Kevadeti

Aastast 2006. Antud luuletus on ilmunud ka veebialmanahhis Poogen.

Kevadeti ma ema viin kaevule,
kikivarvul siis küünitan rakkeni.
Koos nii nõnda hädavaevu me
kaeme põhjatu mulgu lakke nii.

Ema viin kaevule toolis ja ise
olen ma puujalal konklev ja pai.
Ema on toolis, mil rattad, sest vise
raudpalli kaarest ja põlv pihta sai.

Puujalg on minul sest vahest eks astu
rinnuti vaenlase poole ja vasta,
vihastas ema ja kuuliga vastu
viskas, ei mööda ei saanud ma lasta.

Kaevul on rõngas ja see on kui veekell,
vaatame klaasi kus pimedas all
säravad näod seal, kus tumemust peegel,
kaks meid on seal ja meil jalad on all.