FILMIARVUSTUS: Star Wars: The Force Awakens

Star Wars: The Force Awakens lavastajaks on J.J. Abrams, kellelt pärit ka kaks viimatist Star Treki filmi ning peaaegu kogupere sci-fi Super 8. See siin on tema suurim töö, mis suures osas õnnestunud. Iseäranis meeldejäävad on selle filmi 40 viimast minutit, mis korjavad üles veidi jahtunud keskpaiga.

See võiks olla episood nelja uusversioon. Ta tundubki sellisena. Kõik need lugematud kummardused, nüansid ja elemendid – üks teise otsa, nagu oleks stseraarium laenatud iseäranis paadunud austajaloomingu tootjatelt. Isegi loovundament ning kulg on väga sarnane. Tagasi toodud tegelaskujud. Luke! Han Solo! Chewbacca! C-3PO! Leia! Veelgi enam! Heldene aeg! Harrison Ford (Han Solo) ja Chewbacca on vanadest näitlejatest/tegelaskujudest ainsad, kes üllatusmunana esinema ei pea. Neid jagub ekraanile rohkesti.

Aga selle filmi tõelised staarid on võrratu Daisy Ridley (Rey), John Boyega (Finn) ning pahalase Kylo Renina meeldejääva rolli teinud Adam Driver. Daisy Ridley on nagu Luke, naissoost versioon. Pahaaimatult suurde jõumängu eksinud noor kolakoguja kolkaplaneedilt. Ootamatult komistab ta olulist infokildu omava roboti otsa ning tema teiseks teekonnakaaslaseks saab samuti ebatõenäoline kangelane, ärakaranud stormtrooper Finn. Kumbki ei taha suurt mängu mängida, aga nad on selleks justkui määratud. Jõud tõmbab neid kui magnetiga. Ja nende kahe tegelaskuju vahel on sädet ja sünergiat oi kui palju.

The Force Awakens on teekonnafilm, mis muutub emotsionaalseks ja oluliseks lõpuosas. Peaaegu kõik meeldejäävad stseenid mahuvad viimase 40 minuti sisse. Mida enam kulminatsioonile läheneti, seda enam ma soovisin, et lõputiitrid viibiksid. Mäletate neid keerulisi ja ilmselt kirjutajate endi jaoks segaseid poliitintriige eelnevatest filmidest. Millest keegi ei hoolinud. Või jaburaid karaktereid, kes kippusid justkui Pixari multikatest laenatud olema. Siin neid ei ole. See on lihtsakoeline, arusaadav, tunneteküllane teos. Teeb paiguti hinge härdaks. Tõesti ka. Siin on üks stseen, mis võib ühel pehmehingelisemal kodanikul käe põue taskuräti järele ajada.

Mu kurjemad nürid kriitikanooled lendaksid heliriba ja paari ülepakutud märulistseeni pihta. Heliriba, sest see kipub vahepeal lihtsalt lärmiks muutuma. Märulistseenid, kuigi mitte nii kaootilised kui Phantom Menace omad, lähevad paaril korral seda teed, et sa annad alla ja matad püüu aru saada, mis ekraanil täpselt toimub. Las nad kolistavad pealegi, kohe saab normaalse rütmi tagasi.

Mis mulle aga absoluutselt meeldis ning filmist väärt rännaku kujundas. See, kuidas J.J. Abrams teab, kuidas mingites olulistes emotsionaalsetes võtmestseenides peab tasahilju võtma. Ta annab näitlejatele aega. Filmi teises pooles toimuv taaskohtumis-stseen ning üks oluline duell ei toimiks teisiti, ei haaraks. Võrratult teostatud.

Jah, tegu on hea filmiga, kus on olemas ka karakterid, mis ei lahustu esimese lause peale, mis nende huulte vahelt välja lipsab. See pole Anna Karenina, ei peagi olema.

8/10

FILMIARVUSTUS: Spectre (sisaldab spoilereid)

Mõtlesin pikalt, et ma ei viitsi uue bondifilmi kohta kirjasõnas arvama hakata, aga olen nüüd lugenud meediast niivõrd vastakaid arvamusi skaalal kaotasin-teadvuse-tasemel halb kuni parim bondifilm ever, nii et ei saa siiski vaiki olla. Mis puudutab seda, kuidas seiklusliku sisuga spiooniteos ühele vaatajale naha vahele poeb, siis oleme ausad, tõde ei ole olemas, aga siin on minu arvamus.

Ma kuulun pigem nende hulka, kellele Spectre meeldis, õigemini, kellele filmi esimesed kaks tundi väga meeldisid ja kolmanda tunni algusest alanud uus seiklusfilm väga muljet ei avaldanud. Ta oli... Teate, lavastajatöö pole meelakkumine. Kahe ja poole tunni täitmine pingega pole meelakkumine. Miljonite kinokülastajate pärikarva silitamiseks peab üleüldse ennast ületama. Et IMDB-s tekiks publikuhinne 9+. Ja isegi siis jääb selle üheksa taha miljon ühte. Hea bondiloo kirjutamine tundub justkui meelakkumisena (kõik elemendid on ju ette näidatud, sisuarendus olemas, kirjuta valmis algus, keskpaik ja lõpp, valmis, TEHTUD), aga näed, mingid bondifilmid meeldivad inimestele siiski rohkem kui teised, mõned teps mitte.

Mis mulle meeldis?

Pikad ja viimistletud dialoogid tegelaskujude vahel. Bondi esimene kohtumine pahalasega, absoluutselt lihvitud pisisündmuste jada pausidega õiges kohas. Pinge kruvimine ei pea ju alati meeletut tempot tähendama. Mulle see mõjus, paljudele mõjus ilmselt ka venitamisena. Dialoogid Q-ga. Dialoogid M-i ja isegi pisut kahvatu Madeleine Swanniga, kes on Bellucci Lucia Sciarra kõrval nagu paakunudpiimane teeklaas kristalllühtri kõrval ja minu meelest üks ebaõnnestunumaid valikuid bonditüdrukuna.

Märuli tagaihoidlikkus. Nii filmi algusstseen, liigsest märulist targu hoiduv sportautojaht kui kisma rongis mõjusid kõik enam-vähem usutavalt. Polnud ülemäära suuri plahvatusi, polnud isegi bondilikku domineerimist (Quantum of Solace, kus Bond on purustamatu tapamasin), kuigi sellest hoidus osavalt ka Skyfall.

Heliriba. Õigetes kohtades närviline, piinav, klassikalist sekka miksiv uus. Ilmselt mitte igaühele.

Craig Bondina. Sellisena Ian Fleming oma teostes Bondi kujutas. Lugege. Bond on armutu ja raevukas killer.

Mis mulle ei meeldinud.

Mendes ei saanud ikkagi kahe ja poole tunni ekraaniaja efektiivse täitmisega hakkama (see kivi võiks tegelikult vabalt ka stsenaristi või siis nende, kes käsikirja sellisel kujul läbi lasid, kapsaaeda lennata). Kui film esimest korda kulminatsiooni saavutas (kinos tunnevad kõik selle stseeni ära), olnuks aeg kokkuvõtteks ning lõputiitriteks, aga siit hakkasid teatud elemendid, sealhulgas häirivad totrused (Bondi tappa üritav pahalane annab talle pidevalt uue pääsemisvõimaluse, isegi kui ta teeb seda Bondi kiusamiseks on korduvad sündmused ebausutavad täheklotsid lollustest väsinud kinokülastaja jaoks), korduma. Telesarjas 24 on sarnased kordamised iseenesestmõistetavatel põhjustel andestatavad, aga siin mitte.

Waltzi pahalane on tegelaskujuna pidevas ajanappuses. Kuigi bondipahalased ongi alati Bondile endale aega loovutama pidanud, on siin tegu kaasaegse bondisaaga siduva überpahalasega (It was me, James. The author of all your pain.) ja samas tundub filmi lõpuks, et teda oli siiski vähem kui Skyfalli Silvat. Vähem ekraaniaega, aga ka vähem tunnet, et ta oleks Bondi kuidagi rohkem ohustanud. Jah, ta kehastas moodsat ohtu kogu maailmale, aga mu meelest on selline jälgimisajastu-ohuklishee juba ülekasutatud ning ei mõju enam väga efektselt.

Bondinaljad. Hambutud ja üliturvalised.

Nii et jah, polnud kaugeltki mitte täiuslik spektaakel, aga siiski üks mu käesoleva-aastastest kinos nähtud lemmikutest. 007 punkti 0010-st.

Spektaator

Esialgu saabus läbi une hirmusegane ärevustorge ja sellele järgnes piinav valu.

Pulstunud kass ajas ennast lupiinide vahel, samblapesas, kus ta peale järjekordset õnnestunud hiirepüüki uinunud oli, jalule ning sööstis raevukalt kisendades paremale ja vasakule, üritades end valusast haardest lahti rebida. Noore, väljanägemiselt näljase rebase hambad klammerdusid ahnelt, lõuapärasid krampi kiskudes, tema kasukasse ning lihasse ning nende teravad otsad puurisid halastamatult otse luusse, mis tekitas lõviosa valust.

Kass üritas põgeneda ennast maadligi surudes ja seejärel õhku hüpates, aga kiskja haare pidas rapsimisele vastu ning samm sammult taganedes hakkas rebane oma saaki metsamüüri poole vedama.

Elujanu on igasse pisiolendisse sisse kodeeritud. Nii pole harv see, kui hiir viimase hingetõmbe eel ennast surnuksmängivat kassi salvata püüab ega seegi, kui kass ennast küünte ja hammaste abil ründaja haardest vabastada üritab. Võib olla juhtus see sel korral poolenisti juhuslikult, rabelemise käigus. Kassi kere paindus vibuna ebaloomulikult, lidus kõrvade, kissis koola jooksvate peaaegu maksimaalselt laienenud pupillidega silmade ning šokis avatud paaniliselt õhku ahmiva suu kõrvalt sähvatas pisike poriräpane käpp, mille küünised tabasid rebase õrna koonu ning rebisid osaliselt lõhki pehme ninaotsa, nii et kiskja üllatusest oma suutäie lahti lasi ja kiljatades taganes.

Kass muutis vabanemise järel kohe asendit, pööras ennast näoga rebase poole, peitis vigastatud tagajala keha alla, nii palju kui haav seda teha lubas ja urises sügavalt, ähvardavalt, pikalt. Ta lõug oli peaaegu vastu maapinda surutud, kael pinges, terveks jäänud tagajalg valmis sööstma, kui rebane selleks võimaluse andma peaks ning sabaots käis närviliselt edasi-tagasi nagu metronoomi pendel.

Elujanu dikteerib ka positsioonid ning kehakeele ellujäämisvõitluses. Olles viga saanud, pööravad mitmed loomad ennast ohu poole, mitte ei põgene ummisjalu ja annavad igal võimalikul juhul ohule märku sellest, et nad on endiselt võitlusvalmis ja ettearvamatud.

Verise koonuga noore rebase jaoks oli elukogenum kass ilmselgelt ootamatult käituv saak, mitte nagu hiired ja linnupojad, keda ta praktiliselt käigult alustaimestikust noppis ja õgis. Mitte piisavalt hirmutav, et selle eest põgeneda (suutäis on suutäis, isegi siis kui sel on hambad ja küüned, isegi kui see teeb jubedat ebamaist häält), aga ka mitte piisavalt turvaline haaramismaterjal. Sellest rääkis värske ja kibe haav, millest samblale verd tilkus.

Varahommikune puulatvade vahelt pealetrügiv päike värvis võitlustandri minutitega hargnevale pisitragöödiale peaaegu kontrastselt oranžiks, rõhutades mõlemal poolel valatud verd ning signaliseerides samas lilladele lupiinidele käsu intensiivsemalt õide puhkeda. Kusagil eemal märatsesid hallrästad, justkui panustades, milline nende igivaenlastest vastasseisu võidab ning sel varahommikul

Mõlemad loomad olid nüüd ootel, mõlemad vigastatud, mõlemad arengute ootel, mõlemad valmis reageerima.

Rebane tegi kassi ümber ärevaid poolringe, üritades tema kaitses nõrka kohta leida, aeg-ajalt hammastega õhku haarates ning erutusest kilgates. Kass vastas enda keha vastavalt rebase liikumisele paremale või vasemale pöörates ning kähisedes, ennast endiselt maadligi surudes ja kähina saatel käpaga torgates, juhul kui ründaja oma koonu liiga lähedale toppima juhtus.

Patiseis.

Umbes viisteist meetrit eemal jälgis toimuvat pealtvaataja. Madalas pajuvitstest seotud onnis valitses peaaegu haudvaikus, kui mitte arvestada vaevukuuldavaid südamelööke ning rasket õrnalt vilisevat-ragisevat hingamist, mida mees maha suruda püüdis.

Praktiliselt oma lõual asuvale statiivile oli kruvitud Nikoni peegelkaamera, mille obejektiiv vaatas välja onni külge jäetud kaseokstega maskeeritud august, tekipampude kõrval vedeles poolik joogipudel lahtunud mineraalveega ning selle all räbalateks loetud soomekeelne fototoodete kataloog.

Robert ei olnud otseloomulikult konflikti kaemise eesmärgil linnast grüünesse sõitnud. Tõtt-öelda ei varitsenud ta sel korral ühtki kindlat liiki ega vaatepilti. Rebase ning magava pulstunud metsiku kassi ilmumine pigem üllatas teda ning ta teravustas kaamera vaatepildile, väsinud ja väriseva käega, klomp kurgus, pisar silmanurgas.

„Neljas staadium ja see ei ole hea,“ oli perearst talle paar päeva tagasi öelnud ning õrnhallide seintega kabinetis vaikselt mängivast lauaraadiost kostus samal ajal Anne Veski „Karikakar“. Pereõde köhatas vabandavalt, tõusis ja tegi ebamugavaks vestluseks ruumi, lahkudes koridori kadu polikliiniku kohvikusse saiakesi sööma.

„Neljas?“ küsis Robert üdini hämmastununa, kui kabineti uks õe taga kinni oli paugatanud. „Isegi köha pole olnud, ainult vahepeal raskem hingata. Astma-raskem.“

„Metastaasid on kõikjal,“ kinnitas perearst ebamugavust tundes ja sõitis nimetissõrmega üle röntgenipiltide. „Siin, näete ja siin ja siin. Maksas, kopsus. Ega siin suurt midagi teha ei olegi.“

Robert neelatas, aga kurk kuivas ja hägu sõitis üle meelte nagu vingukaasist üleküllastunud uduvaip.

Ta tundis ennast nagu ootamatult plekkpurki suletud linnupoeg. Pere, kodu, ootav loodusfotopreemia, National Geographic, presidendi käepigistus, ovatsioonid, meediakajastus, kerge fabritseeritud ülbusega intervjuu telesaate stuudios – kõik need tundusid järsku kättesaamatult kaugel ja ellujäämissoovi kõrval nii ebaolulised.

„Ma võin pakkuda haiglakohta ja ravi.“ Tohter parandas ennast koheselt. „Leevendavat ravi, leevendust. Aga siin on ka Teie jaoks otsustamiskoht. Mina näen, ja teil on loomulikult võimalus teiseseks arvamuseks, et siin pole enam suurt midagi päästa. Iga keemiaravi, kiiritus ja operatsioon on siin väga suur riskifaktor. Kurnatud organismi jaoks...“

Ja tema, Roberti, kes päeva pealt mängust välja lülitati, otsustamiskohaks osutus lõpuks põgenemine. Põgenemine sinna, kus ta tavaliselt viibis, keskkonda, kus ta sai rahus ning vaikuses aru pidada. Moe pärast seadis ta isegi kaamera üles ning passis kohas, kus sai alles hiljuti tabatud auhinnaline looduspilt.

Tal polnud tavaliselt oma karvastest ja sulelistest modellidest sooja ega külma olnud.

Kitsetalle tükkideks rebivad hundid olid toonud preemia. Kotka noka vahel tolkev hirmust segane halljänesepoeg oli toonud preemia. Isegi üksik lumme magama heitnud joodik oli toonud preemia, küll ühes veebiportaalis ning veidi teistsuguse, aga ikkagi. Kuulsus saja kommentaari näol lisaks. Ta pidas ennast vaimspektaatoriks, selliseks, kes ei tõsta ega langeta vaatemängule kunagi pöialt, kelle jaoks pole kaastundel kohta (ta kinnitas endale, et kõik on kellegi saagiks ja ta ei saa ometi, ahnelt grillkana süües, süüdi mõista rebaseid või kanakulle), sest kaastunne on kõigest miraaž, mille me ise maname, et asjadega paremini toime tulla.

Kõik tahavad elada, kõik peavad surema, oli ta poolenisti targutaval moel raadiosaate otsestuudios maininud ning hetk hiljem twiitisid ning jagasid seda kümned fännid. Sellest sai omamoodi käibefraas, mida kasutasid isegi need, kes selle allikast teadlikult ei olnud. Ta kahtles isegi, kas see ütlemine originaalne oli, aga keegi ei esitanud küsimusi. Kui sa oled Robert Mägi, rahvusvaheliselt äramainitu, siis on sul rohkem ruumi parafraseerimiseks ja isegi kergemaks plagieerimiseks.

Kõik peavad surema!

Aga too pulstunud, enda elu eest võitlev kass?

Korraga haaras teda ootamatult tekkinud köhahoog ning ta läkastas valjult, sõrmeotsi onni põhjaks olevasse muldpõrandasse surudes, metallimaitselist roosat röga köhides, pisarad silmist väljas ning tatt ninast, nii et varjendiks olev põhupallinööriga seotud pajuvitstelasu tema ümber sahises. Köhahood külastasid teha järjest tihedama graafiku järgi ning üha raskemaks läks ka nendest taastumine. Päev päevalt, mõtles ta, kuni ühel momendil on kogu tema teekond üks katkematu köhahoog.

Õhku ahmides ajas ta ennast küünarnukkidele ning heitis kiire kontrollpilgu kaamera pildiotsijasse.

Kahest oli saanud üks. Vigastatud kass lakkus paaniliselt oma haavatud tagajalga ja rebast ei paistnud enam kusagil. Eemal ragisesid põõsad, tähistades eluka rutakat eemaldumisteekonda.

Kopsuvähk sai rebasest võitu, mõtles Robert ja naeris napilt ning hüsteeriliselt.

Ta lükkas parema käega onni karkassi endalt maha, lõi jalaga statiivil oleva kaamera ümber ning koperdas kassi juurde. Too heitis talle kiire uitpilgu, aga leidmata mehe poosis ähvardust ning olles kümmekond minutit kestnud ellujäämiskatsumusest piisavalt kurnatud, jätkas oma haava puhastamist.

Robert võttis ettevaatlikult sambalsel mättal, püüdes looma mitte ehmatada, kassi kõrval istet ja sügas tolle tokris turjakarva, millele loomake vastas tasase nurrumisega.

„Kõik tahavad elada, kõik peavad surema,“ kordas mees vaikselt endamisi oma enda (aga võib olla ka tahtmatult kellegi käest laenatud) mantrat. Aga sel korral kõlas see väljaültemine tõusva päikese oranžis kumas, pulstunud karvakera kõrval hoopis teistmoodi, talle endalegi arusaadavamalt.

Minut korraga (Ellujäämise õpetus vol X)

Mitte päev korraga
isegi mitte tund
minut minuti haaval
üks peopesa pulsil
ja teine haaval
mille lõi su enese sihikindlus
sinu toetahe ja hundirindlus
haavleid täis haaval,
millest pulseerivalt voolaks tühja ideid
energiat, elujõudu ja neid
kõiki soove ja tundeid ja tahtmisi
mida argipäev summutab ridamisi
käed kinni
kahestunud
minut korraga
saab niigi elatud

Stressiroboti napp pääsemine

Kell umbes üheksa, väsinud pilguga, ikka veel naeratab, kaup letil rodus

triipkoode loeb, nii et särk higist imbunud, toimekas väliselt, mõtted on kodus

mehega, lastega, isegi ämmaga, lahkumisavaldus nädalaid taskus

plaaninud korduvalt lauale visata, paberil sel kuid on raudkangi raskus

„Kleepse kas soovite? Sooduskaart tehtud?“ mõttes on diivanil teleri taga

sari käib, tee kuumas tassis sääl aurab, ise on röötsakil, ammu ta magab

„Jah, etiketil on viis senti odavam,“ tõdeb, kui turvamees väsinult möödub

kassas ta kõrval üks eit räigelt röögatab, avastab, saiast on tükike söödud

„Tänan ja palun ja jah näeme jälle,“ järgmine letile laob kassiliiva

„Jätke nüüd natuke palun ka korvi, no näete ju isegi, lett kisub kiiva!“

Riiuli vahelt va surm teda piidleb, loeb stressikuhja ja südamelööke

näiliselt talutav, aga ta teab, et on kurnav ning üsnagi surmav see tööke

Veidike veel ja siis kell tiksub kümme, vikat, mis hoobiks on valmistund langeb

Täna veel pääses, kuid mine tea, homme, ehk ongi tööpäeva lõpuks ta kange

Lahkuvad mõlemad, surm ja ka müüja, üks koju, teisel ei puhata passi

kaasa viib teekraavis magava kodutu ja ühe tee peale tormanud kassi

Labürintism paremal ülanurgas

Stanislavile meeldib Helju staatus.
Heljule meeldib Osvaldi enesemääratlemiskriis.
Osvaldile meeldivad Hille uued kananahast kingad.
Hillele meeldib tõmmuvõitu Roman.
Romanile meeldib Salme poliitkorrektne kommentaar.
Salmele meeldib Staari X uus foto.
Staarile X meeldib teha nägu, et talle FB ei meeldi.
Aga meeldimisi jagab ta ju tegelikult kõigist enam, lahke käega.
FB meeldib ju tegelikult kõigile.
Ka mina, kartulivagude vahele, punasesse õhtuvalgusse sünnitatu, naasen alati.
Miljard rotti jooksevad infoaknaks maskeeritud suures rahamasinarattas ühes suunas,
ärevalt pimestavat infot jürades,
infot piiksudes,
paarilisi peibutades,
infokuhja ebemetest uusi pesasid luues,
kus tärkavad uued infonäljas rotipojad,
kes on poolpimedad, sest neile õpetati nii,
ja peibutuseks on like-nupp,
juustu asemel.
Seedimisjäägiks ränk reklaam.

Balanss

Kaks vanainimest istusid pargipingil ja siblisid kondiste sõrmedega pingile asetatud kuivanud samblapahmakas. Neist tunni jooksul kolm korda möödunud nooruke tervisejooksja tundis endas uudishimu tärkamas ja neljanda ringi ajal peatus ta vanainimeste juures, tegi paar paigal põlvetõste-jooksusammu, puhkis õhku ninasõõrmetest sisse-välja, et endale tähelepanu juhtida ning avas lõpuks kannatamatult suu: „Tere prouad!“

Näiliselt vanem, paksus puhvaikas ning viltides vanainimene (tema laup oli rängalt kortsudega kaetud ning üks silm uduhägune) kergitas pead tõstmata pilgu ja uuris noormeest tervema silmaga.

Enne kui ta vastata jõudis, jätkas noormees innukalt: „Millega siis kena päevakest sisustame?“

Teine, veidi väiksemat kasvu ning käbedama käekäiguga vanainimene vangutas pahaselt pead ja ignoreeris küsimust.

„Ma jooksin mööda ja jäi silma, et te korjate ravimtaimi siin, põdrasammalt justkui? Äkki saan abiks olla?“ jätkas noormees. „Toon poest paberkotikese. Kile sisse ravimtaimi panna ei passi.“

Vanem vanainimene vangutas samuti pahaselt pead ja siblis samblas edasi.

„Näib, et külm talv on tulekul? Kondid ütlevad, eks? Eks teie eas ole soe tee hea mõnus mekkida ka, külmal talveõhtul või sügisõhtul või üldse...ee...“

Piinlik vaikus.

„Mu vanaisa kasutas muide sammalt viltide täiteks. Nii oli soojem jää peal kala püüdmas käia. Oleks võinud ju ajalehti kasutada, aga ajalehed olid omal ajal kallid. Vist sama kallid kui nüüd. Teil muidugi on endale kohalikud lehed tellitud? Et sealt surmakuulutusi lugeda. Paberleht on ikka üks õige leht. Mu naabrinaisel on küll kohalik leht tellitud.“

Vanainimesed vangutasid mõlemad hukkamõistvalt pead.

Noormees jätkas: „Võin saladuskatte all jagada, et lisaks viltide toppimisele saab sammalt ka palkmajade palgivahede täitmiseks kasutada. Jällegi, on soojem. Tuul ei käi läbi. Noh...kui teil juhtub palkmaja olema...“

Kumbki vanainimene ei vastanud.

Kestvast, ignoreerimisest üha piinlikumaks muutuvast olukorrast pääseda sooviv noormees alustas taas põlvetõstejooksuga ja jättis viisakalt hüvasti. Rohkem ma neist iganditest mööda joosta ei kavatse, mõtles ta pahuralt. Balanss on paigast ära. Ja sügas minema.

Vanainimesed jätkasid samblas siblimist, kui väiksemat kasvu tädi korraga võidukalt hüüatas ja käe tõstis. Tema sõrmede vahelt paistis pisike tükk plastikut.

„Kätte sain, bitch please!“ ütles ta rahulolevalt.

Vanem vanainimene pahandas: „Küll need microSD kaardid tehakse pisikesed. Kaovad nii kergelt ära. Otsi nagu keedetud hernest liivakarjäärist.“

Ta võttis mälukaardi, kahmas käekotikesest välja moodsa õhukese tahvelarvuti, sisestas kaardi kaardipesasse ning lülitas tahvli sisse.

„LOL,“ pahvatas ta oma lemmikportaali avades. „Kass peeretab paha-aimamatule omanikule näkku!“

„LOL,“ kinnitas väiksemat kasvu vanainimene.