Ei mäleta, et oleksin viimaste kuude
jooksul kogenud ühtki nii visuaalselt kui samaaegselt ideelt nutikat
filmi (Cloud Atlas välja arvatud) nagu fantaasiaromanss Upside Down.
Ühtlasi filmi, mis sinust nutika
vaatajana eriti lugu ei pea, kohati piinlik on ning lookaose ohtlikul
piiril kõigub. Tõenäolise põrumise vaataja poolel välistab
ilmselt igasuguste ootuste puudumine (Upside Down ei ole eriti hästi
reklaamitud ega kaitstud teos – esimesed piraatkoopiad lekkisid
veebi juba kuid tagasi, samas on see 60 miljoni dollarilise eelarvega
film siiamaani tegijatele vaid veidi enam kui 8 miljonit dollarit
tagasi teeninud). Kui sul oleks filmiriiulis koht sarnaste
hullumeelsete teoste jaoks, siis võiks sinna kuuluda näiteks City
of Ember, Dark City ja miks ka mitte Gattaca. Mitte et Upside Down
(vähemalt kahe viimase sisuga) siin isegi ligilähedaselt võistelda
suudaks.
Planeedil, mis asub oma naabermaailma
gravitatsiooniväljas, praktiliselt sellega rinnutsi, elatakse vihmas
ning sudus viletsat nägurielu. Rentsli- ja industriaalkeskkonnale
vastandiks olevas luksusparadiisis, mis naaberplaneediga ühendatud
hiiglasliku transpordikeskusega, kerkivad pilvelõhkujad, särab ere
päike ja võidutseb majanduskasv. Mõlemad planeedid tõukuvad
teineteise suhtes, muutes nende elanikel võimatuks all- või
ülapoolel trehvata, lisaks veidrale füüsika-anomaaliale takistavad
kodanike omavahelist lävimist ka sotsiaalsed ja poliitilised
erinevused. Sellest hoolimata juhtub, et rentslist pärit noormees
(Jim Sturgess) kohtab kõrgklassineiut (Kirsten Dunst) ja aastad
kasvatavad pelga tutvuse millekski suuremaks. Kuni juhus neile
korraks oma kondise jala taha paneb. Film vestab loo sellest, kuidas
nad taaskohtuvad.
Upside Down erineb kolmest ülalpool
mainitud ulme- ning fantaasiateosest ennekõike tänu hingematvalt
loogikavaba universumi mahlakale ja väsimatule kujutamisele kogu
filmi kestel (lõikude asemel visatakse sulle näkku terve tort).
Detailseid vistasid jagatakse rohkem kui aju nende üksikasju
registreerida jõuaks, industriaalmaastikest loodusvaadeteni,
hiidkontoritest linnapanoraamideni. Kõik need kustutavad kindasti
vaataja janu millegi salapärase ning ennenägematu järele ja
lunastavad osaliselt välja loogikalüngad. Ka liigse ettevaatlikkuse
ning hooletuse sisukeerdkäikude lahendamisel. Tagatipuks julmalt
kastreeritud finaali, mis annab kiired vastused probleemidele, mis
näisid alles minut tagasi lahendamatud. Mitte probleemile, kuidas me
lahutuse järel oma vara jagame, aga pigem Bermuda kolmnurga
mõõtkavas küsimustele.
Linateose suurim vajakajäämine
seisneb loojate segumasina valemis - Upside Down püüab paigutada
romantilise armastusloo fantaasiažanrisse, lisades
külaliselementidena paraja annuse absurdihuumorit, komöödiat ning
kergepinget. Ma mõtlesin, et see kvartett võinuks tervikuna
õnnestuda näiteks juhul, kui kaasatud põnevikupüüe oleks
korralikult välja kantud (või siis mõni teine), aga romantikanõue
seab igasugusele üle piiri minekule range käe ette ning igal
võimalikul juhul, kui sädameid lendama hakkab, visatakse neile
igaks juhuks ämbriga kiiresti vett. Et mõnusat õhtupoolikut
nautivad daamid kinosaalis mingil juhul ärevusest kihelema ei
hakkaks ega südame puperdades minestamisele mõtleks. Ei toimu siin
ka sellist pisarapulma, nagu Les Miserables viimasel seansil, kus
kümned taskurätikud ja põrand sõna otseses mõttes märjaks
kasteti. Ei. Upside Down vaid teeskleb hullumeelsust, olles
tegelikult vagur nagu talleke ja „oma erilisele riiulile“
trügivale teosele sarnane endast lugupidava vaataja ees ette ning
taha kummardumine ei sobi. Peale visuaalse, 3D-prille eeldava, ent
läbi nende minimaalselt lisaväärtust pakkuva silmakommi, ei murra
Upside Down ühtki olulist piiret ja lõpetab seetõttu pea alaspidi.
Sobib neile, kes ootavad visuaalidest enamat kui loost ja loost vaid
veidi enamat kui loogikast. Viiest popkornitorbikust jääb alles
kaks ja pool.
No comments:
Post a Comment