Klikkide kalmistud

Ma ei juhtu kalmistule kuigi tihti. Perekonna ning lähisugulaste hauaplatside külastamisgraafik on minu jaoks täielik ennustamatuste kaos, isegi peale ajajärku, mil ma arvasin end aru saavat, miks ja millal me seal üldse käime. Arvasin, et alates kellegi olulise lahkumisest peale püsivalt, aga pigem siiski mitte, sest ajapikku kulub lohutust (ma usun küll, et esimese asjana käime me haual just lohutust otsimas ning mõttes oma vanu võlgu klaarimas) üha vähem ja vähem ning elu vajub peale nihkeid tagasi rööbastele, töötatakse välja uued turvasüsteemid, leitakse inimesed, kellest kinni hoida (ja elava hoidmine tundub mulle vähemalt sama loogiline kui lahkunu mälestuse hoidmine), kohad, kus on hea.

Hästi egoistlik ning ebapopulaarne põhjus muidugi, aga arutu või kuidagi silmakirjalik tundub ka kohusetundest käimine, lihtsalt seetõttu, et kõik käivad, võistelda selles, kes valab hauaplatsile sirgema tsementääre või istutab käharama põõsa. Ja sisimas kiruda, et ei viitsinud tegelikult. Ja muidugi veel seegi põhjus, et kogu külastamisprotsess kaevab pidevalt valusaid mälestusi üles.

Lähen siis, kui vajadus tuleb, mitte siis kui mulle ette kirjutatakse, eks? Nii mulle sobib.

Maapinna ja selle all oleva vahel on isolatsioonikiht, mille me oleme ise põlvkond põlvkonnalt valmis ehitanud.

Mõned päevad tagasi avastasin ma veel ühe kalmistu (jah, teadsin selliste asjade olemasolust, aga sel korral toimus ühendus - umbes nagu 9/11 surijate viimaseid telefonikõnesid kuulates).

Tolle nimeks võiks olla Youtube`i järelhüüete surnuaed.

See hakkas hargnema ühest juhuslikult kohatud emakeelsest RIP-klipist, valgus laiali ja seotud vasted paljastasid ühtäkki globaalse virtuaalkalmistu, mis asub ja paisub serverites. Kalmistu vastsündinute, laste, noorte, täiselujõuliste, vanade, raukade, kuulsuste, koduloomade, varalahkunud ideede jaoks. Üks nukker hauakivi teise järel, kaunistatud väga erinevate järelhüüetega. Tekstid, videosalvestused, salmid. PILDID! Sajad tuhanded pildid.

Ja selle külastamine teeb haiget enam kui peaaegu anonüümsel linnakalmistul jalutamine, kus sulle vahivad vastu sajad nimede ning daatumitega vaikivad sambad, vaid mõni üksik neist pildi või büstiga kaunistatud. Oh ei. Juutuubi kalmistul on asjaosalised alati kohal. Sa saad neile silma sisse vaadata, näed neid piltidel naeratamas, sõprade seltsis, emade käte vahel, hapnikumaski all - enam valusamaks minna ei saa? Saab küll. Kirstudes. Avatud kirstudes. Suletud kirstudes. Mullased käed viimast peotäit heitmas.

Isolatsioonikiht on veel ehitamata!

600 000 klikki. 600 000 matuselist, kes ei tunne ei kadunukest ega üksteist.