FILMIARVUSTUS Upside Down 3D

Ei mäleta, et oleksin viimaste kuude jooksul kogenud ühtki nii visuaalselt kui samaaegselt ideelt nutikat filmi (Cloud Atlas välja arvatud) nagu fantaasiaromanss Upside Down.

Ühtlasi filmi, mis sinust nutika vaatajana eriti lugu ei pea, kohati piinlik on ning lookaose ohtlikul piiril kõigub. Tõenäolise põrumise vaataja poolel välistab ilmselt igasuguste ootuste puudumine (Upside Down ei ole eriti hästi reklaamitud ega kaitstud teos – esimesed piraatkoopiad lekkisid veebi juba kuid tagasi, samas on see 60 miljoni dollarilise eelarvega film siiamaani tegijatele vaid veidi enam kui 8 miljonit dollarit tagasi teeninud). Kui sul oleks filmiriiulis koht sarnaste hullumeelsete teoste jaoks, siis võiks sinna kuuluda näiteks City of Ember, Dark City ja miks ka mitte Gattaca. Mitte et Upside Down (vähemalt kahe viimase sisuga) siin isegi ligilähedaselt võistelda suudaks.

Planeedil, mis asub oma naabermaailma gravitatsiooniväljas, praktiliselt sellega rinnutsi, elatakse vihmas ning sudus viletsat nägurielu. Rentsli- ja industriaalkeskkonnale vastandiks olevas luksusparadiisis, mis naaberplaneediga ühendatud hiiglasliku transpordikeskusega, kerkivad pilvelõhkujad, särab ere päike ja võidutseb majanduskasv. Mõlemad planeedid tõukuvad teineteise suhtes, muutes nende elanikel võimatuks all- või ülapoolel trehvata, lisaks veidrale füüsika-anomaaliale takistavad kodanike omavahelist lävimist ka sotsiaalsed ja poliitilised erinevused. Sellest hoolimata juhtub, et rentslist pärit noormees (Jim Sturgess) kohtab kõrgklassineiut (Kirsten Dunst) ja aastad kasvatavad pelga tutvuse millekski suuremaks. Kuni juhus neile korraks oma kondise jala taha paneb. Film vestab loo sellest, kuidas nad taaskohtuvad.

Upside Down erineb kolmest ülalpool mainitud ulme- ning fantaasiateosest ennekõike tänu hingematvalt loogikavaba universumi mahlakale ja väsimatule kujutamisele kogu filmi kestel (lõikude asemel visatakse sulle näkku terve tort). Detailseid vistasid jagatakse rohkem kui aju nende üksikasju registreerida jõuaks, industriaalmaastikest loodusvaadeteni, hiidkontoritest linnapanoraamideni. Kõik need kustutavad kindasti vaataja janu millegi salapärase ning ennenägematu järele ja lunastavad osaliselt välja loogikalüngad. Ka liigse ettevaatlikkuse ning hooletuse sisukeerdkäikude lahendamisel. Tagatipuks julmalt kastreeritud finaali, mis annab kiired vastused probleemidele, mis näisid alles minut tagasi lahendamatud. Mitte probleemile, kuidas me lahutuse järel oma vara jagame, aga pigem Bermuda kolmnurga mõõtkavas küsimustele.

Linateose suurim vajakajäämine seisneb loojate segumasina valemis - Upside Down püüab paigutada romantilise armastusloo fantaasiažanrisse, lisades külaliselementidena paraja annuse absurdihuumorit, komöödiat ning kergepinget. Ma mõtlesin, et see kvartett võinuks tervikuna õnnestuda näiteks juhul, kui kaasatud põnevikupüüe oleks korralikult välja kantud (või siis mõni teine), aga romantikanõue seab igasugusele üle piiri minekule range käe ette ning igal võimalikul juhul, kui sädameid lendama hakkab, visatakse neile igaks juhuks ämbriga kiiresti vett. Et mõnusat õhtupoolikut nautivad daamid kinosaalis mingil juhul ärevusest kihelema ei hakkaks ega südame puperdades minestamisele mõtleks. Ei toimu siin ka sellist pisarapulma, nagu Les Miserables viimasel seansil, kus kümned taskurätikud ja põrand sõna otseses mõttes märjaks kasteti. Ei. Upside Down vaid teeskleb hullumeelsust, olles tegelikult vagur nagu talleke ja „oma erilisele riiulile“ trügivale teosele sarnane endast lugupidava vaataja ees ette ning taha kummardumine ei sobi. Peale visuaalse, 3D-prille eeldava, ent läbi nende minimaalselt lisaväärtust pakkuva silmakommi, ei murra Upside Down ühtki olulist piiret ja lõpetab seetõttu pea alaspidi. Sobib neile, kes ootavad visuaalidest enamat kui loost ja loost vaid veidi enamat kui loogikast. Viiest popkornitorbikust jääb alles kaks ja pool.