panema.

Buss urises ja tegi minuga sammu kaasa. Libises veidi mulle lähemale, kuigi mitte lähemale kui varem.

Ma kangestusin.

Siis kostis kähe hääl, peaaegu ebainimlikult kähe: "Astuge sisse ja kontrollige piletit. Piletid augustada!"

MIDA PÕRGUT, kisendasin ma sisimas. Kas tõesti keegi peale minu ei kuule ja ei näe seda tonti hämaruses. Miks ühtki autot mööda sõitnud ei ole. Neid vooris igaõhtuselt kümnete kaupa. Kus on ümberkaudsete majade aknaruudud, valgustid. Ma ei suutnud ühtki märgata. Mulle meenus kellegi tondijutt ajalõhedest, mis juhivad su minema mitte ainult ajas, aga ka ruumis. Need võivad sind liigutada sinna, kus Ikarus on midagi muud kui ühissõiduk. See on koht, kus reisijatest tehakse (vastupanu me ei salli) bussi elusad osad ja kõik maine kaob igaveseks.

„Astuge sisse,“ kutsus hääl taas. Seekord nõudlikumalt.

Ja sel korral tundsin ma kerget tõuget, justkui oleks mu enese seiklusjanu mulle küünarnukiga abaluude vahele põrutanud. Ei tabanud ära, oli see seesmine või liikumine lihas, aga ma tõstsin ennast kontrollimata jala jala ette ja astusin kümnekonna pika sammuga avatud ukse poolt läidetud valgusvihku ja põrnitsesin altkulmu juhiistmel passivat kogu. Ebameeldivalt kõhna ja näotut. Pikka kasvu meest, kes oli oma tühja pilgu teele, pimedusse naelutanud. Ei vaadanud minu poolegi. Polnud tarvis, sest ma adusin, et ta näeb mind niigi.

„Astuge sisse, ütles ta. „Tere tulemast sõidule, mis ei saa kunagi otsa. Lõpp-peatus on sõidu alguses.“

Kõik tundus järsku nii eemalolev. Mu korter, täiesti ebaoluline, kusagil eemal. Isegi sõbrad ja tuttavad, sidemed. Nagu olnuks nad kõik korraga surnud. Minu ja bussi vahel oli vaid astmelaud, tükk ajaloost kurnatud metalli.

Ja siis ma hakkasin neid nägema.

Esialgu tühjana paistnud bussis istusid inimesed. Läbi hägu. Siis selgemalt. Inimesed ja loomad. Ja olendid, kellele ma isegi nime anda ei osanud. Kitse pea ning süsimustade märgade silmadega vanamutt, kes jõllitas mind järelejätmatu pilguga, toksides jalutuskepi teritatud odaotsaga vastu põrandat.

„Tok-tok-tok!“ korrutas ta arutult.

Nägu suure kapuutsi taha peitsev laps, kes hoidis süles räsitud kapsapead, mis võis vabalt midagi muud, palju rõlgemat olla, see liigutas end aeg-ajalt, justkui kass, kes ennast toiduõlist puhtaks raputab. Vanem kurnatud olemisega plastikust raamidega tolmunud päikeseprille kandev mees, kelle jalgade ees vedeles kulnud nahkportfell, mille lõugade vahelt paistis tükike mulle tundmatutest valemitest puretud kalkat ja kes pidevalt oma piletit kontrollis. Räsitud olemisega koer vahekäigus, kelle karvkasukast voolas tökatit ja kes ei seisnud ega istunud. Oli pigem kaldu ja hoidis lõuga vastu põrandat. Paks naine, kes väänles vaikselt luksudes rasvavoltide lotendades ihualasti bussi tagaosas metallpõrandal uriiniloigus, ehk selle liikuva karnevali kõige pikaajalisem reisija.

„Rõivaste keedupesa on neljakäigulise ebamoraali koonus!“ kriiskas ta lõbuseguse kõrge häälega ja olendid bussis mõmisesid nõusolevalt.

„Loomulikult on see sõit alatine,“ kinnitas bussijuht. „Ainult parimas seltskonnas, ainult parimad keskealiste naiste nahast pargitud istmekatted, ainult parimad kuldkattega konksud sinu kaenlaaluseid purustamas!“

Ivo Linna lõpetas ja alustas uuesti.

„Laula mu laulu helisev hääl!“

„Isegi kui te sõitu ei vali,“ ütles juht. „Meil on teie pilet siiski komposteeritud. Kui heidate pilgu paremale, siis pole seal midagi. Vasakul pool ei ole aga midagi.“

Ja naeris käriseva häälega, mis mind öökima ajas.

Sidemed katkesid. Reaalsus eemaldus. Linn ja ümbritsev muutus ebaoluliseks sündmuste kajaks, mis näis unenäona.

Järgnes löök ja seejärel pimedus.

Bussijuht vajus mökitades taamale, uksed sulgusid ja Ikarus sööstis viivitamata teele.

Põrandal püherdav naine karjus öhe hääbuva häälega lõbusalt: „Sisekliima korrektne anatoomikum...!“

Kui ma autojuhti, kes mind hiljem haiglasse vaatama tuli, tänasin, oli ta hämmastunud. Murtud jalaluud, katkine vaagen ja peapõrutus ühes kahe nädala koomaga pole ilmselt annid, mille eest tänatakse. Ja mina, loomulikult ma ei põhjendanud oma tänu. Ma ei saanud seda teha. Polnud isegi kindel. Olin ma vaid sügavalt mõtetesse vajunud või tõepoolest millegi ebatavalise ja ohtlikuga kokku puutunud? Sisimas ma teadsin, et buss ei olnud unenägu ega septembriviirastus, aga hetkel see enam valemisse ei passinud. Mitte sellesse valemisse, millega midagi põhjendada sai.

Ta ei märganud mind keset teed, pimeduses, helkurita, üks jalg õhku tõstetud, justkui nähtamatule astmelauale astumas. Ja sai pidama alles siis, kui ma oma kehaga tuuleklaasi purustanuna üle sõiduki lennanud olin ning asfaldile maandusin. Mind peaaegu tappes, tõi ta mu tagasi kitsepeaga vanamuti ning pulstunud tökatikoera ning pikkade sõrmedega bussijuhi reaalsusest, dimensioonist, mis avati minu jaoks vaid korraks, kes teab mis põhjusel.

Ma pole kunagi olnud nii elus, kui peaaegu surres. Mul on meeles, kuidas ma teadvust kaotades vihmast märga teekatet embasin ja mõtlesin, et see on ilmselt parim hetk mu armetus elus, tunne, mis tuleb talletada.

Nii tegingi.

Sellest on nüüd möödas kaks aastat. Kaks pikka aastat, mis kustutavad nii mõnegi mälestuse. Hirmu oma mahlas mitte. Ja nii ei käi ma enam kunagi õhtusel ajal jalutamas, sest aeg-ajalt ma kuulen, isegi kõrvaklappides mängiva muusika tagant, justkui läbi paksu penoplasti Ivo Linnat laulmas ja näen silmanurgast bussi siluetti, mis ootab vaid üht. Seda, et keegi avatud uksest tema liba-ajaloost tiinesse salongi siseneks.